Quantcast
Channel: Persona in fieri
Viewing all 418 articles
Browse latest View live

Kuidas lollid Maa peale sattusid III

$
0
0

@jolli

Kui Nibiru Maalt lahkus, jäid planeeti valitsema naised, mida nimetatakse ka matriarhaadiks. Naised valitsesid Maad palju paremini kui reptiloidid. Reptiloidide koduplaneedil Nibirul kehtis orjanduslik kord, riik oli paks ja kord oli majas. Paraku iseloomustab nibirulasi vähene fantaasiavõime ja ainuke, mida nad teha soovisid, oli kulda kaevandada ja püramiide ehitada. Naised seevastu oskasid unistada uutest kingadest, kosmeetikast, iluprotseduuridest, puhkusest palmide all, heast välimusest ja pehmetest väärtustest. Maal oli vahepeal leiutatud raha, sest Maa elanikud tahtsid teha kõike nii nagu Nibiru reptiloidid, aga nad ei osanud nende poolt hinnatud kullaga muud peale hakatada, kui kuulutada see kõrgeimaks väärtuseks, mille abil oli võimalik omandada kõike seda, millest naised unistasid. Planeeti valitsesid naised, kuid naisi teenisid mehed. Elu läks palju huvitavamaks – mees käis tööl, aga naine otsustas, kuidas mehe teenitud raha kulutada.  Algselt kasutati rahana kulda, aga kuna seda kõikidele meestele enam ei jagunud ja raha oli naiste teenimiseks vaja, siis hakati raha valmistama ka teistest materjalidest, kuni jõuti paberini, mille peal varem heeringaid küpsetati. Paberraha kasutuselevõtuga oli võimalik seda piiramatult juurde trükkida – nii tekkis lõpuks inflatsioon, kus raha jätkus üha rohkematele meestele. Varem osati ehitada ainult püramiide, nüüd ehitati aga luksuskortereid, butiike, basseine, spaasid, solaariume, spordiväljakuid, ratsabaase, sõudekanaleid, liuvälju, parke-haljasalasid ja palju tehaseid, kus osati valmistada väga ilusaid asju aiamööblist kuni autodeni. Elu oli ilus ja harmooniline ning kõik sujus.

Nibirulased nägid, et maalastel läheb hästi ja ei saanud sellega leppida – kadedus polnud neile võõras. Kuidas saab olla võimalik, et naised valitsevad maad paremini kui reptiloidid? Siis  leiutasid nibirulased veministid ja saatsid nad Maale, et nad räägiksid kõigile, eriti aga lollidele ja meestele: mitte naised ei ole meestest paremad (nagu tegelikult on), vaid mehed on naistega võrdsed. Meestele ja lollidele meeldis see mõte isegi väga – nad ei pea enam naiste heaks tööd tegema, vaid tööd saab nüüd tegema panna hoopis naised. Las naised töötavad ja teenivad ise raha, mida kulutada, mis see meeste asi on? Niimoodi, veministide abil, aeti naised ja mehed tülli, sest naised pidid leiva teenimiseks ise tööle hakkama ja naiste tehtud tööd hakati võrdlema meeste tehtud tööga. Tekkis segadus ja  said nibirulased said hakata kaotatud võimu tagasi võtma, kartmata ise käekottideks saada. Veministidele käekotid ei meeldinud ja kosmeetikat nad jälestasid. Nad keelasid ära kõik naiselikud naised ja naisi ilusaks tegevad tooted. Karusnahad ja solaariumid keelustati, selleks aretati välja rohelised. Lõpuks keelati ära kõik, mis aitab meestel paremaid asju leiutada ja naistele ilus olemise jaoks raha teenida.

Kuid siis, kui suur osa mehi ja lolle oli veministide poole üle läinud ja naistele enam ilusaid asju ei toodetud, sattusid naised raskesse olukorda. Ilutoodetest ilma jäänud naised muutusid järjest koledamateks – kosmeetika- ja karusnahatööstused suleti, solaariumid keelati ära. Puurides peetud naaritsad ja hõberebased lasti roheaktivistide poolt loodusesse, kus nad kõik linnupojad ära sõid… Nibirulaste võit oli käeulatuses ja naised olid ahastuses, mida edasi teha? Siis mõtlesid naised välja geid, kes muutsid mehi naiselikumaks. Geid oskasid naistele soovitada, kuidas ilusad olla, aga kuna nad nägid välja nagu mehed, siis ei osanud reptiloidid ja veministid nendega midagi peale hakata. Veministid isegi arvasid, et geid on neile kasulikud, sest suudavad mehi naiste mõju alt vabastada, kuid mehed kasutasid geikultuuri hoopis ära suhete taastamiseks naistega. Jälle julgeti moelavadel demonstreerida karusnahkseid kollektsioone ja julget kosmeetikat ning mehed olid naiste nimel valmis kangelastegudeks. Naised muutusid uuesti ilusaks, aga reptiloidid planeedil Nibiru kiristasid oma krokodillihambaid, sest aksessuaaridena ilmusid naistele kenad reptiilinahksed luksuslikud käekotid. Taaskord olid nibirulased kaotanud! Krokodillid väristasid vihaselt sabasid, panid seljaajud tööle ja haudusid välja plaani, kuidas Maale komandeeritud lollidest kasu saaks. Needsamad lollid, kes olid Nibirul ainult tülinaks, sest tilberdasid mõttetult jalus, võisid Maa tingimustes osutuda kasulikeks.

Nibirul oli riik paks, orjanduslik kord püsis kindlalt ja lollid suud ei pruukinud. Maal olid asjalood teistsugused – riik oli õhuke, korda polnud ollagi ja igaüks rääkis, mida sülg suhu tõi. Vahepeal olid maalased leiutanud demokraatia. Demokraatiast Nibirul aru ei saadud, sellele mõtlemine pani krokodillidel sabad valutama. Küll aga taipasid nad, et kui selline tülikas asi juba olemas on, siis saab seda enese huvides ära kasutada. Alguses, kui Maa oli tühi ja paljas ning lollid Nibirult maale toodi, hulkusid nad sihitult ringi, vaatasid tähti ja tegid suitsu, sest muud nad teha ei osanudki. Nüüd, kui naised olid nibirulased Maalt minema hirmutanud, avastasid reptiloidid, et lollid on ülimalt kasulikud just demokraatia tingimustes, sest demokraatias oli aegajalt vaja valimas käia ja mõne partei poolt hääletada ning siin luges iga hääl. Demokraatia ei teinud vahet tarkade ja lollide poolt antud häältel, mis olid valimistel võrdse kaaluga. Esialgu ei tahtnud lollid valima minna, mistõttu õnnestus tarkadel võimul püsida, aga siis hakkasid nibirulased lolle kiusatusse viima ja rääkisid neile, et valimas käimine on iga lolli kodanikukohus ja kõik peavad valimas käimas. Kui lähed valima, siis saad sulli, feimi ja respekti, aga eriti lollidele lubati veel banaane, viinereid ja tšehhi õlut. Targad püüdsid kehtestada seadusi, et lollid ei saaks hääletada või vähemalt ei saaks nad teiste lollide häältega valituks saada, aga lollid lükkasid sellised tsensuslikud algatused otsustavalt tagasi. Kui lollid ei saaks valida või saada valitud, kes siis lolle esindaks, ega ometi targad seda tegema hakka? Ka lollidel on õigus olla poliitikas esindatud, sest see on ju demokraatia. Nii juhtuski, et lollid valisid lolle ja targad tarku ning esialgu olid nad vaheldumisi opositsioonis ja valitsuses. Kui parajasti valitsesid lollid, siis võtsid nad vastu palju lolle otsuseid, mida nõudsid lollidest valijad. Kui valitsesid targad, siis katsusid nad lollide tehtud vigu heastada, kuid paraku olid need meetmed lollide hulgas sageli ebapopulaarsed ja järgmine kord valiti jälle lollid, kes asusid jälle rõõmuga asju vussi keerama.

Kui reptiloidid kuulsid, et Maal on lollidel ja tarkadel samad õigused, tagusid nad rõõmust käppasid kokku ja viskasid kukerpalli. Reptiloidid ju teadsid, et lolle on maale palju saanud, tarku aga jääb üha vähemaks. Nüüd tuli avastada meetod, kuidas kõik lollid hääletaksid nii, nagu vaja on. Lollidele leiutati elekter, arvuti ja internet ning Maa lollid ühendati kokku üleilmsesse võrku. Nüüd said lollid tähtede vaatamise asemel neid ise kirjutada ja nii nad istusidki päevad läbi arvutite taga ja trükkisid tähti. Kogu võimu nibirulased lollidele ka ei julgenud jätta, sest mine sa lolle tea,vaid seadsid paika institutsiooni, kes lollidel silma peal hoiaks ja suunaks neid, kuhu vaja. Nibirulased mõtlesid välja totaalse kõikehõlmava meedia ja seadsid paika range nibiruliku hierarhia ehk käsuliini. Kõige alumiseks määrati leheneegrid, kes põlvnesid tavaliselt lollide hõimust ja töötasid ajakirjanduspõllul, kuid et leheneegrid laiali ei jookseks ja tööd teeksid, seati nende üle kubjas ehk toimetaja. Toimetaja oli tavaliselt keegi nibirulaste poolt määratud arvamusliidritest – nii nimetati neid, kes teadsid, mida arvama peab – ja said oma arvamuse otse meediaomanikult, kes lubas arvamusliidril oma meedias mingil teemal midagi arvata. Leheneegrid ei arvanud oma peaga midagi, vaatasid tähti ja tegid suitsu, kui toimetaja kaugemal ära juhtus olema, aga kui toimetuse koosolekul ära käisid, siis said nad teada, mida arvata tohib ja töötasid hoolsalt toimetaja piitsa all. Sellest ka nimi, mis viitas reptiloididele südamelähedase orjandusliku korra traditsioonidele.

Lollid jälgisid meediat teraselt, sest kus mujal kui kommenteerides nad mõtteid vahetada said? Kommentaariumides käis koos teisigi lolle ja nii said lollid teada, et neid on palju, väga palju. Varem hääletasid paljud lollid valimistel ka tarkade poolt, sest nad ei teadnud, et nende jõud on nende paljususes. Nüüd tundsid teisi lolle kommentaaride järgi ära ja teised lollid tundsid jälle neid ära. Vahel vaieldi tuliselt, kuid vahel kiideti üksteisele takka. Tekkis virtuaalne veetše, kus sellele, kes kõvemini karjus, jäi õigus. Lisaks märkasid lollid, et meedia üritatab neile meeldida ja räägib lollidega sellises keeles, millest need aru saavad. Lollid omakorda näitasid meedia suhtes üles lojaalsust ja vastavalt etteantud juhistele siis kas kiitsid takka või mõistsid hukka, keda või mida oli ette nähtud. Kui vahel juhtuski juhuslikult ja eksikombel, et tarkade hääl jäi kommentaarides peale ja mõnes küsimuses lollid ei konsolideerunud, siis ajas totaalse meedia segadusse ning ambražuuridele viskusid arvamusliidrid, kes küsisid lugejatelt, kas need tahavad olla lollid, et ei saa aru, mida arvama peavad? Niimoodi toetus neljas võim, totaalne meedia, viiendale võimule, lollidele ja Nibirut valitsevad reptiloidid olid rahul, et Maal on jälle riik paks, ordnung on majas ja igaüks ikka ei mölise.

naine ja reptiloid :)



Iraani presidendivalimised – kellest saab Ahmadinejadi järglane?

$
0
0

@ckrabat

Täpselt kuu aja pärast, 14.juunil, toimuvad Iraanis samaaegselt kohalike omavalitsuste valimistega presidendivalimised. Äärmuslasest Mahmoud Ahmadinejadist sai kaheksa aastat tagasi populaarne järglane tasakaalukale reformistile Mohammad Khatamile. Teherani linnapea Ahmadinejad oli 2005.a. taganud usufundamentalistide toetuse eesotsas usuliider Khameneiga ning ta võitis lõppvoorus kunagist presidenti Akbar Hashemi Rafsanjanit. Pärast kahte järjestikust perioodi ei saa Ahmadinejad aga kolmandat korda järjest kandideerida ning nii valibki Iraan juunikuus endale uue presidendi. Uute valimiste kolm favoriiti on taas üks islamirevolutsiooni legende Rafsanjani, Iraani Rahvusliku Julgeolekunõukogu sekretär Saeed Jalili ning Ahmadinejadi kabinetiülem Esfandiar Rahim Mashaei. Valimiste mustadeks hobusteks võib pidada Ahmedinejadi järglast Teherani linnapeana, karismaatilist Mohammad Bagher Ghalibaghit, endist kauaaegset välisministrit Ali Akbar Velayetit ning Revolutsioonilise kaardiväe endist komandöri, konservatiivset majandusteadlast Mohsen Rezaid.

Mõned analüütikud näevad sõltumatu kandidaadina šansse veel mitmeid ministriportfelle kandnud 67-aastasel tehnokraadil Mohammad Saeedikial. Korruptsioonisüüdistustega maadleva kurdi päritolu asepresidendi Mohammad Reza Rahimi šansse ei peetud suureks ning ta loobus.  Reformistidel puuduvad sel korral sellised väljapaistvad kandidaadid nagu 2009.a. olid Mir Hossein Moussavi ja Mehdi Karroubi ning seetõttu võib eeldada, et vähemalt mingi osa neist koondub Rafsanjani selja taha. Ülejäänud reformistide hulgas omab suurimaid šansse Khatamile lähedane mõõdukas ja pragmaatiline islamivaimulik Hassan Rowhani, kes oli 1989-2005 Rahvusliku Julgeolekunõukogu sekretär ning Iraani eestkõneleja tuumaläbirääkimistel (millist kohta praegu täidab Jalili). Rowhani põhitähelepanu on pööratud Iraani majandusele, kuid ta soovib ka suhete parandamist Läänega. Kandidatuuri valimistele esitas ka reformistist ekspresident Khatami 62-aastane asepresident Mohammad Reza Aref.

Iraani poliitilises süsteemis omab olulist positsiooni kuuest vaimulikust ja kuuest juristist koosnev Konstitutsiooni Kaitsenõukogu (hora-ye Negahban-e Qanun-e Assassi), kes teostab põhiseaduslikku järelevalvet ning korraldab valimisi. Muuhulgas otsustab Kaitsenõukogu, millised kandidaadid kantakse valimisnimekirja. Möödunud presidendivalimiste aegu pälvisid nende heakskiidu vaid neli kandidaati kandidatuuri esitanud 476-st. Valimised võitis ametlikult ülekaalukalt Ahmadinejad (62,34% häältest).  Endine peaminister Mir Hosseini Moussavi kogus 33,75%. Teiste Kaitsenõukogu poolt valimisnimekirja lubatud kandidaatide häälte arv jäi napiks – Mohsen Rezaid toetas 1,73% ning endist Parlamendi (Majlis) esimeest, mõõdukat vaimulikku Mehdi Karroubit 0,85% valijaid. Valimiste järgselt süüdistas Moussavi võime valimistulemuste võltsimises ning nõudis häälte ülelugemist. Üle maa toimusid opositsiooni meeleavaldused, mis kestsid 2011.a-ni. Iraani usuliider Ali Khamenei kuulutas opositsiooni meeleavaldused ebaseaduslikeks ning reformistlike erakondade tegevus keelati.

Seekordsetele valimistele registreerus üle 680 kandidaadi, kellest umbes 40 on tõsiseltvõetavad. Kaitsenõukogu peab neist kvalifikatsiooninõuete põhjal tegema valiku ja 7.mai seisuga oli ta heaks kiitnud vaid 54-aastase elektroenergeetika professori ja Ahmadinejadi endise teadusnõuniku Sadeq Vaeez Zadehi kandidatuuri. Konservatiive esindav Zadeh soovib läbi viia muutusi, peatada inflatsiooni ja tugevdada Iraani majandust, mis on kannatanud rahvusvaheliste majandussanktsioonide käes. Presidendi suhted islamistlike traditsionalistidega, kes soovivad veelgi jäigemat hoiakut suhetes Läänega ning presidendi institutsiooni kaotamist, on viimasel ajal pingestunud. Fundamentalistid süüdistavad presidenti korruptsiooni, nõrgas juhtimises ja ketserluses.  Iraani usujuhi Ali Hosseini Khamenei esimeseks eelistuseks võib pidada 48-aastast konservatiivset Saeed Jalilit, kes on mitte kuigi edukalt juhtinud tuumaläbirääkimisi Lääneriikidega. Usuringkondadele vastuvõetavateks kandidaatideks peetakse veel  67-aastast lastearsti haridusega Velayatit, 52-aastast Ghalibaghit ja 68-aastast filosoofi, kunagist Parlamendi esimeest Gholam Ali Haddad Adeli, kes on lubanud omavahel koostööd teha.  Oma kandidatuuri on esitanud ka lahkuva presidendi vanem vend Davoud Ahmadinejad, kuid kahe venna suhetes on viimasel ajal esinenud pingeid.

Ahmadinejadi pooldajate taga on konservatiivne Iraani Islamiehitajate Allianss, mis on pigem rahvuslik kui islamistlik ja poliitilistelt vaadetelt neokonservatiivne erakond. Nende eesmärk on suurendada Iraani mõju piirkondliku liidrina, kellel on mõju teiste riikide poliitikasse. Antiikse Pärsia impeeriumi minevikupärand on koorem, millest ei soovi kergesti loobuda ka tänapäeva Iraan. Lahkuva presidendi soosik, 52-aastane Esfandiar Rahim Mashaei, ei oma aga vaimulike ringkondade täit usaldust. 2009.a. nõudis usuliider Khamenei tema taandumist asepresidendi kohalt. Elektriinseneri haridusega tehnokraat Mashaei peab ennast pigem Iraani rahvuslaseks kui usufundamentalistiks ning ta võib kultuurilistes ja sotsiaalsetes küsimustes olla üsnagi  liberaalsete vaadetega. Usufundamentalistid on teda nimetanud isegi teisitimõtlejaks, ketseriks, vabamüürlaseks ja spiooniks. Mashaeile heidetakse muuhulgas ette ka habemeajamist.

Väljaspool Iraani ongi kõige tuntum kandidaatidest endine president 1989-1997, 78-aastane vaimuliku haridusega Akbar Hashemi Rafsanjani, kes Iraani Parlamendi esimehena 1980-tel aastatel paistis silma fundamentalistlike positsioonidega. Tänaseks on ta taandunud mõõdukaks reformistiks, kes viimaste presidendivalimiste aegu 2009.a. toetas opositsiooni väljaastumisi. Ekspresident Khatami, keda peetakse reformistide vaieldamatuks liidriks, ongi teada andnud oma toetusest Rafsanjanile, keda iseloomustab 1979.a. islamirevolutsiooni ühe tähtsaima juhi ja ajatolla Homeini lähedase kaastöölise  taust. 1980-1988 Iraani-Iraagi sõjas oli ta Iraani sõjaline juht ning tal on pooldajaid vaimulikkonna hulgas, mistõttu ta võib ühendada nii teatavat osa reformiste kui ka konservatiive. Rafsanjanit on koos usuliider Khamenei ja kaaskandidaat Velayatiga süüdistatud Iraani opositsiooniliidrite tapmiste organiseerimises välismaal. Presidendina hoidis Rafsanjani mõõdukat joont ja panustas Iraani majanduse arengusse. Kuigi ta on toetanud Iraani tuumaprogrammi, on ta ühtlasi väitnud, et tuumarelva väljaarendamine on vastuolus islami traditsioonidega. Viimastel aastatel on Rafsanjani olnud valitseva režiimi suhtes mõõdukalt kriitiline.

Presidendivalimistele annab lõpliku näo Konstitutsiooni Kaitsenõukogu, kes peab registreerunud kandidaatide seast valitud lõpuks välja valima. Kui möödunud valimistel konkureerisid kaks poliitilist kogukonda – konservatiivid (Ahmadinejad, Rezai) seisid vastamisi reformistidega (Moussavi, Karroubi), siis tänavused valimised ennustavad konkurentsi kolme ideoloogilise suundumuse vahel – Khamenei-meelsed usufundamentalistid (Jalili), Ahmadinejadi meeskonna natsionalistid (Mashaei) ja reformistid (Rafsanjani). Kõik kolm põhikandidaati registreerisid end selleks ette nähtud perioodi viimasel päeval, 11.mail. Vastavalt Iraani 1979.a. põhiseadusele on Iraani riigipea usuliider Khamenei ning president täidab täidesaatva võimu juhi rolli. Kas uus president suudab tugevdada Iraani rahvusvahelist positsiooni ja parandada suhteid lääneriikidega? Vaevalt, et Jalili ja Mashaei toovad kaasa suuri välispoliitilisi muutusi. Rafsanjani tahe ja võimalused midagi muuta jäävad esialgu ebaselgeks.

Ayatollah Ali Khamenei and Akbar Hashemi Rafsanjani

Usuliider Ali Hosseini Khamenei (vasakul) ja Ali Akbar Rafsanjani suhted halvenesid 2005.a., kui Khamenei toetas presidendivalimistel Ahmadinejadi.

Foto: http://static.guim.co.uk/sys-images/Guardian/About/General/2013/4/17/1366193872215/Ayatollah-Ali-Khamenei-an-010.jpg


Repliik tõlk Omari asjus – miks talle Eestis varjupaika ei antud?

$
0
0

@ckrabat
Kõige otsesem vastus oleks, et ei tahetud anda, sest see pole sisepoliitilistel põhjustel kasulik. Millise vea tegi tõlk Omar? Ta pöördus abi saamiseks Eesti põhivoolu meedia poole ja lunis, et Novgorodi WC-s toimuvatel murumängudel gladiaatorite areenil talle ülespidist pöialt näidatakse. See oli saatuslik viga! Utoopilises Viha Vabariigis lülitusid sisse automaatsed kaitserefleksid. Müüt Eestit hordidena ründavatest migrantidest on täies elujõus, sest sellega annab valitsevat hirmukultuuri samahästi elus hoida, kui müüdiga eestlasi ja eesti kultuuri ründavast väljasuremiseohust, mida saavat ravida väljarände piiramise, laste valimisõiguse ja sünnitustoetustega. Hirmunud neukku kardab kõiki ja kõike ning on valmis end viimase veretilgani kasuminäljas meediale müüma, et see teda neljast ilmakaarest, taevast ja maa alt ründavate vaenlaste eest kaitseks. Totaalse meedia kaasabil tehti tõlk Omarist samasugune meediastaar nagu Ruhnu karu või Iglesiase-Anett.

Ma arvan, et Omarile elamisloa andmine ei oleks riiki või tema julgeolekut küll kuidagi kahjustanud, kuid antud juhul oli riigil raske meediakampaaniale järele anda. Omari juhtumit pole mõtet õigustada muinasjutuga, et asüüli andmine segab ilusat narratiivi õitsvast Afganistanist. Võib-olla ajasid juurdlust toimetanud asjatundjad tõlk Omari segamini tema kurikuulsa nimekaimu mulla Omariga. Neukkurahvale pole mõtet ka rääkida moraalsest võlast või vanast traditsioonist, millega lahinguväljale sõdureid maha ei jäeta. Nemad pole kellelegi võlgu ja veel vähem on nad valmis üles näitama suuremeelsust ja halastust. Neukkurahvas naudib tapmist ja varastamist ning seetõttu näeb ta ühiskonnas valitsevatele sotsiaalsete probleemide lahendusena riigikassa tühjendamise ning laenamise kõrval surmanuhtluse ja eutanaasia lubamist. Hädasolijale surma lubama on moraalsed värdjad lahked, eriti kui silmapiirile on kerkimas kergesti omandatav Lasnamäe korter või kasutatud bemar. See on väheseid asju, millest neil kahju ei ole.

Mida oleks tõlk Omar pidanud teisiti tegema? Oleks piisanud, kui ta oleks vaikselt imbunud Eestisse, kas siis küllakutsega või tudengiviisaga ja üritanud siin võimalikult vaikselt alalist elamisluba saada. Esimene reegel ümberasujale: ära müü ennast meediale, sest põhivoolu meediale on vaja vaid järjekordseid antikangelasi kasumi teenimiseks ja lõvidele heitmiseks. Neukkurahvas seisab hambad irevil ootevalmis ja ootab, kuni tema lõugade vahele heidetakse järjekordne ohver. Võib-olla oleks õnnestunud läbi Eesti suunduda mõnele imede maale: kui mitte Axel Heibergi saarele, siis vähemalt Soome, Norrasse, Hispaaniasse või Austraaliasse. Eesti sisserändepoliitika tugineb põhiliselt lapsepõlvehirmudele ja on seetõttu ajast ja arust. Valitsev Libahundi vanaema genereeritud retoorika väidab: mis nad tulevad meie õuele, isegi kui need tulijad on sellele riigile kunagi teeneid osutanud. Ma olen tegelikult isegi nõus, et meediakampaania survel polnud halbade valikute ees seisnud Eesti riigil isegi võimalik tõlk Omarile vastu tulla, sest see oleks loonud ettenägematu pretsedendi. Keegi oleks võinud siiski Omarile öelda, kuidas tuleb asju ajada, sest kui Afganistanis peaks tõepoolest võim vahetuma ja Omar juhtumisi teibasse aetakse, siis langeb moraalne vastutus Eesti riigile.

Kunagine Afganistani president Najibullah ja tema vend peale Talibani Kabuli hõivamist 1996.a.

http://www.planetearthpeaceparty.com/wp-content/uploads/2008/06/president_najibullah_hanged.bmp


Eutanaasia

$
0
0

@ckrabat
Miks see hetk ei saa kesta igavesti
Vaid täna õhtul igavikule on avatud uks
Ära kunagi peatu sel teel, mida käidud
Mine, iga hing, kes ootab halastust

Eutanaasia
Viimse kohtupäevani on veel aega
Nüüdsest ainult sina ja mina
Läheme üles hopp-hopp-hopp-hopp-hopp
Eutanaasia
Igavene kunstiteos
Halastus peksleb me südameis
Läheme üles hopp-hopp-hopp-hopp-hopp

Oleme üksi universumis suures
Oleme vabad, kõik on meile lubatud
Sõidame lõpmatusse igavesti kokku jäädes

Ja paneme punkti me loole
Kõrgemale ja kõrgemale ja kõrgemale
Me sirutame Jumala poole

Eutanaasia
Viimse kohtupäevani on veel aega
Nüüdsest ainult sina ja mina
Läheme üles hopp-hopp-hopp-hopp-hopp
Eutanaasia
Igavene kunstiteos
Halastus peksleb me südameis
Läheme üles hopp-hopp-hopp-hopp-hopp

Purjetame igavesse lõpmatusse
Oleme elust üle
Me sirutame Jumala poole

Eutanaasia, eutanaasia
Läheme üles hopp-hopp-hopp-hopp-hopp
Eutanaasia
Igavene kunstiteos
Halastus peksleb me südameis
Läheme üles hopp-hopp-hopp-hopp-hopp
Eutanaasia, eutanaasia
Läheme üles hopp-hopp-hopp-hopp-hopp

(Thomas G:soni ja Peter Boströmi “Euphoria” ainetel)


Kuidas lollid Maa peale sattusid – proloog

$
0
0

@jolli, täiendanud ja toimetanud ckrabat

Ammustel aegadel, kui Maa peal valitsesid veel kosmosest tulnud nibirulased, elas Remuse ehk Rõõmsamaal, Kuru linnas, üks esimesi kuulsaid inimesi  ja tema nimi on meile säilinud – Kellumees. Kellumees oli normaalne mees, arendas kinnisvara, ehitas püramiide ja linnamüüri ja kimas kohalikele naistele mulje avaldamiseks kaarikuga Kuru linna kebabiputkade ees ringi. Kellumehel oli põll ees ning kellu käes ja püramiide muudkui kerkis nuii Rõõmsamaal kui kaugemalgi. Tegelikult oli Kellumees segavereline – 2/3 nibirulast ja 1/3 inimest. Nagu tänapäeva ajaloolased teavad, salvestati informatsiooni sellel hallil ajal veel kauamängivatele saviplaatidele ja neid on Rõõmsamaalt leitud palju. Teadlased ei osanud saviplaate õigetpidi lugeda ja Remuse maast tegid nad Sumeri ja Kuru linnast Uruki, aga kuna teadlased pärinevad ühest vanast ja võimsast Lollide kojast, siis tänapäeval ei kahtlusta enam keegi, et plaat oli valepidi plaadimasinasse sattunud ja nagu kunagi kirja sai pandud, nii jäänudki.

Kellumehe kinnisvaraarendused olid grandioossed ja naabrid, kelle krunte värske linnamüür piirama kippus ja maasikapeenraid püramiidid varjutama hakkasid, kaebasid tema peale nibirulastele ära. Tegelikult olid naabrid kadedad, nagu ühed õiged naabrid ka tänapäeval on ja niimoodi, vastu tulles inimeste soovidele, saatsidki nibirulased lollid Maale nuhtluseks, et inimeste entusiasmi kahandada – suudab ju üks loll rohkem sõnnikut keerata, kui sada tarka siluda. Nibirulased viisid lollid Antarktikasse, kuid seal lollidele ei meeldinud. Nad tegid suitsu ja vaatasid tähti nagu ka Nibirul olid teinud, kuid Antarktikas oli külm ja igav. Ainult linnud lendasid Antarktikast üle ja paljud lollid paaritusid lindudega ning nii sündis Maa peale lennuvõimetu pingviinide rass, kes kõndis kahel jalal. Teine osa lollidest aga otsustas Antarktikast välja rännata ning levis üle terve Maakera. Mõned lollid sattusid ka Rõõmsamaale.

Saviplaadi teatel elas sellel ajal mees, kes oli tugev nagu härg, aga mõistuse poolest rumal nagu inimene. Ilmselt oligi tema üks esimesi Nibirult saabunud lolle, nimeks Enn Kidu. Alguses olevat Enn olnud lausa nii loll, et elanud maal, joonud koos loomadega ojast vett ja söönud aasal rohtu, sest ta ju ei teadnud, mis elu on. Ükskord Kellumees ja Enn kohtusid, aga kuna Enn ei tahtnud Kellameest ära tunda, tekkis neil sõnavahetus, mis kasvas üle avaliku korra rikkumiseks ja isegi kergeks kakluseks. Niiviisi selgus aga tõde – kes on kõvem mees ning Kellumees ja Enn said lõpuks sõpradeks. Kellumees viis Ennu Sea-Mati lõbumajja litsi Eeva juurde, et see mehel ajud paika k…piks.  Siit sai ka vastuse tolle aja ühele lahendamata mõistatusele – kas on võimalik lolle targaks teha. On küll, kui õpetajal on piisavalt autoriteeti. Hiljem kutsus Kellumees Ennu maalt linna elama ja nad hakkasid koos kinnisvaraäri ajama.

Enn Kidule aga linnas ei meeldinud, sest ta oli maal loomade seas üles kasvanud ja sõbrad otsustasid kinnisvaraäri lõpetada. Nad siirdusid hoopis maale Luunja külla metsaärisse. Kellumees ja Enn kehtestasid end sealm kohaliku kebabiputka ees ja peksid Luunjat valitsenud karvased minema. Luunja elanikud kutsusid Kellumeest lühendatult   Kalleks. Ennust sai normaalne mees, kes teadis, mis elu on: jõi viina, tegi suitsu, müüs metsa, peksis raudlatiga karvaseid ja kimas kebabiputkade ees kaarikuga ringi. Nad võitsid ka nibirulasi viimaste lennukal toimunud kiirendusvõistlustel. Nibirulastele see ei meeldinud ja nad võtsid Ennu kinni ning viisid ta tagasi Nibirule, et targaks saanud lolli teistele Nibiru reptiloididele raha eest näidata. Kellumees otsustas Ennule Nibirule järgi minna ja ta tagasi Maale tuua. Vat selline lugu.

Kalle Luunjast, kõikide lollide sõber


Trooja hobuse saabumine

$
0
0

@ckrabat

Kogu Eestimaa on ärevile aetud, sest oodata on revidendi saabumist, kes tuleb, kujutage ette, otse Moskvast ja tal on kaasas hinnaline kingitus otse Venemaa presidendilt endalt. Lollide koor rivistab end üles Narva jõe äärde ja ootab. Pasunad hüüavad, pirrud löövad kahest otsast lõkendama ning lõpuks kauaoodatud külaline tulebki. Ta astub autost välja ja uskuge või mitte, kauaoodatud revident pole keegi muu kui Venemaa president ise. Mesimagusa naeratuse ning sügava kummarduse saatel lausub ta ajaloolised sõnad, mida kaua on oodatud : “Ma vabandan!” Publikum on sillas, sest jäärapäine vastasseis piirilepingule ei olnud asjatu, kuid see ei ole veel kõik. Külalisel on kingitus kaasas. Ta lausub: “Kallid eestlased! Venemaa on teile palju kurja teinud ja vaenanud ning nüüd tahan ma teile meie poolt tehtud kahju lõpuks heastada. Ma annan teile MAA tagasi!” Hinge kinni pidades kuulavad Narva jõe äärde kogunenud lollid hardunult naaberriigi presidendi juttu. Nende ajalooline võit on saanud tõsiasjaks ja eesmärgist puudub neil vaid väike samm üle jõe, mis on suur samm kogu inimkonna jaoks. Suur Venemaa on tunnistanud, et Eesti riik on neist tugevam ja andnud talle Tartu rahulepinguga võidetud maad tagasi. Rahvas imetles oma tarkust, et nad ei langenud lõksu ega sõlminud Venemaaga piirilepingut, kuigi viimane seda hirmsasti tahtis. Venemaale öeldi kindel EI ning nad nägid, et eestlased neid ei karda, vaid on valmis relv käes neile vastu astuma, et piirid õigesse kohta paika panna.

Mõni tund varem kutsus Venemaa president oma nõunikud kokku ja ütles: “Võib-olla jõin ma ülikooli ajal liiga palju õlut ja jätsin vajalikesse loengutesse minemata, aga nüüd saan ma aru, et eestlastega ei saa nalja teha. Me ei saa taganeda suure Lenini lubadusest ja peame eestlastele nende põlised maad tagasi andma. Eestlased on valmis lepinguid sõlmima ainult Leniniga, sest tema selja taga olid proletariaadi diktatuur ning kogu maa elektrifitseerimine. Aga Lenin lamab vaikides klaaskirstus ja isegi printsi suudlus ega seitse pöialpoissi ei ärata teda enam üles. Anname neile parem tagasi, mida nad nõuavad ja ma sõidan ise kingitust üle andma. Nende jaoks on Tartu rahuleping eelkõige piirileping ja kui nad on oma maad tagasi saanud, siis unustavad nad Tartu rahu igaveseks justkui võluväel ning meist saavad jälle kord vennad suures perekonnas.” Nõunikud läksidki kingitust pakkima.

Mõne tunni pärast, peale presidendi ajaloolisi vabandussõnu, avaneb treileri uks ja sealt kappab välja hõbepaberisse mässitud hobune. “Mis on hobuse nimi?” küsib lollide koori dirigent. “Hobuse nimi on Trooja. Hoidke teda hästi!” vastab Venemaa president ja lahkub. Niipea kui hobune on treilerist maha hüpanud, kadusid piiritulbad nagu võluväel ajutiselt kontrolljoonelt. Lollidele läikiv loom meeldis, aga rõõmu ei jätkunud kauaks, sest Trooja hobuselt hakkas peagi hõbepaber maha kooruma, kuni hobune oli täiesti alasti. Hõbepaberi alt koorusid välja uued kodanikud nagu tillukesed prussakad ja neid oli palju. Rahvaarv kasvas kohe 35-40 000 elaniku võrra. Neist 23 000 elasid Petserimaal, 11 000 Jaanilinnas ja veel mõned tuhanded Narva tagustel aladel. Lollid arvasid, et need ongi kauaoodatud õigusjärgsed Eesti kodanikud ja kinkisid neile ilusad Eesti passid. Värsked kodanikud ütlesid kooris: “Spassiiba”. Lähemal uurimisel selgus, et vaid 337 rääkis neist setu murrakut ja 175 pidas end kogunisti eestlaseks. Eestlastest noori oli neist vaid 36, millega vähenes kiiresti tõenäosus, et palju uusi kodanikke rändab Eestist välja.

Suur osa värsketest õigusjärgsetest kodanikest ei saanud aru, mida lollid neile rääkisid. Muukeelsete arv tõusis kiiresti, sest lisaks 39 500 tagastatud alade elanikule oli ka palju teisi inimesi end salamahti hobusesse smugeldanud, kes lootsid Läänes kerge elu ja sotsiaalabi peale saada. See polnud veel kõik. Meedia oli lolle hullutanud muinasjuttudega tagastavatest maadest, kus voolavad põlevkivi-, kriidi-, asbesti-, keraamikasavi- ja klaasiliiva jõed ning neid ekspluateerides jõutakse peagi viie rikkaima Euroopa riigi hulka. Samuti nähti märgi unenägusid idapiiri ääres laiuvatest seedri- ja palmimetsadest, mida oleks saanud õigusjärgselt Läände müüma hakata. Kohapeal selgus siiski, et piirkonnad on väga vaesed ning nad ootavad rohkem, et uued valitsejad neid üleval peavad. Riigi rahakott muudkui tühjenes, aga sotsiaalabi järjekorrad pikenesid ning mitmed riigi jaoks elutähtsad probleemid jäid lahenduseta. Piirialadel elasid riiki vaenulikult suhtuvad muukeelsed inimesed, kes tundsid ühist meelt rohkem vana kui uue kodumaaga.

Üha rohkem inimesi rändas välja, sest nad ei suutnud eluga laienenud Eesti Vabariigis enam toime tulla, aga kuna välja rändas põhiliselt eestikeelne elanikkond, siis varsti oli pool elanikkonnast juba muukeelne. Värsked kodanikud hakkasid nõudma venekeelset asjaajamist ning kooliharidust ja paljud Ida-Virumaa ja Tallinna elanikud ühinesid nendega. Kui nende nõudmisi kuulda ei võetud, siis tulid nad tänavale ja hakkasid märatsema nagu nende võitluskaaslased Rootsi tänavatel. Nad viskasid Eesti passid minema ja otsisid peidupaikadest välja kortsunud Venemaa passid. Selgus, et läikiva Trooja hobuse üle rõõmustades olid õnnelikud lollid unustanud piirijoone mahamärkimise sootuks ja nüüd said kõik, kes soovisid, vabalt tulla ja minna, sest piiri  Eesti ja Venemaa vahel ei olnudki. Salakaubavedu õilmitses ja muutus sealsete elanike põhiliseks elatusallikaks. Lõpuks ei teadnud enam keegi, kust oleks piir pidanud täpselt kulgema, aga ega see kellelegi enam suurt korda  ei läinudki, sest märkamatult oli piir nihkunud hoopis sinna, kus ta asetses 1940.aastal. Lollid olid aga rahul ja rõõmsad, sest hääletu alistumine oli jälle kord vaikselt teoks saanud ja nende päralt üks kuuendik planeedist. Maade tagasisaamine oli ju lollidele tähtsam, kui iseseisvuse põlistamine ning Trooja hobuseid väljastaval kuldkalal on kalduvus ahne lolli soove saksa täpsusega täita.


Quo vadis, Europe?

$
0
0

@jolli

Puud on lehes, nurmel haljendab umbrohi ja linnulaul ei lase hommikul magada – käes on suvi, puhkuste aeg. Eestlased kütivad supermarketist marineeritud notsuliha, süütavad aiagrillid ja asuvad valmistama vana eesti rahvustoitu – süütevedelikumaitselist mustaksküpsenud šašlõkki ja lõhki prõksuvat rasvast kondijahuvorsti üleväetatud välismaise tomatisalatiga. Totaalne meedia võtab enne suvepuhkust viimast, tutvustades elu põhjamaises heaoluriigis. Eeslinnas elav härra Nilsson tõmbab õhtuti akendele ette rootsi kardinad ja valib päästeameti numbrit, et teatada korteri rauduksele prõmmivast vabaltkasvatatud uue ajastu indigolapsest Pipist või hr. Svenssoni autot grillivatest näljastest kurrunurruvuttidest. Euroopa aga juurdleb küsimuse üle: “Quo vadis?” ehk ladina keeles: “mis värk on?”

Sügisel toimuvate kohaliku omavalitsuse volikogu valimiste künnisel pakutakse meilegi kallitel reklaampindadel rohkelt poliitvisioone, kuidas muuta elu Euroopas paremaks. Kindlasti räägitakse KOV valimiste eel ülemaailmsest majanduskriisist auguliste tänavate ja purunevate veetorude asemel, mis on triviaalselt kohalik tasand. Europarlamendi valimiste eel kiideldi aga kohalike munitsipaalprobleemide eduka lahendamisega ehk siis räägitakse valijat hüpnotiseerides uljalt ja paljusõnaliselt täpselt sellest, mis ei ole nende valimiste teemaks. Vana rahvatarkus teab, et loo ise probleem ja asu seda siis kangelaslikult lahendama. Tooda tänavaauke ja täida neid valimiseelsel nädalal vilkurite valguses ööl ja päeval, siis valija näeb – töö käib ja elu läheb paremaks.

Sarnaselt muinasjutu Loll-Ivanuškaga, kes sõites ristteel ühte või teise suunda, kaotab kas hobuse või võidab tsaaritari, räägitakse kindlasti valimiste lähenedes üha uuesti kasinusest ja kulutamisest, kokkuhoiust ja majanduse elavdamisest nagu oleks nende vahel võimalik valida. Paraku on ennast lõhki laenanud Euroopal valikud juba ette ära tehtud ja havi käsul tsaaritare enam ei jagata. Katsu vaid, et püksid jalga jäävad, sest hobune on niigi lihakombinaadile hamburgeri vahele panemiseks ära müüdud. Kahjuks ei näita ammusurnud majandusautoriteetidele tuginejad, kust tuleks võtta vajaminev raha, mida majanduse elavdamiseks kulutama kutsutakse.

Aga mõtleme kaasa. Valides kulutamise või kärpimise vahel, nii riigi kui eraisikuna, saad Sa, segaduses lugeja, kasutada vaid seda raha, mis on olemas – oma sääste. Raha kulutades, ostes turult kaupu ja teenuseid, paraneb küll müüja, kaupmehe, majanduslik seis. Sina isiklikult jääd aga vaesemaks, sest oled oma säästud vahetanud kaupade ja teenuste vastu. Kas selline käitumine elavdas sinu majandust? Väljaminekud kasvasid, sissetulekud mitte. Oled söönud-joonud ja ostnud uued riided, aga raha, et maksta üüri, enam ei ole. Niimoodi, ebamõistlike kulutusi tehes, elad varsti kuuse all, sest majaperemees lõpetab Sinu kui üürivõlglasega üürilepingu. Kui rahakott tühjaks saab, aga soov kulutada on säilinud, siis on võimalik võtta laenu. Kellele laenu antakse? Sellele, kellelt on lootust seda raha kokkulepitud tingimustel kasuga tagasi saada.

Laenuraha tarbimisse suunates seisab laenu võtnud eraisik üsna kiiresti lõhkise küna ees – ebamõistlikult kulutatud raha saab otsa, kuid võetud kohustus, laen tagasi maksta, tuleb täita. Tulemuseks on pankrot ehk võlgniku maksejõuetus. Kui nooreperelaen on kulunud autole ja uhketele valuvelgedele, juhtub üsna varsti, et noor pere, kes üürilepingu mittetäitmise eest nüüd laenuraha eest ostetud autos elab, tõstetakse ka sealt võlausaldaja soovil välja ning auto müüakse maha. Nii nagu ei saa eraisiku arutut majanduskäitumist ravida talle üha uute laenude andmisega, ei saa ka riigid lõputult võlgu elada, kui nad, olles oma raha ära raisanud, kulutavad laenegi ebamõistlikult. Tulude ja kulude tasakaalu rikkumine viib riigid võlgu elamiseni, riigi võlakoormuse kasv omakorda survestab maksumaksjaid suurenenud koormiste kujul, sest riigi poolt võetud laenud tuleb rahvusvahelistele võlausaldajatele tagasi maksta.

Keynesi järgi suurendab riigisektori palkade tõus ostujõudu ning see omakorda tõstab tarbimist. Tarbimise kasv aga viib tootmise kasvuni, millega saavutatakse suurem tööhõive. Sellist majandusmudelit rakendas näiteks Kreeka, kes paisutas riigisektorit ja tõstis töötajate palgad ebamõistlikult kõrgeks, kuid samas ei lisandunud sellega efektiivsust. Uuskeynesistide arvates saab kriisi ületada seda süvendades, laenates ja raha juurde trükkides. Eesti positiivsed saavutused majanduse tasakaalustamisel ei sobi uuskeynesistide mudelisse, millest on tulnud ka kriitika. Nn. lõunaosariigid, kus laenuraha suunati sotsialistliku riigisõltlaste klassi tekitamisele, on selge näide üle jõu kulutavast riigist. Kulud suurenevad, aga tulubaas kuivab kokku.

Katsed viia riiki tagasi toimivasse vabaturumajandusse kohtavad nii lõuna- kui põhjaosariikides riigisõltlaste vihast vastuseisu meeleavalduste kujul, mis jätavad pigem raevuka vandaalitsemise mulje. Kindlasti on lisaks sinisilmsetele laenuvõtjatele süüdi ka laenuandjad, pangad ja fondid, kes lootuses suuri kasumeid teenida, ergutasid lihtsameelset laenuvõtjat tagant, nagu finantsnõustajad kass Basilio ja rebane Alice ahvatlesid puupäist Buratinot, lubades sellele kiiret tootlust Võlupõllul. Paraku on papa Carlo täna pintsakust ilma ja Buratino aabits, investeeringud teadmistesse, on vahetatud tänavaetenduste vastu. Kui soovitakse ravida majandust, tuleb esmalt panna õige diagnoos – tegemist ei ole kapitalismi, vaid sotsialismi kriisiga. Kriisiga, kus ülereguleerimine on tapnud innovatsiooni ja ettevõtlikust inimesest on saanud heaoluriigi initsiatiivitu magalaelanik.

We’re leaving together
But still it’s farewell
And maybe we’ll come back
To earth, who can tell?
I guess there is no one to blame
We’re leaving ground
Will things ever be the same again?

We’re heading for Venus and still we stand tall
‘Cause maybe they’ve seen us and welcome us all, yea
With so many light years to go and things to be found
I’m sure that we’ll all miss her so


Muinasjutt õilsast kosmoserüütlist Lehvikesest, kes läks Maa peale taimset vaimsust levitama I

$
0
0

@lehvike, 07.12.2000 08:49
Lehvike oli juba aastaid kosmoseavarustes lehvinud, käinud Marsil sugulastel külas ning kohtunud mitmete roheliste ja punaste mehikestega. Ta sirutas välja oma paljad jalad ning nautis kosmose loomulikku valgust, kuid siis helisesid kellukesed tema lahutamatus kaaslases – kosmilises lillepotis ning kostus lehvikeste jumala räme mörin. Jumal oli silmini täis nagu tavaliselt ning näris parajasti mahlakat lihakooti, mis muutis ta jutu pea arusaamatuks.

“Kuule Lehvike, millal sa viimati Maa peal käisid? Taimsuse ja vaimsuse vastased jõud on seal võimule pääsenud ning kõike dikteerib kuri must haldjas Euroopa Liit, kes on võrgutanud plika-petis-haldja ning teinud temast haldjakuninganna. Eesti peaminister on Lepa Uugu, kes liigub ringi turvamees Jaagulari saatel, kes omakorda kõigile kraesse kargab ning lihasöömist ergutab. Kõikjal sebib väsimatult ringi Euroopa Liidu pressiesindaja Viigerhüljes, kes lakkamatult eurotõde kuulutab – rahvas loobuge heintest, sööge liha, piima ja mune! Loobuge juustust, sest see on taimeks muudetud liha! Kõik inimesed peavad kandma jalanõusid ning kõikjal voogab elektrivalgus. Inimesed on pimestunud ja kurvad, nad pole saanud osadust maailmavalust, sest taimetoitlus on ära keelatud ning poed on üle ujutatud verise ning tülgastava lihaga. Aga, mis veel hullem, koos taimsusega oli kadunud ka vaimsus. Mine tagasi Maa peale, Lehvike, ja sinuga tuleb sinna tagasi ka taimne vaimsus.”

Lehvike võttis hüva nõu kuulda, lehvitas jumalale jumalagajätuks ning laskus Maa peale. Tühjus ja lein valitses Maa peal. Inimesed, kes olid sunnitud kängitsema jalad ebaloomulikesse kingadesse, olid kurvad ning hirmunud. Aasadel ei kasvanud enam rohtu ning roosade lehvikestega lammaste asemel kolasid seal ringi näljased hundid lambanahkse hundi, kloonitud lihasööja eurolamba Dolly valvsa pilgu all. Lehvike oli kurb ja nuttis. Kaua otsis ta taimsust ning veel kauem otsis ta vaimsust, kuid ei leidnud kusagilt. Kaugel eemal sätendas tulikirjas Salong, kuid kurjad turvatöötajad ei lasknud Lehvikest sisse. Siis katsetas ta Saja Aakri Metsaga, kuid ta kohtas seal vaid kivikujuks tardunud Roninit ja rohtukasvanud Muumitrolli hauda. Eemalt kostus Jaagulari eurourinat ning Lehvike põgenes metsast. Mööda lõputuid teid rändas ta mööda ilma ringi, kuid mida ta ei leidnud, need olid taimsus ja vaimsus. Ka tema vaimne õdevend Pilukelluke oli lasknud end eurohaldjate mesikeelsest propagandast mõjutada, sõi liha ning jõi alkoholirikast õlut. Lisaks oli ta läinud riigiametisse tööle ning tegeles aruannete kirjutamisega väliskomandeeringutes käijatele. Nimelt armastasid tigedad euroametnikud Brüsselis kurjuse kehastuse Sauroni hingust neelamas käia, kuid kuna nad ei olnud lugema ega kirjutama õppinud, siis ei suutnud nad ise oma visiitide kohta aruandeid kirjutada ning selleks palgati vastav ametnik, kellele maksumaksjad raha maksid.

Kord jõudis Lehvike ühe ahervareme ette, mis oli rohtu kasvanud ning sisse langenud. Vaevaga murdis ta läbi võsa pehkinud keldriukseni, mis avanes raskelt roostes hingede kriiksudes, ning piilus sisse. Rõskes keldrivaremes valitses tühjus. Vaid nälginud väljanägemisega vaimolend ulgus jõuetult. Nurgas vedeles Cafferloveri luukere, kõikjal kohtas tühje moosipurke ning õlle-, veini-, ja viskipudeleid. Tolmurullide vahel vedelesid unustatuna koltunud lehed täis surematut luulet. Hommikune koristaja polnud ammu enam käinud. Kuid kus olid surematute teoste aadlisoost autorid, kõik Riverdance’id, 13-d, UT-d, Shogunid, jb-d ja teised? Keldrikakandid sosistasid nurgas, et kusagil pimedas ja salajas leiutab Leidur vastupanu, kuid kus ja kuidas, seda ei teadnud keegi. Osa lehti oli kaduma läinud, just need lehed, mis sisaldasid Tõde. Kakandid sosistasid, et kohe kui Maa pealt kadus taimne vaimsus ning Kelder suleti, saabus kohale Harri, kes konfiskeeris Tõe. Nüüd on Tõde koos Harriga ühes tornis seitsme maa, seitsme mere ja seitsme luku taga ning seda valvab Harri poolt kodustatud ning Sarviku abil dresseeritud Tsooru. Nii mitmelgi korral püüdis näljane ja vihaseksaetud Tõde Harri käest putku panna, kuid Tsooru koos oma ustava abilise geoloogiga toimetasid ta alati tagasi lukkude ja riivide taha.

Nii tühi ja nukker ja mahajäetud oli Kelder. Lehvike võttis lonksu kanget alkoholivaba õlut ning meenutused kandsid ta minevikku, aega kui Keldrit veel ei eksisteerinudki ning mil lehvikeste jumal otsustas ta kosmosest Maale saata taimset vaimsust kuulutama ning saama osadust maailmavalust. Need olid ajad, mil Maad valitsesid totaalne meedia, sortsid ja libainimesed ning Nibirust ja reptiloididest polnud keegi veel kuulnudki.



Muinasjutt õilsast kosmoserüütlist Lehvikesest, kes läks Maa peale taimset vaimsust levitama II

$
0
0

@lehvike, 08.12.2000 08:39

Inimkonna sünni lugu sai alguse järgnevalt. Kõigepealt oli kosmos, mis on ajatu ja lõpmatu. Kosmoses elas lehvikeste jumal, kes on ajatu ja lõpmatu,kuid temalgi oli kosmoses igav ja külm. Jumal lõi selle vastu kange alkoholivaba õlle ja enam tal ei olnud külm, kuid igav oli endiselt. Siis lõi jumal sõna ja sõnast sai taim. Osadest taimedest arenesid seened ja seentel tekkis mükoriisa, mis muutus vaimseks algeks. Vaimsest mükoriisast arenesid lehvikesed, kes lehvitasid kosmoseavarustes oma suuri kõrvu ja pilukellukesed helistasid kellukesi ja nende kõrvale tekkis terve rida muid olendeid ning  jumalal ei olnud enam igav. Mõned taimed laskusid Maa peale ning nad katsid kogu Maa taimse vaimsusega. Teine osa  lõi ennast langedes vastu maapinda ära ja muutus lihaks. Lihast said inimesed, loomad, linnud ja muud lihalikud olendid. Mõned neist said endale taimedest külge vaimsuse ning hakkasid taimestuma – lehmad, lambad, inimesed. Teistest said lihasööjad. Ka osa inimestest pöördus uuesti lihalikkusesse, minetades taimsuse ja vaimsuse ning nad muutusid kurjadeks ning agressiivseteks. Nii sai alguse igipõline võitlus taimse vaimsuse ja loomse rumaluse vahel.

Normal
0

21

false
false
false

ET
X-NONE
X-NONE

MicrosoftInternetExplorer4

/* Style Definitions */
table.MsoNormalTable
{mso-style-name:”Table Normal”;
mso-tstyle-rowband-size:0;
mso-tstyle-colband-size:0;
mso-style-noshow:yes;
mso-style-priority:99;
mso-style-qformat:yes;
mso-style-parent:”";
mso-padding-alt:0cm 5.4pt 0cm 5.4pt;
mso-para-margin:0cm;
mso-para-margin-bottom:.0001pt;
text-indent:18.0pt;
mso-pagination:widow-orphan;
font-size:11.0pt;
font-family:”Calibri”,”sans-serif”;
mso-ascii-font-family:Calibri;
mso-ascii-theme-font:minor-latin;
mso-fareast-font-family:”Times New Roman”;
mso-fareast-theme-font:minor-fareast;
mso-hansi-font-family:Calibri;
mso-hansi-theme-font:minor-latin;}

Tasakaalu hoidmiseks Maa peal saadab jumal sinna prohveteid, vaime, nõidu, päkapikke, kääbikuid ning haldjaid. Kui lõpuks jumal ise maa peale laskub, siis saabub 1000-aastane taimne rahu, kus kõik loomad, linnud, inimesed, lehvikesed, hiiglased, kääbused ja teised olendid tantsivad, laulavad ja helistavad kellukesi rohelisel aasal, kus kõik vaimustuvad taimsusest, kaotades oma lihaliku oleku ning hingavad sisse kõikjale levivat taimset vaimsust. Kuni juhtuski nii, et lehvikeste jumal kupatas Lehvikese kosmosest maa peale ning Lehvike oli alasti, tühi ja üksik. Kobamisi liikus ta tundmatus maailmas edasi, kuid ta ei tundnud teed ning ei tundnud olendeid, kes talle teekonnal vastu astusid. Kes on neist sõber, kes vaenlane, kes lihtsalt üksköikne – kõik see tuli empiiriliselt järele katsuda nhing välja selgitada. Lehvike oli astunud talle tundmatutele jahimaadele ning taskus oli tal vaid taimne vaimsus ning südames osadus maailmavalust.

Siis valitses Maa peal veel loomulik valgus ning valgusest sai vaimsus ja vaimsusest taimsus. Kuldkollased võililled naeratasid talle, lambad rohelisel aasal noogutasid tuttavlikult ja Lehvike tundis, et ta on lammastega olemusühtne ning heites pilgu peeglisse, mille Peeglimängur oli tema jaoks üles seadnud, nägi ta päikest ning päike tähendas lootust. Lehvike tundis, kuidas julgus tema sisemusse tungis ning astus gladiaatorite areenile, kus etendati murumänge. Et Lehvike ennast võitlusareenil kindlamini tunneks, istutas lehvikeste jumal tema külge vaimse mükoriisa. Peale kaheksakuulist pingelist vaimset-taimset treeningut, oli Lehvike unustamatu kogemuse võrra rikkam. Vaimne mükoriisa oli läbinisti taimselt vaimne ollus, kes kõndis paljajalu loomulikus valguses, tarbis puhast taimetoitu ja kui seda polnud hetkel saadaval, siis aretas loomsest materjalist taimset juustu. Jõi mükoriisa aga ainult naturaalset mahlajooki, haiguste ennetamiseks võttis igal hommikul sisse pool klaasi värsket uriini ning pidulikel puhkudel lubas endale paar kruusikest kanget alkoholivaba õlut. Vaimne mükoriisa süstis Lehvikesse nii aktiivset ellusuhtumist, et saada osadust maailmavalust kui ka harrast meditatsiooni, et leida kosmilist tõde. Tõeline meditatsioon toimus loomulikult vaid paljajalu ning loomulikus valguses, millega kaasnesid loobumised ja enesepiirangud ning meditatsiooni tagajärjel tundis Lehvike, kuidas Tõde temasse valgus ning temast sai Tõe kuulutaja.

Tollal käibis aegruumis veel teisigi Tõdesid, kuid need olid väärtõed. Tõeline Tõde oli läbinisti taimne ja vaimne ning liikus kaootiliselt ning kättesaamatult kosmilises ruumis. Mitmed tõeotsijad, suuremad ning väiksemad tegijad püüdsid tõde kinni püüda, kuid see neil ei õnnestunud. Lehvike liikus kobamisi pimeduses ning kuulutas Tõe valgust, mida tema vaimne mükoriisa talle ette sosistas. Ta tundis end nagu Jeesus Kristus, kes laskus maailma ning pidi võitma lahingu absoluutse Tõe nimel, kuid maailm oli tema vastu kurt ja tumm. Veelgi enam, paljud väärtõekummardajad võtsid teda kui valeprohvetit ning püüdsid reda aegruumist välja suruda, väites et lehvikesi pole olemas ning neid saab ette manada vaid sügaval deliiriumis olles. Lehvikeste jumal sai igatahes kõvasti nalja, kuid siis tulid ka jüngrid, kes loobusid sootunnustest, sest lehvikesed on universaalsed ja nad ei saa olla ei mehed ega naised ning rõhutada oma parteilist, soolist või usutunnistust. Siis võtsid nad jalad paljaks ning kustutasid elektrivalguse. Lehvikese esimene jünger on pilukelluke, läbinisti taimselt vaimne inimene, kes selleks et saavutada kosmilist taimsust, põletas tseremoniaalse rituaali käigus oma ülikoolidiplomid ning liitus enesepiirangute ja loobumiste teel lehvilise religiooniga, et saavutada osadust maailmavalust. Mida täiuslikumaks lehviline religioon muutus, seda enam jüngreid talle tekkis, kuni tekkis valguskiir kosmilisse taevasse ning kurjad valeprohvetid ei julgenud enam Lehvikest kalevi alla lükata. Nagu teisedki maailmareligioonid, alustas taimne vaimsus oma suurt võidukäiku, algselt väikese niriseva joana, siis aga  jõudu kogudes ning paisudes, kuni sellest sai üks suur kosmiline roheline aas …


Muinasjutt õilsast kosmoserüütlist Lehvikesest, kes läks Maa peale taimset vaimsust levitama III-IV

$
0
0

@lehvike, 11.12.2000 12:04&12.12.2000 07:40

Lehvike võttis jalad paljaks, kustutas elektrivalguse ning suundus läbi helendava arvutiekraani gladiaatorite areenile Tõde kuulutama. Ta rääkis taimsest vaimsusest, osadusest maailmavalust, enesepiirangutest ning loobumistest. Siis rääkis Lehvike alternatiivmeditsiinist, kosmosetuultest, maagiast ja looduslähedastest ning tervislikest eluviisidest. Ta viis lugejad tagasi muistsesse õnneaega, kui eesti rahvas koos oma balti vendade ja õdedega laulis, tantsis ja mängis ringmänge rohelisel aasal, kus lehvikesed lehvisid ning kellukesed helisesid ja linnud laulsid helisevat hümni ning aas sillerdas päikesekiirte soojas embuses ja iidsed põlispuud lehvitasid  vaimset hingust loodust nautivale rahvale. See oli aeg, kui kõik olid võrdsed, puudusid ebaloomulikud eristused meeste, naiste, lindude, loomade, vaimude, lehvikeste, kosmoseolendite ning taimede ja muude looduselaste vahel. Kui kõik olid Jumala sõnata õndsad ning taimne vaimsus peegeldus nende lihtsameelsetes türkiissinistes silmades. Kui kõik rääkisid imekaunist eesti keelt, sillerdavat lindude keelt ning maalähedast loomade keelt. Kuid siis tuli kuri must haldjas Euroopa Liit tule ja mõõgaga oma korda peale suruma, oma mõtet sisendama, oma sööki levitama ning primordiaalne taimselt vaimne idüll lõppes leinavas valus. Koos Euroopa Liidu orjastava võimuga kadus taimsus, kadus vaimsus, kadus muistne kombelisus, kadusid tervislikud eluviisid, algas ohjeldamatu lihasöömine ning alkoholitarbimine ja tänavanurkadel kuulutasid joodikintellektuaalid võõrast tõde – Euroopa tõde.

Võõra võimu saabumisega oli ühtäkki kadunud ürgne sinisilmne lollus, mis oli eesti rahval aidanud aastasadu iseolemist ja looduslähedust säilitada. Need, kes ei olnud veel Euroopa Liidule kolme tilka verd andnud, nõudsid prohveti ilmumist, kes taas lolluse Maa peale tagasi tooks. Ilmusid nii mitmedki, kuid nad kõik olid valeprohvetid. Siis lehvis kosmosest Maa peale helisev ja sätendav Tõde ning tema järel tuli Tõe prohvet – Lehvike.  Paljud võtsid ta vastu lauldes, tantsides, kellukesi helistades ning hõisates ja tervitasid ammukadunud lollust, mille Lehvike rahvale tagasi andis. Kõik see ilm muutus nii helgeks ja lai sillutatud tee avanes Tõe väravate juurde.  Tõde peitus Looduses, Tervises ning Osaduses Maailmavalust, kuid tee Tõe juurde läks läbi loobumiste ning enesepiirangute karika. Paljud ei mõistnud Lehvikest ning arvasid, et Tõe juurde viib tee tarkusekarikat tühjendades. Paljud leidsid, et tõde sisaldub joovastavates jookides. Kuid palju oli neid, kes võtsid jalad paljaks, kustutasid elektrivalguse, heitsid ligimeste ette maha, et need neid jalgadega sõtkuksid ning kurjuse ja viha välja peksaksid. Nemad jõudsid Tõe juurde, sest nad jõudsid äratundmisele, et vaid lollidele on Tõde avatud.

Ilmaruumis kuulutati missivõistlus välja, kes on kõige ilusam prohvet kogu virtuaalses universumis. Suured auhinnad meelitasid kokku karvaseid ning sulelisi üle terve maailma, kui kohale tuli kõiksuguseid olendeid hüljestest geoloogideni. Euroopa Liidust pimestatud sortsid kuulutasid oma truu jüngri eurojutlustaja Viigerhülge missiks, kuid see oli Lehvike, kelle poolt oli rahvas ja kes sai publiku missiks.  Sortsid ja libainimesed seostasid Lehvikest kellegi palvepärllehviga, läbinisti taimse ja vaimse olendiga  ning hüüdsid: kas sina oled see pedekommetega pillu-tuti-lehvike? Ära sega meie tõsist arutelu! Kao minema!  Nad ähvardasid Lehvikese pesapallikurikaga vaeseomaks peksta, kuid nad eksisid! Lehvike tunneb palvepärllehviga hingesugulust ning toetab teda moraalselt taimse vaimsuse või mille iganes, mida ta ka oluliseks ei pea, saavutamisel, kuid ei ole tema see vaimne mükoriisa, mis Lehvikese külge istutati. Sortsid palkasid detektiiv Harri kui asjatundja, kes  viis läbi juurdluse ning tuvastas, et tegu on Aime Sügisega. Kuid eksisid Sinagi ja märjad jalajäljed vannitoa põrandal ei viinud kasvuhoonesse tomatite ja baklažaanide manu, vaid otse kosmosejaama Mir.

Lehvike lehvitas ja päike tuli pilve tagant välja, loodus tärkas, linnud hakkasid laulma rahvaviise ansambli MTJ repertuaarist, loomad tulid urgudest välja, hundid ja lambad said sõpradeks, jõid lahvka nurga taga alkoholivaba taimeviina ning arutasid maailmaasju. Inimesed kogunesid aasadele, võtsid kätest kinni ning hakkasid kellukeste helisedes ringmänge mängima. Isegi kelder puhkes taas õitsele, täitus rõõmsalt sagivate luulelembeste netiränduritega ning üha uusi viskipudeleid ning moosipurke kanti sisse. Kõiki ärritavast netihuligaanist sai pai roosa lehviga Lehvike, kes rohelisel aasal rahumeelselt rohtu näsis ning oli leebe nagu feminist ja salliv nagu tõsikristlane. Üha enam inimesi pürgis taimse vaimsuse poole, võttis jalad paljaks ning kustutas elektrivalguse.

Kuna katsed Lehvikest maisel pinnal identifitseerida ebaõnnestusid ning karta oli välismaiste suurkujude Holmes’i, Watson’i, Poirot’ ja Kalle Blomkvisti sekkumist, otsustas Lehvike jälgede segamiseks kosmosesse tagasi minna. Kurjad sortsid ja libainimesed ei vaenanud enam Lehvikest, sest ka nemad mõistsid, et tee Tõe juurde käib läbi lolluse. Mitmedki neist innustusid taimsest vaimsusest, võtsid jalad paljaks ning kustutasid elektrivalguse ja Tõde tuli kellukeste helisedes nende juurde  - kõik teemad, millest iganes ka nad ei jutlustanud, leidsid lõpu taimses vaimsuses. Lehvikese missioon jõudis oma loogilise lõpuni ning avantüüri võis kokkuvõttes lugeda igati kordaläinuks. Tõe ja Vaimsuse lätetele jõudmiseks on mitu erinevat teed. Sõna võib esitada läbi naeru, pisarate, viha, rõõmu, lihtsameelsuse, iroonia, tõsimeelsuse, dogmaatika ning teha seda lauldes, tantsides, nuttes, karjudes. Kas tõesti on olemas Tõdede paljusus, küsisid rumalamad isendid inimeste karjast, kes ei olnud veel eurotarkusest rikutud?

Kui kange alkoholivaba õlu oli otsa saanud, siis Lehvike tõusis ning imeline valgus ja teadmine voogas tema sisse. Selgus, et Tõde, mida ta Harri käest päästma tuli, tegelikult ei eksisteerigi ning tornis seitsme maa ja mere taga on üksnes Tõe miraaž. Lehvike heitis viimse pilgu Maa peale, ohkas sügavalt ning tõusis meteoorina kosmosesse. Sellest ajast peale sõid inimesed jälle maitsvat lihatoitu, nautisid alkoholi hõrku aroomi ja jagunesid taaskord mees- ja naissoost olevusteks, kes vahetevahel üksteisega kenasti läbi said, mille tagajärjel mõnikord ka uusi päranisilmseid isendeid maailma tekkis. Sest kuigi  elu on mäng, millel on algus ning lõpp, võib mäng olla ka lõbus. Lehvike mõtles inimeste peale ja ta tunnistas, et ühed tigedikud ja irisejad olete te kõik, aga lõbus oli teiega. Miks te siis üksteise vastu nii kurjad olete? Miks räägivad sallivusest need, kes tegelikult on sallimatud? Kõikidele, kes Lehvikest hea ja kurja sõnaga meeles pidasid, teda julgustasid või hurjutasid, ründasid või kaitsesid, kõigile neile lehvitab Lehvike rõõmsasti kosmoseavarustest, aga kui neil mõnikord kosmilist abi peaks vaja minema, siis võiksid nad lihtsalt Lehvikese kosmilise lillepoti helisema panna, sest …  kui pirrud löövad kahest otsast lõkendama ning lollus tarkusele alla kipub jääma, laskub Lehvike taaskord Maa peale taimset vaimsust levitama ning maailmavalu tuimendama.

lehvike@deathtrap.glowingeyes.org

(lõpp)


Ivar nõukogude armeest paneb ette – sünnituskohustuse kehtestamine ja rahva füüsilise iibe tõstmine

$
0
0

@jolli&ckrabat

Viimasel ajal on palju räägitud eesti rahva väljasuremisest, kuna naised ei taha sünnitada ning rahvaarvu tõsta. Põhiliste abinõudena iibe tõstmiseks on nähtud lastele valimisõiguse andmist, lastevanematele lisahäälte andmist valimistel ja sünnitustoetuste tõstmist. Mitmed arvamusliidrid ja muud meediapersoonid on sel teemal hoogsalt sõna võtnud. Kas need abinõud on aga piisavad, et viia rahvaarv Hiina või India tasemele? Kas tänapäeva maisi- ja tatralapsed valimisõiguse saamist otstarbekalt kasutavad ning hakkavad paljunema nagu küülikud? Või hääletavad nad hoopis sellise partei poolt, kes lubab koolimajad sulgeda ja kõigile tasuta jäätist ja õlut jagada? Kas võib usaldada lapsevanemaid, kes on sünnitustoetustega oma bemmile uued põhjatuled muretsenud? Seda enam, et meil pole enam nõukogude armeed ja sõjalaevastikku, kus inimesi õpetati õigesti mõtlema. Meil Musta mere laevastikus lahendati probleeme, mitte ei tekitatud neid juurde ja seepärast paljunes laevastik ennaktempos. Laevu tuli iga viisaastakuga juurde, mõni läks küll vahepeal põhja, aga tema asemele kerkis mitu uut laeva

Nõutakse riigi suuremat sekkumist lastetegemisse! Mure väikese rahvaarvu pärast on valdav, aga kui paljud on ise valmis siin oma panust andma? Rahva juurdekasvu pärssivale probleemile on olemas täiesti toimiv lahendus: nii nagu noormehed täidavad ajateenistuskohustust armees, peaksid tütarlapsed täitma sünnituskohustust, mis tagaks ka soolise võrdõiguslikkuse. Sünnituskohustuse täitmisega on nagu maksude kehtestamisega. Ühel juhul saab riik tulevasi ajateenijaid, teisel juhul raha. Praegu valitseb aga sooline ebavõrdsus, kus meeskodanikud peavad läbima kohustusliku ajateenistuse sõjaväes, aga naised sünnitavad vabatahtlikult. Ja siis me veel imestame, et iive on väike! Kuhu see kõlbab? Kas naistel polegi riigi ees kohustusi? Tütarlapsed peavad läbima kohustusliku sünnitusteenistuse – kaks aastat maaväes ja kolm aastast mereväes nagu meil nõukogude armees ja selle aja jooksul on ta kohustatud sünnitama riigile järeltulija. Peale sünnitusteenistuse lõpetamist arvatakse naine reservi ja vajadusel kutsutakse kordusõppustele. Sünnitusteenistuse läbi sündinud lapsed kuulutatakse riigi omandiks, kellel puudub õigus riigist välja rännata. Nii tagame eesti rahva kestvuse.

Lisaks sünnituskohustuse puudumisele on ka mitmeid teisi rahva juurdekasvu takistavaid tegureid nagu üksikud mehed maapiirkondade burksiputkade ümber, kes ei leia endale sobiva haridustasemega naisi. Esiteks – tango tantsimiseks on vaja kahte inimest. Järelikult peaks riik Eesti maapiirkondade üksikutele meestele naised määrama. Just määrama ja seaduse täie rangusega! Peale sõjaväe- ja sünnitusteenistuse läbimist määratakse abikaasad riigi poolt ja nad kinnistatakse teineteise külge ühise pangalaenuga 30-ks aastaks. Kui kuskil on mõni üksik mees, siis sellele määrab riik või kohalik omavalitsus naise. Toob talle kullerteenusega koju kätte ja paneb allkirja vastu paari. Kuna tänapäeval räägitakse palju igasugustest vähemuste õigustest, siis võib sõjaväeteenistust ja sünnitusteenistust omavahel sooneutraalselt vahetada. Minule määras merevägi omal ajal abikaasaks meie koka, kaheksakordse sõjalaevastiku meistri sambos nii meeste kui naiste arvestuses. Ma ütlen, riik hoolitses meie eest! Aga nüüd? Mõned kardavad, et saavad endale koleda naise, kuid need, kes on läbinud teenistuse nõukogude armees, teavad, et pole olemas koledaid naisi, vaid on vähe viina!

Veel tahetakse, et riik tõstaks peretoetusi. Õige, pere ülalpidamine olgu riigi mure, kes peab selle lahendama, et pere oleks ülal peetud ja peretoetused korralikult välja makstud. Rootsis seda tehakse ja rahvastiku juurdekasvuga probleeme ei ole, eeslinnad õitsevad, inimesi kasvab juurde nagu murdu, iive on eeskujulik ja rahvaste sõprus areneb. Lasteaiakohti tahate? Kas te üldse teate missugused need tänapäeva lasteaiad on, kus uue ajastu indigo- ja kristallilapsed käivad? Mind hammustas nõukogude lasteaias üks vanem rühmakaaslane, väga valus oli! Kasvataja ütles ainult, et hammusta siis vastu. Õige kasvatus muutis minu väärtushinnanguid ja nii sai juba lasteaias minust tõeline mees, kes oli hiljem valmis teenima meie suurt kodumaad nõukogude armees. Kui mind armees uuesti jalast hammustati (üks lõunaosariikide poiss utšebkas), siis ma juba teadsin, mida teha. Elu on võitlus! Nõuan tagasi suuri nõukaaegseid lasteaedu koos nõukogude naiskasvatajatega, sest just sealt algab õige mehe kasvatamine!

Kujutage ette, sellel ajal kui meie noormehed teenivad aega ja kaitsevad meie suurt kodumaad, meie neiud hängivad ja tsillivad ööklubides ja diskosaalides vanemate härrasmeestega, mõtlemata üldse rahva väljasuremisele ega võta tarvitusele meetmeid sünnituskohustuse täitmiseks. Mis see siis olgu? Ja kui siis tuleb meie poiss sõjaväest reservi, on meie tüdrukud juba soojale maale ära sõitnud ja abiellunud mõne välismaa mehega ja meie mehed peavad jääma maapiirkondadesse üksikuteks meeleheitel  koduperemeesteks. Kuhu see kõlbab? Kui meie naised osaleksid kodumaa kaitsmisel nagu tegi seda minu naine Musta mere laevastikus, siis alles tekiks noortel tütarlastel vastutustunne kodumaa ees ja nad valiksid vabatahtlikult kohustusliku sünnitusteenistuse, et viia Eesti iive maailmatasemele, kus igal eesti mehel on tema mõlema naisega seitse last!

Kaevatakse, et meil ei ole perekonnaministrit. Siia võib olla ongi väikese rahvaarvu põhjused maetud ja kui ametisse määratakse perekonnaminister, siis hakkavad kõik probleemid nagu võluväel lahenema, sest perekond on riigi kontrolli all. Perekonnaministeeriumi olemasolul tunneb kodanik, et riik pole teda maha jätnud, vaid valvab tema üle WC-s, köögis ja magamistoas. Perekonnaminister hakkab ellu viima sünnituskohustuse programmi elluviimist. Eesti rahva iibe tõstmine on riigi kõige tähtsam ülesanne sõjapidamise kõrval. Sellepärast pole riigil vaja tegeleda pseudoprobleemidega, vaid nende küsimustega, mis on rahva jaoks esmase tähtsusega. Rahvas tahab surmanuhtlust, Petserimaad tagasi, teistsugustele koha kätte näitamist, paksu riiki, kaitsetolle, oma raha, rohkem sotsiaalabi ja toetusi, vähem ettevõtlust, et piirid kinni pannakse, pärisorjuse taaskehtestamist, sünnituskohustuse sisseseadmist, Euroopa Liidust välja astumist, aga rahva tahet ei täideta. Kas me sellist Eestit tahtsime? Kas selline ongi demokraatia? Vanasti oli üks partei ja kõik teadsid, milline on õige arvamus, aga mis tänapäeval on? Igal mehel on oma partei ja igaüks arvab isemoodi. Aga kuidas me siis teame, millised neist on õiged ja millised valed arvamused?

Piirid tuleks kinni panna! Välismaalastega abiellumine tuleks ära keelata ning võrdsustada riigireetmisega! Või siis lubada välismaale ainult sõjaväe- või sünnitusteenistuse läbinud noori, kes on kodumaa ees oma kohuse täitnud. Ma ei saa aru, mida need eesti naised välismaa italjaanodes leiavad? Oli meil siin üks Marco-nimeline burksiputka ees, kes käis meie naisi noolimas. Moosipurk pähe valatud, lõhnab pool meremiili oma šanelli ja pjeer kardaani järgi  nagu russki less, aga mitu kätekõverdust või lõuatõmmet selline nöör teha jõuab?  Sõja ajal öeldi, et itaalia tankil on neli käiku – üks edasi ja kolm tagasi. Sihukesi donžuaane söödi meil laevastikus hommikuse hirsipudru kõrvale. Aga näe, naised jooksevad tormi,  sest neile pole kohusetunnet õpetatud.

Riigis peaks autoriteeti rohkem olema tõelistel meestel, näiteks minu naisel Anfissal. Laevas olid kõik Anfissa kuuldekauguses vagurad nagu lambad, isegi vanemabi Puškin, kelle suuvärk oli muidu selline nagu oleks okastraadiga perset pühitud, aga tõelisi mehi on väheseks jäänud, sest enam ei ole nõukogude armeed, kus neid sellisteks kasvatati. Ja mis on tulemus – riik on imeõhuke, korda pole majas ja iga naabri-Juhan ütleb välja, mida sülg suhu toob. Kuhu see kõlbab? Rahvakogu ei võta ju üldse rahva arvamust kuulda, mingid brillidega intelikendid on selle okupeerinud, joovad teed ning teevad suitsu. Mida sellistest ikka oodata? Võim tuleb anda tõeliste meeste kätte, keda nähes hundid jäävad metsas kuulatama ning karud poevad põõsa taha peitu. Vot kui ikka tõelised mehed tulevad ja ütlevad, kuidas elu on, niiviisi on ikka õige. Kõigepealt tuleks taastada nõukogude armee, kus inimesi õpetati õigesti mõtlema ja kasvatati tõelisteks meesteks, kes on karastunud läbi sõjaväe- ja sünnitusteenistuse.

Klassikuid tsiteerides: kui me saa kunagi suureks vaimult, võiksime saada suureks vähemalt rahvaarvult!


Quo vadis, Europe? Vol. 2

$
0
0

@jolli

Kungla rahva muretu kääbikuelu kohale võib kerkida Mordori pimedus, sest musta varju all räpaseid mõtteid hauduvad orkid ei puhka ka suvel.

Winter Is Coming
Olin ennast just saabuvaks talveks valmistudes küttepuude käitlemisega korralikult ära väsitanud ja tegin väikest kohvipausi, kui raadiouudistes räägiti Euroopa kavatsusest ahiküte kui ohtlik soojasaamise viis keelustada. Loomulikult meie enda tervise huvides. Mida kuradit? Uudist aga korrati ja kuna tegemist ei saanud olla Rohke Debelaki libauudise või aprillinaljaga, siis oli ilmselgelt selle ärakeelamisega tõsi taga. Muutusin ärevaks nagu kanaarilind kaevanduses. Uuskeeles (Newspeak, vt Orwell 1984), milline on tänapäeva Euroliidus kantseliidina kasutusel ja kohati sarnastes funktsioonides nagu Orwelli Okeaanias, nimetatakse tänapäeval vaeseid inimesi vaesusriskis olevateks, sest ei ole ju sünnis teatada, et ühendatud Euroopas elab veel kahekümne esimesel sajandil vaeseid. Nagu meie ebausklikud esiisad kutsusid hunti halliks või metsakutsuks, julgemata teda hundiks nimetada, sest nimepidi kutsumine toovat kurja karja, nii elatakse meil tänapäeval vaesusriskis. Isegi vaesusriskis viibimise aluseks olev sissetulekunumber on euroosariigiti erinev, et statistika kaunim välja paistaks ja vaeste (siinkirjutaja ei karda seda sõna kasutada) tegelik arv lugupeetavaid ära ei hirmutaks.

Ju siis kujutlevad umbes sarnase loogika alusel tegelased Brüsseli konditsioneeritud kabinettides ette, et terve Euroopa on kohe-kohe astumas mingisugusesse ülisteriilsesse futuristlikku hüpertulevikku, kus valitseb üleüldine heaolu, kanapojad magavad tiigrite kaisus, liha- ja rohusööjad on sõlminud igavese sõpruse ning inimesed manustavad tuubist Põltsamaa marmelaadi laadset kosmosetoitu ja soojendavad eluruume tuuletuulikute ja ökopäikesepatareidega? Pole lihtsamat lahendust, kui midagi silmale sobimatut seadusega ära keelata. Ah et teie maja korsten tossab? Nõuame tossamise kohest lõpetamist, võtame vastu seaduse, keelame ära ahikütte, avame vihjetelefonid, teostame laekunud kuriteoteate alusel kontrolli ja karistame politseireidil kinni püütud salaahju omanikke. Küttepuud, kui seadusega keelatud kuriteovahendi, aga konfiskeerime.

Tänane ulmekirjandus on homne reaalsus
Elust kaugenenud euroametnike fantaasiatele võiks ju kaasa noogutada nagu lastele, kes isekeskis oma arusaamatuid seltskonnamänge mängivad, neile pea peale pai teha ja oma suureinimese asju koos konnasilmade ja kommunaalmaksudega edasi ajada. Kuid paraku võidakse meie Vabariigis eurodirektiivile viidates selliseid jaburaid seadusi ülaloleval grotesksel moel täitma hakata, ikkagi seitsesada aastat mõisatallis vitstega geenidesse vemmeldatud orjalikkust turjal. Nagu me omal ajal olime kuulsad selle poolest, kuidas Moskvast tulnud “vene seadusi” tavapärase ülipüüdlikkusega “saksa täpsusega” täita üritasime. Tuleb meelde, kuidas Ray Bradbury antiutoopilises ulmekas “Fahrenheit 451” pritsumehed (ing. k. firemen ehk otsetõlkes tulemehed) haarangutel käisid ja kui mõnest majast raamatu (kujutage ette!) leidsid, peremehe kinni võtsid ja maja karistuseks põlema panid, sest raamatud olid ideaalses tulevikuühiskonnas keelatud. Ilmselt hakkaksid tulevikus päästeametnikud ka meid puupliitide käest päästma. Hoidke alt, haluküttel kamina-, saunakerise- ja ahjuomanikud!

Välipeldikutest
Meenub ka teade Euroopa kuivkäimlate ülelugemisest, ju siis ka nende peatsest keelustamisest? Tegelikult on vist raske välja mõelda ökoloogiliselt puhtamat kerekergendusviisi, kui aiamaa nurgas asuv kultuurne kuivkäimla? Roe seguneb kogumiskastis kasvuturbaga ja komposteerub taaskasutatavaks keemiavabaks põlluväetiseks. Ei mingit koormust kanalisatsioonile ja veepuhastusjaamadele. Miljardeid tonne üliolulist “musta kulda”, millest põllumajanduses saia teha, jääb maailmamerre saatmata ja ookeanielukad ütlevad puhta vee eest meile aitähh! Kui mõni Islandi vulkaan peaks korraks köhatama, paisatakse atmosfääri rohkem tahma, kui kogu maailma puupliidid või automootorid suudaksid eales toota, aga kuna Island ei kuulu Euroopa Liitu, siis läheks Islandi vulkaanide ärakeelamine Brüsselile keeruliseks ja lihtsam on võidelda ahju- ja autoomanikega. Puupliidid, kuivkäimlad ja autod, mida ei julgenud keelustada isegi üks vähetuntud, kuid andekas Austria akvarellist, kellest hiljem sai kurikuulus, kuid andetu Saksa poliitik (kelle nime harrypotterlikult ei tohi nimetada), keelatakse ära tänapäevaste ökofašistide poolt ja veel meie eneste tungival heakskiidul!

Mobilis in mobili, liikuv liikuvas
Kui koduomanikke puudutava puukütte ettevalmistatava ärakeelamise taga võiks veel näha gaasifirmade müügimeeste karvast kuldkellastatud kätt, nende ärihuvid selliste loodussõbralike isetaastuvate alternatiivkütuste keelustamisest kindlasti võidavad, siis autodega on käsil vist lausa omaette ooper. Alles anti meile teada, et Euroopa Liit soovib Eestilt automaksu kehtestamist. Sarnane “soovituse” taha peidetud nõue on seda kummalisem, et Eesti ei ole Euroopa Liiduga kliendi – patriitsi suhtes, nagu mõni probleemne teiste kulul võlgu elav riik, kellele Euroopa peab tõesti ette kirjutama, milliste meetmetega peaks võlgnik osariik oma riigieelarve tasakaalu ajama. Meie tulude-kulude ja riigivõla seis on pigem teistele raskesti saavutatavaks eeskujuks. Auto on eestlasele tähtis. Auto on kindlasti ka staatuse sümbol ja meile meeldib autosid osta. Automaksu kehtestamise põhjusena nimetati, et meil ostetavat liiga suurte mootoritega autosid. 
Küsiks neilt euroonudelt, et kui suur on “liiga” suur?

Kunagi küüditasid kommunistid eestlasi Siberisse, kuna kadeahnele silmale tundus tööka eestlase vara liiga suur. Eestlane tuli Siberist tagasi, kannatas ära okupatsiooniaastad, ehitas äralagastatud maa uuesti üles ja nüüd tuleb kommunisti kirsasaapa tallamisest puutumata jäänud eurooplane meile ette kirjutama, mis on eestlase jaoks liiga suur? Ökoloogiaalased argumendid on ilmselt suitsukate seekord juba euroopalikule punaroosale kadedusele, et eestlastel taaskord liiga hästi läheb? Mida peaksid sellest, et eestlane sõidab suitsupaki suuruse Polski Fiati asemel preemiumklassi Mersu, Audi ja BMW-ga, arvama ülejäänud vahepeal sotsialismi jõudnud ja vaeseks jäänud eurooplased? Äkki hakkavad nad oma valitsustele esitama ebameeldivaid küsimusi teemal: kes on süüdi? Lihtsam on neil seal käsu korras teha kõik ühetaolisteks, standardiseerida, nivelleerida ja selle käigus tasalülitada.

Kausaalne ehk põhjuslik seos
Ülemäärased regulatsioonid on tapnud innovatsiooni, ettevõtlikust inimesest on saanud heaoluriigi initsiatiivitu magalaelanik. Ehk peaks vaesuse nähtavate ilmingutega, nagu puupliidid või välipeldikud, võitlemise asemel siiski keskenduma hoopis vaesuse põhjustele? Ebamõistlikud ülereguleerimised, ettevõtlust tapvad keelud ja käsud mõjuvad halvavalt just sellele samale majandusele, mida Euroopas viimasel ajal nii kõlavate sõnadega päästa üritatakse. Ehk peaks Euroliidust väljaastumismõtete mõlgutamise asemel püüdma muuta sedasama liitu paremaks, et ka elanikud saaksid jõukamateks? Asendama riigisõltlasliku neukkumentaliteedi tõelise peremehetundega? MP Cato Vanem lõpetas oma kõned alati sama tuntud mõtteteraga. Lõpetaks siis ka selle Quo vadis? mõtiskluse eelmisega sarnaselt: Kui soovitakse asuda paranemise teele, tuleb esmalt panna õige diagnoos – tegemist ei ole kapitalismi, vaid sotsialismi kriisiga.

“Eine Stimme aus dem Licht
Fällt dem Himmel vom Gesicht
Reisst den Horizont entzwei
Wohin gehst du, hier ist nichts mehr frei
Das ist mein Land”


Pesapunuja mässumeele jõel

$
0
0

Projekti “Aegumatud intervjuud” raames käesoleva aasta veebruaris tehtud intervjuu õppejõu, tõlkija ja luuletaja, filoloogiadoktor Ülar Ploomiga on nüüd vahetult enne jaanipäeva ilmunud. Projekt sai alguse juba 1992.a. veebruaris, kui valmisid intervjuud Tõnis Ritsoni, Hasso Krulli ja Einar Laignaga ning samal aastal veel Rein Rauaga. 2003.a. lisandusid neile intervjuud Evald Saagi, Igor Gräzini ja Heiki Ahoneniga. Dumas’ musketäride sarja meenutava graafiku alusel on kümme aastat hiljem teostunud intervjuud Vello Salo ja Ülar Ploomiga.

Tagasihoidlikkusel on faktituum, mis hakkab paistma elu jooksul, mitte ühe sündmuse kaudu. Eriti kaasajal, mis pakub ohtralt võimalusi kujundada iseendast ikoon, lasta teiste jaoks paista oma isik legendina, kasutada oma välist mina raha teenimise eesmärgil, võtta endale olematuid õigusi ja unustada ära, et „ankruketi lõpp on laulu algus“. Kaasaeg on siiski keerulisem, sest sellega kaasneb üks võimalus, mida ajaloos esineb üsna harva: võimalus punuda pesa mässumeele jõele. Võib olla, et alternatiivne mõtteviis on isegi tähtsam kui kriitiline. Õppejõu, tõlkija, luuletaja Ülar Ploomi alternatiivsus on tipnenud ja tipnemas tema õpilaste kaudu, pikaajalise pesapunumisena, samuti elukäigu ja mälestuste läbi. Tema enda sisemiste tunnetuste kohta on raske selgeid järeldusi teha. Kuid käesoleva intervjuu lugejale torkab silma, et oma koht on siin kindlasti igiinimlikul vabadusepüüdel, anarhilisel mässumeelel, sügaval kultuuriusul ja mängul mängides jumalikku komöödiat.

Intervjuu täisteksti on võimalik lugeda “Aegumatud intervjuud” veebilehelt:

http://aegumatu.wordpress.com/2013/06/20/pesapunuja-massumeele-joel/

Ülar Ploomi luulekogu “Üks ja kogu” pälvis 2002.a. Betti Alveri nimelise kirjandusauhinna.

http://www.vanaraamat.ee/data/01122010002.jpg?raamat=Uks-ja-kogu-Sisse-ja-valjavaateid-viimasest-viiest-aastast


Liberalismi hauakaevajad

$
0
0

@ckrabat
Viimasel ajal on nii Eestis kui maailmas tugevnenud rünnakud liberaalse maailmavaate vastu ning suurenenud ootused Suure Venna karmi käe järele, mis anonüümsete netikommentaatorite Robertite surmavaenlasi  toleraste ja liberaste karmilt nuhtleb. Sallimatuse lipu alla on koondunud laiad rahvahulgad sotsialistidest konservatiivideni, mille juures esimesed õhutavad sallimatust võrdsuse loosungi all, teised aga idealiseerivad minevikuhõngulist nostalgiat ja loodavad tagasi pöörduda 19.sajandisse. Mis on nii võrdsuse kui mineviku apologeetidele ühist, et mõlemad vihkavad aga üle kõige vabadust ning ihkavad suletumat ja kontrollitumat maailma. Meedia tirib areenile Iraani lahkuva presidendi Mahmoud Ahmadinejadi tüüpi karmi käe tehnokraatlikke poliitikuid, kes paistavad silma ekstremistlike ja populistlike loosungitega, sest see müüb. Pragmaatilisus ja tasakaalukus on out.  “Rahva seisukohti” väljendavas Novgorodi WC-s domineerivad äärmuslikud seisukohad, mille tarvis produtseerib põhivoolu meedia erinevat tüüpi vaenlasi nagu Vändrast saelaudu.

Eestis on liberaalne maailmavaade oskusliku meediakampaania abil ühendatud Reformierakonnaga ja niiviisi saanud Novgorodi WC meelsust kujundava põhivoolu meedia poolt õhutatud vihaobjektiks. Mitte juhuslikult ei ole just Reformierakonda viimasel ajal tabanud lugematud skandaalid, kuigi on naiivne arvata, et teised erakonnad pättustega ei tegele. Silver Meikar ja Kristiina Ojuland on vaid etturid malelaual, mille eesmärk on võitlus liberaalse maailmavaate, mitte Reformierakonna vastu, kuid ka seesama Reformierakond pole eesmärk, vaid vahend, mida kasutakse hoopis laiemamastaabilises  võitluses liberalismi vastu. Rahulolematuse juured on maetud poliitilise eliidi valitsemiskultuuri(tusse) tervikuna, mis ei ole põhjustatud üksikute erakondade tegevusest. Välja on töötatud süsteem, mis seda kultuuritust soosib ja see ei sõltu üldsegi mitte üldrahvalikust arvamusest, et “valed” erakonnad tuleb lihtsalt asendada “õigete” erakondadega. Nagu pole olemas koledaid naisi, vaid on vähe viina, nii pole olemas ka ausaid ja õigeid erakondi, sest süsteem on kõigile ühesugune. Kõik sõltub vaid sellest, kuidas meedia valgustustehnika on parajasti püsti pandud ja isegi Reformierakonna seos liberaalse maailmavaatega on puhtalt hüpoteetiline. Erakondade viimine riigi ülalpidamisele on tekitanud riigisõltlasliku kartellikokkuleppe elukutseliste poliitikute vahel ning erakonnad ei ole enam maailmavaatelised ühendused.

Liberalismi tõlgendatakse Atlandi ookeani mõlemal kaldal mõnevõrra erinevalt.  Ameerika Ühendriikide ühiskonna ideoloogiline jagunemine toimub põhiliselt sotsiaalsete väärtuste pinnal, kus liberaalid toetavad rohkem isikuvabadusi, samal ajal kui konservatiivid taotlevad ühiskonnas suuremat sotsiaalset kontrolli. Oluline veelahe liberaalide ja konservatiivide vahel läheb isikuvabaduste tunnustamise pinnalt. Kui esimesed leiavad, et riik peaks teenima inimesi, siis teiste jaoks on inimesed allutatud riigile. Sotsialism, mis toetab ühiskonna suuremat reguleeritust, on seetõttu pigem konservatiivne ideoloogia. Ühiskonna jagunemine vasak- ja parempoolseteks erineb oluliselt liberalism vs konservatism skaalast. Ameerika Ühendriikide poliitilises traditsioonis kuuluvad liberaalid pigem ühiskonna vasakusse tiiba, samal ajal kui Euroopa liberaalid on seevastu pigem parempoolsed, kuigi mõlemal juhul on tegemist  poliitilise skaala tsentristidega.  Parem- ja vasakpoolsete skaalal on suurem rõhk asetatud vastandumisele vabaturumajanduse toetajate ning riikliku protektsionismi toetajate vahel ja siin leiavadki sotsialistid ning konservatiivid sageli ühised lähtekohad ühiskonna mõistmisel – see on  ühiskonna suurem reguleeritus, vabaduste piiramine ja riikliku protektsionismi eelistamine vabaturumajandusele.

Eesti maavillases poliitilises õhustikus aetakse oma asja – Eesti asja. Põhivoolu meedia poolt kujundatud eestlase silmad Moskvast ja Helsinkist palju kaugemale ei ulatu ja nii muretseb ta rohkem selle eest, kas Eesti riigitegelastel on ikka sobilik patriarh Kirilli vastu võtta või peaks üks tõsine eesti mees seisma burksiputka ees Vargamäe Andrese kombel rusikas käsi taskus Tõde ja Õigust nõudmas. Eestis, selle asemel, et tegeleda riigi arengut suunava innovaatilise tegevusega, kulutatakse palju aega ja vahtu pseudoprobleemidega tegelemisele nagu madal sündivus või Petserimaa tagasisaamine, mille tagaajamine on pigem ühiskondliku arengu seisukohast võttes kahjulik. Suurem sündivus peab tähendama ka suurenenud vastutustunnet. Riik peab suurenenud kodanikkonnaga toime tuleb ja lahendus ei saa olla nii lihtne, et kunstlikult stimuleeritud rahvaarvu plahvatusliku kasvuga toetatakse väljarännet Soome ja Austraaliasse. Kui madal sündivus oleks Eesti jaoks probleemiks, siis ei peaks me muretsema noorte väljarände üle. Pigem võiks muretseda sellepärast, kas kampaania korras sünnitatud lastel on selles ühiskonnas ka koht olemas. Kõige suurem oht ühele ühiskonnale seisneb ülereguleerituses, kui tal ei lasta vabalt areneda, vaid ühiskonnas toimivad protsessid ehitatakse üles inimlikule rumalusele. Rumalus toitub aga meedia poolt kasumijanus tekitatud põhjendatud ja põhjendamata hirmudest.

Maailmas toimuvad arengud meid siin Maarjamaa paesel pinnal suurt ei puuduta, sest meie ajame ju, teadagi, oma asja ja ignoreerime raudse järjekindlusega kõike, mis toimub planeedil tervikuna. Globaliseerumine on aga džinn, mille eurooplased kord ise lahti lasksid, kui avastasid Ameerika ja koloniseerisid Aafrika ning nüüd seda džinni pudelisse tagasi ajada näib võimatu. Kes tegi – ise tegi ning süüdistada nendes hädades Euroopasse pürgivaid migrante on võitlus tagajärgede, mitte põhjustega. Üleilmastumine aga tihendab konkurentsi võimuportfelli juurde, mida jahivad aina uued ja uued pretendendid. Läänemaailm on oma juhtpositsioone kaotamas ning nad on tõmbunud kaitsesse, sest teisi on lihtsalt rohkem. Hiljuti 6.-9.juunini toimus Hertfordshire’i krahvkonnas Londoni külje all  mõjuvõimsa Bilderbergi grupi kohtumine. Seda võib nimetada Lääne poliitilise eliidi ehk sortside kohtumiseks, kus neile anti teada, kuidas mõtlema peab. Bilderbergi gruppi kuuluvad põhiliselt Lääne-Euroopa, Ameerika Ühendriikide ning Kanada poliitilise ja majanduseliidi esindajad, kuid ka olulised meediamogulid. Varasematel kohtumistel on osalenud Venemaa, Hiina ja Iisraeli esindajad. Ida-Euroopa esindajana on viimastel kohtumistel osalenud Londonis sündinud Poola rahandusminister Jacek Rostowski.  Bilderbergi grupp on huvitatud käesoleva maailmakorra säilitamisest, mistõttu võib teda pidada pigem konservatiivse mudeli järgijaks. Tema huvides on vältida suuremaid muudatusi väljakujunenud ühiskonnas ning tagada Lääne tsivilisatsiooni juhtiv roll kehtivas maailmakorralduses. Mis on jällegi paradoksaalne – olemasolevate väärtuste säilitamine võib hõlmata aga ka liberaalseid väärtusi – vabaturumajandust, ettevõtlusvabadust, rahvusvahelist koostööd, sest uute jõudude võimuletulek ei pruugi tähendada veel turvalisemat ning tolerantsemat maailma.

Peale külma sõja lõppu elas maailm kümme aastat ajaloo lõpu illusioonis, kui rahvusvaheline süsteem oli konsolideerunud. Puudus suurvõimude vastasseis ning rahvusvahelised kriisid lahendati peaaegu et täielikus üksmeeles. Hiina ja Venemaa etendasid uuele maailmakorraldusele küll mõningast opositsiooni, kuid kuna nad pretendeerisid ise suurvõimu rolli ja ei saanud asetada end süsteemist väljapoole, siis oli nende hääl üsna jõuetu. Uus süsteem tootis endale uusi vaenlasi ning seda kasutasid ära mitmed äärmusrühmitused, sh islamistid. 11.september 2001 ning selle valguses ellu kutsutud üleilmne sõda terrorismiga võimaldasid turvameetmete tõhustamise sildi all arendada totaalset jälgimissüsteemi, mis tähendas isikuvabaduste järkjärgulist piiramist. Isikuvabaduste piiramine toimus aga suurema turvalisuse sildi all, kus lähtuti süü presumptsioonist – kõik  on potentsiaalsed joodikud, vargad, liiderdajad, laiskvorstid, taignapead! Reaalset alternatiivi kehtivale maailmakorrale pakub poliitilise eliidi poolt juhitud panoptikum, mille ülesehitus on hämmastavalt sarnane George Orwelli düstoopilisele tulevikuvisioonile 1984.  Äärmuslased said meedia toel on 15 minutit kuulsust, kuid nende mõjul asuti üles ehitama uut maailmakorda, panoptikumi, kus kõik on kontrollitav, jälgitav ja manipuleeritav. Maailmakorra muutumine toimub rahva tahtel ja tema aktiivsel toel. Poliitiline hollywoodiseerumine tekitab virtuaalse areeni, kus rahvale pakutakse leiba ja tsirkust, samal ajal kui poliitiline eliit etendab murumänge gladiaatorite areenil.

Tegelik võitlus käib kinnisema ja kontrollituma maailma nimel, mille sümboliteks on muudetud pahelised meediaikoonid Julian Assange ja Edward Snowden, kes võitlesid avatud maailma nimel. Paradoksaalselt ei ole Julian Assange ja Wikileaks toonud maailma ette saladusi, mis oleksid pöördeliselt muutnud maailmakorda, kuid neid kui Emmanuel Goldsteini kloone on kasutatud uue maailmakorra ülesehitamisel. Wikileaksi poolt väljastatud dokumentides ei ole seni küll leidunud midagi sellist, mis poleks muidu muude kanalite kaudu teatavaks saanud – mõned spekulatsioonid muutusid lihtsalt faktideks. Uus ja värske vihaobjekt on aga kujundatud 29-aastasest Edward Snowdenist, kes avalikustas kõigest selle, et Suur Vend jälgib teid.  Juba räägitakse mainstream meedias Novgorodi WC valjuhäälsel toel, kuidas jälgimisprogramm kaitseb inimesi terroristide eest ja inimeste vabadusi piiratakse nende suurema turvalisuse nimel. President Obama, keda on sageli liberaalsuses süüdistatud, teatas, et jälgimisprogramm on päästnud inimelusid. Neile, kes on lugenud George Orwelli surematut 1984, tuleb kõik tuttav ette. Põhivoolu meedia  genereerib Snowdeni sidemeid  nii koostöös al-Qaedaga süüdistatava Khaled Ouazzaniga kui ka Hiinaga. Tegemist on ju tüüpiliselt eluvõõra ja paha inimesega – tüüpilise Hollywoodi antikangelasega. Rahvas aga mõistab Snowdeni tegevuse hukka ja nõuab tema karmi karistamist, sest hollywoodlikud filmistsenaariumid näevad nii ette.

Assange ja Snowden ise ei kujuta uuele maailmakorraldusele väga suurt ohtu, sest neil puudub positiivne programm maailma muutmiseks. Nad küll kritiseerivad ja osutavad kitsaskohtadele, mis on valitsevale poliitilise eliidile valusad hoobid, kuid nad ei muuda süsteemi. Progressiivse programmi puudumine viis ka Occupy-liikumise kiirele hääbumisele. Midagi sarnast toimus Eestis Rahvakogu initsiatiiviga, mis algsest protestiliikumisest muutus kergesti poliitilise eliidi käepikenduseks. Kuid uus süsteem vajab meediaikoone, Emmanuel Goldsteini sarnaseid antikristuseid, keda rahvas saaks vihata. Tulevikuühiskonna üks olulisemaid tunnusjooni on meedia muutumine poliitilise eliidi lahutamatuks osaks. Meedia abil kujundatakse üldrahvalikke arvamusi, tugevdatakse irratsionaalseid emotsioone nagu hirm ja viha ning tekitatakse päris maailma kõrvale virtuaalne paralleelmaailm, kuhu üha rohkem inimesi kolib elama. Meedia tekitab üldrahvaliku viha objekte, kes aitavad üles ehitada Viha vabariiki, mis tugineb üksikindiviidi hirmule langeda vihaobjekti kategooriasse. See sunnib kodanikke olema valitsevale režiimile piiritult truu ja võtma vaidlematult omaks meedia poolt ette söödetud käibetõdesid. Uue maailmakorra loomine on alanud kogupauguga liberaalse maailmavaate vastu. Liberaalne ideoloogia, mis rõhutab isikuvabadusi ja inimõiguseid, on düstoopilisele režiimile ohtlik. Meie siin maailma mahajäetud nurgas võime näiliselt ajada oma asja, kuid võime jääda abitult hulpima maailma poliitiliste hoovuste lainetesse, olles võimetu paati õigel kursil hoidma ning astudes kanapimeduses liberalismi hauakaevajate ridadesse.

Emmanuel Goldstein ja üldrahvalik viha.

http://uroboros73.files.wordpress.com/2012/05/2-minutes-hate.jpg?w=604


Mina, reptiloid!

$
0
0

@ckrabat
Ühendriikide filmikompanii 20th Century Fox  laskis 2004.a.välja filmi “Mina, robot” Will Smithiga peaosas. Süžee on lühidalt selline: 2035.a.-ks on inimesed Maal muutunud robotitest sõltuvateks, mis lõpeb teadagi millega – robotid hakkavad inimeste üle võimu saavutama. Mingeid assotsiatsioone tekitab see pärimusega reptiloididest, kes kunagi Nibirult Maa peale tulid ning siin endale odava tööjõu välja aretasid, keda hiljem inimesteks hakati kutsuma. Pärimuse järgi lahkusid reptiloidid millalgi Maalt, kui nad ikkagi läksid, kuid lubasid hiljem tagasi tulla. Sellele lubadusele oli üles ehitatud müüt 21.detsembril 2012 Maale naasvast planeet Nibirust. Reptiloidid võisid ise lahkuda, aga nad pärandasid inimestele süsteemi, mida inimesed on kuulekate robotitena tänaseni säilitanud. Tänapäeva inimühiskond on robotite ühiskond, mis on peaaegu viimse piirini ära reguleeritud ja kus loovale mõtlemisele on jäetud vaid kitsukesed avaused. Reptiloidide pärand aga hiilgab endise hiilgusega. Miks väärtustavad inimesed kulda, kuigi planeedil on olemas palju haruldasemaid metalle? Miks kujunes muistsetel aegadel just kullast raha ekvivalent? Arvestades müüti Nibiru koduplaneedi sõltuvusest kullast, asetub siin jällegi kõik loogilisse vastavusse. Või siis, miks on vanade rahvaste pärimusmüüdid nii sarnased, kui räägitakse taevast laskunud jumalatest, kes on lubanud ühel ilusal päeval Maale tagasi pöörduda?

Kultusseriaal V, mille uuemat varianti hakkas hiljuti Kanal 2 demonstreerima, jutustab loo Maale saabunud külalistest, kes mingil hetkel hakkavad võimu üle võtma. Selgub, et paljud reptiloidsed külalised olid Maale elama asunud juba varem nagu seegi, et külalised pole ühtsed, vaid nende seas tegutseb vastupanuliikumine “viies kolonn”. 21.detsember 2012 möödus ilma suuremate kataklüsmideta. Mõnel pool väidetakse, et planeet Nibiruks kutsutud kosmoselaev sai hukka koos reptiloididega. Võimalik, et selle hävitasid lollid, inimestele sarnased geneetiliselt muundatud robotid, kes võtsid Nibirul võimu üle ja jõid laeva pidurivedeliku varud ära. Pärast seda ei suutnud nad enam laeva otse juhtida ja põrutasid mõnele suvalisele planeedile otsa. Reptiilide loodud süsteem toimib ja pole võimatu, et nii mõned reptiloididki resideeruvad planeedil edasi ja ootavad omade saabumist.

Reptiloidide loodud püramiidikujuline võimuhierarhia õilmitseb aga täies hiilguses: võimupüramiidi tipus on sortsid, reptiloidide käepikendused ehk inimesed, kes õpetavad püramiidi madalamatel  astmetel paiknevaid inimesi õigesti mõtlema. Sortsidest madalamal astmel on libainimesed, kelle juures võib täheldada teatavaid mõistuse algeid ning nad viivad ellu sortside tahet. Sellesse kategooriasse kuuluvad kolumnistid, arvamusliidrid, poliitikud ja muud inimeste tahte mõjutamisega tegelevad institutsioonid. Leheneegrid (uuskeeles lehepruunlased) on hierarhia eelviimasel astmel ning selle seisundi ühiskondlikku saatust võib võrrelda kiltrite, kubjaste ja aidameestega ehk need on madalamast kategooriast esile tõstetud lollid, kes peavad tagama kõrgemate klasside sideme rahvaga ning nemad peavad sundima rahvast süsteemile alluma. Hierarhia kõige alumisemal astmel on lollid.

Lollide siirdamine Maale on olnud üks nibirulaste edukamaid operatsioone planeedil, mida on nad kasutanud inimvõimete vaoshoidmiseks. Lollid on Nibirul loodud geneetilised mutantrobotid, kes toodi Antarktikasse ja nad lõid sealse pingviinide tsivilisatsiooni. Antarktikast levisid nad üle terve planeedi, segunesid inimestega ja panid aluse rahvaarvu plahvatuslikule kasvule 20.sajandil. Praeguseks moodustavad Maal aretatud inimesed vaid kaduvväikese osa võrreldes Nibirul aretatud lollidega. Herbert Marcuse tõi sisse termini ühemõõtmelistest inimestest. Lollid, nemad ongi meediaühiskonna manipulatsioonidele allutatud ühemõõtmelised inimesed, kes moodustavad enamuse meedia juhitud gladiaatorite areenil – Novgorodi WC-s, kus võim on selle käes, kes kõige kõvemini karjub. Süsteemi huvides on tekitada pärismaailma kõrvale virtuaalmaailm, kuhu üha enam inimesi suundub elama. Meie hulka tekkib aina rohkem ühemõõtmelisi inimesi, kes elavad oma kinnismõtete maailmas, millest nad väljuvad vaid materiaalsete instinktide mõjul – kui on vaja juua, suitsetada, sugu teha, süüa ja magada. Materiaalsete instinktide stimuleerimine tagab süsteemi tõhusama kontrolli ühemõõtmeliste inimeste üle. Kui kusagil on odavmüügid, kaupluste avamised või suured rahvaüritused, seal on ühemõõtmelised inimesed alati kohal, sest nemad on karjainimesed. Eestis näeme selgesti, kuidas sinimustvalge pealispinna all avanevad purpurpunased neukkuinstinktid.

Lollide (või ka Orwelli järgi prolede – kui soovite) jõud on suur. Sõda on rahu, vabadus on orjus, teadmatus on jõud – need on Novgorodi WC-s populaarsed loosungid. Meedia ning kogu maa internetiseerimise abil ehitatakse Viha vabariiki. Viimasel ajal on põhivoolu meedia õhutanud vihakampaaniat kellegi Edward Snowdeni vastu, mis kangesti meenutab George Orwelli 1984 abil orbiidile kerkinud Emmanuel Goldsteini epopöad. Winston Smithi ja Edward Snowdeni karakterite vahel leidub äratuntavaid paralleele, sest ka Snowden oli vaid mutrike ahelas (staatus: leheneeger), kelle võimuses polnud süsteemi muuta, vaid levitada üksnes teadmist võimumehhanismide tegevusest. Gladiaatorite areenile visatakse uusi vihaobjekte, et ühemõõtmelised inimesed saaksid end välja elada – siis omandavad nad paremini meedia poolt genereeritud loosungeid: Sõda on rahu! Vabadus on orjus! Teadmatus on jõud! Meediakampaaniate kasutamine Wikileaksi looja Julian Assange’i   ja Ühendriikide jälgimissüsteemi paljastanud Edward Snowdeni vastu meenutavad pigem Hollywoodi filmistsenaariume kui normaalset elukorraldust.

Klaperjaht kunagise male maailmameistri Robert Fischeri vastu näitas veelgi ühemõõtmeliste inimeste võimetust maailma korraldamisega hakkama saada ja selleks tuleb kiiresti võim reptiloididele tagasi anda. Soov kehtivat süsteemi teadmise eest kaitsta ei tunne piire. Afganistanis kindral Stanley McChrystali poliitilise profiili paljastamisega kuulsaks saanud ajakirjanik Michael Hastings hukkub salapärastel asjaoludel liiklusõnnetuses. Vabariiklaste presidendikandidaadiks pürgiv Donald Trump soovis Snowdeni maha lasta. Meenub, et ka Assange’i juhtumi puhul ilmus välja keegi agar Kanada poliitik, Tom Flanagan, kes tahtis ta suurte poiste mängude paljastamise eest teise ilma saata. Baptistlik pastor ja vabariiklaste poolt presidendiks kandideerinud Mike Huckabee kutsus üles tapma neid, kes lekitavad informatsiooni. Teadmatus on jõud! Meeleheitlik jaht Assange’i (kes on arvatavalt reptiloid ja seetõttu ootab teda eriti karm saatus) ja Snowdeni vastu tundub naeruväärne, sest hoolimata meediakampaanias abil loodud negatiivsest kangelaseoreoolist a la Osama bin Laden, ei ole nende tegevuse tagajärjel juhtunud suurt mitte midagi ja seda näeb igaüks, kes vaid seda näha tahab.

Kui keskajal suunas inimeste arengut vajalikele rööbastele kirik oma nõiaprotsessidega, siis moodsamal ajal kasutatakse selleks teadust. Reptiloidide teenistuses olev tagurlik skeptikute liikumine (mille eesotsas on reptiloidide poolt Skeptics Society juhtkonda suunatud sorts Michael Shermer) on käivitanud kaasaegsed nõiaprotsessid, millega üritatakse juurde toota ühemõõtmelisi inimesi ning hoida planeet lollide võimu all. Küsimus on lihtsalt selles, et lollidega segunenud inimesed pole võimelised reptiloidide loodud süsteemi iseseisvalt muutma, vaid vajavad selleks abi väljastpoolt, kes oleksid piisavalt kõrgel arengutasemel. Reptiloidide teenistuses olevad sortsid, libainimesed ja leheneegrid üritavad vastukaaluks kasvatada lollide arvukust, kuid miks ei võiks inimesed hoopis reptoiloidiks hakata, mis nõuab lihtsalt palju mitmedimensioonilisemat maailmapilti. Testisin ennast reptiilitestiga ja kui nimetähed välja arvata, siis kõik muud tunnusjooned sobivad. Kõigi maade reptiloidid, ühinege!

http://stargatetothecosmos.org/wp-content/uploads/2012/06/AnunnakiPyramids960x720.jpg



Ivar nõukogude armeest meenutab – kohaliku tähtsusega luureskandaal korteris nr.3

$
0
0

@jolli&ckrabat

Naabrimutt Loreida neiupõlvenimega Loo abiellunud Reha istus kirjutuslaua taga ja maalis paberile teksti, mille koostamiseni oli teda viinud pikaajaline jälitustegevus kolmandas korteris elava talle isiklikult ebasümpaatse endise mereväelase suhtes, sest märgates ühiskonnas esinevaid mädapaiseid, tuli tal aktiivse kodanikuna nendele kaaskondsete tähelepanu juhtida, et kurjategijad saaksid karistatud ja õiglus pääseks võidule. Kui proua Loreida oleks teadnud sõna eetika tähendust, siis oleks ta kahtlemata pidanud enese tegevust äärmiselt eetiliseks. Niisiis valas proua Loreida paberile kõik oma viimase kolme kuu jooksul tekkinud kahtlused naaberkorteri peremehe suhtes, tehes seda temale omasel minimalistlikul viisil. Proua Loreida haridustee oli ebaõiglaselt katkestanud järjekorras teine maailmasõda, mille tõttu ei saanudki ta rohkem haridust kui kolme klassi jagu, aga oli ta usinalt tegelenud elukestva õppega ning tema vanuses õitsvas eas daamil olid juba kujunenud kindlad väärtushinnangud ja selged vaated elule, mida ta igal võimalusel oli nõus kuulajaga raadioeetris jagama.

Proua Loreida Loo-Reha oli luuramises eriti kibe käsi. Iga vabal hetke, mis tegelikult tähendas hetki, kui ta televiisorist mõnda ülipõnevat teleseriaali nagu Punased Roosid, Armastus võidab, Vaprad ja ilusad, Saladused, Hercule Poirot, Miss Marple, Kättemaksukontor või Ment ei vaadanud, pühendas Loreida kaaskodanike turvalisuse ja moraali kindlustamisele. Ta käis järjestikku läbi kõigi korterite uksetagused ja kuulatas, kõrv vastu lukuauku, kas kusagil on midagi kahtlast teoksil. Ükskord, kui Ivar krõbistamise peale uksesilmast välja vaatas, säras talle läätsest peegeldudes vastu proua Loreida suur silm nagu reptiloidi pilk, mida Ivar oli  ulmefilmides või siis deliiriumis viibides mitmeid kordi näinud. Vaatepildist jahmunud Ivar avas ukse, aga selle peale kaotas naabrimutt tasakaalu ja kukkus esikusse vaibale pikali, ise üllatusest susisedes. Loreida kogus end küll kohe ja hakkas tänitama, et tänapäeva noortel pole enam kombeid ega viisakust, hoolimata faktist, et Ivar oli juba täisjõus mees oma parimates aastates, kellel isegi teenistus nõukogude armees jäi kaugesse enneminevikku.

Loreida luges läbi kõik majja tellitud ajalehed ja korterielanikele saabunud kirjad. Kirjad aurutas ta kohvipoti kohal lahti, luges läbi ja kleepis pärast ümbrikud kontoriliimiga uuesti kinni. Elanikud aga imestasid, et miks nende postiljon käsi ei pese, sest kõik kirjaümbrikud olid väikesi räpaseid näpujälgi täis. Samuti tüütasid naabrid postiasutust kaebustega kirjade aeglase kättetoimetamise üle, mis oli aga täiesti põhjendamatu süüdistus, sest Loreida Loo-Reha postikäitlemise kiirus oli lihtsalt madal. Vahel võttis võõraste kirjade läbilugemine mitu päeva, eriti veel siis, kui telekast tuli midagi põnevat. Kui aga ühistu koosolekutel kortsunud või vahel postkastist kadunud ajalehtede ja kirjade teema üles võeti, tõstis Loreida esimesena süüdistavalt häält ja oletas, et kõige selle taga võivad olla tulnukad Veenuselt, keda tema nägevat trepikojas tavaliselt öösiti peale suuremaid pidusid.

Lõpuks sai Loreida kirja valmis ning luges selle hoolikalt läbi. Ta mõtles veidi, kriipsutas ühe sõna maha ja asendas selle soliidsemaga. Nüüd peaks tekst täiesti korrektne ja ametlik olema, mõtles Loreida, enne kui paberi kokku murdis ning trepikotta postkastide juurde suundus. Ta libistas paberi ettevaatlikult kolmanda korteri postkasti pilust sisse ja seisatas hetke rahulolevalt. Oluline panus riigi julgeoleku tagamisse oli antud. Loreida kujutles, kuidas ta naabri-Juhani käevangus presidendi vastuvõtule saabub, uhke orden rinnas säramas. Kuidas kõik ajalehed kirjutavad, et valvas kodanik Loreida Loo-Reha tabas riikliku tähtsusega kurjategija otse pahateolt. Lubanud endale hetke unistusteks, võis ta nüüd rahu südames oma turvalisse korterisse nr.2 tagasi minna, sest varsti jõuavad koju näljased naabri-Juhan ja naabri-Juku ja ta jõuab supipoti enne tulele panna, kui teleris põnevad seriaalid pihta hakkavad. Abielu härra Rehaga armastas Loreida kommenteerida, et astus Reha otsa.

Ühel hommikul postkastist ajalehti tuues leidis Anfissa temale adresseeritud kirja. Anfissa keerutas paberit nii ja naapidi, luges veelkord ja läks sellise šokeeriva uudise peale kööki enesele üht konjakiga kohvi keetma. Asi vajas järelemõtlemist. Kohv sai kange ja seda tuli valge kurega heledamaks lahjendada, milleks kulus pool pudelit kallihinnalist jooki. Kui Anfissa oli kohvi ära joonud ja kaks pakki rubla ajast jäänud paberosse Belomorkanal peale tõmmanud, jõudis sõnumi sisu temani ja ta puhkes hääleka lörinaga nutma. Kiri oli kirjutatud koolivihikust välja rebitud ruudulisele paberile ja sinna oli suurte trükitähtedega hoolikalt pealkirjaks maalitud:  ANUNÜÜMKIRI. Edasi oli  kirjutatud TEIE MEES, kuid sõna “mees” oli rasvaste kriipsutustega maha tõmmatud ja asendatud sõnaga ABIKAASA, millele järgnes täiesti uskumatuna tunduv paljastus: PETTAB TEID!!! Alla oli kirjutatud: TUNDMATU HIATEGIA.

ANUNÜÜMKIRI
TEIE MEES ABIKAASA PETTAB TEID!!!
TUNDMATU HIATEGIA

Lõpuks Anfissa rahunes. Ah siis nii! Kõik need aastad! Mille eest? Anfissa nuuksatas. Edasi tuli lõik mahlakas mereväeargoos, aga lugejate tervise huvides ei hakka me seda siia täht tähelt ära tooma. Lisame vaid, et niigi vana maja viskas sellise tiraadi peale  kaks kihti tsaariaegset fassaadivärvi maha ja naabri kassil sündisid  sügisesed pojad enneaegselt.  Anfissa kiituseks tuleb tunnistada, et sellise ohtrasõnalise sõjalaevastiku folkloori peale oleksid kahvatanud ka mõlemad Puškinid. Kõigepealt see vanem, tuntud vene nõukogude luuletaja, kelle poeesiasse poleks kauni emakeele niivõrd väljendusrikkad finessid iialgi mahtunud. Kuid ka Puškinitest noorem, nende laeva vanemabi ja kunagine tuntud Mongoolia hokimängija, kes oma perenime päris tsaar Peetri aegselt suurtükiväelasest esiisalt, ei oleks suutnud sellist väljendusrikkust oma selgematel päevadelgi saavutada. Vaid kapten Vana Tyra, kes suutis laeva sõimamise jõul isegi kütuse otsa lõppedes alati kodusadamasse tuua, oleks mahlaka kambüüsikeele kasutajas ära tundnud oma kaotatud hingesugulase.

Anfissa teadis, et Loreida kahtlustas Ivarit juba ammu mitmenaisepidamises ja süüdistas, et korter kolmes käivad öösel tulnukad, kuigi tegelikult mängiti seal kaarte ja mängimas käisid tavalised pätid mikrorajooni kõrvalmajadest. Mitmenaisepidamise süüdistus tundus Anfissale esialgu täieliku absurdina, sest Ivari naine oli kaheksakordne Musta mere laevastiku sambomeister nii meeste kui naiste arvestuses ja kuidas ta oleks julgenud.  Siis meenus Anfissale, et mees kaob tihti prügiämbriga kahtlaselt kauaks ajaks välja. Ivar väitis küll, et ta käib Lempsi juures õppimas, et teha ära väikelaevniku paberid, sest neil oli plaan nendest osadest, mille Ivar omal ajal sõjalaevastikust pihta pani, allveelaev kokku panna ning hakata sellega kalal käima. Õppimine tundus Anfissale vähe kahtlane, sest Lempsi juurest tulles olid Ivaril alati valge kure lõhnad juures, kuigi Ivar väitis, et ta tarbis seda sihtotstarbeliselt, et kõva pea pehmemaks läheks ning teadmisi paremini omandaks.

Lõpuks võttis Anfissa otsuse vastu ning tühistas Ivari koju sisenemise viisa. Kui Ivar Lempsi juurest saabus, tavapärased valge kure lõhnad juures, ootas Anfissa teda taignarulliga ja tegi talle selgeks, mida korter number kolm territoriaalvetesse sisenemine endaga kaasa toob. Sõjaväes taktikat tundma õppinud mehena otsustas Ivar ülekaaluka jõu ees taganeda. Nüüd pidi ta taotlema varjupaika erinevate sõprade juures, keda ta oli hädas tundma õppinud. Tavaliselt ta neilt aga varjupaika ei saanud, sest sõpradel olid oma perekonnapeadega omad probleemid ja pealegi kartsid nad suurvõimu ehk Anfissa kättemaksu. Ainus, kes talle asüüli võimaldas ja oma kuudis ulualust pakkus, oli Šarik, millest tegi Ivar olulise järelduse, et koer on inimese parim sõber. Ivar tundis selgesti, et elu oli tema vastu ebaõiglane, sest samal ajal kui kõik kahtlustasid teda truudusetuses, pühendus ta uute teadmiste omandamisele nagu Siim Susi, kes ei käinud kanavargil, nagu kõik arvasid, vaid õppis hoopis õhtukoolis hobust joonistama.

Anfissale meenus, kuidas ta kunagi Musta mere äärest Ivari juurde Eestisse sõitis. Siis olid nad noored ja õnnelikud.


Vestlused geneetilise mutantrobotiga I

$
0
0

@ckrabat
Teatavasti programmeerisid nibirulased Maal geneetilised mutantrobotid, keda hiljem hakati inimesteks kutsuma. Nad pidid valitsevaid reptiloide majapidamistöödes abistama: kulda kaevandama, püramiide ehitama ning nibirulaste käsklustest aru saama, nagu robotid ikka. Selleks varustati nad ka elementaarsete teadmistega, millega nad eristusid metslastest. Skeptikute foorumis palus geneetiline mutantrobot O cookievaba Kameelion reptiloidil endale seletada, mis elu on.

Reptiloid: Reptiloidide loodud püramiidikujuline võimuhierarhia õilmitseb aga täies hiilguses: võimupüramiidi tipus on sortsid, reptiloidide käepikendused ehk inimesed, kes õpetavad püramiidi madalamatel  astmetel paiknevaid inimesi õigesti mõtlema. Sortsidest madalamal astmel on libainimesed, kelle juures võib täheldada teatavaid mõistuse algeid ning nad viivad ellu sortside tahet. Sellesse kategooriasse kuuluvad kolumnistid, arvamusliidrid, poliitikud ja muud inimeste tahte mõjutamisega tegelevad institutsioonid. Leheneegrid (uuskeeles lehepruunlased) on hierarhia eelviimasel astmel ning selle seisundi ühiskondlikku saatust võib võrrelda kiltrite, kubjaste ja aidameestega ehk need on madalamast kategooriast esile tõstetud lollid, kes peavad tagama kõrgemate klasside sideme rahvaga ning nemad peavad sundima rahvast süsteemile alluma. Hierarhia kõige alumisemal astmel on lollid.

Geneetiline mutantrobot: Vereliinide teooria on jabur ja ei saa tõele vastata lihtsal põhjusel: mütoloogia järgi olid jumalate lapsed pooljumalad, jumalannade lapsed ¾ jumalikud. See info pärineb eeposest Gilgamesh. Mütoloogilisel ajal anti võimu edasi naisliini pidi. Praegused nn. “siniverelised” on pärinud oma võimu meesliini pidi. Seega on see teooria pullikaka! Icke väljamõeldud reptiilidest kujumuutjaid pole kunagi olemas olnud, need on erakordselt haige fantaasia sünnitised. Jesse Ventura paljastas reptiilide vale (ja näitas Icke’le koha kätte): Jesse Ventura’s Conspiracy Theory – The Reptilian Elite.

Ei tasu igasuguseid nn “teaduslikke” lähenemisi ka tõe pähe võtta. Õige Sumeri ajalugu on näiteks siin.

Järjest enam tundub, et Icke oma valeinfoga on selle nn. Eliidi teenistuses, et rahvast hirmu abil vaos hoida. Kes julgeks vastu hakata mingitele ebainimlikke võimeid ja teadmisi omavatele mutantidele? Keegi ei julgeks. Muide Eliidi teadmised on olnud vabalt kättesaadavad kõigile juba 100 aastat – Sumeri, Egiptuse, Indo-Euroopa ning Ida usundid ja mütoloogiad (judaism, kristlus ja islam on neist hulga kehvemad infoallikad). Mingit muud infot Eliidil ei ole. Meid valitsevad Eliidi nime all kõige tavalisemad, mitte eriti targad, aga see-eest võimuahned karjeristid. Paistab, et inimestele on kerge valedega kotti pähe tõmmata. Irw, irw, irw. Aga, laiemalt võttes on meie kõigi sees madu-uss, mis aga ei tee inimesi kohe kindlasti reptiilideks. Pigem võiks öelda, et pikka aega on lihtsaid sümboleid valesti selgitatud. Kas seda tehti meelega, ma ei tea.

Nojah, aga siin sa lähtud juba ise nn eliiditeooriast, arvestades Icke nende hulka. Pole võimatu, et ka Icke on reptiloid, äkki ongi.

Ei, ei ja veelkord ei! Icke ei kuulu eliidi hulka, kuid pole võimatu, et “Eliit” finantseerib tema haigeid fantaasiaid ja kasutab teda enda huvides.

Nagu pole võimatu ka see, et võim on vahepeal reptiilidelt lollide kätte üle läinud, kes lihtsalt reptiilide loodud masinavärki enda huvides kasutavad :)

Reptiilid ei ole mingit masinavärki loonud, seda on ikka inimesed teinud. Mütoloogia järgi jätsid jumalad planeedi Maa maha peale veeuputust. Viimasena pühkis Maa tolmu jalgadelt Kreeka õigluse jumalanna Astraea. Miks peaksid UFO-lased suhtlema valetavate mõrvarlike kujudega, nagu meid uskuma püütakse panna?

Loomulikult on seda inimesed teinud, kes veel, aga võttes eeskuju reptiilidelt pärandatud süsteemist.

Sorry, aga mis on väidetavalt kristlikule alusele rajatud tsivilisatsioonil pistmist paganausuga (sealt on ju reptiilide algidee pärit) ja selle loodud süsteemidega? Kristlased hävitasid oma konkurendid üpris põhjalikult.

Mis seal vahet on, kuidas teadmine edasi antakse, kas läbi kristluse või paganluse? Kristlus muutus agressiivseks küll alles peale seda, kui ta omandati poliitikute ja võimurite poolt, aga seda on kõik usud praktiseerinud.

Aga milliseid teadmisi on jagatud läbi kristluse? Katoliiklased leidsid, et orjadele on parim kirjaoskamatus. Ka ametlik luterlus ei soosinud haridust. Kas Te mõtlete orjalikkust? Et inimesed peavad allaheitlikud olema oma jumalast seatud valitsejate suhtes.

Ka Skeptics Society tegevust koordineerib reptiloid Dinesh D’Souza, kes jagab korraldusi sorts Michael Shermerile.

Kahjuks või õnneks ei ole mul aega tutvuda selle lehega ja selle eestvedajate reptiloidse taustaga. Irw, irw, irw.

Jätame need vereliinide kehtimised hetkeks sinnapaika ja võtame kätte erinevate rahvaste pärimusmüüdid, millel põhineb ka Gilgameš. Sarnasusi on väga palju ja kui me neid omavahel kõrvutame, siis saame teatud sündmused kenasti ühele ajajoonele paigutada. Pärimusmüütide hindamisel tuleb loomulikult arvesse võtta inimkonna evolutsioonilist arengut. Ei saa nõuda sarnast perspektiivi tsiviliseerimata Austraalia aborigeenilt, Uus-Guinea metsinimeselt, neandertallaselt ja täna päeva lääne tsivilisatsioonis üles kasvanud inimeselt. Iga liik vaatab sündmustele vastavalt oma tsivilisatsiooni astmele ja seal kehtivale märgisüsteemile. Gilgamešis, Piiblis, aga ka asteekide ja maiade pärimustes on väga palju sarnaseid asju, mis on tulevastele põlvedele pärandunud läbi primitiivse loodusrahva märgilise süsteemi.

Teil on õigus. Erinevad mütoloogiad tunduvad olevat ühe müüdi erinevad tõlgendused, mis tekkisid hõimude lahku kolimisel, rännakutel lisandus uusi detaile, kuni müüdid seoti oma uue kodumaaga. Jaan Puhvel raamatus “Võrdlev mütoloogia” anna hea ülevaate indo-euroopa mütoloogiast, mis paistab olevat enamiku mütoloogiate aluspõhjaks. Tulnukate külaskäik on võimalik (ise hakkan UFOnautidesse uskuma, kui neid katsuda saan, ennem mitte), kuid mütoloogia järgi toimus see enne veeuputust, mis pidi toimuma kusagil 10 000 – 12 000 aastat tagasi. Need tulnukate ja inimeste ühised järglased hävitati, seega ei saa kaasaegse isehakanud eliidi järeltulijad neist pärineda. Tuntud “jumala pojad” on Egiptuse 5 dünastia vaaraod, Aleksander Suur, järgijate poolt muudeti selleks olematu Jeesus.

Jeesus polnud kindlasti olematu, seda väidab küll dogmaatiline neukkuteadus, aga müüdid ei tekki tühjale kohale. Andmed on suuresti pärimuslikud, sest tegemist oli meie mõistes ääremaaga, kus ajalehtede ja internetiga oli kehvasti ning omas ajas ei olnud tegemist väljapaistva ühiskonnategelasea. Ametlikku ajalukku kirjutati põhiliselt valitsejad. Küll võib tegemist olla segaverelise tulnukaga.

Kui ta selline suur imetegija oli, miks vaikisid siis kroonikakirjutajad? Miks on need üksikud katkendid, kus Jeesusest juttu, võltsinguteks osutunud?

Missugused kroonikud on temast vaikinud? Missugused katkendid on võltsinguks osutunud? Allikaid on vähe, kuid neid on olemas. Jeesus oli perifeerse piirkonna kohaliku tähtsusega avaliku elu tegelane põhivoolu meedia selliseid tavaliselt ignoreerib. Isegi selline autoriteet nagu Titus Flavius Josephus mainib.

See on üks võltsingutest, seega viiteid Jeesuse kohta kaasaegsete sulest pole. The Jesus Forgery: Josephus Untangled “The arguments of the ‘Christian Ajax,’ even Lardner himself, against it are these: ‘It was never quoted by any of our Christian ancestors before Eusebius. …” Väidetavalt olid jumalate järeltulijad blondid (Eenoki järgi), piiblis pole selle kohta küll midagi. Blondina oleks tema eriline välimus kindlasti tähelepanu äratanud, kas pole nii.

See blondi jutt on vale, bullshit, igasugust värvi reptiloide on on olemas. Kusagil pole Jeesust blondina kujutatud.

Loomulikult tuleb originaalallikatele vesi peale tõmmata ja peldikupotist alla lasta! 10) THE BOOK OF METHUSELAH
“106.1 And after those days my son Methuselah chose a wife for his son Lamech and she became pregnant by him and bore a son.
106.2 And his body was white like snow, and red like the flower of a rose, and the hair of his head was white like wool. And his eyes were beautiful and when he opened his eyes he made the whole house bright, like the Sun, so that the whole house was exceptionally bright.”

Vot siin avaldubki vahe reptiloidide ja geneetiliselt muundatud robotite, inimeste ja lollide vahel – lollid on inimeste Nibirul aretatud primitiivsem, kuid töökindlam mudel, hiljem on nad omavahel segunenud. Reptiloidid on võimelised erinevate allikate põhjal protsesse sünteesima ja analüüsima. Mutantrobotid ajavad tekstist näpuga tõde taga. Puhastverd reptiloide pole enam ammu, seepärast on reptiloid pigem sotsiaalne staatus.

Selle jutu peale paluks selgitust, mida Teie reptiloidi all silmas peate. Kuidas aru saada kes on reptiloid, kui see on sotsiaalne staatus? Reptiloidid olid Icke haige fantaasia järgi kujumuutjad. Kas tänapäevased reptiloidid enam kuju ei muuda?

Ma ei ole selle Icke töödega eriti tuttav. Mul on üks tema raamat, aga ei ole viitsinud seda läbi lugeda. Seetõttu ma ei tea, kuidas tema seda reptiilindust käsitleb, aga kindlasti ei ole tema selle teooria looja. Kujumuutjatest ma ei tea samuti suurt midagi ja eriti sellesse ei usu. Nagu ma ütlesin, puhastverd reptiloide ei ole arvatavasti üldse enam järele jäänud, seetõttu ei saa me enam rääkida bioloogilisest reptiloidsusest, vaid geneetilisest reptiloidsusest, mis võib avalduda isikute sotsiaalse staatuse läbi. Ühel või teisel isendil avalduvad reptiloidsed jooned tugevamini ja seda saab testi abil kindlaks teha. See test, millele ma  viitasin, on muidu kehtiv ning töökindel primitiivne test, aga ta on selle nimetähtede osaga absurdiks keeratud ja pole seetõttu usutav. On muidugi keerulisemaid ja töökindlamaid teste. Pealegi ei ole reptiloidinimel kodanikunimega suurt midagi pistmist. Samuti ei mängi vereliinide teooria siin suurt rolli, sest reptiloidid kasutavad järglaste üleskasvatamiseks sageli surrogaatvanemaid. Vt näiteks Maarja, Joosepi ja Jeesuse lugu, eemalda sealt müüt ning siis hakkab kõik klappima.

Minu jaoks on vastuvõetamatu vastutustundetus levitada New Age jura (antud juhul reptiilidega seonduvat!). Ka naljategemine antud teemaga võiks olla moraalselt taunitav, kuna meid ümbritsevate inimesetaoliste mõtlemisvõimetute olendite hulgas on palju kergeusklikke, kes usuvad ka loodusseadustega vastuolus olevad utoopilisi teooriaid pimesi.

Nonii. Miks me räägime tulnukate ühest külaskäigust? Samuti on võimalik, et siia jäid mingid kolooniad, kes aja jooksul inimestusid jne. Sellesse vereliinide teooria katkematusesse võib tänapäeval suhtuda teatava skepsisega, niikaua kui otseseid tõendeid pole. Mingid vereliinid hävinesid, mingid liinid kestsid edasi, aga praeguseks ajaks ei saa me kindlasti rääkida enam puhastest vereliinidest. Lihtsalt mõnes lööb reptiloidne päritolu rohkem välja kui teises ja liigilises kontekstis on ka reptiloidid tänapäeval inimesed :) Jällegi ei maksa eirata ajalist distantsi, sest ajavahed on hilisemas ajas ikka tohutult kokku surutud. Võib ju vaadata, missugused arengud toimusid 2014.a. eKr. Milline oli maailm siis?

Aga palun tutvuge siis: piibli-ajastu ühiskonna väärtused.

Meie siin tavateadvuses opereerime enamasti mõnesaja aasta piires, kui teadmine on suhteliselt värske. Kõik need pärimused aastatuhandete jooksul moonduvad. Tulnukate külaskäikude juuri võib otsida tsivilisatsioonide tekkest. Miks mõnes kohas toimusid plahvatuslikud murrangud, aga mujal ei toimunud mingit arengut? Jällegi tasub otsida seaduspärasusi, mitte üksikuid fakte, alles siis saab mingeid üldistusi teha. Miks tulnukad ei ole tulnud mõnel sellisel ajastul, kui inimtsivilisatsioon on arenenud piisavalt kaugele, sellele ei oska mina vastata, aga see tähesüsteemide vaheline sõitmine ei ole lihtne ja vabalt võib 10 000 aastat olla mõnes teises süsteemis samasugune mõõde kui 10 aastat inimestel.

Millal tekkis tsivilisatsioon? Ehk annate mõne viite.

Tsivilisatsiooni tekkimine erinevates kohtades – Sumeris, Hiinas, Induse orus, Kesk-Ameerikas jne. Miks just seal? Pärimusmüüdid jumalatest võivad vabalt olla tulnukad teistelt planeetidelt, vähemasti ei saa me seda välistada ning rändplaneet Nibiru võib vabalt olla kosmoselaev, sest kuidas said harimata metslased planeeti kosmoselaevast eristada?

Te räägite endale vastu. Te viitasite “langenud inglitele” kes inimkonda õpetama tulid – nad õpetasid ka matemaatikat ja astronoomiat, seega millised harimata metslased. Ma panen seekord lingi.. Miks peab uskuma New Age jura, kui originaalmaterjalid on kättesaadavad? Müstiline element puudub – on planeet Jupiter või ka Merkuur. Kas fantaasiad kaaluvad üles tõe?

Või võtame Piiblis esineva pärimuse langenud inglitest, kes inimestele kõiksuguseid teadusi õpetasid. Mida näitavad need pooljumalad ja muud tegelased? Näiteks seda, et tulnukad said järglasi maal asuvate inimestega. Liikidevahelise paljunemise võimalus on olemas, eksisteerivad muulad, liigrid, tigonid ja tegelikult väga palju erinevate liikide järglasi. See on ju täiesti “teaduslik” seletus :)

Huvitav, huvitav! Piibel on usaldusväärne allikas? Ma ei usu oma silmi. Peaaegu kõik seal kirja pandud usutõed on kokku varastatud oma naabritelt.

Piibel ei ole mitte vähem usaldusväärne kui Gilgameš, Läti Henrik või Bartholomäus Hoeneke. Olenemata sellest, kust need tõed kokku on kraabitud, on need ikkagi tõed, mis ühtivad teiste selle piirkonna pärimustega. Islam on veelgi rohkem usutõdesid laenanud, aga ta on lihtsalt noorem usk. Kristluses on uue testamendi osa üsna originaalne, aga ärgem unustagem, et Jeesus ise oli usutunnistuselt judaist.

Pauluse luulutused uues testamendis ei haaku mingite kohalike tõdede ja pärimustega. Tegu on VT ennustustest valesti aru saamisega ja sisu poolest täieliku umbluuga. Seega ei midagi originaalset.

No Pauluse tekstide eesmärk ei olnud enam sündmuste kirjeldamine, vaid neile rajatud ideoloogia ehk sõnumi edasiandmine.

Kui see saladus pole, siis ehk valgustaksite mind pimedat nendest mitmetest “inglite langemistest”?

Selle kohta võib lugeda erinevatest allikatest. Isegi Piiblis räägitakse inglite mitmest langemisest.

Tundsin huvi Teie poolt mainitud mitme langemise kohta. Kas nende mässudega on samamoodi nagu Messia tulekuga? Iga ususektikene ootab oma personaalset Messiat? Igal sektil on oma inglite langemine? Irw, irw, irw.

Need võivad olla sündmuste erinevad tõlgendused. Kas need muistsed liinid on säilinud tänapäevani või on vahepeal katkenud, seda me täpselt ei tea, aga see meesliini/naisliini argument pole tõsiseltvõetav, sest igasugused asjad sh reeglid võivad ajaloo käigus muutuda. Nii on inimestel eriti varasemal perioodil esinenud matriarhaalseid ühiskondi, kuigi tänapäeval on (veel) domineerivad patriarhaadid. Samas liigub maailm Robert Merle “Kaitstud mehed” kirjeldatud ühiskonna suunas.

Patriarhaat on mõned tuhanded aastad vana, emajärgne põlvnemine vähemalt 100 000 aastat vana. Reeglid? Te mõtlete keskaegseid sugupuude muutmisi selle väidetava eliidi poolt, et eellaste hulka mõni jumalik kuju sebida? Midagi püha pole kuninglikes isikutes kunagi olnud, nende esivanemad tapsid lihtsalt kiiremini ja jäid ellu. Lisaks on kõik heledanahalised inimesed “siniverelised”, mitte ainult eliit, kuna veenid paistavad läbi naha sinistena.

Mõnel pool väidetakse, et planeet Nibiruks kutsutud kosmoselaev sai hukka koos reptiloididega. Võimalik, et selle hävitasid lollid, inimestele sarnased geneetiliselt muundatud robotid, kes võtsid Nibirul võimu üle ja jõid laeva pidurivedeliku varud ära. Pärast seda ei suutnud nad enam laeva otse juhtida ja põrutasid mõnele suvalisele planeedile otsa. Reptiilide loodud süsteem toimib ja pole võimatu, et nii mõned reptiloididki resideeruvad planeedil edasi ja ootavad omade saabumist.

Eh, oh, ah! New Age gurusid ei jõua ära siunata. Kui palju valeinfot on nad inimestele ette söötnud, mille inimesed õhinaga omaks on võtnud. Jube hakkab. Alustame teaduslikult! Babyloonia astronoomias kutsuti Nibiruks (Neberu, Nebiru) Jupiteri, ühes kirjutises ka Merkuuri. Müstilise planeediga/kosmoselaevaga on seega natuke kehvad lood. Mida põle, seda põle.

Jah noh, teeme vahet ikka nimetustel ja sündmustel. Küsimus ei ole ju selles, kas planeedi/kosmoselaeva nimi oli ikka Nibiru või midagi muud, vaid kas see kohtumine ka tegelikult aset leidis. Muide kuupäev 21.12.2012 ei saa kehtida juba sellepärast, et ajaarvestus on vahepeal mitmeid kordi muutunud ja meil pole teada kuidasmoodi nemad seal Nibirul üldse aega arvestavad. Aga kui me lähtume hüpoteesist, et Nibiru oli tegelikult kosmoselaev, võis sellega igasuguseid asju juhtuda.

Pöördume tagasi “eliidi”poolt mingi salajase, ainult valitutele mõeldud info varjamise juurde. Seda kurdate Teie ja ka erinevad esoteerikahuvilised. Kust pärineb Teie info, et eliidil on erilised teadmised? Ajakirjanduses ilmunud nupukeste põhjal, mis paljastavad vabamüürlust? Aga vabamüürlus ei ole juba pikka aega mingite salateadmiste hoidja ja edasikandja. Oma võimalikud saladused viskasid nad üle parda juba pikka aega tagasi – 19 sajandil. Vanad vabamüürluse materjalid on samuti leitavad. Templirüütlid raiusid oma saladused kirikutesse ja pühapaikadesse, samuti pani põhilised saladused kirja Wolfram von Eschenbach oma Parzival’is. Millised olid Graali kandja Repanse de Schoye iseloomulikud jooned?  ”235. … Kel õige meel, aus mõtteviis, kes valest vaba …” Kuidas valib Graal omale väljavalituid? Mitte sõnagagi pole juttu mingitest suguvõsadest, salaseltsidest jne. “470. Graali (Lapsit exilis – see on kivi, mitte karikas!) peale ilmub selle isiku nimi, kes on väljavalitud, peale lugemist see kaob.”

Kus ma olen maininud vabamüürlasi jt? Suur osa sellest vabamüürlusest on liivakastimängud. Jõujooned lähevad kusagilt mujalt ja reptiloidid enamasti avalikkuse ees ei tegutse. Avalikkuse tähelepanu taotlevad ikka mutantrobotid jms seltskond, et oma sotsiaalselt staatuselt kõrgemana paista. :)

Kuidas on varjatud infoga lood tegelikult? Enamus tähtsamaid religioosseid tekste on kättesaadavad inglise keeles. Alustuseks selline kaev nagu Sacred text; kättesaadavad on enamus esoteerilistest tekstidest, ka alkeemiat puudutavad . Sellest arusaamiseks tuleb alustada lihtsamast indo-euroopa mütoloogiast. Nii lihtne see ongi. Jutu võib kokku võtta nii: Te räägite reptiloididest (kujumuutjad), kuid täpselt ei tea, mis need on. Icke (reptiilinduse issi) teooria on Teile tundmatu ja Te olete arendanud oma reptiilinduse teooria. Järele mõeldes olen ma ennemini tark “mutantrobot”, kui võõra infoga täidetud reptiloid.

Ma tean väga hästi, kes on reptiloidid, aga see ei tähenda, et ma olen ilusti pähe õppinud selle, mida Icke on nende kohta kirjutanud ja usun pimesi. Mida on Icke kirjutanud kujumuutjate kohta? Kas seda, et reptiilid on omandanud inimese väljanägemise? Või siis seda, et reptiilid tegutsevad, kui parasiitorganismid, kes võivad suvalise inimese keha üle võtta? Õige on pigem see teine eksistentsivorm. Üks test, mis võimaldab lihtsasti eristada inimesi ja reptiloide, ongi näiteks nende võime näha puude taga metsa ehk protsessuaalne mõtlemine. Mutantrobotid on tavaliselt ühemõõtmelised, sest nad on programmeeritud käskude täitmiseks, kulla kaevamiseks ning püramiidide ehitamiseks. Nende tegevust juhivad materiaalsed instinktid. Segaverelised ehk valdav osa inimkonnast on kahe- ja kolmemõõtmelised. Reptiloidid on vähemalt nelja- või viiemõõtmelised.


Vestlused geneetilise mutantrobotiga II

$
0
0

@ckrabat

Jätkuvad vestlused geneetilise mutantroboti ehk inimesega O cookievaba Kameelioni isikus. Teises osas hakkab jutt kalduma päevapoiliitilistele teemadele, sündmustele Lähis-Idas ning Snowdenijahi sidumisele võimaliku invasiooniga Süürias kuni Kolmanda maailmasõja ohuni välja.

Reptiloid: Meediakampaaniate kasutamine Wikileaksi looja Julian Assange’i ja Ühendriikide jälgimissüsteemi paljastanud Edward Snowdeni vastu meenutavad pigem Hollywoodi filmistsenaariume kui normaalset elukorraldust. Näiteks Assange on kindlasti reptiloid. Snowdenis ma kahtlen, aga ma ei tunne tema tausta. Ma arvan, et ta on pigem süsteemiga vastuollu läinud leheneeger.

Geneetiline mutantrobot: Kõik ei ole kuld, mis hiilgab!

Ega see eriti ei hiilgagi, kui vaadata sisulise külje pealt, mida need nn paljastused kaasa on toonud. Nagu ma mainisin, siis ka antikangelane on tegelikult kangelane. Kurat ei ole mitte väiksem kangelane kui Jumal jne, lihtsalt päris elus ei lõpe kõik headuse võiduga nagu Sõrmuste isandas, vaid kehtib teatud tasakaal. Meeleheitlik jaht Assange’i (kes on arvatavalt reptiloid ja seetõttu ootab teda eriti karm saatus) ja Snowdeni vastu tundub naeruväärne, sest hoolimata meediakampaanias abil loodud negatiivsest kangelaseoreoolist a la Osama bin Laden, ei ole nende tegevuse tagajärjel juhtunud suurt mitte midagi ja seda näeb igaüks, kes vaid seda näha tahab.

Bin Laden oli aastaid ameeriklaste kangelane ja koostööpartner (NL sõda Afganistanis). Vihavaen tekkis kui USA väed Saudi Araabiasse oma sõjaväebaasi said. Enne surma 2001.a. oli ta ravil USA sõjaväehaiglas. Ta oli Afganistani sõja kangelane nii USA kui kogu islamimaailma jaoks.

Osama bin Laden löödi ametliku versiooni järgi 2011.a. lihtsalt maha. Küsitav on minu jaoks lihtsalt tema võrdlemine kurja geeniuse professor Moriartyga, see on meediaefekt. Tegelik bin Laden võis olla ja oligi ühe väikese terrorirühmituse juht, aga tema mõju islami kogukonnale oli märgatavalt väiksem, kui meediamulli abil ette kujutatakse.

Ametlik versioon? Surnul on vist raske oma nime mustamise vastu võidelda ja protestida. Originaal bin Laden mõistis rünnaku WTC-le hukka. Seega ei ole ta seoses surmaga 2001.a. lõpus saanud neid jaburaid avaldusi teha, mida tema nimel tehti. Selle väidetavalt tapetud tüübi kosmeetiline operatsioon oli perfektne, aga inimese silmi sarnaseks opereerida pole võimalik. Võrrelge silmi ja Te veendute, et tegu 2 erineva isikuga. Seda jahti võis võtta kui ullikeste lollitamist.

Al-Qaeda on meedia poolt muudetud samasuguseks sissetöötatud kaubamärgiks, mida kasutavad need, kellel pole sellega vähimatki pistmist. Täpselt samuti nagu miskid mehed müüvad odavalt tänaval Rolexi kelli.

Al-Qaeda: Loodan, et Teid veenab kõrge USA riigiametniku ülestunnistus: Hillary Clinton We created Al Qaeda . “In this video Hilary Clinton admits that the US government created and funded Al-Qaeda in order to fight the Soviet Union.”

Jou-jou. Miks ma ei peaks uskuma ametlikku versiooni, aga samas tulnukaid uskuda ei tohi :D Kusjuures ma ei usugi, aga oskan mõningaid protsesse sünteesida. Väga palju asju on tuletatavad ning loomulikult võib midagi valesti minna, aga sellepärast ei pea veel mingit ideoloogiat pimedalt uskuma.

Einoh, uskuda võib ju kõike, keegi seda keelata ei saa. Ajupesu tehnikad on tõhusad, midagi pole öelda. Irw, irw, irw.

Bin Ladeni hukkamine 2011 kõlab väga tõepäraselt. Seda enam, et ta oli loodud hilisemate vaenlaste poolt. Teisele poole sattunud reptiloididega käiakse väga julmalt ümber :)

No, noh!

Meie sõber Osama bin Laden ei olnud mitte usuliider, vaid puhtavereline poliitik, sotsiaalselt staatuselt reptiloid, mille tõttu ta on enam tähelepanu pälvinud.

Kuidas selle ammu surnud kurjuse kehastuse bin Ladeni tapmisega 2011 oli? Kas ikka tõepärane? Raisata hiiglasummad ajades taga surnud mehe vaimu …. Kes vastutab nende sõjaohvrite surma pärast? Demokraatia/timukakraatia sildi all kaose tekitamise ja riikide keskaega tagasi pommitamise eest.

Müüt bin Ladenist oli loomulikult üle võimendatud ja mul on raske uskuda, et tegemist oli ülemaailmse terrorivõrgustiku tunnustatud juhiga. Lihtsalt ta oli tänapäeva meedia võimalusi kasutades selleks loodud. See, et paljusid tulevasi terroriste kasutati Afganistanis, on ju üldteada fakt, milles mind veenda pole tarvis :) Aga mingeid jutte variisikutest ja erinevatest silmadest ei maksa mulle ajada, vaid parem tuua vettpidavad tõendid, et asjad olid just nii :)

Alustuseks võiks olla see lõiguke: Report: Bin Laden Already Dead Published December 26, 2001 FoxNews.com. Kust pärineb nende info? Kes täpselt selle info neile ette söötis? Kes sellisest infolekkest kasu saavad? Vastuseta küsimusi on hulgi. Ühe kuulujutu järgi pidi juunis algama sõjaline sekkumine Süürias, Snowden oleks sobinud ideaalselt nendelt sündmustelt tähelepanu eemale juhtijaks. Kas pole nii?

Ma vaatasin just kalendrisse, käes on juba juulikuu, aga sissetungist Süüriasse ei miskit :) Kui keegi oleks tõepoolest Süüriasse sekkunud, siis oleks Snowden peagi unustatud ja ta oleks võinud rahulikult sõita kuhu tahes. :)

Kui väidetavalt relvi vedanud laevukene pooleks murdus ja relvi täis konteinerid pooliku laeva pardal merele hulpima jäid, siis oli relvastuseta keeruline sõjalist operatsiooni alustada. Kinnitust sellele kuulujutule (relvade kohta) veel tulnud ei ole. Lisaks võttis hulpiv tagaosa kätte ja uppus ära …

Muidugi mitte pole kinnitust tulnud, sest see on täielik jama. Ükski sõjaline operatsioon ei jää ära sellepärast, et relvi vedav laevuke läks põhja. Ilmselt juhtisid seda laeva vanemabi Puškin ja mitšman Volkov, kes ühel tormisel ööl hirmsa pohmakaga gürokompassi tühjaks jõid. Admiral Nelsoni ajal võis niimoodi juhtuda, praegu enam mitte.

Tormi nagu ei olnud, nähtavat põhjust murdumiseks ka mitte, järsku oli põhjus nähtamatu: lasti vale paigutus laeval. Keskel olid liiga rasked konteinerid? Mida need küll võisid sisaldada?

Sisaldada võisid mida iganes, teoreetiliselt ka relvi, aga kuna mitte kogu last põhja ei läinud, siis leiab hoolsa guugeldamisega ehk ka lasti sisu üles. Sõjalise operatsiooni läbiviimiseks pole tarvis kasutada venelastest ja filipiinodest meeskonnaga Jaapani eralaeva. Näiteks võeti juba 20.sajandi alguses kasutusele lennukid.

Laevaga vedades tuleb ehk odavam? Meeskonna palgad võivad olla ka kordades väiksemad, kui kohalikele maksta tuleks. Suurte sõjalennukite kasutamine ärataks tähelepanu.

Mis on sõjapidamise eesmärk? Kas sõda on tänapäeval üldse võimalik “odavalt” pidada? Vastupidi, sõjapidamise eesmärk ongi mingeid rahasid ümber kantida, et nad lõppkokkuvõttes õigesse kohta jõuaksid, sest isikute ring, kes sellest teenida tahab, on päris suur. Nii et see odavus pole kindlasti argument. Odavalt ajavad asju salakaubavedajad, et väheste vahenditega rohkem kasumit saada, aga mitte riigid.

Juuni keskel toimus vaikne sõjaks ettevalmistumine, seda viidi läbi saladusekatte all, kuna rahvas on väsinud sõdadest, millest koalitsioon suudab väljuda ainult kaotajana.

Mulle tundub, et lollid on tõepoolest reptiloididelt juba võimu üle võtnud :) Kui me räägime välisriikide suuremahulisest operatsioonist nagu Lahesõda või Iraak 2003, siis sinna ei viia varustus kohale eralaevadega. Ja operatsiooni ei jäeta ära, sest üks laev murdus juhtumisi pooleks. Samuti ületaks Süüria interventsiooni uudistekünnis iga kell Snowdeni afääri oma. Sõda lihtsalt müüb paremini. Süüria interventsiooni oleks saanud varjutada mõne teise sõjaga :)

Hävitamisele kuuluvaid riike kahjuks rohkem ei ole – Süüria ja Iraan on jäänud.

Oi, ei, see ei ole üldse mitte muutumatu nimekiri, sinna võib igaüks sattuda, kui selleks tuleb sotsiaalne tellimus. Aga sõjapidamine on kohutavalt kallis tänapäeval, sellepärast valitakse hoolikalt, kelle vastu ja missuguste jõududega tegelikult sõtta minnakse.

Hihaha! Hea plaan Snowdeni kattevarjuna kasutamiseks läks vett vedama. Mis põhjusel siis Süüria naabrid invasiooniks valmistuvad? 1000 Yemeni Troops to Take Part in Liberation of Syria  “The Republic of Yemen is preparing, along with 17 other Arab and western countries including all GCC countries except Oman, to go to war against Bashar Al-Assad to liberate Syria. Troops of various countries are maneuvering and exercising along the border between Jordan and Syria.”

Süürias kodusõda juba käib ning loomulikult peab opositsioon kusagilt relvi saama, mistõttu ma ei välista, et seal võis mingi kogus neid isegi olla.

Huvitav suhtumine! Loomulikult tuleb relvastada islamistlikke mõrtsukatest salafiste/wahabiste, et regioonis stabiilsus lõplikult likvideerida. Irw, irw, irw.

Samuti pole mingi üllatus see, et vabatahtlikud regiooni riikidest käivad naabrite juures sõdimas. Kas on seal usulised, ideoloogilised või lihtsalt rahalised põhjused.

Minu antud lingis ei olnud juttu vabatahtlike sõtta minekust.

Süüriast ja vabatahtlikest – kuna ametlikult ükski riik selles konfliktis ei osale, siis on igal juhul tegemist vabatahtlikega, mis ei ole maailmas haruldane nähtus. Maailmas liigub ringi hulgaliselt sõjardeid, kes müüvad oma teeneid ja teenivad elatist sõjast sõtta liikudes.

Juttu oli riikide sissetungist Süüriasse, vabatahtlikud ei puutu asjasse! Järelikult hakkavad riigid Süüria konfliktis osalema …

Riikide sissetungist Süüriasse saame rääkida sel juhul, kui üks või teine riik on tunnistanud, et tema regulaarväed võitlevad seal või on selle kohta olemas tõendid. Minul selliseid tõendeid ei ole. Araabia Liiga on tunnustanud küll Süüria opositsiooni seadusliku esindajana ja mõned riigid on neid relvastanud, kuigi mitteametlikult. Mustal turul liigub piisavalt relvi, et nüüd sellepärast küll ükski sõda pidamata ei jää. Ma soovitan igasugustesse vandenõuteooriatesse skeptiliselt suhtuda, sest enamasti need ei pea vett, igat sorti leheneegrite poolt välja mõeldud, kellel puudub protsessuaalne mõtlemine :)

Kas te tõesti ei tea “terrorismivastase sõja” tagamaid? Te pole tähele pannud, kuidas hävitatakse islami pühamuid, tapetakse traditsioonilise islami vaimulikke????

Sellel sõjal pole usuga suurt midagi pistmist. See usuteema on mõeldud rohkem mõtlemisvõimetutele mutantrobotitele, kes kannavad väikese hulga äärmuslaste tegevuse üle tervele usule ja muidugi viib see lõppkokkuvõttes konflikti laienemisele, kui hakatakse üldistama ning mingite väliste tunnuste järgi õigeteks ja valedeks jagama.

Ai, ai, ai. Nii kehvakesed need üliaustusväärse reptiloidi teadmised siis on.

Terrorismivastasel sõjal pole loomulikult usuga suurt midagi pistmist, sest ei võidelda ju ühe või teise usu vastu. Osama bin Laden pole kunagi olnud usuliider, vaid avaliku elu tegelane, kes kasutab religiooni oma poliitilise tegevuse õigustamiseks kasutatavas retoorikas.

Minu antud lingis 1000 Yemeni Troops to Take Part in Liberation of Syria oli juttu täiemõõdulise sõja alustamisest Süüria vastu, õigemini selle ettevalmistamisest, aga vastuseks tuli blä-blä-blä.

Millele see link viitas – keegi anonüümne Jeemeni diplomaat (võib-olla reptiloid :irw) väitis, et Jeemen valmistub Süüriasse vägesid saatma. Kas sellele infole on tulnud kinnitust – ei ole. Kas Jeemeni väed on Süürias – ei ole. Järelikult oli kellelgi tarvis tekitada tahte manipuleerimisega soovmõtlemine, et valmistutakse Süüriat vallutama. :)

Isegi mina, kuigi olen naine, olen tähele pannud, et soovitakse võimuvahetust Süürias ja Iraanis. Viimases vahetus president, pole teada tema välispoliitilised eelistused! Kas Teil on meelest läinud Iraak – massihävitusrelvad, mida ei olnud, Süüria võimudele määritakse kaela keemiarelva kasutamist, kuigi on teada, et seda kasutasid mässulised. See on otsitud põhjus sekkuda riikide tasemel nn. Süüria kodusõtta. Kuidas on sõjahüsteeriaga? Sorry, unustasin Süüria sõja ettevalmistuste lingi panna: Setting the Stage for War: US Troops Deployed to Jordan, Preparations to Invade Syria? Global Research, April 19, 2013. “In testimony before the US Senate Armed Forces Committee on Wednesday, top US defense officials announced that they are deploying 200 troops of the 1st Armored Division to Jordan. They will establish headquarters near the Syrian-Jordanian border and plan for a rapid build-up, involving 20,000 or more US troops, awaiting orders from the White House to invade Syria.”

Ok, isegi mina, kuigi olen reptiloid, tean, et välispidist sekkumist Süüria kodusõtta ei tule, vähemalt tänase päeva seisuga mitte. Täpselt samuti võin suure saladuskatte all öelda, et lähitulevikus ei ründa Venemaa Eestit ja tulnukad planeeti Maa. Loodetavasti ei nüli teised reptiloidid mind nüüd salateadmiste avaldamise pärast elusalt. Mis seis on mõne aja pärast, seda küll ei tea. Küll osalevad juba täna mõlema poole peal välismaised vabatahtlikud, põhiliselt teistest islamiriikidest. Keemiarelvade kasutamise kohta minul küll nii täpset inffi pole, kas keegi on üldse kasutanud ja kes. Iraani presidendi välispoliitilised eelistused on avalikult kättesaadavad.

Kas tõesti? Ilusaid sõnu oskavad kõik poliitikud teha, aga tegelikult tõmmatakse rahvale kott pähe. Mind huvitavad pigem tema koolikaaslased, sidemed, ühingud kuhu kuulub. Selline info ütleb, milliseks kujuneb Iraani tulevik. Praegu tundub tõenäoline, et Iraani hakatakse lõhkuma seestpoolt, ilma välisriikide sõjalise sekkumiseta. Iraani puhul on häirivad vabamüürlaslikud sümbolid, mida Iraan täis on. Reptiloidile on loomulikult teada ka kõik salasidemed, salakokkulepped, tulevikuplaanid … Kuidas on inetu minevikuga? See tuletab kangesti “Araabia kevadet” meelde … Huvitavaid faktikesi … The British And U.S. Governments Installed Khomeini Into Power In 1979.  The first clue that caught my eye was the Shah’s own words. “If you lift up Khomeini’s beard,” he said, “you will find Made In England written under his chin.” Need kirjutised lollidest võiksid olla isegi naljakad, näiteks mõned aastad tagasi. Me oleme vaikselt jõudnud olukorda, kus see tekitab nördimust, kuna rumalate inimeste hulk ruutmeetri kohta hakkab ületama taluvuse piiri. Nibiru ja vereliinide teooria on üheks selliseks päästikuks mil ma hakkan tuld ja tõrva suust välja pritsima. Nii et ettevaatust …

Geneetilise mutantroboti jutust joonistub ju välja puhtakujuline vandenõuteoreetik… :D Salasidemed, salasümbolid, sala…. misiganes.Ja siis teadmine, kuidas asjad tegelikult on. :D

Kahju, et mõningad pimedad on. Jutust joonistub välja ainult hirm III Maailmasõja ees. Naised ja lapsed on need õnnelikud, keda vägistatakse ja tapetakse halastust tundmata. Mida teha, see ju meeste maailm …

No see kolmas maailmasõda käib juba ammu :D Seda tehakse lihtsalt teistmoodi kui sajand tagasi, sest see on hoopis üks teine maailm praegu. Tegelik sõjategevus toimub virtuaalmaailmas ja üha rohkem inimesi kolib sinna elama. Mis aga reptiloididesse ja salasidemetesse puutub, siis kõik on ju avalik, nii nimekiri (need on valdavalt küll sortsid) kui ka suurem osa teemasid, mida reptiloidide ja sortside kohtumisel arutati.

Nüüd vaatan ma Teie peale alt ülesse, niikui pooljumaliku reptiloidi peale peabki vaatama, aga selle infosõjaga on pisikesed probleemikesed: Hillary Clinton admits it: ‘We’re losing the war’ “Clinton promptly volunteered that America is in an “information war and we are losing that war,” and furthermore, that “Al Jazeera is winning”.” Teie väide: Reptiloidid on võimelised erinevate allikate põhjal protsesse sünteesima ja analüüsima ei pea paika, kuna mingit arengut tänu Bilderberglastele toimunud ei ole. Pigem võib rääkida taandarengust. Teie oma supervõimetega näete läbi seinte ja olete kaugkuulja, seega teate Te täpselt, mida tegelikult räägiti ja otsustati … Irw, irw, irw,õ.


Araabia kevadest suvesse II – lõhestunud Egiptus

$
0
0

@ckrabat

Araabia kevadega hõõgvele löönud mässukatel Lähis-Idas on vaikselt edasi podisenud ning Süüria kodusõjalt on tähelepanu fookus taas nihkunud Egiptusesse. Egiptuse revolutsiooni teine voor tõi kaasa sõjaväelise riigipöörde. Umbes aasta peale presidendivalimisi, käesoleva aasta 3.juulil, kukutas sõjavägi kindral Abdul Fatah al-Sisi juhtimisel esimese demokraatlikult valitud Egiptuse presidendi Mohamed Morsi ning peatas Egiptuse põhiseaduse kehtivuse. Egiptuse parlamendi ülemkoda Shura nõukogu saadeti laiali. Moslemi Vennaskonna ja tema poliitilise tiiva – Vabaduse ja Õigluse partei kümme liidrit eesotsas Mohammed Badie ja Khairat El-Sateriga kuulutati vahistatavateks. Paradoksaalsel kombel nimetati riigipöörde korraldanud kindral el-Sisi relvajõudude juhatajaks ja kaitseministriks tema poolt kukutatud president Mohamed Morsi poolt alles 2012.a. augustis. Sõjaväelased ei võtnud võimu siiski enda kätte, vaid nimetasid ajutiseks presidendiks konstitutsioonikohtu esimehe Adly Mahmoud Mansouri, asepresidendiks rahvusvahelise taustaga poliitiku ja diplomaadi, Nobeli rahupreemia laureaadi Mohamed El-Baradei ja ajutiseks peaministriks majandusteadlase Hazem al-Beblawi. Uue põhiseaduse rahvahääletus peaks toimuma nelja kuu jooksul ning järgmisel aastal korraldatakse uued parlamendivalimised.

Läänelike hindamiskriteeriumite järgi pole Egiptuse sündmustele kerge anda objektiivseid hinnanguid. Rahva tahe andis võimu islamistidele, kuid selline tulemus ei vastanud Lääne ootustele Araabia kevadega kaasnenud protsesside arengute kohta. Loodeti, et Egiptuses tulevad võimule läänemeelsed jõud. Egiptuse sündmused iseloomustavad hästi peale 11.septembri 2001.a. terrorirünnakuid Ameerika Ühendriikidele emaailmas tugevnenud trende. Samuel Huntingtoni demokratiseerimise lainete teooria sai jällegi kinnitust, kuna sotsiaalne tellimus liigub konservatiivsema, kontrollituma ja suletuma maailma poole. Demokratiseerumise kolmas laine on lõppenud ja maailm on sattunud uue vastulaine mõju alla. Vastulaine käivitajateks võib võrdselt lugeda nii al-Qaeda liidrit Osama bin Ladenit, kui ka Ameerika Ühendriikide endist presidenti George W. Bushi, kes laskis end mõjutada terroristlikust rünnakust ning järgneva 2003.a. Iraagi invasiooniga muutis külma sõja järgse postmodernse rahvusvahelise süsteemi ebastabiilsemaks.

Egiptuses saavutasid valimiste järel kõige tugevamad positsioonid islamistid, kuigi Iraani tüüpi teokraatliku režiimi kehtestamisest oldi kaugel ning Moslemi Vennaskonnas domineerisid sekulaarsed tehnokraadid. Välispoliitiliselt jätkas president Morsi küll laias plaanis kukutatud nasseristliku presidendi Hosni Mubaraki pragmaatilist liini ega muutnud oluliselt riigi välispoliitilist kurssi, sealhulgas suhetes Iisraeliga, kuid ta toetas araabia riikide sõjalist sekkumist Süüriasse opositsiooni poolel, mis pingestas tema suhteid relvajõudude juhtkonnaga ja võis saada oluliseks ajendiks tema võimult kõrvaldamisele lisaks Tamarodi organiseeritud protestiliikumisele. Siseriiklikult süüdistas opositsioon aga presidenti hiilivate islamistlike reformide läbiviimises, mis tipnesid Egiptuse uue põhiseaduse vastuvõtmisega möödunud sügisel. Tagakiusamise alla sattusid Egiptuse kopti kristlased, mis on Lähis-Ida suurim kristlik kirik.

60 aastat autoritaarset režiimi on ruineerinud Egiptuse majanduse, mille lahendamata probleemid hõlmavad vaesuse, töötuse, korruptsiooni, elukalliduse tõusu ja kõrge kriminaalsuse ja lõhestanud Egiptuse ühiskonna, kus võimulepääsu nimel võistlevad omavahel islamistlikud, nasseristlikud ja liberaalsed ideoloogiad. Kuigi Mubarak kukutati, säilitas sõjavägi tugeva positsiooni Egiptuse ühiskonna tasakaalustajana, nagu see on olnud Türgi relvajõududel Atatürki järgses Türgis, kes on sageli sekkunud poliitikasse, et hoida Türgi läänemeelsel kursil ning tagada tema siseriiklik stabiilsus. Islamiste toetab 85-miljonilise elanikkonnaga riigis (maailmas 15.riik rahvaarvult) vähemalt pool elanikkonnast, mis teeb neist võimsa jõu, mida pole lihtne vaikima sundida. Nasseristlikud režiimid on islamiste traditsiooniliselt taga kiusanud, mis on tekitanud neile opositsiooni eestvõitleja maine ja see võib suure osa rahulolematust Egiptuse ühiskonnast nende selja taha tuua. Nad saavad apelleerida oma valitsuse legitiimsusele, sest rahvas on nad demokraatlikel valimistel riigi etteotsa valinud. Uus valitsus on teinud üleskutseid Moslemi Vennaskonna kaasamiseks uude valitsusse, kuid viimaste soostumine ettepanekutega viitaks riigipöörde tunnustamisele ja loomulikult on need kutsed tagasi lükatud.

Morsi kukutamise algatas opositsiooniline rahvaliikumine Tamarod (araabia k. ülestõus), mis rajati 28.aprillil viie aktivisti poolt eesotsas 28-aastase ajakirjaniku Mahmoud Badriga Moslemi Vennaskonna juhitava valitsuse võimult kukutamiseks. Liikumine seadis eesmärgiks koguda 15 miljoni egiptlase allkirjad (et ületada president Morsi toetajate arv 2012.a. presidendivalimistel) toetusavaldusele president Morsi tagasiastumiseks. 29.juunil teatas Tamarod, et nad on kogunud üle 22 miljoni allkirja. Tamarodi aktsiooni taustal toimus ka Egiptuse läänemeelse opositsiooni poliitiline aktiviseerumine. 22.novembril 2012 esitas president Morsi deklaratsiooni, millega suurendas presidendi volitusi kuni uue põhiseaduse kehtima hakkamisena, mis sattus opositsiooni tugeva kriitika alla ja põhjustas opositsiooni koondava laiapõhjalise Rahvusliku Päästerinde moodustamise tuntud opositsiooniliidrite El-Baradei, Amr Moussa ja Hamdeen Sabahi juhtimisel. Mõni nädal hiljem, 8.detsembril, tühistas Morsi 22.novembri deklaratsiooni. Nädal hiljem toimunud referendumil toetas Egiptuse uut põhiseadust 64% hääletanutest. Sõjaväelist riigipööret on toetanud Egiptuse suurimate kirikute usujuhid, al-Azhari suurimaam Ahmed el-Tayeb ja koptide Aleksandria paavst Tawadros II, kes asus möödunud aastal lahkunud Shenouda III asemele. El-Tayeb oli ametisse nimetatud president Mubaraki poolt, ta oli nasseristlikule režiimile lojaalne valitseva Rahvusliku-Demokraatliku partei liige, kelle suhted Moslemi Vennaskonnaga on olnud pingelised. Esialgu toetas riigipööret ka parlamendi suuruselt teine jõud salafistlik al-Nouri partei, kuigi pärast inimohvritega lõppenud relvastatud kokkupõrkeid sõjaväe ja islamistide vahel 8.juuli Rahvuskaardi peakorteri juures, on nad nõudnud president Morsi võimule naasmist.

Araabia riikidest toetasid sõjaväelist riigipööret kohe Pärsia lahe naftamonarhiad Saudi Araabia, Araabia Ühendemiraadid ning Kuveit ja nad on jõudnud Egiptusele pakkuda juba ka rahalist abi. Adly Mansouri nimetamist presidendiks tervitas ka Katar, kuigi Katari kuningakoda on olnud naftamonarhiatest kõige islamistlikum, toetades ja rahastades Moslemi Vennaskonda, Hamasi ja Süüria islamistlikku opositsiooni. Peale Moslemi Vennaskonna võimule tõusmist on paranenud Egiptuse suhted Iraaniga, kuid nad toetavad erinevaid pooli Süüria kodusõjas ning Iraani avaldused riigipöörde osas on olnud diplomaatilised ja vaoshoitud nagu ka Iisraelist ja läänberiikidest kommentaarid. Riigipöörde Egiptuses mõistsid hukka mõõdukate islamistide valitsused Araabia kevade käivitanud Tuneesias ja Türgis. Aafrika Liit peatas Egiptuse liikmesuse organisatsioonis, seda küll viidates normatiivsetele põhjustele, sest Egiptuse põhiseaduse peatamine on vastuolus Aafrika Liidu põhikirjaga.

Egiptuse saatus võib Lähis-Ida arengutele olla isegi olulisem sõlmpunkt kui seda on Süüria kodusõda. Kodusõja puhkemine Egiptuses on reaalne. Mõned meedias kõlanud teated viitavad islami võitlejatele tagasipöördumisele Süüria kodusõjast. Analüütikud peavad kodusõja puhkemise ohtu Egiptuses kõrgeks. Inimohvrid sõjaväelaste ja kukutatud presidendi poolehoidjate kokkupõrgetes Egiptuse Rahvuskaardi peakorteri juures pingestavad olukorda veelgi. Moslemi Vennaskond on kutsunud egiptlasi üles rahumeelsele vastupanule president Morsi võimu taastamiseks, kuid kriisi süvenedes võivad islamistlikku opositsiooni etteotsa tõusta palju äärmuslikumad tegelased. Morsi pooldajad on kogunenud Kairo Rabaah al-Adawija mošee ette Rahvuskaardi peakorteri lähedal, kus 8. juulil tapeti 54 protestijat, samal ajal kui Tamarodi pooldajad on hõivanud Araabia kevadest tuntud Tahriri väljaku. Võimujagamine lõhestunud ühiskonnas ilma laiapõhjalise ühiskondliku kokkuleppeta pole võimalik. Võimalus konflikti rahumeelseks lahendamiseks peaks ühe osana hõlmama kukutatud president Morsi võimule ennistamist koos uute valimiste ja põhiseaduse referendumiga, kuid vaevalt et ka uued võimud on valmis kätte võidetud positsioonidelt taanduma.

Tamarodi kõneisik Mahmoud Badr

http://www.popularresistance.org/wp-content/uploads/2013/07/Tamarod-founder-Mahmoud-Badr-at-press-conference1.png


Aleksei Navalnõist Edward Snowdenini, paralleelid ja ristteed II

$
0
0

@ckrabat
Venemaa üks tuntumaid opositsiooniliidreid Aleksei Navalnõi, kes kogus tuntust võimudele vastanduva blogijana alternatiivmeedias, mõisteti korruptsioonis süüdistatuna viieks aastaks vangi. Kohus väitis, et Navalnõi oli teeninud 16 miljoni rubla ulatuses vaheltkasu, kui ta Kirovi oblasti (nähtavasti on tegemist kunagise Vjatka linnaga, mis kannab endiselt truu leninlase nime) kuberneri Nikita Belõhhi nõunikuna olevat kallutanud riiklikku metsandusettevõtet KirovLes sõlmima tehingut tema kontrollitud ettevõttega. Nikita Belõhh on endine Venemaa Paremjõudude Liidu liider, kes vahetas 2008.a. opositsioonijuhi rolli kuberneritooli vastu. Taolised hämarad tegevused on üks osa Venemaa igapäevaelust ja mõne elu hammasrataste vahele jäänud ametniku ülikonnavahetus vangirõivaste vastu ei oleks ehk äratanud suuremat avalikkuse tähelepanu, kui tegemist ei oleks olnud Venemaa opositsiooni liidrite hulka tõusnud mehega, kelle poliitiliste ambitsioonide hulka kuulus kandideerimine Moskva linnapeaks.

Navalnõi kasvas üles Grigori Javlinski partei Jabloko funktsionäärina, kuid ta visati sealt 2007.a. välja paremäärmuslaste antisemiitliku demonstratsiooni toetamise pärast ning ta pärineb otsapidi Venemaa võimuringkondadest nagu paljud tänased opositsiooniliidrid, mistõttu luukerede tekitamine tema poliitilisse riidekappi oli lihtne. Tema puhul läks käiku Hodorkovski teoreem, mis võimaldas teda süüdistada selles, mille vastu ta loosungi Doloj vlast žulikov i vorov (maha sulide ja varaste võim – vene k.) all võitles ehk riigi vara suurriisumises. Kuna võimusüsteem on läbinisti korruptiivne, siis on luukerede käikulaskmine võimuringkondadega seotud opositsionääride vastu käsi-peseb-kätt süsteemile omane. Ainult, et sageli hakkab siin toimima looduslik valik, kuidas ja keda ebaseaduslike tehingutega vahele võtta. Ma ei oska kommenteerida, kuivõrd juriidiliselt pädev on Navalnõile esitatud süüdistus on ja kas ta metsatehingu arvelt tõepoolest isiklikult rikastus, kuid asjaolud viitavad tõsisele kahtlusele, et tegemist võib olla poliitiliselt motiveeritud kohtuotsusega.

Navalnõi sündmuste üks niidistik viib endise Ühendriikide luuretöötaja Edward Snowdenini, kes alates 23.juunist elab Moskva Šeremetjevo rahvusvahelise lennujaama transiitsoonis, olles dokumentideta võõras linnas ja võimetu edasi lendama talle uut kodu pakkunud opositsioonilistesse Ladina-Ameerika riikidesse Venezuelasse, Boliiviasse või Nicaraguasse. President Vladimir Putin on teada andnud, et suhted Ameerika Ühendriikidega on talle olulisemad kui Edward Snowdeni saatus. Samal ajal on Venemaa võimud hoidunud reegleid rikkumast ja Snowdenit jõuga rahvusvahelisest tsoonist eemaldamast. Kas nad  oleksid samamoodi käitunud ka Osama bin Ladeni puhul? Snowdeni isik pole kellelegi ohtlik, kuid kardetakse tema valduses olevat informatsiooni. Ajaleht Guardian on viidanud USA Rahvusliku Julgeolekuagentuuri direktorile kindral Keith Alexanderile, kes Iraagi operatsiooni haripunktil nõudis totaalset kontrolli ühiskonna üle – andes välja korralduse collect it all (korjake kõik kokku – inglise k.). Endine vabariiklik senaator New Hampshire’ist Gordon Humphrey avaldas Snowdenile tunnustust USA põhiseaduse rikkumistele viitamise eest.

Teine Ameerika Ühendriikide vabariiklik senaator Lõuna-Carolina osariigist Lindsey Graham võrdles Putini režiimi Venemaal Hitleri Saksamaaga ning soovitas boikoteerida Sotši olümpiamänge sarnaselt 1980.a. mängudega Moskvas, tuues põhjuseks Venemaa ebakonstruktiivse käitumise Snowdeni kaasuse puhul. Kui Kreml oleks saatnud eriüksused Šeremetjevo lennujaama ja ulatanud Ühendriikide valitsusele pidulikult Snowdeni pea, siis oleks Putin Grahamilt teeninud inimõiguste kaitsja austusväärse tiitli. Manhunt Snowdeni vastu on ületamas igasuguse konstruktiivse rahvusvahelise käitumise piire, kus põhivoolu meedia abil toodetakse ühele endisele luuretöötajale Osama bin Ladeni laadset meediaikooni staatust, kuigi kahe ikooni tegevus pole võrreldav. Meeleheitliku Snowdenijahi asemel võiksid Ameerika Ühendriigid tegeleda palju olulisemate küsimustega, näiteks rahu saavutamine Lähis-Idas. Eeldades, et Snowdeni käes on tõepoolset sensitiivset informatsiooni USA luuretegevuse organisatsiooni kohta, siis meediakampaania asemel soovitaksin mina Ameerika Ühendriikidel asuda Snowdeniga otseläbirääkimistesse, et leppida kokku tingimustes, mis võimaldaksid tal vabatahtlikult ilmuda kohtu ette nagu tegi seda Navalnõi Kirovis.

Kogu asjaloo juures on Snowdeni teekond siiski mõnevõrra huvitav. Selle asemel, et reisida kohe Ekuadori või mõnesse teise Ladina-Ameerika riiki, peatus Snowden esialgu Hiinale kuuluvas Hongkongis ja suundus sealt edasi Moskvasse, mis asetas need riigid mõneti ebamugavasse situatsiooni. Kuigi Hiina ja Venemaa soov vastanduda Ameerika Ühendriikidele on ilmne, ei soovi mõlemad režiimid kehtiva rahvusvahelise süsteemi kokkukukkumist ja külma sõja taastamist, sest Lääs on mõlemale tõusvale jõule (rising power – inglise k.) oluline tuluallikas. Raudse eesriide taastamine Venemaa ja Lääne vahel tundub paljudele ahvatlev, sest süsteemne vastasseis juhib murepilved tegelikelt probleemidelt kõrvale, kuid selle tagajärjed võivad olla ettearvamatud. Kui tõepoolest soovitakse Venemaad demokratiseerida, siis tuleks just ergutada rohujuure tasandi kontaktide süvendamist, mis võivad stimuleerida Araabia kevadele sarnaste protsesside käivitumist, selle erinevusega, et võimalused demokraatliku arengutee valimiseks on Venemaal suuremad kui Lähis-Idas. Kui võimuvahetus tähendab pelgalt režiimivahetust, siis võib kergesti juhtuda Iraani stsenaarium 1979 kui despootlik šahhirežiim asendus veelgi repressiivsema teokraatliku valitsusega.

Omal ajal kirjutas Heldur Karmo helilooja Aarne Oidi viisile poliitiliselt motiveeritud sõnumi: Jamaikal ja Kuubal on ühised tähed. Nii nagu punkansambel Pussy Riot ja alternatiivmeedia edendaja Julian Assange (vt selle sarja avalugu), nii on ka Arkadi Navalnõi ja Edward Snowden ühe puu erinevad harud poliitilistes murumängudes gladiaatorite areenil, kus lollidest publikumile etendatakse mitmeosalist seriaali. Mõlema seriaali – Venemaa vs Navalnõi ja USA vs Snowden – käekiri on sarnane. Võimalik, et need seriaalid pärinevad ühe koolkonna stsenaristide käe alt, mille kohta vanarahvas ütles targasti – pada sõimab katelt, ühed mustad mõlemad. Gladiaatorite areenil etendatakse mustvalget stsenaariumi säravvalgest valitsevast süsteemist ja selle süsteemi vastu astunud mustas rüüs pahadest, mille puhul valitseja, olgu krooni all milline pea tahes, eeldab, et publiku rolli asunud lollide koor kiidab kestvate kiiduavaldustega heaks süsteemi repressioonid teisitimõtlejate vastu. ÜRO inimõigusvolinik on viidanud vajadusele kaitsta isikuid, kes avavad inimõiguste rikkumise juhtumeid, viidates siin ka Snowdeni taolistele “vilepuhujate” juhtumitele.

Edward Snowden – dokumentideta võõras linnas


Viewing all 418 articles
Browse latest View live