@huviline

Valivad kardinalid Roomas paavsti ja ei suuda kuidagi kokku leppida. Ühel hetkel saabub Vatikani email Eestist siseministri kantseleist, kus Ken-Marti Vaher esitab paavsti kohale Priit Kama kandidatuuri järgmise iseloomustusega: Priit Kama on riigiametnik, kes on võimeline käsu korras rookima puhtaks isegi Augeiase tallid. Pärast siseuuringut, mille käigus selgitatakse välja, mida siseminister Augeiase tallidega silmas pidas, nõustuvad kardinalid esitatud kandidaadiga ning järgmisel päeval näeb platsile kogunenud rahvas  Sixtuse kabeli korstnast tõusmas valget suitsu.

Habemus Papam!

@ckrabat

Mõnede põhiliselt vasakpoolsete intellektuaalide eestvõttel käivitunud Rahvakogu initsiatiiv on jõudnud staadiumisse, kus sõelutakse välja ettepanekud, millega üritatakse jõuda seadusandjateni ning õigustada kodanikuinitsiatiivi olemasolu. Rahvakogu seisab valiku ees, kas toetada populistlikke otsuseid, mis paljuski tuginevad emotsioonidele ning suurendada institutsionaalset populaarsust või pürgida ratsionalistlike ning argumenteeritud lahenduste poole. Üks käsitletavatest teemadest on erakondade rahastamine, mis plahvatas leegina peale Reformierakonnaga vastuollu sattunud poliitiku Silver Meikari avaldust erakonnas kasutatavate rahastamisskeemide kohta. Meedia tähelepanu alla sattunud rahastamisskandaal aga asetas erakondade rahastamisega seotud probleemid kõverpeeglisse. Totaalne meedia annab kõverpeeglite abil tegelikust olukorrast moonutatud pildi, kuid see mõjutab üldrahvalikke arusaamu. Üks poleemikat tekitanud küsimus ongi juriidiliste isikute annetuste lubamine.

Erakondade jätkuv rahastamine riigieelarvest tähendab sisuliselt praegu kehtiva status quo põlistamist, millega erakonnad on 90% ulatuses riigi ülalpidamisel ning liikmemaksudest ja annetustest laekuvad eraldised moodustavad üksnes tühise osa erakonna eelarvest. Erakondade minek isemajandamisele nõuaks aga neilt põhimõtteliselt uut majandusmudelit, mis vähendaks palgalise parteiaparaadi osakaalu ning väärtustaks vabatahtlikku tööd maailmavaatelistel alustel.  Annetuste osakaal erakondade rahastamisel on nn Silvergate skandaali tõttu üle võimendatud, mistõttu on tekkinud meediaefekt – kui midagi võimendatakse, siis mõjutab see kõverpeeglis üldrahvalikke arusaama, mis ei kajasta tegelikku olukorda. Meediakampaania mõjul arvatakse, et annetused moodustavad suure osa erakondade eelarvest ning erakonnad on oligarhide kontrolli all. Tegelikkuses võib see soodustada aga riigisõltlasliku partokraatia teket, kelle jaoks erakonnad on vahendiks “riigi käest papi välja pressimiseks”.

Euroopa Liidus aktuaalseks muutunud Küprose probleem, kelle SKP on kasvanud laenuraha toel, on hoiatav näide ühiskonna suurenenud sõltuvusest riigieelarvelistest vahenditest. Annetuste keelamine võib vastupidiselt populistlikele ootustele just soodustada varimajandust, täpselt nii nagu omal ajal “kuivad seadused” tekitasid 1920-tel aastatel varimajandusliku efekti alkoholikaubanduses Soomes ja Ameerika Ühendriikides. Keelumajandus on sisuliselt samasugune olemuslikult sotsialistlik majandussüsteem nagu nõukogude käsumajandus ning kindlasti ei paku ta ühiskonna arengut soodustavaid lahendusi, vaid pigem soodustab JOKK-skeemide teket. Seetõttu peaksid annetused olema lubatud, kuid need peaksid olema läbinähtavad. Valijal on õigus teada, kelle käest erakond raha saab ning selle alusel ta saab teha teadlikul eelistusel põhineva kvalitatiivse otsuse.

Tugeva kodanikuühiskonna printsiipidest lähtuvalt võiks toetada ettevõtlusele tuginevate lahenduste leidmist erakondade finantseerimiseks, mis ei välistaks võimalust, et erakonnad ise loovad ettevõtteid erakonna tegevuse toetamiseks. See eeldaks muidugi kehtiva seadusandluse muutmist, kus juriidilised isikud ei tohi oma kasumist erakondade tegevust toetada. Juriidiliste isikute sponsorluse keelamine demonstreerib pigem põlglikku suhtumist erainitsiatiivi ning toetub usule heasse tsaari, kelle käes on riigi rahakott. Kui erakonnad pürgivad riigi haldamisele, siis peaks neil kõigepealt erakonna majandamine selge olema ja kui erakond suudab ennast ise ära majandada, siis võiks juba kaaluda ka riigi rahakoti usaldamist tema kätesse. Kui erakonnad jäävad riigi ülalpidamisele, siis võib arvata, et nende sõltuvus riigist suureneb veelgi ning nad ei saa ka riigi majandamisega hakkama. Kui riigi kulutused erakondade toetamiseks vähenevad, siis oleks võimalik riigil erakondade arvelt vabanevaid ressursse kasutada mõnel ühiskonda tervikuna arendava tegevuse finantseerimiseks. Keelumajanduslike elementide rakendamine ei oleks lahendus, vaid võib suurendada korruptsiooni. Lahendus peitub rahastamisskeemide suuremas läbipaistvuses.

Riigieelarveline rahastamine põlistab ka kehtiva erakonnastruktuuri, sest uute tulijate pealetulek poliitilisele areenile ning konkurentsi tugevdamine oleksid raskendatud ning riigieelarvest toetuvatel vanadel olijatel oleksid eelised. Erakondade sõltumine maksumaksjatest oleks ka eetiliselt problemaatiline. Riigil pole eetiline nõuda maksumaksjatelt neile mitte sobivate maailmavaadete rahastamist, mis on täpselt samasugune põhimõte nagu igal kodanikul on õigus osta poest vorsti, mis talle tegelikult maitseb. Need kodanikud, kellele vorst ei maitse, ei pea seda mitte ostma. Põhiküsimus taandub vastuolule, kas erakond on eelkõige msaailmavaateline ühendus või mingit kaubamärki võimu instrumendina kasutav sõprade kogu (a la üliõpilaskorporatsioonid), kus maailmavaateline ühtsus on teisejärguline atribuut ning ühendus on suunatud eelkõige võimu teostamiseks ükskõik millise hinna eest? Kui esimesel juhul eeldatakse teadlikku valijat, siis teisel juhul on tegemist lihtsalt kostümeeritud näitemänguga, milles osatäitjad vahetavad pidevalt kostüüme sõltuvalt ühiskonnas valitsevast sotsiaalsest tellimusest. Rõhutatakse vormi, mitte sisu.

Erakondade rahastamine riigieelarvest – money for nothing?

@jolli

Euroliidu neli liikumisvabadust

EUROOPA LIIDU PÕHIÕIGUSTE HARTA: “Liit toetab nende ühiste väärtuste säilitamist ja arendamist, austades samal ajal Euroopa rahvaste kultuuride ja tavade mitmekesisust, samuti liikmesriikide riiklikku identiteeti ning nende riikliku, piirkondliku ja kohaliku tasandi asutuste korraldust; liit püüab edendada tasakaalustatud ja säästvat arengut ning tagada inimeste, teenuste, kaupade ja kapitali vaba liikumise ja asutamisvabaduse.” Hartas on sõna “vaba” kasutatud neljakümne kahel juhul, kirjeldamaks vabadusi, millised on Euroliidu kodanikule ette nähtud. Inimeste, teenuste, kaupade ja kapitali vaba liikumine on EL siseturu neli peamist liikumisvabadust: Artikkel 45, “Liikumis- ja elukohavabadus” sätestab: “1. Igal liidu kodanikul on õigus liikmesriikide territooriumil vabalt liikuda ja elada.” Isikute vaba liikumine ELis hõlmab muu hulgas kontrollide kaotamist sisepiiridel. Seda reguleerivad EÜ asutamislepingusse lisatud Schengeni kokkulepped ning Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiiv 2004/38/EÜ.  Paljud direktiivid reguleerivad kolmandate riikide kodanikele kohaldatavat õiguslikku režiimi. Kontseptsioon on järk-järgult laienenud kõigile ELi kodanikele, sõltumata nende majandustegevusest ning ka kolmandate riikide kodanikele, kuna pärast kontrolli kaotamist sisepiiridel ei saa enam inimeste kodakondsust kontrollida.

Vabast turust ja tõketest

Vabadus , ka priius, on kõige üldisemas mõttes takistuste, piirangute või sunni puudumine. Vabadust on filosoofid defineerinud ka kui tunnetatud paratamatust. Tähendagu see “tunnetatud paratamatus” siis mida iganes. Vabaduse kohta öeldakse veel, et Sinu vabadused lõppevad seal, kust algavad teise inimese sarnased vabadused. Niisiis ei ole planeedil Maa olemas vabadust kui absoluuti ja õigusruumis on vabaduse piirid Seaduselooja poolt kirjeldatud oluliselt täpsemini kui filosoofidel, kunstnikel või luuletajatel, kes: “…nägid unes piiramatut vabadust ja kuulutavad seda sellest päevast peale”, nagu lauldakse filmis “Viimne reliikvia” ja kus räägitakse sellest, kuidas “turul me oleme, vennad ja õed”. Võib teha oletusi, millist turgu poeet siin mõelnud on, näiteks vaba turgu.

Turumajandus on arenenud riikides valitsev majandussüsteem, mida iseloomustab majandusvabadus, konkurents ning hinna kujunemine nõudmise-pakkumise suhte tulemusena.  Usutakse, et paljuski turg isereguleerub  nn. nähtamatu käe   mõjul. Inimene aga ei toimeta ideaalsetes laboritingimustes, vaid turumajandusele on seadmas tõkkeid nii nähtamatud kui nähtavad käed. Kabinettides on sündinud mõte hakatata koguma nn. teemaksu.  On juba sümptomaatiline, et kui järjekordne koormis meeles mõlgub, põhjendatakse “ülevalt poolt” selle kehtestamist väidetega stiilis: “Aga teised teevad ju ka nii!”, “Euroopa ei mõistaks meid, kui me nii ei tee!”, “Arenenud riikides on ju kombeks…”. Ideid toestatakse kõrgematele autoriteetidele ja kvaliteetidele viitamisega – ega meie ju ise ei tahakski, aga see va Prüssel nõuab! (Kirjaviga tahtlik). Meenub ka kohati ja ajuti kehtinud mootorsõidukimaks ja meedias kellegi poolt välja käidud mõte kehtestada “arenenud lääneriikide eeskujul” ummikumaks, mis maksustaks sõidukite kasutamist linna(de)s.

Teemaksu kogumise “ilmselget” vajalikkust saab ju illustreerida mootorsõidukite veermikke lõhkuvate hoogsalt lagunevate Pealinna teede kurva slaidiga. Milliste juhtimisotsuste ja valede valikute tulemusena on aga pealinna teed sellisesse kurba seisukorda jõudnud, ei taheta täpsustada. Süüdi on nagu ikka ja alati neli aastaaega ja Eesti valitsus. Elu nagu Vene muinasjutus – tsaar (Linn) on hea, aga mõisnikud (vabariigi valitsus) halvad, sest on hea seaduse (teedeehitusraha) ära peitnud. Suhtekorraldusmeetmena rajatakse Linna Moskva park. Selleks nagu ka linna oma (sisu põhjal tundub, et ajuti propaganda-) televisiooni ülalpidamiseks lagunevate teede, koolide ja eluohtlike lasteaedade kõrvalt vist raha jätkub. Siinkohal ei oska küll muud soovitada, kui tulude-kulude poolelt just kulude osa paremini läbi vaadata ja paremini majandada. Hea, et aeg-ajalt on valimised, eelnevalt kamandatakse raudmehed stahhanovliku hoogtöö korras lumiseid või vihmaseid ilmaolusid trotsides asfalti lappima ja linnarahval saab sellest “pakasuhast” hää meel, sest Linn hoolib!

Teemaksu kehtestamise arutelu jõudis Eesti online ajakirjandusse Euroopa Komisjoni transpordivolinik hr. Kallase Postimehe majanduskonve­rentsil “Euroraha võlud ja valud” väljendatud seisukoha järel ja sai vastavalt totaalse meedia (Viha Vabariigi) formaadile palju tagasisidet ka online kommentaatoritelt. Meedias toodud tsitaadi:  “Eesti on üsna unikaalne riik, kuna siin ei maksustata teede kasutamist. Ma ei näe võimalusi pikalt sellise poliitikaga jätkata,”  alusel jäi lugejale mulje, et Eesti teed on maastikule tekkinud kuidagi tasuta, kasutajale ebaõiglaselt maksuvabalt ja tekitas lugejas emotsioone. Nii see siiski ei ole: “Hetkel maksab Eesti teekasutaja läbi kütuse aktsiisimaksu kinni teede ehitamise, remondi ja hoolduse. Teehoiu rahastamiseks nähakse riigieelarves ette kulud üldsummas, mille suurus vastab vähemalt 75 protsendile kütuseaktsiisist (välja arvatud erimärgistatud kütused) ja 25 protsendile erimärgistatud kütuste aktsiisi kavandatavast laekumisest,”, mis teebki kütuseostja ehk tavalise autojuhi, nagu Sina, lugeja, teedeehituse kaasfinantseerijaks, samuti saadakse osa vajaminevast teederahast Euroopa Liidust.

Triibuline teeröövel

Soov kehtestada teemaks meenutas mulle aga aastatetagust kogemust autoturistina Norra Kuningriigis viibides, kui keset laia kiirteed seisis järsku “triibuline teeröövel” – tõkkepuuga teetolliputka. Autojuht pidi edasisõiduks peatuma (!!!), et pasunakujulisse lehtrisse kuningriigi münte visata (hea, et selliseid piiril postkaardiputkast postkaarte ostes tekkinud oli, kas paberraha olekski sobinud?) Niimoodi olin enne Oslot sunnitud triibulistele teetrollidele andamimaksmiseks peatuma veel mitmel korral! Nägin sellist anakronismi esmakordselt elus! Loogika ütleb, et kui sul on külalisena kohustusi riigi ees, kuhu turistina esmakordselt elus sisened, saad need õiendada piiripunktis. Norra ju ei kuulu Euroopa Liitu ja riigipiiril tuli niigi tollikontrolliks peatuda ja tagaluuk avada. Siis olekski võinud müüa ka kiirteepileteid või muud sellist, kui rikas põhjamaine naftariik just peab külalisi kuninglikku teedeehitusse kaasama.

Mitte juhuslikult ei maini ma siin kontekstis feodalismi. Tee- ja sillamaksud on midagi sellist, mis olid tavalised keskaegses feodaalselt killustunud Euroopas, kui iga kohalik väikeaadlik üritas feoodi läbivat vabatmeest, kaubahärrat või viljakottidega veskile minevat matsi tulu saamiseks maksustada. Kuningas oli kaugel, keiser kõrgel ja rüütlihärra võttis kust sai. Ajaloos räägitakse juhtumitest, kui mõne Euroopa feodaali teeröövliteks riietatud sõjasulased pahaaimamatu kaupmehe koormavankreid külili keerasid ja “juhuslikult” põõsa tagant välja ratsutav aadlik oma maalt “peremeheta” kaubapakid leidis ning need siis “riigi tuludesse” konfiskeeris. Sarnast “ettevõtlusharu”, rannaröövimist, nägime ka filmis Verekivi. Loomulikult ei lisanud sellised teelõksud midagi Euroopa integratsiooni, inimeste ja kaupade vabasse liikumisse, rääkimata usaldusest, mis on mittemateriaalne aga väga oluline vara. Kindlasti kallinesid ka transpordikulud ja sealt edasi kaupade letihinnad. Lõpptarbija pidi maksma kaupmehe riskide eest – turvamise, tollide ja transpordikulude juurdehindlusna.

Seekord vist ei tule keskaeg veel tagasi ja on kõlanud ka selline seisukoht: «Teatud lõike maksustada on Eestis üsna keeruline, sest meil ei ole kiirteid, kus see oleks lihtsalt administreeritav. Eestis on igale teele väga väikeste vahemaade tagant peale- ja mahasõidud ning teekasutustasu kehtestamine nõuaks ebaproportsionaalselt suurt administreerimiskulu. Ehk meil ei ole selliseid klassikalisi «tollitavaid teid» nagu on mujal kiirteed. Tõsi, kui tahetakse maksustada, siis tuleks esmalt need teed, kasvõi Tallinn-Tartu-Võru neljarealine,  Euroopa parimaid standardeid järgides valmis ehitada. Tsiteerides klassikuid: “See lehmarada ka mõni peatee!” (c) pardipoiss raamatus “Piilupart, Miki ja Teised.” Koomiksitegelaste märkus sobib kirjeldama ka meie kahe suurema linna vahelist võsasse rajatud käänulist ja ohtlikku tuiksoont. Loodame siiralt, et kutsutud ja seatud inimesed siiski on ilusad ja head ning seadused ja  maksud, mida juurutatakse, on läbi kaalutud ja põhjendatud, mitte ei lapiks virtuaalseid auke vasakule kaldus kinnikiiluva majandusega Euroopa eelarves. Et suuri otsuseid ei tehtaks uisapäisa, hetkevajaduste katteks ja pikaajalisi strateegiaid eirates.

ma ei usu enam kauneid valesid

@jolli, meediatarbija

Majandussurutise alguses rõkkasid meediaväljaanded rõõmust, kui konkurente üritati eufooriliselt üle trumbata üha uute ja uute töö kaotanute juurdekasvunumbritega, justkui oleks sellised arengud midagi, mille üle uhkust tunda. Pole paremat uudist halvast uudisest, sest konflikt “müüb”!  Kriisi süvenedes ja kestes asendusid rõõmurõkatused kiunuvate toonidega – inimeste ostuvõime langes, kodumajapidamiste tarbimisprioriteedid hinnati ümber, ajalehetellimusi tühistati ja käsimüük kuivas kokku. Vähenenud lugejaarvud ja langenud reklaamitulud sundisid meediaettevõtete finantsosakondi kulude kärpimise käigus ka personali- ja palgapoliitikat üle vaatama ning ilmselt sattus nii mõnigi parastav ajakirjanik ka ise vabale turule – koondati ehk avati uutele väljakutsetele või pidi oma igapäevase hamburgeri väljateenimiseks verd, higi ja pisaraid paberile nõristama vähendatud töötasu eest.
Ajad, mil keegi lahke kolleeg kolme isuäratavalt lõhnava megapizza karbiga toimetusse jalutas, muutusid helgeks mälestuseks ja lõunatunniks tuli eilse ajalehe vahele keeratud kiluleib juba hommikul sülearvutikotti kaasa pakkida. Suitsuandurid aga peitusid tuntuimate sigaretilaenajate eest tualetti. Nii jõudis majanduskriis toimetuste õuedele, endised head kaastöötajad hakkasid kolleege vihkama ja altkulmu põrnitsemise õhkkonnas kadus loovus.

Siinkohal tegi ähmis leheneegrite suguharu vea – selle asemel, et madalatel kirgedel mängida ja lollikeste pealt teenides lugejate revolutsioonilisi meeleolusid takka õhutada, oleks võinud publiku intelligentsuse solvamise asemel teda koolitada. Eestikeelse trükiajakirjanduse levitamisega koolitasid eelmise ärkamisaja aegsed haritlased maarahvast, kes üldise kirjaoskuse tingimustes muutus üheks suurema lugemusega rahvaks Euroopas, ladudes sellega muuhulgas vundamendi tänasele rahvusriigile. Kui futuristid ja tehnokraadid on ette ennustanud lähitulevikus saabuvat aega, millal arvutid on inimesest targemaks arenenud, siis massimeedias on sarnane sündmus märkamatult juba toimunud – lugeja saavutas tehnolooglise singulaarsuse, hääletas jalgadega ja mõtlemist praktiseerivad inimesed asusid alternatiivsetes kanalites iseseisvalt sisu looma, sageli kvaliteetsemaltki kui seda peavoolu poolt eetrikõlbulikuks upitatud “arvamusliidrite” haigutama ajavatel sõnavõttudel pakkuda on. Kas teadmishimuline lugeja viitab sotsiaalmeedias sõpru teavitades pärisajakirjanduses ilmunud loole või mõnele tasuta toimetatavale vabalthingavale autoriblogile? Sageli leiab just viimastest värskemapilgulisemat ja sügavamat analüüsi ühiskonnaprobleemidele,  sest blogijad pole ju kinni peajoone meedia kultiveeritud mõttestampides ega täida leheomanike poolset tellimust masside hoiakute kujundamisel. Küll aga spikerdab profiajakirjanik alternatiivmeedialt mõnegi originaalse kujundi või mõtte.

Ajas lineaarselt allalaaditav uudisvoog (TV, raadio) taastoodavad sõltuvuses mõtlemispuudelisi, kes neelavad võõrutusnähtude pohmeluses kriitikavabalt fast food tüüpi kiirseeditavat rämpsinformatsiooni, mis erutab emotsioone töötlevaid ajusagaraid, aga jätab viisakalt puutumata tekstikriitilise analüüsi ja kaasamõtlemisega tegelevad ajukoorepiirkonnad. Publik reageerib Pavlovi katseloomade kombel valgusele ja juhmistub kollektiivsel allakäiguspiraalil. Meedia on täpselt nii hea, kui halva loo tellib temalt lugeja. Kas tõesti? On see parim kontseptsioon, mida meile pakkuda on? Hari meid, meedia ja too lugejas välja parim, mitte halvim! See aitab meil saabuvat soojussurma  edasi lükata…

Ükskõik kui palju püüan, rapsin ja laksin,
tuleb välja, et kõigele ikka peale maksin

@ckrabat

Täna 26.märtsil tuli siis lõpuks Rahvusvahelise Spordiarbitraaži Kohtu (CAS) kauaoodatud otsus, mis tühistas Andrus Veerpalule kasvuhormoonide normatiivseid piirväärtusi ületava positiivse dopinguproovi tõttu talle määratud kolmeaastase võistluskeelu. Kohus põhjendas otsust, et FIS-il polnud piisavaid tõendeid, mis piisava kindlusega kinnitaksid kehaväliste hormoonide kasutamist, kuigi möönab, et ei suudetud tõestada ka vastupidist. Otsust võib tõlgendada, et Veerpalu süüdimõistmiseks polnud piisavalt süütõendeid, kuid kahtlus jääb. Kahtlus annab kindlasti elujõudu veel paljudeks spekulatsioonideks. Las need koerad hauguvad, karavan läheb edasi. Ma arvan, et otsus oli eesti rahva suur võit ja neukkude kaotus, sest tõendas süütuse presumptsiooni kehtimist, mille järgi kedagi ei tohi giljotineerida enne, kui tema süütegu on kinnitust leidnud. Tunnustust tuleb avaldada Andrus Veerpalule, kes otsustas õigluse nimel lahingusse astuda, kuigi teinekord on lihtsam alla anda. Briti ragbimängija Terry Newton, esimene sportlane, kes mõisteti kasvuhormooni tarvitamise ettekäändel süüdi, leiti seitse kuud hiljem pooduna.

Netikommentaare analüüsides ei ole kahtlust, et võib leida sadu kui mitte tuhandeid kaasmaalasi, mini-Breivikuid, kes oleksid oodanud Andrus Veerpalu laipa silmuses kõlkumas. See oleks olnud neukkude suur võidupäev. Neukkud lähtuvad vastupidiselt süü presumptsioonist, mille järgi kõik inimesed on sünnist saati joodikud, vargad, liiderdajad, laiskvorstid ja taignapead. Igaüks annab hinnanguid oma rikutuse piirides. Dopingupatuste tagaajamine on viimasel ajal muutunud meediaaktsiooniks, millega süüdlaste leidmine vastab Viha Vabariigi sotsiaalsele tellimusele. Totaalse meedia kaasabil etendatakse murumänge gladiaatorite areenil, kus Novgorodi WC-s saab üles- või allapoole suunatud pöidlaga otsustada inimsaatuste üle. Täpselt nagu ühiskonna sotsiaalne tellimus ei väärtusta tegelikke oskusi, vaid oskust müüa, nii on ka tippspordis piirid ausate ja patuste vahel imeõhukeseks kulunud, millega igaühte meist ähvardab reaalne oht Novgorodi WC poolt juhitava inkvisitsioonikohtu alla sattuda.

Spordiarbitraaži kohus seisis raske valiku ees, sest valitsev sotsiaalne tellimus nõudis süüdimõistmist iga hinna eest, meenutagem või Lance Armstrongi saagat. Piir lubatud ja keelatud ainete vahel ei pruugi enam väljenduda sportlikes tulemustes, vaid tekitab uusi spordiväliseid nüansse võistlussporti, millega spordiajalugu võidakse aastate pärast ümber kirjutada nagu George Orwelli tulevikuvisiooni peegeldavas romaanis 1984. Totaalne meedia nõuab ohvreid, kes verejanulistele jumalatele ohverdatakse nagu muistses maiade tsivilisatsioonis. Kellelegi ei lähe korda Lance Armstrongi tegelikud võimed jalgrattaspordis ja tema panus spordi propageerimisse nagu meedia ohvrid võivad tõsimeeli arvata, et Andrus Veerpalu omandas klassikalise suusatehnika dopinguainete mõjul. Sest vaata, nagu väga targalt täheldas üks anonüümne netikommentaator, keda juhtusin kusagil silmama: dopingu tarvitamisega on nii nagu viinavõtmisega, et sellest saad sa kunagi puhtaks või kaineks, aga kui sa oled kord lollina siia ilma sündinud, siis selleks sa ka jääd ning ei aita siin mingid nipid.

Totaalne meedia loob illusioone, et ühiskond väärtustab pensionäre või lastega peresid, aga on kategooria inimesi, kes valitsevad Novgorodi WC-s, kelle suu kaudu väljuvad eritised võivad isegi sita ära määrida ning kelle toetust lunivad roomates kõik poliitilised jõud – see mõjuvõimas ühiskondlik survegrupp, palju võimsam kui juudid, vabamüürlased, illuminaadid ja templirüütlid kokku on lollid. Ütleb ju kõnekäändki, et aktiivne loll on ühiskonnale ohtlik ning tark teab, mida räägib, aga loll räägib, mida teab. Lollid on totaalse meedia poolt tekitatavale sotsiaalsele tellimusele kõige kergemini allutatav jõud. Nad täidavad Viha Vabariigi sotsiaalset tellimust rõõmuga ning täiesti tasuta. Lolli pole vaja osta, teda tuleb vaid õige pisut hirmutada ning loll teeb nagu temalt oodatakse. Lollide poolt läbi Novgorodi WC ellu viidava sotsiaalse tellimuse kaudu kontrollib totaalne meedia peamisi ühiskondlikke hoovusi  ning toimib võimuinstrumendina. Lollid ja totaalne meedia, nad vajavad teineteist.

Ühiskonnas valitsev hirmukultuur toetub suurel määral lollidele. Mida kõike ei kardeta, Venemaa rünnakut, tulnukaid, vähest sündivust, noorte väljarändu, vabaturumajandust, muistset vabadusvõitlust jne jne. Hirmunud inimene on kergemini allutatav emotsioonidele ja ta ei allu ratsionaalsele mõtlemisele. Ta ei kasuta emotsioonide juhtimiseks enam aju, vaid mingit muud kehaosa. Mulle meeldis professor Sulev Kõksi intervjuu laupäevases Postimehes. Keset vahutavat ja pulbitsevat lollust oli väga rahustav lugeda targa inimese juttu. Viimasel ajal tuleb seda põhivoolu meedias väga harva ette. Meil lausa kultiveeritakse vinguvat saunikumentaliteeti. Kõks: “Peremehemõttega inimesi on ka Eestis küllalt, aga saunikute kisa on sageli liiga kõva.” See ongi Novgorodi WC. Andrus Veerpalu võit on üks harvadest peremehemõttega inimeste võitudest. See on meie võit, kes me hindame tegusid, mitte vahtu. See on nende inimeste võit, kes midagi teevad ja teevad seda hästi. Palju lihtsam on neukkude orjade kooris vinguda, miks nad midagi teevad ja miks neid keegi selle eest ei karista? Miks pole kõigil pea ühtviisi kandiline?

Ka Andrus Veerpalu väidetav süü akumuleerus meediakampaaniale, mis kõva häälega karjudes ja ühe jala peal hüpates muudkui korrutas: “Lible tegi! Lible tegi!” Nüüd, kui selgus, et kirikumõisa poiste parve ei lasknud põhja mitte Lible, vaid Tõnisson, kergitab see taas üles vastutuse küsimuse. Kas post-orwelliaanlikus maailmas võimule pürgiv totaalne meedia kannab Viha Vabariigi ehitamise eest ka vastutust? FIS on sunnitud kohtuotsusega maksma Andrus Veerpalule 10 000 Šveitsi franki valuraha, kuid kes maksab kinni ligimesele tekitatud moraalse kahju? Kas on see Saalomon Vesipruuli auraha laureaat Peep Pahv või mõni tema võrdselt innukas kolleeg? Kas on see tänapäeva Pavlik Morozov, Eesti Dopinguagentuuri tundmatuks jääda sooviv ametnik, kes sulli- ja feimijanus heitis Andrus Veerpalu, Mati Alaveri, Jüri Järve ja mitmed teised lõvide ette /loe totaalsele meediale/ surnukspuremiseks? Kas on see anonüümne netikommentaator Robert, kes Viha Vabariiki ehitades end Novgorodi WC-s välja elab? Veerpalu pole kindlasti ainus tänapäeva spordi hammasrataste vahele jäänud gladiaator. Kasvuhormoonide tarvitamises süüdistatud Saksa jalgrattur Patrick Sinkewitz mõisteti Saksamaa Jalgrattaliidu poolt õigeks juunis 2012, järge ootab Soome suusataja Juha Lallukka.  Kohtuveskid jahvatavad aeglaselt, kuid Novgorodi WC kuulutab oma otsused välja palju kiiremini ning enamasti on need allapoole suunatud pöidlad. Lollidele meeldivad surmaotsused. Kuidas  kaitsta inimesi lollide ja neid võikalt irvitades suunava totaalse meedia eest?

Novgorodi WC

http://sphotos-c.ak.fbcdn.net/hphotos-ak-prn1/555154_10150645297153743_589259346_n.jpg

@jolli, meediatarbija

Kaua oodatud otsus

26. märtsil rahuldas Rahvusvaheline Spordiarbitraaži Kohus (CAS) hr. Andrus Veerpalu ja Rahvusvahelise Suusaliidu (FIS) vahelises vaidluses apellatsiooni ja tühistas FIS-i 2011. aasta 22. augustil langetatud süüdimõistva otsuse, millega Veerpalule määrati kolmeaastane võistluskeeld. Lühidalt: hr. Andrus Veerpalu mõisteti õigeks. Punkt. Eesti rahvas sai sellel päikeselisel ja tõeliselt kaunil lumisel kevadpäeval lõpuks vabaks aastatega ladestunud ängist: meie mees oli saanud priiks süüdistusest.  Selle loo autorile, nagu igale eestlasele, oli teade rõõmusõnumiks. Inimesed said lõpuks ometi ühes pikale veninud jantlikus spektaaklis tahtmatult osalemise asemel keskenduda oma igapäevastele tegemistele. On ju selline süüdistus meile, kui väikerahvale väga isiklik.

Jama jätkub?

Peale õigeksmõistva otsuse teatavaks tegemist on seda kummalisem, arusaamatum ja ärritavam taibata, mida üritavad saavutada isikud, kelle ootused õigeksmõistvale otsusele olid vastupidised. Miks peame me ka täna, peale õigeksmõistvat otsust, meediast lugema sarnaseid spekulatsioone ja retoorikat nagu aastaid tagasi? Taaskord loobitakse pori, visatakse üles kahtlusi ja tõlgendatakse andmeid enesele sobival moel. On kõlanud ka halvasti varjatud ähvardused asjaga “edasi tegeleda.” Mis kummaline psühholoogiline eitusfaas see on? Või milline äraspidine enesekaitsetaktika peitub selliste kestvate rünnakute taga? Kas meedia on aru kaotanud? Kui massidele pakutakse emotsiooni, labast meelelahutust – “verd, higi ja pisaraid”, murumänge gladiaatorite areenil, kus, vabandan sõnakasutuse eest ette, märatsev lumpen saab raevutsedes kohtuväliselt süüdi mõista, siis ei ole selline ajakirjandus professionaalne.
Tuletan meelde süütuse presumptsiooni, tuletan meelde teie enese poolt kehtestatud Eesti ajakirjanduseetika koodeksit. Kordamine on tarkuse ema, ka siis kui ollakse üles kasvanud tarkuseema hoolitsuseta. Võtke ja tutvuge, kui aega saate.

Mul on kahju ja ma vabandan!

Tänaseks on selgunud, et kohtuotsus oli: “Ei ole süüdi.”  Kõik ajakirjanduseetika vastu eksinud võiksid nüüdki, hilinenult, võtta ette sisekaemusliku, enesesse vaatava pooltunni peegli ees ja küsida oma paremalt minalt otse ja ausalt – kas minu tegevus (või tegevusetus) on põhjustanud teistele kannatusi? Olen ma täna parem inimene, kui ma olin eile? Kas ma õppisin sellest loost midagi? Kas suudan talitseda oma verejanu, kui puhkeb järgmine kriis ja tuleb olla selle kajastamise eesliinil? Suudan ma jääda inimeseks?

Vabandada, eriti kui vabandamine tuleb tõesti südamest, ei ole ju keeruline! Vabandamine on inimhinge vabastav seisund, millega tunnistatakse tehtud viga nii enese (see on ju kõige raskem!!) kui ka teiste ees ja püütakse selle akti läbi oma halba käitumist kannatanule heastada, nii palju, kui tehtud kurja on üldse võimalik heastada. Millal ja kelle sulest ilmub Eesti ajakirjanduses vabandus hr. Andrus Veerpalu, tema meeskonna ja perekonna ees? Kas selliseid elementaarseid asju peab tõesti meelde tuletama? Või on (ajakirjanikele) Au arusaamatult abstraktne ja nendele mitte kohalduv mõiste, mälestused millest on jäänud aegade hämarusse. Annan suleseppadele vihjeks ette vabanduse kasvõi formaallause kujul, abiks seegi: “Mul on kahju ja ma vabandan!” Kas teis, lugupeetavad, on selleks piisavalt sisu, aumeest ja -naist?

http://www.lyrics007.com/Hammerfall%20Lyrics/Last%20Man%20Standing%20Lyrics.html

@jolli

Etendus kahes pildis.
Tegevuskoht: Silvesteri ühetoalise korteri köök Hollyka lähistel.
Tegelased: Stiiven, Silvester, Jan-Klood.

1. pilt

Täis suitsetatud ruumis on Stiiven ja Jan-Klood ennast mahutanud pisikese köögilaua äärde. Korteriperemees Silvester askeldab gaasipliidi kõrval, käes roosa pajakinnas ja praeb spagette. Pooleldi avatud aknast hoovab kööki tänavamüra. Laual on tuhatoos konidega, tühi pizzakarp, kuhu kass on end magama sättinud, tosin tühja õllepudelit ja raamat joogavõimlemisest.

JAN-KLOOD: “Mis nad nüüd hakkavadki siis koondama vä? Bossud on ära keeranud. Kõigepealt tahavad pensioniiga tõsta, siis aga hoopis lahti lasta. Kumb siis? Okei, võin veel kümme aastat igasugustele jalaga vastu pead virutada, töö on selline. Aga kes seda tänapäeval enam õppida tahavad? Noored pole enam need kui meie ajal! Nüüd anna ainult vampiire ja libahunte, makkutagumine ei huvita enam kedagi! Või sa Stiiven kujutad ennast ette libahundi rollis? (Stiiven hakkab nihelema) Ei kujuta, jah? Mida oligi arvata. Libahunt on ju tundeline natuur, sulle selline ei sobi. Meile kellelegi ei sobi, pole meie ampluaa. (Viimase sõna  hääldab prantsusepäraselt. Sõbrad on alati natuke kadedad, kui Jan-Klood prantsuse aktsendiga rääkima hakkab, eriti tibide seltskonnas. Stiiven suhtub sellisesse peenutsemisse halvakspanuga, aga mis teha, piffidele meeldib ja Jan-Klood niidab naisi nagu vikatiga! Stiiven jõllitab enese ette, Silvester pöörab spagette ja Jan-Klood jätkab monoloogi) Eile käis mul Arnold külas, tahtis hantleid laenata. Kurat, ega ma raamatukogu ei ole. Okei, sai oma hantlid, mul on ühed 12 kilosed üle – pole kade poiss. Jõime piparmünditeed, sõime küpsiseid ja Arnold siis rääkis, et oli näinud Brjussi. Oli üsna morn olnud ja teadis ka, et koondavad. Pidi majandussurutis olema. Arnold ise on nüüd poliitikas, astus erakonda ja see kuradi kino teda väga ei koti, aga kui ma meie peale mõtlen, siis tead, pisar tuleb silma! (Silvesteri poole pöördudes) Sinul on muidugi hea, korter naise nimel, pangavõlgasid-autoliisinguid ei ole, minul aga on isegi balletikooli õppelaen veel tagasi maksmata! Ega kõike ka korraga ei jõua! (Stiiven on vahepeal tikuga hambaid torkima hakanud. Jan-Klood põrutab aga edasi) Okei, sina, Stiiven, kui töötuks jääd, lähed supermarketisse turvameheks või midagi, aga mina tulin siiski maalt linna ennast teostama, läbi lööma! Meil külas ütlesid kõik, et vat sellest poisist kunagi midagi saab! Vaata kui targa näoga ja terane teine! Ostsid mulle kamba peale isegi bussipileti Linna – mine, arene! Ma ei saa neid alt vedada…  (Uksekell heliseb! Silvester rahmab pajakinda käest, tõmbab ropsuga akna lahti, korjab ahvikiirusel teise käega konid-pudelid kokku ja peidab kraanikausi alla ära, ise ähmiga seletades) Mehed, raisk! Mul naine tuleb koju! Käbens kossid kokku ja minema!”

2. pilt

Seltskond pressib end rõdule ja ronib sealt viimasel hetkel tuletõrjeredelile. Korteri esikust kostab Silvesteri abikaasa kolistamist ja nende ühise kassi nõudlikku näugumist, kes kasutas olukorda, et kolmiku peale kaevata…

STIIVEN (viimase laskujana jalad maha saanud, küsib üldiselt kiirustamist vältivalt hingeldavalt Silvesterilt): “Mida me jookseme, sul ju täitsa tore naine!?”

SILVESTER (On ennast maja tagahoovis liivakasti servale istuma sättinud ja kommenteerib olukorda): “Sulle on muidugi kõik naised toredad! Isegi need, kelle staatus on veispukis: “suhtes”! Aga minul, mees, on vannitoas remont pooleli! Ma ei jõua seda irisemist ära kuulata! Võtad joogi ette, paned teleka Eesti – Põhja-Iirimaa mängu peale … ja hakkab pihta! (imiteerib oma naise häält, valjult ja kiledalt) Kas sa pesumasina ühendasid ära? Mis tähendab, sul ei ole torutange? Ja kes vanni lubas ära emailida? Kui nad seal sellega hakkama ei saa, las toovad vähemalt vanni tagasi! Kaua ma kraanikausis riideid pesen? Kuuled ka või? (ohkab) Vaata, ma oskan igasuguseid asju. Süüa ma teen normaalselt, olete isegi kiitnud. Kooli ajal käisin laulmas ja näiteringis. Pärast tunde poksisime poistega pargis. Aga mingeid kuradi torutöid ma teha ei oska! Põrandaplaadid sain suure surmaga maha – pooled läksid tagurpidi, teine pool katki, aga ära tegin! Peegli panin seina, naelaga. Kaks korda sain voolu selle käigus! Aga talle pole ikka hea! Kui palju ma olen kannatanud selle vannitoa pärast? Dušši ühendades pidi vannikardin mu ära kägistama! Libedaga sain põrandal muhu pähe! Täiega püüan, aga no ei ole selle töö mees! (ohkab veelkord) Ja siis muidugi meenutatakse kogu aeg mingit keskkooliaegset peikat, kes on nüüd ehitusettevõtja ja ähvardatakse sellele helistada. Aga mulle käib see au pihta!”

Kaaslased seisavad Silvesteri kõrval ja kuulavad kaastundlike nägudega. Stiiven on veel tõsisem kui muidu, Jan-Klood mõtleb positiivselt nagu ikka ja tegelikult hoopis autodest, aga teeb, nagu kuulaks… Kõik tunnevad end natuke ebamugavalt, kui Silvesterile enesehaletsushoog peale tuleb. Ise suur mees, aga õnneks juhtub seda harva, umbes kord nädalas ja selle elavad nad üle.

STIIVEN (peale pausi): “Sa peaksid endale hobi leidma või midagi? Mine kuskile trenni või miskit? Mina maandan stressi inimesi pikali pannes. Alguses nad ei taha kukkuda, aga kui kukuvad, siis ei taha püsti tõusta. Täitsa lõbus, tead. Noorena käisin tennisetrennis, aga seal ei olnud pooltki nii lahe. Keegi ei tahtnud minuga mängida ja squashis oli isegi sein kiirem kui mina. Siis ema ütleski, et mine idamaiseid võitluskunste õppima. Saad meheks! Läksin ja vaata nüüd – tsiuh-piuhh ja klemm lendab! Näitan vä?” (Silvester tõmbub eemale)

JAN-KLOOD (ettevaatamatu muretusega, oli just parasjagu välja mõelnud, et Ferrari on parem auto kui Lamborghini): “Sa oled ajast maas. Tänapäeval käiakse hoopis MMA-s. Mine, Stiiven, ja õpi, mis elu on.”

Pilt läks lõplikult eest ära.

***

***
Hoiatus: Kõik tegelaskujud ja sündmused on välja mõeldud ning ei kajasta reaalset elu. Ärge tehke seda kodus järgi!

@ckrabat, jolli

Esmapilgul tunduvad nad tavaliste inimestena meie keskelt, kuid neis peitub midagi tabamatut ja salapärast: eripärased žestid; salapärased mõistatuslikud laused, millest saavad aru ainult asjasse pühendatud; pilgud, mida gruppi mittekuuluvad ei mõista; spetsiifilised käemärgid ja kehakeel …  Tuttav näoilme … õnnis naeratus … vandeseltslaslik silmapilgutus …ja siis  saabub äratundmine! Ta on leidnud liigikaaslase!  Kes on need salapärased tegelased, kes märkamatult, kuid sihipäraselt toimetavad sinu lähimas ümbruses? Kelle silmad on valvsalt sinule suunatud ja peavad hoolega silmas iga sinu liigutust? Nad võivad peituda sinu töökaaslaste, sõprade ja sugulaste ringis, kuid jäädes märkamatuks ning säilitades identiteedi. Nad teavad, et neid on palju ning koos moodustavad nad võitmatu jõu. Neid on palju, väga palju. Nüüd, kui sinu otsmikul pärlendavad higipiisad ja mõtetest on läbi käinud kõik, mida oled kuulnud ja lugenud erinevatest salaseltsidest, kaadri taga niite tõmbavatest tumedatest jõududest. .. Juudid, vabamüürlased, templirüütlid, illuminaadid … Ei, need ei ole Need, keda sa mõtlesid. Parim konspiratsioon on fantaasiatest alati sammu võrra ees … Need, keda me endi seas justkui ei märkakski, kuid ometi on nad meie kõrval. Need … hinga nüüd sügavalt sisse … on viies võim… LOLLID!

Kelle huvides töötab neljas võim, põhivoolu meedia? Kelle hääli ja hingi püüavad eranditult kõik poliitikud? Need ei ole ei pensionärid ega lastega pered. Nad võivad tunduda väikesed, kuid nende jõud on suur. Lollid, siit nad tulevad! Kelle hääl kaigub kajana kõikidest helidest üle, kui Novgorodi WC-s etendatakse murumänge gladiaatorite areenil? See on lollide hääl, intensiivne, vali ja sireenina kaikuv! Valimistel otsustab erakondade saatuse, kes neist pääseb marjamaale, kes jääb pika ninaga,  jällegi lollide hääl. Nad nõuavad lakkamatult verd, higi ja pisaraid ning totaalne meedia lükkab areenile aina uusi ohvreid, et taltsutada lollide verejanu. Sest mine tea, vastasel korral võivad lollide read koonduda meedia vastu ja lapsepõlves nähtud nukunäidenditest teame, et aktiivne loll on ühiskonnale ohtlik. Lollid on kõige aktiivsem ja mõjuvõimsam sotsiaalne huvigrupp, palju võimsam kui mistahes maailmavalitsemisele pretendeeriv seltskond. Nad hoiavad omavahel kokku ja isegi täna veel maailma üle ei valitse, siis ühel ilusal päeval on kogu võim kindlasti lollidele läinud.  Vähemuste õiguste eiramine on lapsemäng selle kõrval, kui keegi julgeb lolle solvata. Lollid ei pöördu inimõiguste kohtusse, vaid …  eks proovige lolle solvata, näiteks neid rumalateks nimetades. Sellisel juhul on tegemist teiepoolse enamuse diskrimineerimisega ja see saab kindlasti karistatud.

Poliitikute jaoks on lollid kerge saak ja tänuväärne valijaskond. Tarka inimest pead sa veenma oma ideede õigsuses ning ta valib sobiva erakonna valitsema mitte linna keskväljakul kõrguva portree, vaid valimisprogrammi alusel. Sellepärast mõtlesid poliitikud välja loosungi – kõik valima! Miks? Aga selleks, et meelitada rohkem lolle valimiskastide juurde. Loosung “Täitke kodanikukohust ja kõik valima!” toob riigivalitsemise juurde lollide massid, kellel puuduvad maailmavaatelised eelistused ning nad valivad esindajaid lipsuvärvi, libeda jutu ning kollase meedia glamuursete fotode põhjal. Sarnaseid eesmärke teenib populistlik loosung: “Lapsed valima!” Kujutage nüüd ette, alaealisi ei peeta piisavalt küpseteks, et juua, suitsetada, autot juhtida, seksida jne, aga riiki valitsema sobivad küll! Ütles juba paljude lollide vaimne isa Lenin, et iga köögitüdruk saab riigi juhtimisega hakkama. Täpselt samuti on lollidele suunatud kampaania: sünnitage rohkem lapsi! Rahvuse säilimiseks ei peeta oluliseks vaimult suureks saada, sest teatakse, et lollidel tiivad ei kanna, kuid seda loodetakse kompenseerida arvult suureks saamisega. Rohkem lolle, rohkem lolle! Sünnitamine on tähtsam kui laste üleskasvatamine ja neile turvalise elukeskkonna loomine, see on midagi lollidele. Kui koolid on tühjad, aga burksiputkade ees tšillivad massid, siis suurendab see lollide diktatuuri kestlikkust.

Kui peale oktoobrirevolutsiooni tekkinud nõukogude võim jutlustas proletariaadi diktatuurist ning maalis pilte GOELRO plaanist, kogu maa elektrifitseerimisest, siis täna räägitakse lollide diktatuurist ja kogu maa internetiseerimisest. Rahvasuu räägib, et elektri leiutasid ahvid. Interneti leiutasid kindlasti lollid, sest kogu maa internetiseerimisega muutub lollide võim aina tugevamaks. Internetiseerimine suurendab lollidevahelist solidaarsust, sest nad võivad internetist leida teisi lolle, kasvatada viienda võimu mõjujõudu ning siis kõlab nende hääl Novgorodi WC-s hoopis tugevamini. Pole midagi imestada, et netikommentaarium läheb aasta-aastalt aina vingemaks. Igasuguseid rooberteid, natse, breivikuid, proletaarseid võitlejaid, “maksumaksjaid” ja muidu lolle sigineb juurde küülikute kombel. Lollid ruulivad! Kui aga lollid Novgorodi WC-s kellegi vastu koonduvad, siis võib kahtlustada, et tegemist on hääbuva liigi esindajaga ehk targaga.  Muidugi võivad targad väljasuremise protsessi pidurdada, hakata lollide sõbraks ning saada lollidelt internetis laike. Siis kui lollid patsutavad  tunnustavalt õlale ja kiidavad, vaat kus loll. Peaasi, et sa käitud niimoodi nagu lollid tahavad.

Charles Darwin lõi evolutsiooniteooria, millega ta väitis, et inimene arenes ahvist. Friedrich Engels leidis selle peale, et just töö tegi ahvist inimese. Darvinism on mulle kogu aeg natuke kahtlane tundunud.  Pigem võib lollide mõju laienemisega kahtlustada võõrliikide pealetungi nagu juhtus Sosnovski karuputkega või nagu tõrjub mink ehk ameerika naarits euroopa naaritsat tema asualadelt välja. Kunagi hakkasid normaalsed kromanjoonid karvaseid neandertaale välja tõrjuma, peksid teistsuguseid raudlattidega, müüsid metsa, lantisid neandertaalibeibesid ja kimasid bemmidega ümber burksiputkade. Võõrliik sigib temale võõrasse keskkonda sattudes lakkamatult ning tõrjub algasukaid nende asualadelt välja, siit ka pidev mure väljasuremise ees. Võib-olla toodi lollid siia kunagi Nibirult, sest nibirulased tahtsid neist vabaneda. Ütlesid neile, et tulevad neile 21.12.2012 järele ja lollid jäid uskuma, aga tühja nad tulid. Lollide mittesalaorganisatsioon Novgorodi WC on maailma kõige mõjuvõimsam seltskond, keda tasub karta, sest lollid oskavad kokku hoida. Kui kõiksugused targad: juudid, vabamüürlased, templirüütlid, illuminaadid, korporatsioonid, kirik jt  vähemused peavad end julgeoleku tagamiseks konspireerima, et lollid neid ära ei tunneks, siis lollide jõud peitub avalikus võimus. Lollid ei pea ennast varjama, vaid esineb juhtumeid , kus loll esindab oma vaateid esindusorganites ja meediaväljaannetes täiesti avalikult. Lollide võim püsib nende paljususel.

Täna toimub lollide ja tarkade vaheline olelusvõitlus, kuid võib arvata, et viimased targad pagendatakse Marsile või paigutatakse reservaatidesse, kus lollid saavad neid raha eest vaatamas käia. Eestis on viimasel ajal promotud Rahvakogu ideed, kuid ka seda on püütud lollidele meelepäraseks muuta. Selgub, et Rahvakogu komplekteerimisega on raskusi, sest mitmed väljavalitud ei taha tulla riiki valitsema, kuigi neid on selleks kutsutud. Väidavad, et “mis nüüd mina, mina ei tea neist teemadest küll midagi, mind poliitika ei huvita.” Niiviisi võib Rahvakogu hakata vastu võtma tarku otsuseid, kuid kas me sellist Rahvakogu tahtsime?  Rahvakogu asemele võiks luua hoopis Lollidekogu, sest pole teemat, milles lollid ei oleks kompetentsed.   Kui raadios käib mõni mnemoturniir, kus esineb tarkade klubi, siis lollide klubi suudab rohkem küsida kui sada tarka vastata. Kui aga omavahel kohtuksid tarkade klubi ja lollide klubi, siis tuleks võit anda viimastele – targad ei saaks isegi aru, mida neilt küsiti. Tark teab, mis ta räägib, aga loll räägib, mida teab. Kui üks tõeliselt loll küsib, siis tark ei saa tavaliselt midagi aru ja ei oska vastata. Aga kui tark lollilt küsib, siis loll teab küll vastuseid, kuid vastused on nii lollid, et tark ei suuda kontrollida, kas need olid õiged – ta pole ju piisavalt loll.

Täna on rahvusvaheline lollidepäev!

Lolle ei künta ega külvata, nemad kasvavad ise. Lollidel on alati õigus!

@ckrabat

Tänapäeva maailma ilmselt kõige suletuma ühiskonnakorraldusega riik Põhja-Korea on taas rahvusvahelisele meediaareenile jõudnud, kuna ähvardas Ameerika Ühendriike naljaviluks tuumarünnakuga nagu ta seda aeg-ajalt ikka teinud on. Sõnade kinnituseks on nad idarannikule toimetanud juba kaks Musudan tüüpi raketti, kuid tuumarelvade kandevõimet omavate rakettide paigutamine positsioonidele  ning isegi vägede koondamine piiri äärde võivad tähendada küll soovi olukorda pingestada ja potentsiaalseid vastaseid survestada, aga see ei pruugi viia veel ulatusliku relvastatud konflikti puhkemiseni ning vastase ründamiseni nagu tegi seda juhtus 25.juunil 1950 kui Põhja-Korea ehk siis ametlikult Korea Rahvademokraatlik Vabariik ründas Lõuna-Koread ehk Korea Vabariiki, mis sai alguspunktiks kolm aastat vahelduva eduga laastanud Korea sõjani. Riik, kes vallandab sõja, üritab suure tõenäosusega seda sõda ka võita, kuid Põhja-Korea võiduvõimalused aastal 2013 on märgatavalt väiksemad, kui mitte olematud, võrreldes aastaga 1950.

Põhja-Korea armee on väliselt hirmuäratav, 1,21 miljonit meest, mis on suuruselt neljas armee maailmas. Tänu totalitaarsele riigikorraldusele panustab Põhja-Korea relvajõududele enam kui ükski teine riik maailmas, kuid tema relvastus on suhteliselt vanamoeline. Massiarmeed võisid edu tuua siis, kui sõjapidamine oli odav. Kõrgtehnoloogilises sõjas võib aga tehnoloogiline mahajäämus osutuda kergesti haavatavaks, sest odavate massiarmeede ajad hakkavad mööda saama.   Tegelikult puudub Kim Il Sungi jüngritel vajalik sõjaline võime, et muutuda Ameerika Ühendriikidele ja tema liitlastele ohtlikuks ning võib arvata, et raskesõnalise retoorikaga kaunistatud sõjalised ähvardused peavad täitma mingisuguseid poliitilisi eesmärke. Eelmise suurema kriisi ajal 2010.a. märtsis uputati torpeedorünnakuga Lõuna-Korea sõjalaev piiriäärse Baengnyeongi saare lähedal ning 2010.a. novembris tulistas Põhja-Korea suurtükivägi teist Kollases meres paiknevat saart, Suurt Yeonpyeongi, kuid suuremat sõda kahe Korea vahel on suudetud vältida ning relvarahu on püsinud juba 60 aastat. Mäng tulega võib küll ühel hetkel väljuda kontrolli alt ja areneda suureks tulekahjuks, kuid Põhja-Korea juhtkonna jaoks võiks sel juhul tegemist olla massisuitsiidiga.

Massihävitusrelvade, teiste hulgas tuumarelva, omamine annab tänapäeva maailmas riikidele arvestatava heidutusvõime ning sellepärast on mitmed rahvusvahelise süsteemiga vastuollu sattunud paariariigid üritanud neid ka välja arendada, kuid paariariikide esmane mure on olnud pigem režiimi säilitamine kui maailmasõja vallapäästmine. Kuuba raketikriisi ajal 1960-tel aastatel tegi Põhja-Korea tuumarelva väljatöötamiseks esimese katse ning pöördus vastava abipalvega Nõukogude Liidu poole, kuid siis jäi abi saamata. Tuumarelvani jõuti lõpuks selle sajandi alguses ning võime väljatöötamisel kasutati näiteks Pakistani teadlaste abi, kuid see võime on veel väga nõrk. Kui ameeriklased heitsid 1945.a. Hiroshimale 13 kilotonnise pommi ja Nagasakile 21 kilotonni, siis arvatakse, et Põhja-Korea on parimal juhul valmis kasutama 7 kilotonni purustusjõudu. Põhja-Koreal on olnud head suhted islamiriikide Pakistani ja Iraaniga ning  1980-1988 Iraagi-Iraani sõja ajal oli Põhja-Korea Iraani olulisemaid relvastusega varustajaid, millepärast on kahtlustatud ka koostööd Iraaniga viimase tuumarelva väljatöötamisel. 2003.a. võeti tagasi allkiri Tuumarelva Leviku Tõkestamise Lepingult (NPT) ning 2006.a. jõuti esimese tuumarelvakatsetuseni. Põhjakorealaste kesktegevusraadiusega ballistilised raketid “BM25 Musudan” ja “Taepodong-2” võivad maksimaalselt jõuda 4000-6000 km kaugusele, kindlasti mitte Ameerika Ühendriikide põhiterritooriumile, neid pole veel piisava kindlusega õieti testitudki ning pole üldse kindel, et nad tööle hakkavad. Parimal juhul on võimalik ohustada ameeriklaste sõjaväebaase Lõuna-Koreas, Jaapanis, Guamil, Filipiinidel.

Seetõttu muutub Korea poolsaare pingestunud olukorra ja tantsu tuumakatla ümber põhiliseks küsimuseks, mis on Põhja-Korea agressiivse käitumise põhjus?  Need põhjused võivad suure tõenäosusega olla sisepoliitilised ning tuleneda juhtkonna võimumängudest. Noor liider Kim Jong Un, 2011.a. surnud Kim Jong Ili neljas laps suhtest Jaapanis sündinud tantsijanna Ko Young Heega, kelle perekond 1961.a. Chongryoni kutsel Põhja-Koreasse emigreerus,  tahab kindlustada positsioone riigi liidrina, koguda raugastunud partei juhtkonnas rohkem feimi ning näidata end tugeva juhina. Kuigi praegu 30-aastane Kim õppis nooruses Shveitsis (umbes aastatel 1991/1992-2000) ja on hästi tuttav eluga Läänes ei maksa hellitada erilisi lootusi, et ta võiks riiki tuua suuri demokraatlikke muutusi. Me teame, et Pol-Poth õppis Pariisis, Muammar al-Gaddafi ja Bashar al-Assad omandasid hariduse Suurbritannias ning paljud totalitaarsed liidrid on välja kasvanud läänelikust haridussüsteemist. Süsteem ise muudab Kim Jong Uni oma orjaks, sest nende vahele tekib vastastikune sõltuvus – režiim vajab iidolit, kuid iidol vajab oma positsiooni säilitamiseks talle kuuletuvat süsteemi.

Teisalt võib Põhja-Korea taotleda teatud edusid rahvusvahelisel areenil ning üritada saavutada režiimile soodsaid kokkuleppeid, mis aitaksid väljuda rahvusvahelisest isolatsioonist ning leevendada majandussanktsioone. Provokatiivse käitumisega Põhja-Korea rünnakuähvarduste teravik on seekord suunatud Ameerika Ühendriikide pihta, millega üritatakse ameeriklasi meelitada läbirääkimistelaua taha ning vastutasuks midagi välja kaubelda, kas siis poliitilisi kasusid või ka majandusabi. Rahvusvahelisse isolatsiooni sattunud paariariik vajab toetust, et nälgivaid kodanikke ohjes hoida ning vastutasuks pakkuda võib-olla mõõdukaid reforme, kuid jutulevõtmiseks on vaja uksele tugevasti koputada. Praeguse liidri vanaisa Kim Il Sung, kes on ka täna  suutis külma sõja ajal olla väheseid kommunistliku bloki liidreid, kes suutis säilitada head suhted nii Nõukogude Liidu kui Hiinaga. Erinevalt 1950-53 Korea sõjast, kui Põhja-Korea selja taga seisis kommunistlik süsteem eesotsas Nõukogude Liidu ja Hiinaga ning Hiina Rahvaarmee sekkumine aitas Põhja-Koreal režiimi säilitada, puuduvad neil aga täna olulised liitlased, sest tema tegevuse pingete üles kruvimisel on hukka mõistnud nii Hiina kui ka Venemaa

Kohapealsed suhtuvad olukorda rahulikult. Nad on Põhja-Koreast lähtuva ähvardava retoorikaga paremini kohanenud, kui inimesed mujal maailmas ning võtavad seda kui lõputut mängu, tantsu tuumakatla ümber. Olukord on veidi muutunud ka Lõuna-Koreas, kus uueks presidendiks valiti Park Gyun Hye, kunagise karmikäelise diktaatori  Park Chung Hee tütar, kelle isa  laskis 1979.a. ebaselgetel asjaoludel maha tema enda luureülem ning kelle ema tapeti 1974.a. Jaapanis Chongryoni süsteemis üles kasvanud korealase poolt.  Põhja-Koreaga tihedates sidemetes olev mittetulundusühing Chongryon on Põhja-Korea poolt Jaapanis korea päritoluga isikute, kes ei ole võtnud Jaapani kodakondsust,  tarvis rajatud  ideoloogiline süsteem, mis tegutseb Põhja-Korea mitteametliku esindusena Jaapanis ja väljastab Põhja-Korea passe. Chongryonil on umbes 150 000 liiget, neil on  Jaapanis oma lasteasutused, koolid, ettevõtted, pangad ja isegi ülikool. Chongryonis üles kasvanud ning Jaapani klubides mängivad korealased osalesid jalgpalli maailmameistrivõistlustel Põhja-Korea koondises. Kui Lõuna-Korea varasemad presidendid Kim Young Sam ja Kim Dae Jung üritasid kahe Korea suhetes olla mõõdukad ja 1998.a. valimised võitnud Nobeli rahupreemia laureaat Kim Dae Jung  arendas “päikesepaistepoliitikat”,  mõneti Hiina erimajandustsoone meenutava Kaesongi tööstusala rajamine kahe riigi piiril on üks selle poliitika reaalne tulemus, siis uut presidenti Parki peetakse konservatiivseks ja kompromissituks poliitikuks, kellega Põhja-Korea liidritel võib olla märksa raskem kokkulepeteni jõuda, millest võivad pärineda ka meeleheitlikud sammud Ameerika Ühendriike ja Lõuna-Koread rohkem survestada.

@jolli, featuring ckrabat

Kuigi Andrus Veerpalu mõisteti Rahvusvahelise Spordiarbitraaži Kohtus (CAS) õigeks, sest tema süüdimõistmiseks kasutatud test ei osutunud kohtunike arvates piisavalt usaldusväärseks, ei ole  kired Maarjamaal vaibunud ja meedias on kostunud üleskutseid revanšiks ning võidule kaasa aidanud Veerpalu kaitsetiimi lintšimiseks. Sihtasutuse Eesti Antidoping kõneisik Kristjan Port on üles näidanud hämmastavat aktiivsust kohtuotsuse kahtluse alla panemisel, esineb meedias kolm korda päevas ning ähvardab Veerpalu varasemaid dopinguproove analüüsima hakata. Küsimus ei ole siin praegu Veerpalu varasemate testide avamises, sest selle tarvis vastavad protseduurid on olemas, kuigi kõigi muude asjaolude juures tekib küsimus, missuguse testi abil neid proove uuritakse? Kasutades sama testi, mille usaldusväärsuse seadis CAS kahtluse alla? Olgu mainitud, et kohus ei saanudki võtta seisukohta, kas Andrus Veerpalu manustas kehavälist kasvuhormooni või mitte, sest selle määramiseks polnud ühtegi valiidset protseduuri. WADA ei suutnud ligi kaks aastat kestnud protsessi kestel täiendavaid argumente esitada, mis kokkuvõttes tingiski õigeksmõistva otsuse. Akadeemik Endel Lippmaa väitel ei oma kasvuhormooni manustamine loodetud efekti, seda kasutavad lollid ja mõõdavad petised.

Ise küsimus on meedias algatatud Veerpalu vastase negatiivse kampaania ajendid, mis uusi tõendeid ja argumente esitamata seab kahtluse alla CAS kohtu otsuse. Nii teatas Priit Pullerits oma Postimehe kuukommentaaris, et kuna kohtus soovitud tulemust ei saavutatud, siis tuleb see suunata avaliku arvamuse areenile, mis kõlab umbes nagu Jogentagana mehe hüüe kultusfilmis “Malev”: “Vennad, kutsume lollid appi!” Kuna Andrus Veerpalu on kohtus õigeks mõistetud ja tema vastu pole esitatud uusi põhjendatud süüdistusi, siis esineb siin tahtliku laimamise ilminguid. Võib-olla peaksid õiguskaitseorganid kutsuma mõned aktiivsemad kodanikud vestlusele ja selgitama välja, mis on sellise emotsioone ja kirgi õhutava intensiivse vihakampaania tekitanud ja kuidas on need kooskõlas nii rahvusvaheliste inimõiguste kui ka Eesti Vabariigi poolt tunnustatud seadusandlike aktidega? Võib-olla on kõik korras, aga kui ei ole, siis kes kaitseb kodanikke selliste kampaania korras esitatud süüdistuste vastu? Kuidas suhtub inimõiguste väidetavasse eiramisse  Eesti Ajalehtede Liit ja kas see on kooskõlas nende eetikakoodeksiga? Seal on nüüd vaks vahet, kas kellelegi üks või teine kohtuotsus ei meeldi või on tal olemas pädevad argumendid, mis kohtuotsuse ümber lükkavad. Kui anda kohtuvõim kohtutelt üle meediale, siis kes vastutab tagajärgede eest?

Meediale meeldib ennast hellitlevalt kutsuda neljandaks võimuks või ühiskonna valvekoeraks. Alati, kui keegi võtab enesele võimu või kontrolli funktsioonid, tekib küsimus sellise tegevuse legitiimsuses. Kui seaduslik on üks isehakanud kontroll, kes näiteks peatab teie auto, kamandab teid teeserva ja hakkab teie autot läbi otsima? Te ei peaks sellist tegevust õiguspäraseks, kui sellele ei ole selget õiguslikku alust ja ilmselt pöörduksite omavoli vastu abi saamiseks ja oma õiguste kaitseks politseisse.  Midagi sellist toimub meie meedias igapäevaselt. Inimene surutakse ootamatus olukorras mikrofoniga vastu seina, pannakse eelnevalt ette valmistatud ristküsitluse all vastama teda, tema sõpru ja lähedasi või ka kolmandaid isikuid puudutavatele küsimustele ning hästi kasvatatud inimene võtab  vestluse vastu, isegi kui ta ise ei ole selle algataja. Tegelikult on selline tegevus ebaseaduslik, sest keegi ei pea andma tunnistusi iseenese vastu selleks seaduses mittevolitatud isikutele. Inimene ei pruugi omada piisavat kogemust meediaga suhtlemisel ja ta võib teadmatusest isegi oma mainet pöördumatult kahjustada, kui ajakirjandus on temast tahtmatult või tahtlikult valesti aru saanud, avaldab küsitletava mõtteid valikuliselt ja kontekstist välja rebitult või interpreteerib vastuseid, lisades sinna enesepoolseid kommentaare, mis annab väljaöeldule hoopis teise mõtte.

Me teame, et ühest ja samast “mustast materjalist” on näiteks filmistuudios võimalik kokku monteerida erinevaid filmikunsti žanreid – dokumentaali, kunstilist filmi või lausa ulmet. Kõik sõltub rõhkude asetusest, peale loetud vahekommentaaridest, osavalt kokku lõigatud kordustest, lisatud dramaatilisest helitaustast ja paljudest muudest nüanssidest, mis annavad soovitud vaatenurga. Jälgige ennast kõrvalt, kui manipuleeritav te olete? Kas te vihastate, kui seda soovitakse? Kas astute pereliikmetega arutusse diskussiooni ekraanil nähtava üle ja korraldate koduseid Vihkamise Veerandtunde? Muidugi, sest selline ju ongi plaan! Teie aju uputatakse üle teatava suunitlusega informatsiooniga, mille arukal töötlusel te hätta jääte ja hakkate ärritajale reageerime primitiivimpulsside tasandil. Te olete omandanud Suure Tõe ja need detailid, mille abil Tõde kokku monteeriti, ei oma enam tähtsust. Teie meeli valdavad emotsioonid, mis välistavad ratsionaalse arutelu. Vaadake teletöö kaadri taha ja te hammustate need teie psüühikaga mängivad professionaalsed nõksud läbi. Kehtib kuldne reegel: vale peab olema suur, sõnum peab olema lihtne,  ja selleks neljanda võimu kõige tänuväärsem tarbija, viies võim ehk lollid aru saaksid – korda sõnumit!

Meedia teostab võimu läbi kindla hierarhilise struktuuri. Kõige all on leheneegrid, kes töötavad põllul. (igasugused rubriigitoimetajad ja püstolreporterid). Nende kohal on libainimesed, kes on juba tase kõrgemal, sellised, kes vorbivad juhtkirju ning arvamuslugusid, kuni peatoimetaja tasemeni välja. Ja siis tulevad sortsid – need, kes meediast kasu saavad, aktsionärid, omanikud. Libainimesed on sortside paremad käed. Kui PR on läinud rappa, lollid ei ole konsolideerunud ja avalik arvamus ei ole manipuleeritud, siis hüppavad ka libainimesed ja sortsid dzotile, sest leheneegrid on selleks liiga rumalad. Neile pole mõtlemine ette nähtud, nad järgivad programmi ja ajavad niisama verist vahtu välja ja karjuvad umbluu-umbluu…  Eks iga ajakirjanik teab, millisele hierarhilise struktuuri astmele on ta parajasti jõudnud. Tublimad leheneegrid arenevad libainimesteks. See on iga leheneegri unistus. Libainimesed aga võivad sulli, feimi ja respekti lisandudes areneda sortsideks. Juhan Jaiki juttudest teame, et sortsid on kaarnakivi abil läbinähtavad ja äratuntavad.

Võibolla aitaks gandhilik vastupanu meediale – jätta ajaleht ostmata. Kui miljon tarbijat ära kukub, siis varsti söövad leheneegrid, libainimesed ja sortsid peost.  Mida teha Eesti spordi päästmiseks? Sportlasena lõpetada suhtlemine meediaga ja rääkida ainult läbi kõneisiku. Muidu Eesti spordil elulootust ei ole – täna Veerpalu, homme mõni Tagaküla Mikk, kes arvab, et võib läbi spordi saavutada feimi, respekti ja sulli, aga kui meedia on mehe välja väänanud, siis visatakse ta ära nagu lapsepõlve katkine mängukaru. Sportlasel tuleks keskenduda tulemusele, mitte tasuta intervjuudele, sest muidu tekib ette süüdistav foon. Võibolla on see taotluslik, sest konkurendid rõõmustavad?

This is the world we live in
And these are the hands were given
Use them and lets start trying
To make it a place worth living in.

http://www.lyricsfreak.com/g/genesis/land+of+confusion_20058814.html

@ckrabat

Ladina-Ameerika ühiskonda on alati mõjutanud võrdsusel/vabadusel/vendlusel põhinevad ideoloogiad ning katoliku kirik, mis on Ladina-Ameerika kontekstis pigem ideoloogilis-kultuuriline kui riiklik-institutsionaalne nähtus. Katoliku kiriku tugevaid positsioone Ladina-Ameerikas sümboliseerib ka Argentiina kardinali Jorge Mario Bergoglio valimine paavstiks, kes võttis endale paavstinimeks Franciscus I. Nimevalik on mõneti sümboolne, sest paavsti suur eeskuju Püha Franciscus Assisist (San Francesco d’Assisi) väärtustas vaesust. Jeesuse sõnu “Ärge võtke midagi teele kaasa, ei saua ega pauna, ei leiba ega raha ja ärgu olgu kellelgi kahte särki!” (Lk, 9:3) järgides võttis Franciscus kingad jalast, viskas minema saua ja rahakoti ning asendas nahkse vöö köiega. Võitlus sotsiaalsete probleemidega on Ladina-Ameerikas alati olnud tähtis, sellepärast on seal sündinud nii mitmedki pahempoolsed ideoloogilised liikumised. Hiljuti võis Mihhail Lotmani blogist lugeda kunagise Tupamaroste liidri ja praeguse Uruguai presidendi Jose Mujica kohta, kes olgugi et poliitiliselt Bergoglio vastand, on neis samal ajal ka palju sarnast.

Samal ajal kui Franciscus I asus üleilmset katoliku kirikut juhtima, lahkus Ladina-Ameerika vasakpoolsete üks mõjukamaid poliitilisi liidreid Venezuela president Hugo Chavez Frias. Ladina-Ameerika pahempoolsetest ideoloogidest tuntakse laias maailmas enam ehk kultusobjektiks muutunud Bergoglio kaasmaalast Ernesto Che Guevarat, kes hukkus 1967.a. Boliivia džunglites oma ideede eest võideldes. Kauaaegne Kuuba liider Fidel Castro Ruz oli Ladina-Ameerika vasakpoolsete sümboliks enne Chavez’it, aga nende hulgas võib kohata ka palju huvitavamaid ning salapärasemaid tüüpe. Pikakasvulist, piipu suitsetavat ning suusamaski kandvat Mehhiko Zapatista Rahvusliku Vabastusarmee (EZLN – nimetatud kunagise Mehhiko revolutsioonikangelase Emiliano Zapata järgi) karismaatilist liidrit subcommandante Marcost tuntakse kui valitseva maailmasüsteemi ühte ägedamat kriitikut. Tema identiteeti ümbritseb anonüümsus ning tema isiku kohta võib teha üksnes oletusi. Arvatakse, et nime taga peitub endine ülikooliprofessor Rafael Sebastian Guillen, kuigi EZLN on need teated ümber lükanud.

Rafael Sebastian Guillen Vicente sündis 19.juulil 1957.a. kirde-Mehhiko linnas Tampicos mööblipoe omaniku pojana. Ta omandas UNAM-is (Mehhiko Rahvuslik Autonoomne Ülikool) kaks kiitusega litsentsiaadikraadi filosoofias ja kirjanduses ning sotsioloogias. Hiljem oli Guillen sotsioloogiaõppejõud UAM (Universidad Autonoma Metropolitana) Xochimilco filiaalis. 1984.a.-st alates puuduvad tema kohta teated. Noorpõlves võttis Guillen osa mitmete maoistlike organisatsioonide tegevusest. Väidetavalt tegutses ta 1980-tel aastatel Nicaraguas. Marcose “ametlik elulugu” eitab tema tema eelnevat identiteeti ning selle kohaselt sündis subcommandante Marcos umbes 20-25 aastat tagasi Mehhiko Chiapase osariigi dzhunglites. Marcos on EZLN sõjaline juht ja ideoloog, kuid kuna ta pole päritolult indiaanlane, siis ei kuulu ta EZLN juhtorganisse. Enda isikut käsitleb ta alati kolmandas isikus (Marcos ütles… jne). Ta liigub ringi ümbritsetuna Valgeteks Ahvideks kutsutud ihukaitsjatest. Subcommandante Marcos on hukkunud sõbra auks võetud sõjanimi. Poliitilisel areenil on ta kasutanud pseudonüümi Delegado Cero.

EZLN (Ejercito Zapatista de Liberacion Nacional) on Mehhiko Chiapase osariigi Lacandoni rajoonis põhiliselt maia indiaanlaste seas tekkinud vasakpoolne liikumine. EZLN-is arvatakse olevat 12 000 liiget, kellest umbes 2000-3000 on hästi relvastatud. Erinevalt paljudest teistest Ladina-Ameerika vasakpoolsetest liikumistest (Uruguai Tupamarosed, Peruu Sendero Luminoso – Hiilgav Tee), ei saa EZLN klassifitseerida terroristlikuks organisatsiooniks ja seda ei tee ka Mehhiko valitsus, sest kuigi tegemist on relvastatud organisatsiooniga, on tema võitlusmeetodid mittevägivaldsed ning relvi kasutatakse üksnes enesekaitseks. EZLN poliitiline kreedo on avaldatud Esimeses Deklaratsioonis Lacandoni Dzhunglist, kus on sätestatud 11 sotsiaalse sisuga nõudmist: töö, maa, peavari, toit, tervishoid, haridus, autonoomia, vabadus, demokraatia, õigus, rahu. Kuigi marksistlik ideoloogia on Marcosele mõju avaldanud ning tema kirjutised on olnud mõjutatud Marxist, Gramscist, Foucault’st , ei saa zapatiste klassifitseerida otseselt marksistlikuks liikumiseks. Pigem on nende tagapõhi etniline ja sotsiaalne. Nad eitavad kõiki totaalseid ideoloogiaid. Ladina-Ameerika katoliku kirik on nii mõnigi kord olnud solidaarne vasakpoolsetega, mida naljalt ei juhtu Euroopas. San Cristobal de la Casase piiskoppi Samuel Ruiz Garciat (1924-2011), kes 1994.a. aitas Chiapase provintsis rahu jalule seada, süüdistati sümpaatias EZLN ja tema ideoloogia vastu.

EZLN ilmus avalikkuse ette 1.jaanuaril 1994.a., kui end zapatistideks kutsuv relvastatud liikumine alustas Marcose juhtimisel indiaani päritolu põlisrahva õiguste eest võideldes ülestõusu Chiapase provintsi lõunaosas ja kuulutas Esimese Lacandoni Džungli Deklaratsiooniga sõja Mehhiko valitsusele. EZLN vastustas globaalset majanduspoliitikat ning Mehhiko tollal valitsenud Instutsioonilist Revolutsiooniparteid (IRP). Hoolimata peatselt sõlmitud relvarahust jätkasid zapatistid teravat kriitikat valitsuse aadressil. Subcommandante Marcos on ühtlasi produktiivne autor, kes on tuntust omandanud stiilsete ja sarkastiliste kõnede ning kirjutiste poolest, mis on ühtaegu nii ähvardavad, poeetilised kui ka haritud. Kui IRP kaotas 2000.a. 70-aastase valitsemise järel presidendivalimised ja uueks presidendiks valiti opositsiooni esindaja Vicente Fox, jätkasid zapatistid oma globaliseerumisvastaseid aktsioone, mis kogusid toetust kogu Mehhikos. Zapatistid on korraldanud ka avalikke esinemisi, kuid nende isikud on jäänud personifitseerimata ning anonüümseteks.

Viimasel ajal on EZLN tegevus laienenud kogu Mehhikole. 2006.a. algatas EZLN “La otra campaña” – Teissuguse programmi, millega üritati luua kontakte teiste rõhutute ning vastupanu- ja opositsiooniliikumistega Mehhikos, sh ametiühingute, indiaanlaste, intellektuaalide, feministide, naisõiguslaste, homoseksuaalide, prostituutide, inimõiguslaste, noorte, üliõpilaste, keskkonnakaitsjate, looduskatastroofide ohvrite, tööliste, talupoegade jt-ga ning kutsuda neid üles võitlema neoliberalismi ja kapitalismiga. Opositsioonigruppide ühendamisega taheti sundida Mehhiko valitsust algatama konstitutsioonimuudatusi, millega laiendatakse indiaanlaste õigusi ning autonoomiat ning võideldakse neoliberalistlike ning kapitalistlike ideoloogiatega. 2005.a. avaldas EZLN Kuuenda Lacandoni Džungli Deklaratsiooni, mis on tugeva antiglobaliseerumise kallakuga. Subcommandante Marcos peab lugu Fidel Castrost ja Che Guevarast, aga ka Boliivia liidrist Evo Moralesest, kuid ta on olnud kriitiline Hugo Chaveze vastu. Brasiilia endist presidenti Luiz Inácio Lula da Silvat ja Nicaragua presidenti Daniel Ortegat on ta aga nimetanud ideaalide reetjateks.

1997.a. ajakirjas “Le Monde Diplomatique” avaldatud artiklis “Neljas maailmasõda on alanud” kutsub Marcos üles võitlema postmodernsete vasakpoolsete kultusobjekti ehk siis neoliberalismi vastu, olles mõneti Occupy-liikumise ideoloogiliseks eelkäijaks. Marcos näeb neoliberalismis ideoloogilist liikumist, mis võitleb maailmavalitsemise nimel. Ta kuulutab neljanda maailmasõja algust, mida peetakse uute turgude vallutamise nimel. Maailmasõda peavad finantsimpeeriumid, kes tallavad jalge alla inimsuse ja põlisrahvaste õigused. Neoliberalismi ohtu näeb ta ameerikaliku elulaadi pealesurumises, millele on üles ehitatud uue maailmakorra alused. Uut maailmakorda iseloomustavad järgmised tunnused: võim koondub väikese eliidi kätte; tekkiv üleilmne tööturg vähendab töötajate õigusi; väikeettevõtlus suretatakse välja ning tööpuudus kasvab; laienev migratsioon, majandus- ja sõjapõgenikud, tekitavad alaliste põgenike sotsiaalse klassi; rahvusvaheline kuritegevus üleilmastub ning sulandub finants- ja poliitilistesse struktuuridesse; riikide tähtsuse vähenemine viib selleni, et neile jäävad vaid julgeolekufunktsioonid finantsimpeeriumide teenistuses; üleilmastumine kehtestab kapitali võimu, kellel on ükskõik, kas võimul on parem- või pahempoolsed poliitikud, kes on nagunii nende teenistuses. Inimesed tunnevad end kõrvaleheidetuna, ülearusena ja allasurutuna. Marcose meelest tuleb uuele maailmakorrale avaldada vastupanu inimsuse, mitmekesiduse ja tuleviku nimel.

Neoliberalismi kritiseerivate vasakpoolsete põhiline häda on olnud positiivse programmi puudumine. Nad on küll olemasoleva süsteemi kõvad kriitikud, kuid jäänud hätta alternatiivsete lahenduste pakkumisega. Võitluses hollywoodliku antikangelase neoliberalismiga, suudavad nad turule pakkuda vaid mustvalget kontseptsiooni õigetest ja valedest, mis on viinud veelgi suletuma, kontrollituma ja repressiivsema ühiskonna poole. Võrdsuse idee, mille lipu all vasakpoolsed sõidavad, ei ole paraku mitte ühiskonda konsolideeriv, vaid nivelleeriv. Lollide mõju kasv nivelleerivas ühiskonnas viib tavaliselt nii majandusliku kui poliitilise katastroofini. Samas ei saa eitada, et Ladina-Ameerika mässumeelsuses on palju rohkem sotsiaalset idealismi ja vähem silmakirjalikkust, kui nende Vana Maailma analoogides. Mitmed Ladina-Ameerika vasakpoolsed idealistid, Marcos teiste hulgas, on püüdnud neid ideaale ka päris elus järgida, samal ajal kui teiselpool Atlandi ookeani on need jäänud tavaliselt võimule pürgimise instrumentideks.

Subcommandante Marcos 1996.a.

http://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/thumb/7/71/SubMarcosHorseFromAfar.jpg/220px-SubMarcosHorseFromAfar.jpg

@huviline

Konservatiivse Rahvaerakonna uueks esimeheks valitud Mart Helme pidas erakonna kongressil kõne ja täpsustas partei eesmärke hiljem Delfi ajakirjaniku küsimustele vastates, millega ta selgelt soovib  päästa Eesti Prokrustese sängist.  Kas Eesti päästmine on võimalik? See võiks olla võimalik juhul, kui Mart Helme on ettenägelik mees ja võtab arvesse nii minevikku kui olevikku.  Kui lugeda vastuseid ajakirjaniku küsimustele, siis tundub, et sisemist elaani peaks Mart Helmel jätkuma. Samuti on kõnes väga konkreetselt toodud välja põhiline, prioriteet, mille ees peab kõik muu taanduma ja milleks Mart Helme sõnade kohaselt on demograafiline kriis.

Eesti on Euroopa Liidus ja sealt saadud rahavood, mis on meile ikkagi võõras vara, sidusid meid võlausaldajaga juba enne juriidilist liitumist liiduga. Sealt tulev raha on endiselt suurem kui see osa, mida me ise oleme vastu andnud. Võlgnikuna on Eesti teiste võlgnikutega võrdses seisus, Prokrustese sängis, sest  EL tahab meile antud rahasid loomulikult tagasi saada, võttes suuna ühtse maksustamispoliitika poole ja Eestil pole siin erilist sõnaõigust. Suured projektid on käima lükatud (Via Baltica, Rail Baltica), suur osa põhimaanteedest Narva, Tartu, Pärnu suunal ehitatakse välja või on juba EL rahadega ehitatud või remonditud. Muide, eile sai nalja, kui transpordivolinik esines telkus uue algatusega disainida rekkad kogu liidus ühesuguselt voolujooneliseks, mis tundus sulepeast imetud initsiatiivina, et aidata suurte projektide kõrval Prokrustese sängi mugavamaks muuta. Selline on hetkeseis, mida kindlasti teab Mart Helme, sest mingit võimalust ühtsest maksusüsteemist pääsemiseks meil ei ole. Küsimus võiks siin olla selles, kuidas kasutada EL raha paremini näiteks demograafilise kriisi leevendamiseks.

Teiseks on konservatiivide juhil oht sattuda ajaloolaste (nt Mart Laar, Lauri Vahtre, Eerik-Niiles Kross) rünnakute alla, kes on alates taasiseseisvumisest  mänginud vabariigis olulistel positsioonidel, saades moraalset tuge ajaloost. Kuid ajaloolased on õpetajad, kes kipuvad õpetama kõiki, teiste hulgas poliitikuid, majandusteadlasi, õigusteadlasi, isegi paavsti. Oma ilmeksimatuses veendununa ja tuginedes ajaloolistele faktidele, muutub enamik poliitikas tegutsevatest ajaloolastest aja jooksul stagnantideks. Neile on võõrastav protsessi mõiste, sest ajalugu ei muutu, aga poliitika nõuab tegutsemist olevikus. Mart Helme kõne pakkus välja mõningaid lahendusi ja oli olevikule suunatud isegi vaatamata sellele, et ka Helme ise on ajaloolane, .

Demograafilise kriisi peamise lahendusteena näeb Mart Helme ettevõtlust, arendades kodumaist initsiatiivi ja luues töökohti maapiirkonda, millega soovitakse vastustada maapiirkondade tühjaks valgumist. Helme kõne kohta on juba arvamust avaldanud Mihhail Lotman, kes võrdleb Konservatiivset Rahvaerakonda kunagise Koonderakonnaga. Lotmani arvates on Eestil riikliku kommertspanga moodustamine, mida saaks pikalaenupangana kasutada perede ja sündivuse toetuseks,  rahvusvaheliste lepingutega keelatud. Riiklik Eesti Pank muidugi jääb, Võimalik, et Mihhail Lotmanil on õigus, kuigi ma ei näe ühtegi põhjust, miks selline keeld peaks eksisteerima. Lisaks võiksid konservatiivid mõelda riigiettevõtete väärtpaberite jagamisele rahvale ja üldse edendada Eestis rohkem väärtpaberikultuuri.

Kindlasti ei ole konservatiivid uus jõud Eesti poliitikamaastikul, aga olukorras, kus vastavalt võrdse kohtlemise põhimõttele venitatakse rändaja jalad  pikemaks, kui nad on liiga lühikesed, või raiutakse lühemaks, kui nad on liiga pikad, olen mõelnud valimistel Mart Helme poolt hääletada. Kuigi konservatiivide kõrvale täiesti uue jõu tekkimine võib osutuda vajalikuks,tuleb meeles pidada, et uus on sageli hästi unustatud vana. Eeldan, et Mart Helme edasised sammud saavad olema sama selged, loogilised ja elaanist kantud, nagu oli tema kõne KRE kongressil, millest tuli selgelt välja mure olukorra pärast, kuhu Eesti on viimase kümnendi jooksul jõudnud. Samuti on loogiline alustada demograafilise kriisi lahendamist majanduslike meetmete kaudu.

Mart Helme ja ansambel Hübriid

@ckrabat

Sündmused Eesti ja Venemaa piirilepingu ümber meenutavad kangesti olukorda 2005.a., kui jõuti samamoodi nagu praegu probleemi lahendusele üpriski lähedale, kuid sisepoliitilistes tõmbetuultes jäi i-le punkt panemata ning veereti kolinal allamäge kahe riigi vaheliste suhete madalseisu, mis kulmineerusid 2007.a. pronksiöö sündmustega. Kangamuster, millega piirilepingut on viimasel ajal kootud, sarnaneb üsnagi 2005.a. mustrile.  Kõigepealt ilmuvad teated, et mõlemaid pooli rahuldava piirilepingu uue redaktsiooni valmimisele ollakse lähedal ning peatselt on oodata allakirjutamist. Nagu tellitult ilmuvad välja poliitikud, arvamusliidrid ja muidu rahutud hinged, kes totaalse meedia poolt võimendatuna hakkavad rääkima muinasjutte, kuidas piirileping on esmajoones Venemaa huvides ning lepingule alla kirjutades ning veel enam, seda ratifitseerides, reedetakse Tartu rahu vaim. Meedia kaasabil hakkab lollide koor sõnumit Novgorodi WC-s kordama, kuni sellest kujuneb üldrahvalik arusaam.

Piirilepingu temaatika ümber tekkinud ažiotaaži kaunistavad äärmuslikud sõnavõtud Eesti poliitikute poolt – vasakpoolse poliitiku Jaak Alliku sõnavõtt, mis seab kahtluse alla Venemaa huvid Eesti territooriumi vastu ning keskerakondliku poliitiku ja “Sinimägede mehe” Aivar Riisalu provokatiivne esinemine ETV telesaates Foorum, mis on lollide viimase aja tähelepanuväärsemaid ülesastumisi meediaareenil, aga ka Eesti diplomaadi väljasaatmisega Venemaalt päädinud diplomaatiline skandaal. Aivar Riisalu esiletõstmise juures on huvitav kindlasti veel ka see, miks suunas muidu Venemaa suhtes sõbralik Keskerakond just Riisalu meediasse erakonda esindama, millest Riisalu ise ei pruukinud ise üldse teadlik olla või aru saada. Ilmselt tahab KE monopoliseerida Eesti-Vene suhted oma erakondlikku repertuaari, et ainult nemad suudavad venelastega läbi rääkida. Erinevaid mustreid kokku pannes võime jõuda sama konstateeringu juurde nagu kaheksa aastat tagasi – mingisugused jõud püüavad lollide kaasabil mingitel neile teadaolevatel eesmärkidel piirilepingut torpedeerida ning ajada Eesti ja Venemaa suhted sarnasesse ummikseisu nagu nad olid 5-8 aastat tagasi.

Kellele on leping kasulik?

Jaak Allikul oli ühes asjas kindlasti õigus, kui ta väitis, et 2005.a. “preambula epopöa” taga olid sisepoliitilised põhjused. Identiteedikriisis vaevelnud Res Publica jõudis arusaamisele, et Eesti-Vene suhete najal on võimalik erakonna toetuseks kergesti lolle mobiliseerida ning poliitilisse pankrotti jooksvat erakonda vältimatust hukust võib-olla päästa. Venemaa ei ole Eesti jaoks mitte välispoliitiline probleem, nagu see kahe riigi vahelistes suhetes normaalselt peaks olema, vaid rohkem sisepoliitiline probleem ja seda ilmselt mõlemalt poolt vaadatuna. Mõlemapoolses poliitilises retoorikas kohtab tihtipeale revanšistlikke noote, mis on suunatud siseriiklikule auditooriumile, eeskätt muidugi lollidele, kes on alati olnud tänuväärselt vastuvõtlikud emotsioone õhutavale poliitikale ning kes moodustavad äärmuslike ideoloogiate potentsiaalse sihtgrupi. Nii Lenini kommunism kui Hitleri natsionaalsotsialism lähtusid viienda võimu ehk lollide diktatuuri kehtestamise vajadusest.

Arvestades Eesti geopoliitilist seisundit peaks loogiliselt võetuna Eesti olema huvitatud normaalsetest ja heanaaberlikest suhetest Venemaaga. Normaalsed ja heanaaberlikud suhted ei tähenda kindlasti mitte vennalikke suhteid nagu need valitsesid mõnikümmend aastat tagasi Nõukogude Liidu ja tema Varssavi bloki satelliitriikide vahel. Eesti taasiseseisvumise järgsetes välispoliitilistes doktriinides on sageli domineerinud seisukohad, mis nõuavad absoluutset vastandumist Venemaale kõigis küsimustes ning kokkulepete saavutamist käsitletakse kui pühaduse rüvetamist, kuna see väidetavalt aitab Eestile rahvusvahelisel areenil rohkem tähelepanu tõmmata. Nimetatud doktriin lähtub “külma sõja” aegsest julgeolekukeskkonnast ning ei arvesta tänaseks päevaks välja kujunenud situatsiooniga, kuigi selle välispoliitilise doktriini pooldajad on teinud läbi isegi suure arengu. Paljude poliitilisse eliiti kuuluvate arvamusliidrite seisukohad on kinni külmutatud 19.sajandisse ja “Euroopa kontserdi” nime all tuntud rahvusvahelisse süsteemi.

Igasugustele poliitilistele protsesside taga on osapoolte huvid ja Venemaa huvides on olnud kuvandi loomine Eestist kui riigist, kes on paranoiliselt russofoobne ning kellega ei ole mitte milleski võimalik kokku leppida, mis on omakorda vähendanud Eesti võimalusi rahvusvaheliselt oma huve Vene suunal kaitsta.  Kui võtta aluseks Venemaa poolsed huvid, siis teevad mind ärevaks pigem teravalt Venemaa vastu suunatud kampaaniad. Hermann Simmi skandaal on kahetsusväärselt keskendunud dokumentide ümber, mida ta teisele poole edastas, kuid palju vähem on juttu olnud Eesti Vabariigi poliitilise eliidi hulka kuulunud kodaniku võimalikust tegevusest mõjuagendina, vist ainult Johannes Kert on julgenud sellele kusagil tähelepanu juhtida. Pingelistel aegadel 2004-2007 oli Simm oma poliitilise karjääri tipus. Ma kahtlen sügavalt, et Simmi poolt poliitilistes koridorides edastatud sõnum oli: “Davaite žit družno!”. Kardetavalt üritas ta pigem pingeid õhutada ja poliitilist eliiti hirmutada, mis vastas rohkem Venemaa strateegilistele huvidele, kui kahe riigi vahelisi pingeid leevendada.

Muinasjutt Tartu rahust

Enne kui Tartu rahu firmamärgi alla loosungeid ehitada, tuleks endale selgeks teha, mis asi see 1920.a. Tartu rahuleping ikkagi on? Lollid rõhuvad põhiseadusesse kirjutatud punktile, et Eesti Vabariigi piirid on paika pandud 1920.a. Tartu rahulepingu ja teiste rahvusvaheliste lepingutega, kuid samahästi võib põhiseadusse kirjutada, et Eesti piir käib vastu Hiina müüri. Tartu rahuleping ei ole kõigepealt üldsegi mitte piirileping, vaid esmajoones kahe riigi vaheline rahuleping, mis lõpetas Eesti Vabariigi ja Nõukogude Venemaa vahelise sõjaolukorra. Muuhulgas pandi rahulepinguga paika tolleaegsed piirid kahe riigi vahel. Rahulepingu seostamine piirilepinguga põhiseaduses on rahvusvaheline anakronism, mis 1938.a. põhiseadusest oli juba välja jäänud, kuid lollide survel 1992.a. põhiseadusesse sisse kirjutati ning millega nüüd on palju jama. See oleks omaette õudusnovelli teema, mis juhtuks siis, kui Venemaa mesimagusa naeratuse saatel Teise maailmasõja käigus Vene NFSV koosseisu arvatud alasid tagasi pakuks, mille võimalike tagajärgede peale on raske isegi halvimas unenäos mõelda. Mina nimetaksin seda pigem tõsiseks ohuks Eesti Vabariigi suveräänsusele. Tartu rahust unelejatele soovitaksin kõigepealt rahulepingu tekst läbi lugeda ja põhjalikult mõelda, missuguseid õigusi ja kohustusi on üks või teine pool sellega saanud ja millele on viidanud näiteks ajaloolane Eero Medijainen.

Lennart Meri on nimetanud Tartu rahu Eesti Vabariigi sünnitunnistuseks, kuid see on pigem kirjanduslik kuvand kui poliitiline avaldus. Sünnitunnistusel seisab kirjas, et Eesti Vabariik on sündinud 24.veebruaril 1918 ja kõik tema vanemad on eestlased, rahvaste enesemääramisõigusest tulenevalt. Nõukogude Venemaal puudub igasugused vanemlikud õigused Eesti Vabariigile, kuigi siit ja sealtpoolt piiri on erinevatel põhjustel taoliste kahtlustustega välja tuldud. Kahe riigi vaheline piirileping on Eesti Vabariigi pikaajaline strateegiline eesmärk, mis peab tagama heanaaberlikud suhted kõigi naaberriikidega ning välistama juba eos võimalikud territoriaalsed vaidlused, mis on sage põhjus relvastatud konfliktide tekkimisele. Gruusia ja Moldova näited ongi hoiatavad näited Eestile, missugustesse situatsioonidesse langemist tuleks iga hinna eest vältida. Sellepärast tulebki piirilepingusse sõlmida kui lihtsalt ühte tehnilisse dokumenti ja vabastada ta Tartu rahu painavast needusest. Praegusel hetkel on piirileppe puudumine oluliseks takistuseks heanaaberlike suhete rajamisele Eesti ja Venemaa vahel, mida äärmuslikud jõud siin- ja sealpoolpiiri, eriti seal, üritavad isiklike ambitsioonide nimel ja lollide kaasabil ära kasutada.

Kuigi lolle esindav Aivar Riisalu üritas juba nimetatud ETV “Foorumi” saates marurahvusliku retoorikaga poliitikuid igati vastutusest puhtaks pesta, esindades seisukohta, kus kümme tanki asendab edukalt kümmet arukat poliitikut, võib siiski eeldada, et Eesti rahvuslikes huvides on olulised pragmaatilised suhted, sealhulgas kaua oodatud piirilepingu sõlmimine, millest praegu tundub kõige rohkem huvituvat Vene turule orienteeritud majanduseliit.  Praegu Eestis tugevnevas sisepoliitilises surves piirilepingu peatamiseks tuleks ilmselt näha Venemaa teatud ringkondade huve Eestit poliitilise surve all hoida, näidata teda rahvusvaheliselt ebausaldusväärse riigina ning destabiliseerida Venemaa ja Lääneriikide suhteid üldiselt. Kindlasti pole kõik piirilepingu vastase kampaaniaga kaasajooksikud veel ilmtingimata FSB agendid, vaid nende hulgas võib märgata pigem lollide poliitilist aktiviseerumist, sest hilja peale jäänud kevad ning põhjamaine elukeskkond on edasi lükanud lollide igasuvise traditsioonilise rände Axel Heibergi saarele. Lollide koori valju häält on varakevadise Eestimaa niitudel selgesti kuulda, kuid meid peaks huvitama rohkem, kes on selle koori dirigent?

Riigipiir vihma käest räästa alla? Hamburgi ansambel Project Pitchfork ja nende vastne lugu Rain.

@ckrabat

Blogis hiljuti ilmunud Mart Helme promoartikli kommentaarides samastati parempoolsed ja konservatiivid. Kas see on päris nii? Jaotusi liberaalide ja konservatiivide, autoritaaride ja libertaaride, parem- ja vasakpoolsete vahel võib teha mitmesuguseid. Parem- ja vasakpoolsuse telg on mõnevõrra teine kui konservatiivide ja liberaalide vahel. Kõik parempoolsed pole ilmtingimata konservatiivid ja kõik vasakpoolsed pole ilmtingimata liberaalid. Konservatiivsus tähendab otsetõlkes vanameelsust ehk kellegi poliitilised vaated on konserveeritud. Loomulikult võib Mart Helme poliitiline mentor Arnold Rüütel nimetada ennast konservatiiviks, kui ta väidab, et tema poliitilised vaated pole aastakümnete vältel muutunud. Kui Euroopas jagunevad jõujooned tavaliselt parem- ja vasakpoolsete vahel, siis teiselpool Atlandi ookeani jagatakse poliitikuid konservatiivideks ja liberaalideks.

Mõisted liberaalide ja konservatiivid sisaldavad ise erinevaid arusaamu. Konservatiivid jagunevad näiteks paleokonservatiivideks, kelle jaoks konservatism on maailmavaade, aga konservatiivideks peavad end ka neokonservatiivid, kelle jaoks konservatism on usutunnistus. Viimaste seas kohtab palju endisi marksiste, kes on oma usutunnistust lihtsalt vahetanud ehk nagu ütles vürst Gabriel Viimses Reliikvias: “Me ei ole täna enam need, kes olime eile.” Tuttavate marksistlike käitumismustrite esdinemine soodustas kindlasti neokonservatiivide suurt toetust Eesti teatavates poliitilistes ringkondades – see oli maailmavaade, millest nad aru said. Liberaalsus võib samuti olla nii maailmavaade, poliitiline suundumus, kuid põhimõtteliselt ka usutunnistus, kuigi viimast varianti esineb liberaalide seas harva. Neoliberaalide alla on tavaliselt liigitatud globaliseerumise ja vabaturumajanduse pooldajaid, kuigi seegi liikumine esineb omakorda mitmel erineval kujul.

Igas erinevas ühiskonnas on jälle omad jaotused. Eesti ühiskonnas võisid nii liberaalid kui konservatiivid olla vastu nõukogude võimule, kuid seda erinevatel põhjustel. Liberaalid tahtsid teistsugust ühiskonda. Nad soovisidki Lääne tüüpi liberaalset demokraatiat. Konservatiividel jälle polnud nõukogude ühiskonna vastu midagi, aga see oli nende jaoks oli lihtsalt võõras, teiste poolt juhitud. Nende jaoks on esmatähtis, et tegemist on oma režiimiga ning millisel kujul see eksisteerib, see on teisejärguline. Sellepärast kohtab konservatiivide seas palju eurovastasust, aga ka rohkem sallimatust. Liberaalid on individualistid, kes väärtustavad inimese õigust vabale arvamuseavaldusele. Konservatiivide jaoks on väärtuskriteeriumiks kollektiiv, sh riik ja selle ühtsus. Saab olla ainult üks ja ainuõige ideoloogia, mis on sellele kollektiivile omane. Liberaalid on orienteeritud rohkem tulevikku ja muutustele. Konservatiividele on oluline mineviku heroiseerimine ja alalhoidlikkus.

Kahe maailmavaate juured viivad juba religioonideni. Kindasti on budism olemuslikult rohkem liberaalsem ja islam konservatiivsem religioon, kuigi mõlemad sisaldavad erinevaid voole ja konservatiivsed budistid ning liberaalsed moslemid on täiesti olemas. Euroopa kultuuriruumis saab seda kõike lahti mõtestada muidugi kristlusepõhiselt. Lääne kirik, mis pärineb roomakatoliiklusest, on kirikuriik ja olemuselt humanistlik, inimesepõhine. Ida kirik, mis pärineb kreekakatoliiklusest, on riigikirik, olemuselt riigipõhine, mis rõhutab inimeste kuulekust riigivõimule. Kujundiliselt üle kantuna esindavad konservatiivid VT käsuõpetust, millele liberaalid vastanduvad UT armastuseõpetusega. Sellega ei taha ma väita, et nii liberalism kui konservatism oleksidki tulnud nendest kirikutest, kuid nende ideoloogilised lähtekohad on tekkinud samade skeemide järgi, täpselt samuti nagu paljud muud aja jooksul sekulariseerunud käitumisvormid.

Jaotumine liberaalideks ja konservatiivideks esindab pigem isiksusetüüpi ja see toimib mitte ainult poliitikas. Nagu ka lääneriikide valimised on näidanud, eriti Ameerika Ühendriikides, on liberaalide hulgas alati olnud rohkem loomeinimesi, sest loomingulisus eeldabki üldjuhul loomevabadust ja konservatiivide hulgas rohkem pööblit, kuigi loomulikult saab teha ka konservatiivset kunsti. Konservatiivid vajavad Juhti – kõva käega valitsejat, kes keelab, käseb, poob ja laseb. Teisitimõtlemine ei ole tolereeritud, kõik peavad käima ühte jalga, indiviidid peavad isiklikud huvid allutama kollektiivi huvidele, toimib selge eristumine omade ja võõraste vahel ja välisvaenlase olemasolu on peaaegu et kohustuslik. Konservatiivide jaoks on olulised traditsioonid ning igasugused reformaatorid ja teisitimõtlejad tunduvad neile kuidagi kahtlased.

Eestis on liberalism tihtipeale samastatud Reformierakonnaga, mistõttu on see teatavates ringkondades omandanud negatiivse alatooni. Liberaalseks erakonnaks on ennast pidanud ka Keskerakond, kuigi pole laialt afišeerinud. Tegelikult võib aga tunnistada, et Eestis liberaalseid erakondi ilmselt ei eksisteerigi ning see poliitiline nišš on sisuliselt täitmata. Eesti erakonnad on rohkem või vähem konservatiivsemad. Küsimus taandub pigem sellele, kuivõrd konservatiivne üks või teine erakond on. Kindlasti on EKRE ja Keskerakond maailmavaateliselt konservatiivsemad kui Reformierakond, IRL või SDE, sõltuvalt sellest, kuivõrd erakonnad tunnustavad liberaalidele tunnuslikku vabaduse ideed ja vastanduvad konservatiivide paleusele ehk võrdsuse ideele. Parem- ja vasakpoolne jagunemine kindlasti samal ajal toimib ning siinkohal asetuvad RE ja IRL poliitilise spektri paremale tiivale, samal ajal kui opositsioon on valdavalt vasakpoolne.

Maailmavaateliselt on Eesti ühiskond kindlasti üks Euroopa alalhoidlikumaid ja tagurlikumad, mistõttu on talle ette heidetud ka sallimatuse vohamist. Viha Vabariigi ehitamine on selle loogiline tagajärg. Eesti konservatiivide esiema on August Kitzbergi Libahundi vanaema, kes ütles: “Meie sugu ja võsa on kollaste juuste ja siniste silmadega; see võttis naisi ainult oma keskelt – ei ole tilkagi võõrast verd meie soontes, see on – puhas!… Meie tütred ja noorikud ei olnud ilusad, neid ei nõutud mõisa… Neli põlve tagasi, kui ühte nõuti (on sügavasti liigutatud ja lööb silmad maha) – see uputas enese jõkke.” Konservatiivse maailmavaate domineeriv positsioon ühiskonnas ongi viinud olukorrani, kus üha rohkem on kuulda igatsevaid toone kõva käe järele ja seda nii poliitilise spektri paremalt ja vasakpoolselt tiivalt.

Government is not solution to our problems, government is the problem

@jolli

Kalevite kange poega
Laskis teha kena laeva,
Uhke lodja ehitada…

Sageli näeme ajaloost  vaid üksikuid kilde, kuid ei suuda neist luua tervikut. Piisab aga mõne väikese detaili lisamisest ja asjad asetuvad oma õigetele kohtadele ning pilt saab selgemaks. Mehhikos asuva iidse püramiidi alt avastati hiljuti saladuslikud kambrid. Püramiidi enesega seostatakse aga pärismaalastele tuntud müütilist tegelast Quetzalcoatl [Ketzalkoatl], tõlkes Sulismadu – quetzalli on lind ja coatl tähendab madu. Pärimuse järgi oli Quetzalcoatl habemik valge mees ja ta andis muistsetele tolteekidele palju asju, nt kalendri. Hiljem jättis ta tolteegid maha, kuid lubas ühel päeval tagasi tulla ning lahkus üle ookeani itta. Tema tegelik päritolu on aga kadunud aegade hämarusse.

Sulismao tegelaskujus võiks näha ka võimalikke kontakte Vana ja Uue Maailma vahel. Ehk tundus indiaanlastele eksootilise välimusega habemik valge rahumeelne mees (kõlab ju tüüpilise tänapäevase põhja-eurooplasest turisti kirjeldusena?) külalisena “teisest” maailmast? Valgete Jumalate  pärimuses nähakse ka põhjust, miks Ameerika põliselanikud osutasid algselt külalislahkust neid anastama tulnud konkistadooridele, millele hispaanlaste-portugaallaste tehnoloogiline ülekaal (terasturvised, -mõõgad, tulirelvad) ning laevakahurid võis ju olla lisaargumendiks, kuigi eurooplased olid suures arvulises vähemuses. Viisakus aga maksis ennast üsna pea kurjalt kätte  ning paiskas võimsad Lõuna-Ameerika kõrgkultuurid kaosesse. Räägitakse ka kohalike teatavast fatalismist, oma saatusega leppimisest ja vastu hakkamise mõttetusest seoses paljutsiteeritud maiade kalendriga. Kalender põhineb 20-kordsetel perioodidel, millest suurim on 144 000 päeva pikkune Baktun. Hispaanlaste saabumine olevat langenud suuri muudatusi toovate baktunite vahetusele.

Jättes kõrvale teaduslikumad tõlgendused – juhul kui neid üldse on?-, sest teadlased tegelevad sageli oma ideedele teaduslikena näivate põhjenduste otsimise, mitte aga tegelike, sageli silmnähtavate lahendustega – miks muidu tuleb uutel teadlastel pidevalt eelmiste teadlaste nn. avastusi kummutada? – võiks välja pakkuda lihtsa seletuse Quetzalcoatli legendi tekkimisele.
Viikingite üle Atlandi ookeani tehtud retkede kohta on teada, et 986. aastal uuris ja koloniseeris Gröönimaa edelaosa Norras sündinud Eirik Thorvaldsson, tuntud Erik Punase nime all. Tema pojast Leif Eirikssonist  sai teadaolevalt esimene Põhja-Ameerika pinnale jõudnud eurooplane. Miks viikingite kolooniad Kanadas  ja Gröönimaal  aja jooksul hääbusid, ei ole teada. Oletatakse, et asundusele võisid saatuslikuks saada sõjakate pärismaalaste rünnakud, nakkushaigused, kliimamuutustest tulenev toidupuudus või lihtsalt tüdineti maadeavastamisest ja sõideti emamaale tagasi.

Lisaks filmides  palju kajastamist leidnud skandinaavlastele, oli muinaseestlastelegi meresõit tuntud ja nad olid Läänemerel rootslastele-taanlastele sageli vaprateks konkurentideks ja vastasteks. Eesti viikingite tegevusest saame paraku aimu ainult teiste rahvaste allikate alusel, näiteks leidis Eestis lõpu svealane Yngvar,  kes rüüsteretkel Eestisse alla jäi ja on saaga  järgi maetud Eestisse. Lahingupaigaks olnud Kivi- (ehk rootsi keeles Stein) nimelist kohta on püütud seostada sarnasekõlaliste kohanimedega, seni tulutult. Pakuks siinkohal välja mõtte, et skald ei kirjeldanud mitte kohanime, vaid seda, mida ta nägi: kivilinnust. Sobiv kivilinnus, kus oli ka arvukam garnison, mis viikingikunnist võitu sai, võis asuda Saaremaal Valjalas.

Aga algse teema juurde: kui välistame tavateadvusele kättesaamatud jumalad, kõrgkultuursed kosmosetulnukad Nibirult, ajarändurid tulevikust või paralleelmaailmadest, atlantislased ja teised ulmelised tegelased, võime skandinaavlaste näitel oletada, et proto-eurooplaste, miks mitte ka eestlaste esivanemate, meritsi jõudmine Ameerikasse oli tehniliselt võimalik ja need rändurid võisid jätta jälgi ka põlisameeriklaste müütidesse, geenidesse ja rahvariidemustritesse. Miks ei võinud indiaanlastele tuntud Sulismadu (meenutame: lind + madu, tiivad ehk puri + laevakere ehk madu) oma nime saada kellegi südi Kalevipoja laeva  kuju järgi, millega vaprad rännumehed ohte trotsides uusi maailmu avastasid?

Kalevipoja laev

http://i189.photobucket.com/albums/z139/globi777/Schiff/ship0014.jpg

@ckrabat

Audrie Pott’i,  möödunud aasta septembris 15-aastaselt elust lahkuda otsustanud Saratoga (California) koolitüdruku rahvusvahelise tähelepanu alla sattunud lugu hakkas silma Yahoo uudistest. Kindlasti on iga noore inimese lahkumine traagiline sündmus, ükskõik millistel põhjustel see ka aset ei leiaks, kuid selle juhtumi puhul torkas silma, et traagiline juhtum oln muutunud osaks meediakampaaniast, mille juures ajakirjandus püüab iga hinna eest kivist vett välja pigistada, et uudiseid toota ning juhtumit avalikkuse tähelepanu orbiidil hoida. Seitse kuud hiljem peale saatuslikku otsust, kui teismeline tütarlaps oli palunud perekonnast lahus elaval emal end koolist koju sõidutada ning poos end hiljem tema korteri vannitoas üles, algatasid ettevõtjatest vanemad 15.aprillil kahjunõude kolme Audrie kunagise klassivenna, aga ka tema klassiõe vanemate vastu, süüdistades neid lapse enesetapu põhjustamises. Veelgi enam, nad on soovivad sisse viia seadusemuudatuse California osariigi seadusandluses, millega neti teel ahistamise eest hakatakse rakendama rangemaid karistusmäärasid ning alaealiste poolt toime pandud kuriteod võrdsustatakse täiskasvanute poolt toimepandud kuritegudega. Uut seadust tuleks hakata nende tütre järgi nimetama Audrie law (Audrie’ seadus). Igati kiiduväärt algatus, kui asjaoludega lähemalt tutvudes ei oleks kogu initsiatiivi juures tunda agressiivse meediakampaania hõngu, mille juures totaalne meedia üritab vanemate hingelisi kannatusi ekspluateerides panna lugu neile kasumit teenima.

Lugu sai alguse 2012.a. septembrikuu esimesel Tööpüha nädalavahetusel, kui ühe Saratoga teismelise tütarlapse vanemad sõitsid kodust ära ning nende järelevalvete jäänud majas leidis aset kümnekonna teismelise koosviibimine, kus muuhulgas tarbiti ka alkoholi, õlut ja vodkat segamini spordijookidega. 15-aastane Audrie Pott, majaomanike tütre sõbranna, suutis end pildituks juua ning toimetati kaaslaste poolt ülakorrusele magama. Siit saidki alguse sündmused, mis võisid hiljem viia traagilise lõpuni. Meedias levivate versioonide põhjal kolm üritusel viibinud noormeest, Audrie’ klassikaaslast, riietasid tütarlapse kuni aluspesuni lahti ja joonistasid tema kehale musta markeriga väidetavalt seksuaalse alatooniga sõnumeid ja pilte, millest üks noormeestest tegi  mobiiltelefoniga pilti, mis Audrie’ vanemate väitel pandi üles sotsiaalmeediasse ning põhjustas nende tütre enesetapuni viinud ahistamise kaheksa päeva hiljem. Pott’i vanemate poolt palgatud advokaat Robert Allard tegi 15.aprillil meediasse avalduse, milles esitas perekonna nimel konkreetseid süüdistusi nii kolme alaealise noormehe kui ka Saratoga Keskkooli aadressil, kes ei olnud reageerinud nende arvates piisavalt tugevasti väidetavale küberahistamise juhtumile.

Audrie Pott’i juhtumi taaselustamine 2013.a. aprillis harmoneerus Kanadas Nova Scotias aset leidnud 17-aastase Rehtaeh Parsonsi enesetapujuhtumiga, kus ühel samalaadsel koosviibimisel “pildi tasku” pannud koolitüdruk poos end kaks aastat hiljem üles, kuna kannatas ahistamisest tingitud depressiooni all. Sarnasusi leidub ka Ohio osariigis Steubenville’s toimunud juhtumiga, kus kooli jalgpallivõistkonna kaks mängijat ahistasid seksuaalselt mäluauku joonud 16-aastast tütarlast ning neile määrati noorsookohtus 1-2 aastased karistused. Nendest kahest juhtumist said inspiratsiooni ilmselt ka Audrie Pott’i vanemad, kui tõstatasid süüdistused nende tütart väidetavalt ahistanud kolme noormehe vastu ning nõudsid küberahistamise vastase seadusandluse karmistamist. Meediakampaania puhul on aga oht kanduda nõiajahiks, mis ei arvesta iga juhtumi eripäraste asjaoludega. Meediakampaania tugineb populaarsele teadmisele ning üldistustele, mis ei pruugi tagada õiglast kohtumõistmist. Saratoga Keskkooli ajalehes kirjutas Audrie Pott’i koolikaaslane Samuel Liu igati mõtlemapaneva artikli, mis sattus kohe muidugi ka netikommentaatorite rünnaku alla, kelle huvi oli pigem rahuldada enese verejanu ja pakkuda pööblile murumänge gladiaatorite areenil. Ohverdades oma tütre nime meediakampaaniale, tegid tema vanemad temast “Ms. Cyberbulling‘u” (vrdl. Nõia-Intsud, Farmi-Gaabrielid, Iglesiase-Anetid jms), mis tegelikult annab nende tütrest vale pildi ning vähendab mälestust küberahistamise ohvrina massimeediasse paisatud Audrie Pott’ist kui isiksusest.

Tõe huvides olgu mainitud, et kuigi valdav osa netikommentaatoritest teab täpselt, kuidas asjad tol saatuslikul nädalavahetusel toimusid ja nõuab kolme süüdistuse alla langenud noormehe võimalikult karmi karistamist, k.a. et neid mõistetakse süüdi kui täisealisi ning kantakse eluks ajaks seksuaalroimarite nimekirja, ei ole lähemal uurimisel kõik juhtumiga seotud asjaolud üldsegi nii selged. Mitmed Allardi poolt meediasse paisatud väited on osutunud spekulatsioonideks, mis ei ole hiljem faktide najal  kinnitust leidnud, kuid maalivad süüdistatavatest, kes ei ole varem seadusega pahuksis olnud, pildi kui külmaverelistest mõrvaritest. Erinevalt Nova Scotia ja Steubenville juhtumist näib siiski, et Pott’i juhtumi puhul ei olnud tegemist seksuaalkontaktiga ahistajate ning ohvri vahel ning kuigi mobiiltelefoniga võidi purjus ning poolalasti alaealisest teha vähemalt üks pilt, ei ole seda laiemalt levitatud, vaid kogu lugu puudutas maksimaalselt kümmekonda peol osalenud teismelist.  Puuduvad usaldusväärsed andmed, et kolm süüdistuse all olevat noormeest on ohvrit varem või hiljem kuidagi ahistanud ning otsene ajend, mis viis sündmuste traagilise lõpuni kaheksa päeva peale väidetavat ahistamist, jääb ebaselgeks.

Santa Clara County noorsookohus ning süüdistajad (district attorney office) on juhtumit käsitlenud siiski ülima professionaalsusega, keeldunud seda kommenteerimast, kuna see puudutab alaealisi ning hoolimata meedia ja avaliku arvamuse survest ei ole süüdistatavate nimesid ning juhtumi üksikasju tehtud avalikuks. Alates noorsookohtu istungist 16.aprillil on asjaosalistel keelatud kommentaaride jagamine meediale. Kogu juhtumist võime õppida meedia pürgimust omakohtu rakendamisele, kui ta asetab end kohtuvõimust kõrgemale ning avaliku huviga manipuleerides püüab ajal, kui toimub juhtumiga seotud asjaolude igakülgne uurimine, etendada murumänge gladiaatorite areenil ning spekulatsioonidest maksimaalselt teenida. Me ei tea asjaolusid, miks otsustas 15-aastane California tütarlaps 12.septembril 2012.a. oma elu lõpetada nagu me ei tea, miks otsustas ta kaheksa päeva varem end noorte koosviibimisel pildituks juua, nagu me ei tea, miks ei üritanud tema vanemad või keegi teine sündmuste vahele jäänud kaheksa päeva jooksul midagi teha, mis oleksid sündmuste kulgu võinud muuta. Kuivõrd mõjutasid sündmuste arengud keerulised peresuhted, millega on kommentaarides samuti spekuleeritud? Kõige lihtsam on asetada kogu süü väljavalituile, visata kõik kivid eksinute vastu, kuid kas annab see loodetud hingerahu?

See juhtum pälvis minu tähelepanu pigem seetõttu, et meilgi on esinenud meedialt lähtuvaid katseid asendada kohtuvõimu ning rakendada kohtu asemel rahva õiglustundele tuginevat omakohut. Kindlasti tuleb küberahistamine igasugusel kujul hukka mõista ning süüdlasi karistada vastavalt nende poolt toime pandud eksimusele, kuid kampaania korras läbi viidud nõiaprotsessid võivad õilsat eesmärki hoopis diskrediteerida ning muutuda tõe väljaselgitamise asemel labasteks kättemaksuaktsioonideks.  Odavam on kohtupidamine anda Delfi kommentaatoritele anonüümse netikommentaatori Roberti ja tema ema juhtimisel või mõnele muule Novgorodi WC-st innustust saanud rühmitusele, kes neile antud võimu kindlasti hoolega rakendavad, kuid kes on see esimene patuta, kellel on õigus heita kivi süüdlase pihta? Kohtuvõimu usaldamine meedia hoolde asendab kohtupidamise nõiaprotsessidega ning uurimise nõiajahiga, aga kas see saab olla tsiviliseeritud ühiskonna eesmärk?

Kommentaatorite kasutamine poliitilistel eesmärkidel Tallinna linnavalitsuses on meilgi ja lähiriikides tekitanud diskussiooni anonüümsete kommentaaride lubamise poolt ja vastu. Sarjas Viha vabariik ongi autor seadnud eesmärgiks tähelepanu juhtida emotsioone õhutavatele meediakampaaniatele, mis ei ole orienteeritud mitte niivõrd tõe välja selgitamisele kui kasumi teenimisele odava populaarsuse abil, kus gladiaatorite areenile kogunenud pööbel, Novgorodi WC, on rakendatud totaalse meedia käsutusse. Kas emotsioonidele rajatud Viha vabariigi ehitamine ei vii meid unistatud Tõe ja Õiguse asemel äkki hoopis hukatusse? Pigem võiks meediakampaaniat, mis tugineb tõendite asemel spekulatsioonidele ning toimub enne uurimise lõppu ja kohtuotsust, käsitleda süüd kergendava asjaoluna süüdistatavate huvides, kuna emotsioonidega tekitatud sotsiaalses tellimuses võib kahtlustada kohtuotsuse mõjutamise katset mittelegaalsete vahenditega.

@ckrabat

Kunagi elasid lollid koos annunakidega kaugel Orioni tähtkujus asuval planeedil Nibirul, aga seal tekkisid suured probleemid. Nimelt olid annunakid kõigusoojased reptiloidid, kelle heaolu sõltus planeedi termoregulatsioonist, mis pidi tagama neile elamisväärse elukeskkonna ning selle tarvis oli planeedi ümber tekitatud kullast kaitsekiht. Kullavarud Nibirul hakkasid lõppema ning varude täiendamiseks pidid nad leidma kosmoseavarustest uusi leiukohti. Otsingutel sattus rühm nibirulasi planeedile Maa. Siinne elukeskkond meeldis nibirukatele ja kuna siin leidus ka kulda, siis rajati Maale Nibiru koloonia. Kulla kaevandamiseks ja püramiidide ehitamiseks aretasid nad Maal elanud kohalikest ahvidest välja geneetilised robotid ehk inimesed. Püramiidid olid omalaadsed nibirukate kindlused, kus nad elasid ja hoidsid ka kullavarusid. Püramiide rajati Mesopotaamias, kuhu maandusid kõige varasemad Nibiru ekspeditsioonid, aga ka Egiptuses, Nigeerias, Kreekas, Kanaari saartel (tolleaegses Atlantises), Mehhikos, Peruus ja mujalgi. Nibirulased õpetasid inimestele ka lihtsamaid teadmisi, et nad oskaksid kulda kaevandada ja püramiide ehitada.

Koos annunakidega elasid Nibirul ka lollid. Kuidas lollid Nibirule sattusid, seda ei teadnud keegi, aga ühel päeval olid nad olemas. Arvatavasti tekitas lollid Nibirule Jumal, üks tavaline kutt ühes teises kõrgemas dimensioonis, kes ühel ilusal päeval lõi arvutisimulatsiooni nimega elu, mida ta juhib siiamaani – tekitab uusi mängunuppe ning killib vanu. Juba mitu korda on ta sellest mängust tüdinenud ja maha diliitinud, kui õlu oli otsa saanud, aga peale varude täiendamist kusagil mujal ikka ja jälle uue tekitanud. Ükskord läks Jumalal kõvaks joomaks ning järgmisel päeval tegi ta pohmas peaga Nibirule lollid. Annunakid ja lollid elasid Nibirul koos juba aastatuhandeid, aga annunakidele lollid ei meeldinud, sest nendega oli alati palju tüli ja jama, sest räige pohmakaga tekitatud objektid polnud täiuslikud ja evisid mitmeid puudusi. Annunakid otsustasid lollidest lahti saada ja viia nad uuele avastatud territooriumile Maale. Nad rääkisid lollidele, et nende äraviimine on ajutine ja nad tulevad neile 21.detsembril 2012 järele. Selle tarvis, et lollid saaksid ajaarvestust pidada, jätsid nibirukad neile maiade kalendri. Lollid jäidki uskuma ja lasksid end ära viia, kuid Nibirult neile keegi enam järgi ei tulnud.

Muistsel ajal nägid lollid välja umbes nagu Potsataja. Iidsetelt sumeri savitahvlitelt saadud idee järgi toodeti hiljem multifilm annunakist ning lollist, mis sisaldas salajast sõnumit Nibirult, mida pole tänapäevani suudetud dešifreerida. Annunakid mõtlesid lolle inimestega ristata, äkki lähevad targemaks, kuid see plaan ei õnnestunud. Lollide ja inimeste järeltulijad: maisi-, tatra-, indigo- ja kristallilapsed omandasid küll inimese väljanägemise, kuid mõistuse poolest jäid nad lollide tasemele ehk toimus vaegmoondumine. Lollid kohanesid Maal hästi ning nende arv kasvas plahvatuslikult. Nagu võõrliigile kohane, hakkasid nad teisi kohalikke liike hävitama ning muutusid ohuks planeedi elukeskkonnale ehk toimusid sarnased protsessid nagu ameerika naaritsa, kährikkoera ja sosnovski karuputke kultiveerimisega Eestis. Lollid võitlevad vapralt enamuste õiguste eest: igaühel on õigus olla loll. Kui lolle sai palju, siis seda valjuhäälsemaks nad muutusid ja lõpuks hakkasid nõudma võimu andmist lollide kätte, lollide diktatuuri kehtestamist ning kogu maa internetiseerimist. Nad tabasid ära, et internetikeskkonnas levib lollus eriti hästi ja neile südamelähedased lollid ideed kõlavad tugevamini. Nii sattusid lollid Maa peale, paljunesid jõudsasti ning ära nad enam ei lähe. Räägitakse, et varsti võib inimese kui väljasureva liigi kanda Punasesse Raamatusse. Inimeste asemele tulevad lollid, kes on neile sarnased nagu kaks tilka vett. Viimased inimesed saadetakse üheotsapiletiga Marsile, mõned pannakse ka loomaaedadesse ja reservaatidesse, kus neid hakatakse lollidele raha eest näitama.

@ckrabat

Viimasel ajal on kirjaniku ja ajakirjaniku Andrei Hvostovi eestvõttel Eesti avalikkuse tähelepanu alla sattunud eutanaasia lubamise küsimus. Tegelikult on probleem laiem – mida peale hakata inimestega, kes ise ei suuda enesega hakkama saada ning vajavad abi. Kas ehitada üles inimväärne sotsiaalhooldussüsteem või rakendada radikaalsemaid vahendeid? Varem või hiljem võib igaüks meist seista probleemi ees, kui tekib vajadus pühendada end ligimese hooldamisel, mis võib aga mõjutada selle sama inimese elukvaliteeti. Ta peab tegema survestatud valiku, kas ta suudab jätkata valitud erialal või on sunnitud tegema mõne muu valiku. Esmapilgul võib eutanaasia lubamine lahendada paljusid probleeme – inimene realiseerib elust lahkumisega oma vaba tahet, kuid eutanaasia lubamist võib vaadelda ka samas kontekstis surmanuhtluse rakendamisega – kui suur on ühiskondlik empaatiavõime?

Arst Indrek Oro võrdles eutanaasia lubamist relvade paiskamisega vabamüügile. Ühiskonda toimevõimet mõjutavate otsuste rakendamisel on ohtlik ahvida pimesi Belgiat või Šveitsi, vaid tuleb arvestada ka konkreetses ühiskonnas valitseva mentaliteediga. Inimelu on tarbimisele orienteeritud müügiühiskonnas kaotamas väärtust. Ühiskond, kes ei näe probleemi “kasutute loomade” massilises hukkamises, ei tähtsusta inimelu andmise ja võtmisega kaasnevat vastutust. Kui juba sünnitamist propageeritakse kampaania korras, mis ei arvesta uue ilmakodaniku muretsemisega kaasnevat vastutust, siis pole midagi imestada, et rahvaarvu mõõdutundetut  juurdekasvu propageeriva Andrei Hvostovi jaoks pole elu piisavalt suur väärtus, millest on võimalik “kõrgemate ideede” nimel kergesti loobuda. Ma ei taha Hvostovi aga üldsegi mitte maha teha. Tähelepanu juhtimine fundamentaalsetele sotsiaalsetele probleemidele, mis vajavad kiiret ning efektiivset  lahendamist, on tema poolt kindlasti väga tänuväärne. Küsimus tekib selle olulise probleemi lahendamiseks pakutavate lahenduste kohta. Diskussioon, nii eutanaasia poolt kui vastu, on kindlasti edasiviiv nähtus.

Eutanaasia kõige suurem oht on selle lubamisega kaasneda võiv sotsiaalne surve – noortele orienteeritud ühiskond hakkab survestama best before ületanud kodanikke, et nad vabatahtlikult lahkuvad elust.  Vabalt võib tekitada meediakampaania, mis propageerib eutanaasiat – kui sa ei suuda iseendaga toime tulla, ühiskonnale kasu tuua, siis kiirusta, meie kliinikus eutanaasia enne jõule 15% odavam. See tundub võimatu? Kindlasti mitte. Võib-olla esmapilgul õõvastav kampaania, kuid ajapikku inimene harjub ja võtab seda loomulikuna. Lõpuks hakkab inimene kalkuleerima – kui ma pöördun täna arstide poole palvega lõpetada minu elu, siis võidan nii ja nii palju. Ise küsimus, kas see on ühiskond, mille toimevõimet saab pidada loomulikuks. Siinkohal võib nõustuda sotsiaalminister Taavi Rõivasega, et ennem jäägu pärandvara saamata, kui vanainimene hooldamata. Ministri seisukoht on saanud juba kriitikat, sest kindlasti pole see ainuvõimalik lahendus probleemile, kuid vähemalt on see samm mingisugusegi lahenduse suunas. Kui see pärandvara on perekonnale ikkagi nii väärtuslik, siis peab ta tagama ka selle omaniku hoolduse. See ongi vastutus.

Eutanaasia teine külg puudutabki just seda sama inimese vaba tahet, kui eutanaasiat hakatakse rakendama pärandvara omandamise eesmärgil – korteri saamiseks Lasnamäel või kasutatud bemari omandamiseks ja kus testamendi tegemise kõrval antakse ka nõusolek eutanaasiaks. Arvestades ühiskonnas vohavat neukkumentaliteeti, ei tundu see mõte üldsegi meie varakapitalistlikus ühiskonnas üldsegi mitte ilmvõimatu. Sageli kuuleme vanuritest, kes on langenud petturite ohvriks ning oma varast ilma jäänud. Ühiskondliku edukultuse surve on suur, kuid samal ajal puuduvad toimivad lahendused paljudele sotsiaalsetele probleemidele. Inimesed, kes sattuvad edukultuse ja sotsiaalsete probleemide surve alla, kannatavad depressioonide all, mistõttu sallimatuse ja viha levikul ühiskonnas võivad olla sotsiaalsed põhjused. Enesetappude arv on suur, sest üha suuremate nõudmistega ühiskonnas paljud dilemmade kätte sattunud inimesed murduvad.  Vaidleksin vastu Rait Marustele, et eutanaasiat võib seostada inimese vaba tahtega. Eutanaasia pole suitsiid, vaid surmaotsuse langetamine lükatakse teiste kaela. Elust vabatahtlikult lahkuva inimese puhul võtab see inimene ka võimaliku vastutuse enese kanda. Eutanaasia korral peavad surmaotsuse täide viima arstid, kes võivad sattuda ühiskondliku surve alla nagu mainib Eiki Nestor. Eutanaasiat läbi viiva arsti funktsioon ühiskonnas sarnaneb keskaegse timuka omaga.

Riigi julgeolek ei sõltu kindlasti ainult tema sõjaväest. Millist väärtust omab üks riik, mida säilitatakse tema kodanike heaolu arvelt? Siit jõuamegi algküsimuse juurde – kas riik on inimeste jaoks või inimesed riigi jaoks? Kas riik kannab vastutust oma kodanike heaolu eest või on tema eesmärk tema valitsejate heaolu? Aga kes siis riiki valitsevad., rahvas või siis valitud esindajad? Üks esmasemaid julgeoleku valdkondi riigi ja ühiskonna jaoks on sotsiaalne julgeolek. Seetõttu seisab riik valikute ees, kas üles ehitada toimiv sotsiaalhooldussüsteem, kus kodanikel, kes ei suuda endaga enam toime tulla, on õigus saada kvalifitseeritud spetsialistide abi, täpselt samuti nagu lastel on õigus saada kooliharidust, või jätta need inimesed iseenda ja nende omaste hooleks. Inimelu väärtustamine nõuab riigilt investeerimist sotsiaalhooldussüsteemi nagu ta investeerib riigikaitsesse või haridusse. Täiesti võimalik on saavutada ühiskondlik kokkulepe, kus mingi osa SKP-st suunatakse sotsiaalhooldussüsteemi nagu 2% on määratud kaitseeelarvesse.

Eutanaasia on radikaalne lahendus, mis ei väärtusta elu. Seda võib mõista kui surmanuhtluse rakendamist kodanike vastu, kes ei suuda enda eest hoolt kanda. Üksikisiku elu pole sellises ühiskonnas väärtus.  Kindlasti võib tekkida erandlikke olukordi, kui eutanaasia võib osutuda möödapääsematuks ning sellepärast peab selle võimaluse üle kindlasti diskuteerima, kuid igal juhul saab tegemist olla väga erandlike juhtumitega, kus protsessi läbiviimine on nii meditsiiniliselt kui legaalselt igakülgselt kontrollitud, mitte konstitutsioonilise õigusega eutanaasia rakendamiseks või veel enam, odava lahendusena sotsiaalsete probleemide lahendamiseks. Tänases Eesti ühiskonnas valitseva sotsiaalse tellimuse juures võib eutanaasia lubamine võrduda surmanuhtluse varjatud taastamisega.

Elu ja surm – Bernt Notke “Surmatants”

http://www.paideyg.ee/kunstiajalugu/kunstilugu/gootika/eesti/notke/pilt/4_notke_surmatants_2.jpg

@jolli

Esoteerikahuvilised arvavad, et inimkonna ajaloos on üksteisele järgnenud kuld-, vask- ja tina-ajastu, millistel siis olevat elanud ka vastavad inimesed: nn. kuld-, vask- ja tinainimesed. Inimkonna müütilist algaega käsitletakse kui ideaalset perioodi, millest edasi algas pidev allakäik. Kui sarnast müstitsistlikku ja ebateaduslikku kuldajastuteooriat kõrvutada täiesti asjaliku lollide-siirde teooriaga “Kuidas lollid Maa peale sattusid?”, võib üldplaanis täheldada teatavat kattuvust: kui “vanasti” oli kõik hästi, siis lollide lisandudes saigi ainult hullemaks minna. Mida enam lolle juurde tuli, seda rohkem inimkond devalveerus. Tina-ajastu inimesele meeldis juba “tina panna”, neukkuajal nimetati tinapanemiseks enese purjujoomist. See tegevus oli riikliku poliitikana tolereeritud, sest purjus inimene on rõõmus ja õnnelik, ei tegele mõtlemisega ega esita ebamugavaid küsimusi, ntx miks ei ole võimalik poest osta suitsuvorsti, kuigi Eesti on täis hiigelmõõtmetega seafarme või siis miks saab uut autot osta ainult autoostuloaga või toatelefoni liini sisse kümneid aastaid järjekorras oodates. Teame, mis juhtus, kui 80ndate teisel poolel uue poliitikana joomine ära keelati: võõrutusnähtudes vaevlev pohmeluses neukkuinimene, kelle küljest oli viinavoolik eraldatud nagu Matrixi filmi toitelahusejuhe, sai kaineks ja tulemuseks oligi vaid illusioonidele rajatud virtuaalreaalsuse ehk neukkuriigi kadumine maailmakaardilt. Niimoodi, hea õnne läbi, saime meiegi oma riigi taastatud.

Kaasajal õpitakse, et kõigepealt oli kiviaeg, millele järgnesid pronksi- ja rauaaeg. Burksiputkade ees, kus kehtib 3B majandusmudel, hakkab Euroopast toodud kasutatud sõidukite vanarauaaeg asenduma laenupõhise uusrauaajaga. Ikka leidub mõni lahke laenukontor, kellelt järgnevate aastate tööpanuse peale ette juba täna uhiuus sõiduk liisida. Peaasi, et feimi ja respekti saab. Kalli importkauba soetamine ei mõju hästi aga riigi väliskaubandusbilansile, lisaks isiklikule rahakotile. Kui tulevased arheoloogid kaevavad välja mõne tänase linnalise asula, siis leitakse kultuurikihist ennast surnuks rüganud laenuorjade skelettide vahelt kindlasti ka alumiiniumist õllepurke ja autode valuvelgesid. Nende leidude alusel avastaksid tulevikuteadlased sarnaselt kammkeraamika ja venekirvekultuurile alumiiniumvelgede kultuuri. Kindlasti üritavad nad ette kujutade selle kultuuri kandjat – kas ta liikus kahel tagumisel jalal? Elas ta karjades või hoidis omaette? Kas ta oskas kasutada tööriistu? Kui suur võis olla tema sõnavara või koosnes kõne lihthäälitsustest ja žestidest? Mõistatades ja mõistes meie kaasaegseid, üritavad nad teada saada oma minevikku ja prognoosida tulevikku.

3B majanduses valitseb defitsiit. Kunagi ei ole liiga palju bemme, burkse ega beibesid. Sageli pole piisavalt palju raha nende ligimeelitamiseks. Naisi on alati vähe! Järelikult on tegijad need, kes suudavad süüa kolm burksi korraga ja kulutada kummivilinal ära kahed suverehvid nädalas. Puuduvat likviidsust likvideeritakse kiirlaenudega, sest nooreperelaen on juba ära kulutatud. Ega raha pole rukis, et korra aastas saab. Jalg tatsub, suu matsub, kumm viliseb ja ühiskond toimib. Ühiskond toimib aga siis kui lolle ja tarku on sobivas vahekorras. Kui võtta ära lollid või eraldada targad, võib juhtuda, et ühiskond ei suuda olla enam jätkusuutlik. Kindlasti arvavad nii ka teleprogrammide tootjad, sest milleks muuks, kui lollide kestlikkuse tagamiseks, tuleks pidada kõiki neid lõputuid peast lihtsatele suunatud seebiseriaale, mis jõuavad erinevatelt telekanalitelt nagu kallid oodatud sugulased  meie telepurki. Ehk on lollid nagu ehituskivid ja nende pealt teenivad targad aga mört, sest ühtki ühiskonda ei ehitata üles ilma lollideta.Lollid on looduskaitse all. Kui Sul juhtub olema kõva pea, siis kõnekäänd “loll nagu tellis” võiks kõlada isegi kui kompliment, sest kes ütles, et lollid on kasutud? Ajus olevat 1,5 volti elektrit. Kui kaks lollpead jadamisi kokku ühendada, siis saaks juba pleierit kuulata. Võibolla lisanduks niimoodi toodetud elektrile rohelise energia tasu ja lollid saaksid rikkaks?

Kui aga kaks tarka kokku ühendada, siis on tegu juba abieluga. Kas tänapäevaste lühikooselude taustal on tehtud teaduslikke uuringuid või on olemas vastavat statistikat, millised abielud püsivad kauem? Kas abielu kahe targa, abielu kahe lolli või abielu targa ja lolli vahel? Viimast võiks vist nimetada kompensatsioonisuhteks. Kumbki osapool kompenseeriks väärtusi, millest tal isiklikult puudus on. Väidetakse, et suure autoga mees kompenseerib vajakajäämisi pikkuses. Vaevalt aga saadab väikese autoga mees vastupidiseid signaale. Suur auto ongi mehelik. Kui burksiputka ette rivistuvad länkar, viiene bemm ja S-mersu, siis millises neist istub kõige kõvem mees? See, kes suudab ära süüa neli burksi? Vale. See kellel on naine. Auto võis olla kallis, aga ikkagi odav, kui võrrelda sellega kui kallis võib olla üks naine! Sellepärast kutsutaksegi naisi: kallis, kallike, kullakallis jms. Naistekakolumnides imestatakse, kuhu on kadunud tõelised mehed? Miks ei julge tõeline mees läheneda tõelisele naisele? Tegelikult kiikab mees murelikult rahakotti ja püüab aimata, palju kaunis naine sajale võtab. Auto tehnilises passis on kütusekulu kirjas, naisele aga kasutusjuhendeid kaasa ei anta, kulutused on teadmata ja tarkus tuleb katse ja eksituse meetodil. Lisaks võivad ilmneda varjatud vead – naine võib olla kuri, õel või pillaja, mis teebki mehed ettevaatlikuks.

Vahel juhtub, et muidu täiesti okei ja arukas mees hakkab käituma ebaratsionaalselt, isegi rumalalt. Prantslastel on selle kohta vanasõna: cherchez la femme, otsi naist. Selline lolliks muutunud mees on ilmselt sattunud mõne naise mõju alla ja teda pärismaailma tagasi tuua suudab ainult šamaan, kes tantsib ja trummi lööb. Pole teada, kas naised kuuluvad nibirulaste plaani juurde ja on Maale saadetud meestele karistuseks nende pattude pärast, või kardavad neid isegi reptiloidid. Ehk läksid reptiloidid ja naised maailma valitsemise pärast tülli, naised võitsid ja nibirulased põgenesid naiste eest kosmosesse? See tundub vägagi usutav. Tänapäevalgi tehakse kahepaiksetest käekotte, ju teadsid krokodillid moetööstust karta. See seletaks, miks nibirulased tagasi tulla ei julge – naised laseksid neist ridiküle teha ja kosmosetulnukad rändaksid luksbutiikide riiulitele. Hea, et meil Maal on sellised naised. Nibirulased, alienid ja mootorratturhiired Marsilt, hoidke neist heaga eemale! :=)

Anfissast kasvas nõukogude sõjalaevastikus tõeline mees, kes peale sambo saavutas mitmeid võite poksiringis.

https://fbcdn-sphotos-d-a.akamaihd.net/hphotos-ak-prn1/946179_10200324909137841_233480537_n.jpg

@huviline

Lugedes sekundeid jalakäijate fooris teisel pool teed, mille mõneks hetkeks varjab mööda kihutav tramm number neli, libisevad silmad Draamateatri juugendhoonele ja hooman selle sarnasust mööda Pärnu maanteed kilomeetri jagu endise Kalevi kommivabriku suunas asetseva perekonnaseisubüroo juugendhoonega, kui äkki märkanahastava raudrööpa lõgina saatel lähenevat ühte üksikut teatrikülastajat. Siseneme koos peauksest, tema minu ees, et jõuda meie poolt väljavalitud etendusele – Tom Stoppardi „Utoopia rannik. II osa. Laevahukk“ Elmo Nüganeni lavastuses. Sellel üksikul teatrikülastajal on seljas silmatorkav küür, mis  kuue all turritab nagu väikemat sorti juugendhoone. Lavastus tervikuna on valusalt poliitiline, mida tajudes on lavastaja püüdnud romantiliste õhkõrnade siidkangaste liikumisega leevendada. Hetkeks vaid, kui naispeaosatäitja Elisabet Reinsalu pühib mälestused silmist, on valu tagasi. Valus on utoopia usaldusväärsuse kadumine. Pseudoprobleemid on surematud. Laval seevastu kulgeb lugu omasoodu. Tegelaskujude dokumentaalsus ja suurte blokknumbritega kirjutatud aastaarvud lavapanoraamil asetavad vaataja tagasi illusiooni, kus muretsema ei pea. See pole lihtsalt võimalik.

Näen, et küürakas istub  kaks rida eespool, rea parempoolses äärmises toolis, poolviltu, et küür kuidagi istuda laseks ja seirab saali kõrget lage. Ta pigem kuulab kui vaatab, mis laval toimub. Kõrv kuuleb ajaloolist utoopiat ja sellest unistajate juttu. Kui jutt lava tundub liiga dokumentaalne ning elukauge ja see kõrva isegi enam ei puuduta, siis läheb küüraka vaim rändama. Kolmkümmend aastat tagasi seisis utoopia ukse ees,mitte lavalaudadel, uhketes purjedes, lipp mastis lehvimas. Mälestus vanast on meeles, aga neid ei saa silmist pühkida, sest uus ootab ees. Läbi lae kandekonstruktsioonide, üles linna kohale, kõrgemale sähvivatest pseudoprobleemidest, utoopia enda südamesse, tõuseb rändav vaim. Veenired jooksevad tilkhaaval läbi hukkunud laevakere, molekul (Rein Lang) haaval lõhkudes fregatti, mis tormi poolt rannikule uhutud. Kunagisest uhkest laevast on saanud Tom Stoppardi isiklik kaanon, mis kannab. Nagu kandis tema stsenaariumi järgi lavastatud linateos „Anna Karenina“, mis jooksis veel kuu aega tagasi kinolinal. Kuid utoopia vabariigist on ajalugu, mis hingab kõigile küüruna kuklasse.

Utoopia (Thomas More, Francis Bacon, Tomasso Campanella) on hüpoteetiline, mille tõttu siin ei langetata ebapopulaarseid otsuseid, selliseid, mille üle Mart Laar endiselt uhkust tunneb. Kõik otsused siin on populaarsed. Kõik probleemid siin on tegelikud. Olukord, kus silmakirjalikud inimesed ajavad näilist poliitikat omakasu huvides, saab juhtuda vaid eesmärgita laeva pardal, mille lipp on alates Euroopa Liiduga liitumisest kambüüsis koka käes peidus. Meil vähemalt oli eesmärk, tõsiseltvõetav ja läbiräägitav. Globaalne maailm on lõputu (Möbiuse leht) ja sihitu („Kas maakera on ümmargune“ Priit Pärn), milles aetav poliitika rabeleb suletusest välja. Nii mõtles küürakas, ärgates oma unistustest aplausi peale, millega etendus sai läbi ja linna kohal keerelnud vaim pöördus tagasi koju.