@jolli

Etendus ühes pildis

TEGEVUSPAIK: Partei peakorteri suvine tagatuba. Tagatuba on tegelikult lihtsalt üks elutuba ühes pangalaenuga ostetud kesklinna korteris, peakorter kõlab aga uhkemalt kui lihtsalt korter.
TEGELASED: Nooremapoolsed parteilased, sekka paar vanemat kala, kellel parasjagu kuhugile mujale minna polnud.

***

Parteibroiler [köhatab]: Hkm… [sätib otseks juba niigi perfektselt otserippuva disainerilipsu. Lips ise on tema positsiooni ja sissetulekut arvestades kohatult kallis, mitusada eurot. Vaatab ennast diivanile, tugitooli ja tumbotškatele istuma seadnud kaaslasi]. Juhatus palus mind [siin peab noor kõnemees teatraalselt kandva pausi, et kõrgelt antud volitused kuulajale kohale jõuaksid] tänast koosolekut juhatada. [Manab häälde kirikuõpetajalikku sügavust, kirikus käib ta regulaarselt - kõnetehnikat õppimas]. Tutvustan lugupeetud kokkutulnutele käesoleva koosoleku päevakorda. Esimene punkt: erakonna reiting. Teine punkt: ettekanded. Kolmas punkt: arutelu ja ajurünnak. Neljas punkt: vaheaeg suupistetega, koguneme köök… vabandust, puhvetisse. Viies punkt: kokkuvõtted. Kas on küsimusi või ettepanekuid koosoleku päevakorra kohta?
Maivi, prillidega: Ma väga vabandan, aga minul on puhkus! Ma ei saa üldse aru, miks peab neid koosolekuid juulis korraldama! Ma olin eile mere ääres kui see teade listi tuli! Kas sügisel ei saanud seda arutada? [Paar isikut mõmisevad toetavalt].
Parteibroiler [kiirelt “saali” meeleoludega kohanedes]: Kas on veel küsimusi? Palun, sealt tagantreast? [Tagarida kujutab ennast diivani käetoele nõjatuvat Rolling Stonesi T-särgis hiliskeskealist karvast infotehnoloogi, kes joob parasjagu purgist pirnisiidrit ja vestleb poolihääli noore kiilaka prillidega kujundajaga. Kostuvad sõnad nagu: “Teisel levelil pane kohe alguses bersergile spell peale ja küta orkidest turbokiirusega läbi...”].
IT-mees: Ei, oli üks tehniline probleem siin, vabandust.
Parteibroiler: Niisiis, küsimusi ei ole, jätkame [krabistab spikriga, kergelt sapine noot hääles]. Kuna meie IT-tugi ei taganud meile siia videoprojektorit, pean ma need graafikud paberil esitama. [IT-mees vajub veidi madalamaks]. Vaadake palun koosoleku materjalidest. Graafik üks, erakonna reiting. Juhin tähelepanu, et sotsiaalmeedias tõuseme, aga kirjutavas pressis on meediakajastusi juunis-juulis 27% vähem kui maikuus. Maivi, palun valmistu oma sõnavõtus vastulauseks!
Maivi, prillidega [erutunult, ütleb vastulause kohe]: Ma ju ütlesin, et mul on puhkus, mina ei pea neid kirjutama!
Parteibroiler [tähtsalt]: Juhatus on selles osas murelik, ma kasutaksin isegi sõna… nõudlik. See on küll meil siin üks pudelikael, et meie sõnum ei jõua valijani. Sellega paluti meil kõigil [paus ja otsiv ringivaatamine] tegeleda. Erakonna maine ei ole meil ainult Maivi õlgadel, lisaks on Maivil kuni juuli lõpuni puhkus ja ma palun meil kõigil selle küsimusega tõsiselt tegeleda! Jutt käib siis erakonna tuntusest. Palun vaatame graafik kaks. Tellisime siin megakalli turu-uuringu. Selgus, et meie erakonda eristab teistest erakondadest kõigest 16% valijatest, 42% ei oska ütelda ja ainult 2% omab selgelt välja kujunenud valimiseelistust! Need on tõsiselt murettekitavad numbrid ja see ei ole ainult Maivi rida meil siin! Palun laikige sotsiaalmeedias meie artikleid! Kirjutage toetavaid kommentaare ja kritiseerige meie konkurente. Juhatus andis selles osas nüüd vabad käed. Ainult paluti, et kriitika mitte oma nime all, etendage tavalugejat, tädi Maalit. Ei, ei pea kirjutama tädi Maali, üks tädi Maali veebis juba on, aga see ei ole meie erakonnast. Fantaseerige, olge moodsad! Jah?!
Habemega mees [vahele]: Mina mängin näiteks üliõpilast, kritiseerin uut põhikooliseadust. Kas me selliseid ühepunktilisi lävendeid tahtsimegi? Mina täitsin riigieksamil kõik kakskümmend kohustuslikku punkti ära! Praegu aga toodetakse meil koolides idioote!
Parteibroiler: Just! Näete, Mart jagab rida. Jah, Sille?
Sille, nooruke erakonnaliige: Mina panin meie erakonna kodulehele feisbuugis laik ja šeerisin seinale. Sain meile neli uut feisbuugisõpra ühe päevaga.
Parteibroiler: Tubli, Sille. Aga kirjuta palun järgmine kord pikem lugu, näiteks maanoorte tööpuudusest või ajude äravoolust. See on meil suur probleem riigis. Ja mitte feisbuuki, aga suurele ringile, arvamuslugu digimeediasse. Ja teised siis, palun aktiivselt kommenteerima!
Sille, nooruke erakonnaliige [häbelikult]: Aga ma ei tea sellest äravoolust ju midagi?
Parteibroiler: Kuidas ei tea? Sa ise oled ju ka maalt, sellest räägigi! Kuidas maal ei olnud tööd ja tulid linna elama. See ongi ajude äravool, saad aru? [Sille punastab ja noogutab püüdlikult].
Parteibroiler: Nii, kuna meil juba arutelu käib, siis jätame ettekanded teise blokki peale vaheaega. Veel ideesid? Praegu toimub meil päevakorrapunkt: arutelu ja ajurünnak. Te ju teate brainstormingu reegleid? Kõik ideed on head, kõik osalejad on loomingulised! Sina Carl-Mathyas ka, palun ei näpi seda nutikat! Loovaid mõtteid!? Erakonna maine, erakonna tuntus, poliitsõnumi teavitus, valija kaasatus! Noh? Tuleb ka või?
Carl-Mathyas [pöidlaga nutitelefoni ekraani triikides, loiult]: Mingit äppi ei olevä?
Parteibroiler: Exactly! See ongi ajurünnak! Meie IT-osakond [vaatab kurjalt karvase IT-mehe otsa] kirjutab homseks nutitelefoni äpi ja šeerime seda feisbuukis. Kes teeb kümnenda kliki erakonna kodulehele, see saab… näiteks võtmehoidja! Ja kes toob meie erakonnale sada uut liiget, saab logoga matkatelgi. Neid on laos üle, terve partii keerati trükikojas pekki, logo on vale värviga. Aga tasuta auhinnaks sobib! [Võtab lonksu mullivett]. Veel mõtteid? Noh? Mõtleme – mõtleme! [Habemega mehele] Jõuate sinna rõdule suitsu tegema ka vaheajal, praegu pead tööle!
Maivi, prillidega [vaatab aknast välja, loeb]: ERAVALDUS.
Parteibroiler: Jah? Maivi?
Maivi, prillidega: Ei, ei midagi…
Parteibroiler: Ei, sa just ütlesid, era… misasi?
Maivi, prillidega: Lugesin silti, “Eravaldus”.
Parteibroiler: Geniaalne, Maivi! Selliseid mõtteid ma sinult ootasin!
Maivi, prillidega: [???]
Parteibroiler: Lansseerime kampaania, loome vaenlase kuju! Eraomanik! Just! Käes on suvi, matkad, ujumine. Ja kuhu sa lähed, silt on ees. Kui seda silti ees ei oleks, Juhan Liiv! Ei, metsa… Ühesõnaga, meie erakond seisab kindlalt eraomanduse vastu ja vaeste eest! Vähem eraomanikke ja rohkem vaeseid! Ei, mõtlesin, rohkem valijaid! Ja nüüd vaheajale, suitsupaus!

***

Epiloog.
Blogi lugenud kõikide parteide sisekontrolli töötajad vallandasid laekunud vihje alusel kõik karvased Rolling Stonesi T-särgiga infotehnoloogid, infolekke ja usalduse kaotuse eest.

Aga asjata, sest:
Hoiatus: kõik tegelased, sündmused ja tegevuskohad selles loos on välja mõeldud ja ei kajasta reaalsust. Toimetus käsikirju ei tagasta ega honoreeri!

@jolli&ckrabat
Ennemuistsel ajal, kui nibirulased veel Maal elasid, siis kaevandasid nad kulda ja ehitasid püramiide. Täpsemalt väljendades tegid vastavaid töid küll selleks geneetiliselt aretatud töölised, lihtsakoelised mutantrobotid, keda me tänapäeval kutsume inimesteks. Ihalus kulla ja vajadus töötegemise järele on meie liigile omane just sellest ajast, kui nad nibirulastega kokku puutusid. On ju tänapäevalgi nii, et mida rohkem kulda keegi enesele suudab külge riputada, seda kõrgemale tõuseb ta sellel nähtamatul staatuseredelil, mis algab burksiputka eest mudast või poe tagant võsast ja lõppeb pilvisel Olümposel, kus rikkad ja ilusad söövad sularasva ja magavad kahe karunahast kasuka vahel. Nii vähemalt vanarahva juttudes neid kröösusi kirjeldati. Võib-olla söövad nad ambroosiat ja magavad pehmetel patjadel nagu Kreeka rikkad, aga ihalus parema elu järele on olnud inimkonnale igiomane ja paljud on selle ideaali järel joostes oma elu ära rikkunud, tervise tapnud ja kokkuvõttes jõudnud kõikehõlmavale järeldusele, et õnn ei ole rahas, vaid selle hulgas.

See, et kullal inimeste üle suur mõjuvõim on, pärineb samuti nibirulaste külaskäikudest Maale. Muidu on kuld ju lihtsalt üks loodusliku metalli liik, mida ei saa kõrgemalt hinnata kui hõbedat, rauda või seatina. Aga just kullast on ajalooliselt saanud rikkuse sümbol. Kõigusoojased Nibiru reptiloidid vajasid kulda oma planeedi atmosfääri parandamiseks, et see korralikult sooja peaks ning annunakid (nii neid Nibiru reptiloide kutsutakse) ära ei külmaks. Geneetilised mutantrobotid nägid, et kuld on nende isandate jaoks väga hinnaline ja kes neist kõige rohkem kulda kaevandas, see omandas isandate juures suurema autoriteedi ning isandad tasusid talle igat sorti hüvedega. Sellest järeldasid inimesed, et kuld on väärtus ja mida rohkem kulda inimesel on, seda väärtuslikum on ka inimene. Nad ehitasid kogunisti kullast vasika ja hakkasid seda kummardama.

Püramiides asusid algselt aga nibirulaste elamised. Reptiloidid ei talunud päikesevalgust ja tundsid end seal hästi. Kui nibirulased ära läksid, siis hakkasid inimesed sinna oma valitsejaid (neid kutsuti vaaraodeks – sõnast varaan) matma, mistõttu nad muutusidki lõpuks hauakambriteks. Nibirulaste püramiidid olid suured ja uhked ning tagasid varajasele inimühiskonnale nii feimi, respekti kui ka sulli. Imetleme neid tänagi, aga järgi teha ei oska, sest vanasti olid mehed rauast ja laevad puust, nagu ütleb tundmatu poeet. Tänapäeva mehed on kontorites arvuti taga istumisest nii jõuetuks jäänud, et ei suuda kiviaja inimeste kombel isegi mõnd väiksemat menhiri turjal tassida, mis püramiidi ehitamisest sa siin veel räägid. Isegi kolme põlvkonna tagune eesti talupoeg imestaks silmad suureks, nähes, et tema lapselaps on nii nõrguke, et ei suuda sülega enam sajakilost maakivigi vankrile tõsta, olgugi, et vanker on vahepeal ise liikuma õpetatud ja lapselaps traadita wifi kaudu internetiga kokku ühendatud. Vana-aja inimene tööpuuduse üle ei kurtnud – kui oli karta, et töö hakkas otsa saama, siis mõtlesid nibirulastest valitsejad välja lihtsalt uue töö. Kasutatakse ju ka inimeste poolt välja mõeldud tänapäeva roboteid põhiliselt töö tegemiseks. See on jälle nibirulaste järgi tehtud, kes mõtlesid töö tarvis inimesed välja. Vanasti hakati ehitama üha suuremaid püramiide või rajama võimsamaid kullakaevandusi ja kõik töötud said jälle tööhõivatud.

Kui naabervalitsejal rahvale töö leidmisel fantaasiapuudus peale tuli, sai alati abivalmilt tema maa ära vallutada ning inimesed enese heaks tööle panna. Sellist võõrsilt toodud töörahvast kutsuti siis võõrtöölisteks, sageli rääkisid nad ka arusaamatult ja kiiresti bar-bar-bar. Kohe näha, et võõramaalane – barbar. Barbarid on maailmakultuuri lisanud mitmeid halbu ja häid asju, näiteks kultuuritu käitumise ehk barbaarsuse, aga ka oma rahvustoidu, rabarberi. Naisbarbareid hakati hiljem barbideks kutsuma. Kui barbarid juhtusid aga ajalooraamatud kirjutanud kultuurrahvast tugevamad olema ja hoopis ise neid ära vallutasid ehk siis robotid mässama hakkasid, oli tegu juba ehtsate vandaalidega, kes leiutasid vandalismi. Tänapäevalgi nimetatakse kultuurituid, kuid linnaruumis dominantsel positsioonil olevaid isikuid vandaalideks. Kasvatusteadlased on arvamusel, et head lapsed kasvavad vitsata, paraku näitab praktika, et üks tõeline vandaal tunnistab ainult jõudu, millele allub ja hakkab kohe kultuurse(ma)lt käituma, sest muistne vandaalide rahvatarkus ütleb – rohkem jõudu, rohkem autoriteeti. Vabadus olevat tunnetatud paratamatus, aga kui paratamatus muutub tunnetatavaks, siis meenuvad tihtipeale ka head kombed.

Niimoodi toimis süsteem tõrgeteta aastatuhandeid, geneetilised mutantrobotid kaevandasid kulda ja ehitasid püramiide, kuni roboteid said ühel heal päeval nii palju, et nibirulaste jõud ei käinud neist enam üle ja paljud robotid põgenesid, ei tahtnud tööd teha ja hakkasid mässama. Nibirulased mõtlesid välja viina, millega roboteid töökorras hoiti, kuid robotite võimsus tõusis ja nad hakkasid nõudma üha rohkem kütust, millega nende ülalpidamine muutus aina kallimaks. Mida suurema võimsusega tööjõud, seda rohkem kulus tema ülalpidamiseks viina, mis oli jällegi majanduslikult ebaefektiivne. Lisaks kippusid sellised robotid kiiremini lagunema. Siis meenus nibirulastele, et nende planeedil on kõigil ammu jalus üks liik, keda kutsutakse lollideks. Ammustel aegadel tahtsid Nibiru teadlased lolle tööle panna, kuid midagi läks valesti ja partii ebaõnnestus. Nii tegid lollid suitsu, vaatasid tähti ja tolgendasid kõigil jalus. Nibiru teadlased mõtlesid välja, et kui lolle inimestega segada, siis muutuvad inimesed kuulekamaks, kuid säilitavad ometigi algse töövõime.

Kuigi esimesed lollid toodi Nibirult Maale tõugu parandama, selgus varsti, et tõusvate kütusehindade tingimustes hakkab lollide import Maale kahjumit tootma. Lollidega segatud mutantrobotid ei jõudnud niipalju kulda kaevandada, et transpordikulusid tasa teenida. Nagu iga majanduslikult mõtlev ettevõtja, nii jõudsid ka nibirulased järeldusele, et odavam oleks lolle toota kohapeal, siinsamas Maal. Jääksid ära tüütud kosmilised tolliformaalsused, kulud transpordile ja veosekindlustusele, rääkimata kallist logistikast. Üks tuntud Nibiru teadlane mõtles välja sõltuvusteooria, millega inimeste seas aretati lolle sarnaselt koduloomadega.  Lollide tootmiseks mõeldi välja värvitelevisioon. Huvi äratamiseks geneetiliselt aretatud mutantrobotites, keda tänapäeval tuntakse inimestena, toodeti aga teleseriaale, mis jäid tavaliselt pooleli just kõige huvitavamal kohal. Iga lollgi ju saab aru, et kui midagi jääb pooleli huvitaval kohal, siis tekib tahtmine teada saada, kuidas lugu lõppeb. Niimoodi kujundati mutantrobotites välja telerivaatamise harjumus ja oligi loodud võimalus lollide juurdekasvuks. Edasi tuli lollidele tutvustada teisi lolle, et lollid ei tunneks ennast üksildasena, ei muutuks kurvaks, ei teeks suitsu ega vaataks tähti. Kui Nibiru reptiloidid olid selle tarvis loa andnud, “leiutasid” nende poolt Maale valitsema jäetud illuminaadid maalaste jaoks keskkonna, kus lollid kokku saaksid ja nii oligi loodud ülemaailmne lollide võrk ehk peenemalt Internet.

Lollide hulgas on kindlasti ka rohkem vandaale kui tarkade hulgas. Kui vandaalitsema hakkab tark, siis võib oletada mingit ajutist meeleoluhäiret, mille kutsub esile publiku juhmus. See meenutaks põhikooli matemaatikaõpetajat, kes õppurite tähelepanu saavutamiseks hakkaks kaardikepiga vastu pinki peksma. Võib-olla oleks lollidest võimalik toota ka tarku, kui seda keppi oleks sihipärasemalt kasutatud, mitte lollide turjal uusi energiavõnkeid tekitades, vaid nende ajudesse täiendavaid lisaimpulsse saates. Postindustriaalsel ajal ei vajata enam töökäsi vabrikutes, sest töö teevad ära tööstusrobotid. Nii tuligi lollidele leida muud huvitavat tegevust ja internetikommentaarid sobisid selleks suurepäraselt. Alati, kui avate digimeedias mõne sisukama artikli, leiate selle kommentaariumis kaasa mõtlemast ka mõne lolli, tavaliselt isegi mitmeid lolle. Lolle tunneb sageli ära selle järgi, et nad kommenteerivad kõige valjema häälega ning teavad alati, kuidas õige on. Need lollid on aga kõik juba maist päritolu, meie päris oma lollid.

Lollide tootmine Maal on täies hoos

http://www.4dlab.freehost96.ru/wp-content/uploads/Robotoid_350.jpg

@jolli&ckrabat
Hiljuti teatasid ajalehed, et Siberist leiti ühest koopast väljasurnud inimliik, keda kutsutakse Denissovi inimeseks. See ei vasta päris tõele, sest nii kui ma tema pilti ajalehes nägin, sain kohe aru, et see pole keegi muu, kui minu vana kamraad Musta mere laevastikust madrus Denissov. Hiljem hakkasid levima kuulujutud, et need olime meie mitšman Volkoviga, keda Himaalaja mägedest ringi ekslemas leiti ja siis välimuse järgi ekslikult lumeinimesteks peeti. Leiti küll, aga mitte Himaalaja mägedest ja peeti ka, aga mitte lumeinimesteks. See on samasugune alatu laim, kui mind süüdistati Araali mere tühjaks joomises. Jõin küll, seda ma ei eitagi, ja tühjaks jõin, aga mitte Araali mere, vaid Aralski linna viinapoe. Denissov oli selline vaikne mees, maapoiss, palju ei rääkinud, aga kui demblitega salaagasid peksma läksime, siis virutas nagu kuvaldaga. Denissov oli pärit Siberist, Altai kraist. Enne teenistust nõukogude armees töötas ta kolhoosis sepana. Kutsusime teist lihtsalt Deniskaks.

Kord teenistuse ajal puhkusele sõites mõtles ta naaberkolhoosi naistesse minna, naaberkolhoosis elas Ljusja nimeline tugev ja matsakas kolhoositar, aga eksis mägedes ära ning otsustas öö taigas mööda saata. Noor tugev mees, ennegi metsas jahil käinud ja kuna tegemist oli nõukogude armees teeninud tõelise mehega, siis oli ta ekstreemseteks elujuhtumiteks hästi ette valmistatud. Tal oli galonkaga puskarit kaasas, pani selle hinge alla ja heitis magama. Öösel tundis, kuidas keegi poeb külje alla. Denissovile meenus, et õieti ta ju pidigi naaberkolhoosi naistesse minema ja mõtles, et näe, nüüd naine trügib ise tema juurde. Ega midagi, ei hakka teile rääkima, mis järgnes, aga Deniska hoidis  meheau kuulsusrikkalt ülal nagu kohane tõelisele mehele, kes on nõukogude armees või sõjalaevastikus teeninud. Lisaks suurele kodumaale tuli seal teenida ka ohvitseride naisi ja käia neile regulaarselt näärivana tegemas, isegi maipühade paiku. Ainult väheke imestas, miks naine oli selline karvane ja sabaga, aga tõeline sõdur ei löö millegi ega kellegi ees kartma ja nagu üldiselt teada, pole olemas koledaid naisi, vaid on vähe viina.

Kui Denissovile jälle pilt ette tuli, siis jõudis ta mõne aja pärast meie vaprate teedeehitajate, kommunistlike noorte juurde, kes Baikal-Amuuri magistraali ehitasid. Ehitajad olid väga üllatunud, kui triibulises madrusesärgis karvast meremeest nägid ja arvasid algul, et tegemist on lumeinimesega. Nad mõtlesid teda algul kinni püüda ning loomaaiale kinkida, aga kui lumeinimene neid selges rahvastevahelise suhtlemise keeles värvikalt läbi sõimas ning teadagi kuhu saatis, siis said aru, et tegemist on oma nõukogude inimesega ja pakkusid talle viina ning paberosse, et ta maha rahuneks. Kuigi ta üldiselt vähe rääkis, siis sõimata Denissov oskas, ikkagi Puškini kool, vanemabi, mitte selle luuletaja. Selgus, et ta oli mitu oblastit läbi rännanud ning jõudnud lõpuks Amuuri äärde. Kohalikud teadsid rääkida, et sellest ajast peale on Amuuri tiigril triibud. Hiljem kirjutati tema teekonnast Altai kraist Amuuri äärde raamat “Deniska seiklused”, aga mitte see lasteraamat, vaid üks teine, täiskasvanutele.

Nojah, ja kui Deniska oli BAM-i ehitajatega juba piisavalt vennastunud, siis sai ta kanistritäie piiritust teemoonaks kaasa ja asus tagasiteele, sest teenistus Musta mere laevastikus kutsus ning tee oli pikk. Musta mere äärde ta aga ei jõudnudki. Aastaid ei olnud temast midagi kuulda, kuni mõned aastad tagasi leiti Altai kraist koobastest senitundmatu liik, keda teadlased pidasid puuduvaks lüliks inimese ja ahvi vahel. Mingid teadlased uurisid koopaid ja sattusid koopaelaniku peale. Denissov oli karva kasvanud, räbaldunud madrusesärgis, ja suutis ainult žestikuleerida – peremees, üks suits! Kui talle vett pakuti, siis valas ta selle maha ja nõudis: “Piivo, blin!” Kui Ljusja sellest kuulis, sai ta kohe aru, kellega on tegemist. Kui ta aga kuulis, et äsja avastatud liigil olid kunagi Aasias tohutud valdused Siberist Indoneesiani, siis nad abiellusid ja Deniskat hakati Ljusja Denissova järgi vahel kutsuma ka Denissova inimeseks. Mõned väidavad, et koopast leiti üldse naine, sest Ljusja räägib kõikidele turistidele, kes koobast külastavad, et kes nende perest üldse inimene on. Aga see ei vasta tõele, sest alguses ei olnud seal koopas ühtegi Denissovat. Ljusja kolis hiljem sisse.

Neil teadlastel oli vaja preemia välja teenida ja lükkasid meie Deniska välismaa antropoloogide ette. Need ei tahtnud muidugi uskuda, et tegemist ei ole mitte uue liigi, vaid ammu kadunud Musta mere laevastiku madrusega ning hakkasid Deniskat uurima, tõmbasid tal hamba välja ja lõikasid sõrme maha. Hiljem muidugi väitsid, et leidsidki ainult sõrmeluu ja hamba ning mingit Denissovit pole olnud. Teiste andmete järgi lõi Deniska hamba välja ühel ringi tuiaval lumeinimesel, kui see jälle piiritust nuruma tuli ja sõrmeluu oli karu oma. Teadlased leidsid, et 17% tema geenidest pärineb neandertallastelt ning ta on lähisugulane Heidelbergi inimesega, kuid ilmselt on ta ka tänapäeva inimesega paljunenud. Vaikse ookeani melaneeslastel leiti 4-6% Denissoviga sarnaseid geene, aga see vajab veel välja selgitamist, kuidas tema geenid Melaneesiasse sattusid. Loodetavasti vastavad organid juba tegelevad sellega. Amuuri tiigri geneetilisi uuringuid pole veel tehtud, kuid võib oletada, et sarnaseid geene on seal isegi rohkem. Kunagi kirjutas keegi nõukogude luuletaja luuletuse Theodor Nettest, aurikust ja inimesest, arvatavasti oli see Puškin või siis Lermontov. Mehed ja laevad olid siis terasest. Sellised inimesed teenisid omal ajal nõukogude armees ja sõjalaevastikus.

Denissovi inimene ja inimene Denissov

@ckrabat

Armas lugeja,
Mina olen üks viimased kõrge moraaliga Pätsu aegseid prouasid Eesti Vabariigis, kes nägi ilmavalgust juba õndsa tsaar Nikulai Teise ajal, kahekümnendama sajandi kõige esimesel päeval, kui ma sündisin nagu Jeesuslaps oma isatalu lauda sõimes. Sellest maailmast läksin mina teise ilma 20.märtsil 2006.aastal kõrges vanuses, saja kuue aasta vanusena ja ma kohtusin taas härra Gustafssoniga Elüüsiumi väljadel. Minu isa, kodanikunimega Matz Schitta Kodt, oli väga peen ja hästi kasvatatud taluperemees Läänemaalt, Kullamaa kandist, kus minagi sündisin. Schitta Kodt on väga vana ning võõrapärane nimi ja ma arvan, et minu kauge esivanem Matz Schitta Kodt I saabus Eestimaale kogunisti Jaapanist, millest ma olen pärinud suure armastuse kaunite kunstide, eriti aga ristpiste vastu. Tema sain rukkikasvatamisega jõukaks meheks ja ostis meie suguvõsa pärisorjusest vabaks.

Mina olin esiisa nimekaimu ja neljateistkümnendama järeltulija Schitta Kodti Matzi kõige noorem tütar ja vanemad panid mulle nimeks Loviisa, mis on ilus ja peen nimi. Neiupõlves hüüti mind Schitta Kodti Viisuks. Hiljem, kui ma abiellusin härra Gustafssoniga, sai minu nimeks Loviisa Gustafsson nagu Greta Garbol. Teate, see Greta Garbo oli üks kuulus Rootsi filminäitleja, kes läks hiljem Ameerikasse ja tema oli üks väga kõrge moraaliga eesrindlik naisterahvas, kes on olnud mulle suureks eeskujuks. Kui mina härra Gustafssoniga abielus olin, siis käisime ikka kinoteatris vaatamas filme “Grand Hotel”, “Anna Karenina” ja “Kameeliadaam”. See Greta Garbo ehk Loviisa Gustafsson oli üks väga ilus naine. Sündisin maal talus põldude ja metsade keskel ajal, kui peeti lugu veel kõrge moraaliga paljulapselisest taluperest ning meie maal ei olnud veel pätte ja joodikuid, kes saabusid sinna kõrge moraali kadumisega Pätsu aja lõppedes, kui talud tehti kolhoosideks ja kogu maa täitus joodikute ning päevavarastega. Maalt pärisin ma armastuse loomade, eriti hobuste vastu, mis viiski mind hiljem kokku suure hobuste asjatundja härra Gustafssoniga.

Minu isa Matz Schitta Kodt XIV nägi, et mul on suur huvi kõrge moraali, kombelise kasvatuse ja hobuste vastu ning saatis mu linna õppima. Linnas mina õppisin tundma väga peeni ja kõrge moraaliga peresid, kus mul oli suur au nende juures majapidamiskoolitust saada. Seal ma õppisin ristpistes tikkima, pesu pesema, süüa tegema, koristama, voodipesu vahetama ning ööpotti tühjendama, millised oskused tullid mulle kasuks minu hilisemas moraalses abielus härra Gustafssoniga. Kõige tähtsam õppeaine, mille omandasin peale ristpiste, oli muidugi kasvatusteadus, kuidas peente härrade ja prouadega suhelda. Õpetajatega mul vedas ja ma läbisin eesrindliku koolitusprogrammi, mille üle olen tänase päevani ülimalt õnnelik. Mitmed pereisad austasid minu kõrget moraali eriti lahkelt ning ei pidanud paljuks mulle isegi väljaspool tööaega moraaliküsimustes privaattunde anda.

Linnas ma õppisin hoolega ja omandasin uusi teadmisi, kuni minu ellu saabus meie aja kangelane härra Gustafsson. Tema oli tõeline mees ja hästi kasvatatud härra, kellega ma kohtusin kahekümnendate aastate alguses, kui Soomes oli kehtestatud alkoholile keeluseadus. Härra Gustafsson nägi, et see seadus teeb soome rahvale palju head ja ta otsustas uut seadust ka oma lõunapoolsetele hõimuvendadele tutvustada. Ta rääkis meile keeluseaduse kasuteguritest ja viis Eesti viina ära Soome, et meie rahvast joomisest võõrutada. Kuna Soomes oli alkohol keelatud, siis oli viin seal igati turvalises kohas, kuhu Eesti viinaninad ligi ei pääsenud ja nad olid sunnitud oma edasist elu karskelt elama. Härra Gustafsson ei sallinud joomist kohe üldse mitte. Ükskord oli härra Gustafsson Soomes hotellis. Ta oli vihane, et palju joodikuid käis hotellis lällamas. Kord ütles ta Lundbergile: “Viska välja need joodikud, maksan marga tükist.” Lundberg võttis kahel joodikul korraga natist kinni ja viskas välja, kuid aina uued joodikud tuli tagaukse kaudu sisse tagasi. Gustafsson oli palganud vaatleja uksele lugema, kui palju joodikuid on Lundberg välja visanud. Kui ta vaatlejalt küsis, mitu joodikut on välja visatud, teatas too, et kuskil paarsada. Gustasson ütles Lundbergile: “Kui jätkad samamoodi edasi, siis viskad mu vaeseks.”

Härra Gustafsson sündis 1860.aastal Soomes, Reposaare kandis, laevaomaniku rootsikeelses perekonnas. Ta käis koolis ja teenis 25 aastat keiserlikus ratsakaardiväes kavalergardide polgu trummilööjana. Härra Gustafsson jumaldas hobuseid. Peale erruminemist kutsuti tsaar Nikulai õukonda noorema tallipoisi abiks. Vabadussõjast võttis ta osa kindral Judenitshi hobuse adjutandina. Kui sõda läbi sai, siis läks ta Soome tagasi ning avastas, et seal kehtib keeluseadus. Härra Gustafsson otsustas Eestisse emigreeruda ja tegeles siin viina äraveoga. Soome valitsus hindas härra Gustafssoni tegevust riikidevaheliste suhete arendamisel kõrgelt ja premeeris teda mitmeaastase puhkusega ühes kinnises hooldeasutuses Katajanoka linnaosas. Peale puhkust tuli härra Gustafsson Eestisse tagasi ja tegutses hobuste transiidi alal. Ta sõitis mööda maad ringi ning kui ta leidis, et hobuste peremehed ei kanna loomade eest piisavalt hästi hoolt, siis ta püüdis hobuseid karjamaadelt kinni ja viis teiste omanike juurde Soome, Lätti ja Venemaale.

Peale härra Gustafssoni lahkumist jäid mulle vaid minu kõrge moraal ja ristpiste. Härra Gustafssoni pärandusena oli minu juures veel tema viimane hobune, kellele ta ei olnud veel jõudnud uusi omanikke leida ja see hobune on mind saatnud tänase päevani, kõik need aastad, kui härra Gustafsson on olnud meie hulgast lahkunud. Ma adopteerisin hobuse ja kasvatasin ta üles nagu oma lapse, kuigi nüüd oleme mõlemad jäänud vanaks. Meile härra Gustafssoniga ei toonud kurg kahjuks lapsi, kuid meie koeral oli 18 kutsikat. Mina nägin kui üliväga moraalne ning kombeline härra Gustafsson oli ja meil oli armastus esimesest silmapilgust. Siis meie heitsime kombelisse kristlikku abiellu ja võtsime endale koera. Hakkasin tegelema käsitööga ja õpetasin kombelistele neidudele ristpistet.

Härra Gustafsson oli meie aja kangelane, inimene igapäevaelust, kes pole kunagi loopinud suuri kivisid kaugele ega päästnud neitsisid lohe käest, kuid see-eest võitles ta viinakuradiga ja tegeles hobuste transiidiga, jättes kustumatu jälje Eesti ja Soome ajalukku. Ta oli üks oma aja parimaid hobuste transiidiärimehi, kelle äri läks isegi nii hästi, et ta võitis viie aastase täieliku riigi ülalpidamise stipendiumi ühes Tallinnas asuvas kindluses, kust ta 1940.aastal vahetult enne punaste sissetungi lahkus Elüüsiumi väljadele, sest tema kui patrioodi ning Vabadussõja veterani hing ei oleks okupatsioonirežiimi välja kannatanud. See oli uhke kindlus sinise mere kaldal, mille elanikud olid kurja maailma eest väga hästi kaitstud kaunite sepisvõredega. Tänapäeval on moraal kohutaval kombel alla käinud, kuid õnneks saavad ka tänapäeva noored kunagi vanaks ja avastavad endale moraali, kombelisuse ja ristpiste. Pätsu aegsed prouad on ära kadunud ja nende asemele on tulnud seltsimehed naised.

Tänapäeval räägitakse väga palju seksist ja see näitab inimeste kasvatamatust. Seksivajadus on tekkinud sellest, et inimestel on komblus ja moraal kadunud. Peale härra Gustafssoni lahkumist Elüüsiumi väljadele elasin kuuskümmend kuus aastat ilma seksita. Moraalitu on kõikjal ja kõigiga laterdada seksist, vaid seksi tuleb läbi viia ülima diskreetsusega ning mitte lõbu ja naudingu eesmärgil. Moraalne on siis, kui inimesed on siivsad ja viisakad, tegelevad mõtestatud asjadega ning suhtuvad kaasinimestesse lugupidavalt, eriti vanematesse inimestesse, kellele tuleb istet pakkuda ja neid üle tänava aidata. Kommunismiehitaja moraalikoodeksit ei maksa lugeda, pigem juba Iina Aasamaa käitumisõpikut. Näiteks on moraalitu oma tuttavale öelda: “Segens, krae, kuhu kursid?”, vaid tuleb teha viisakas kummardus või kniks ja öelda: “Härra/proua Krae, ilus päev täna. Kas te tulite koeraga jalutama? Missugused on Teie edasised plaanid tänaseks päevaks?”

Ma räägin teile moraalsest seksist. Moraalne seks toimub riides, pimedas ja teki all. Daami pitsiline öösärk ainult natukene üles kergitatud ja härra triibulised pidžaamapüksid vaid õige veidike alla lastud. Moraalsest seksist ei tunta lõbu, vaid seda tuleb teha kohusetundest, soovitavalt ainult reede öösel vastu laupäeva. Vaata, Pätsu ajal seksiti ainult siis, kui olid suuremad pühad või tähtpäevad ja lapsed tulid alati ilusad ja targad. Seksi ajal vaatavad osalised kogu aeg kella, oodates, millal see kord ometi läbi saab. Härra Gustafssonil oli juugendstiilis hõbedane tasku-uur keti ja võtmega. Seks on töö, mida tehakse lastesaamise eesmärgil ja lapsed on vajalikud selleks, et moraaliõpetus edasi kanduks. Moraalsetes peredes magavad mees ja naine eraldi voodites ja peale patutegu lahkub mees oma voodisse, öeldes süüdlasliku häälega: “Head ööd, armuline proua”. Vähemalt meil härra Gustafssoniga käis see nii ja me olime kakskümmend aastat rahul ja õnnelikud.

.
Tulevane proua Gustafsson (01.01.1900-20.03.2006) ja tuntud alkoholivastane võitleja härra Gustafsson (1860-1940) enne moraalsesse abiellu astumist. Hiljem tegeles härra Gustafsson hobuste transiidiga ning proua Gustafsson kombelise kasvatuse ja ristpistega.

Foto: http://farm4.static.flickr.com/3506/4064570548_f7bb842d95_m.jpg

@jolli&ckrabat

Viimasel ajal võib meedias tihtipeale kohata lugusid, mis ülistavad elu Nõukogude Liidus. Sarjade kaupa ilmavad neukkunostalgiast nõretavad lood, mis esitavad absoluutse tõe pähe, et Nõukogude Liidus oli elu parem kui Euroopa Liidus. Nagu kommentaaridest selgub, on paljudel vanematel inimestel (eeldusel, et tegemist ei ole provokaatoritega) tugev kalduvus ajude lupjumisele ja neukkunostalgiale. Nende meelest oli “elu NSVL ajal inimväärsem, inimesed naeratasid, muresid oli vähem, lapsed olid normaalsed, tervishoid toimis ja kõigil oli katus pea kohal.” Vanematel inimestel on kindlasti raske oma noorusaega maha kanda ja sellepärast unistavad nad ajast kui “naised olid nooremad ja armastasid tasuta.” Kui ühes telesaates tehti küsitlus, soovis enamus tagasi elu Nõukogude Liidus. “Kord olevat olnud majas!”, teadsid nostalgitsejad. Saade tutvustas kasvavat trendi, mis soosib idiootsust, riigisõltlust, orjamentaliteeti ja demokraatliku riigikorra vastasust.

Nooremad peavad meie praeguseid supermarketeid, milles kaupa laeni ja turul pakutavaid uusi kortereid normaalseks, kuid unistavad, et N.Liidus saaks kõike seda head samamoodi nagu praegu, aga odavamalt või lausa tasuta. Võtke mõni majandusaabits lahti ja lugege sealt peatükki: võimaliku tootmise piir. Tervet neukkuliitu iseloomustas ülearendatud sõjalis-tööstuslik kompleks, kus ressurss suunati tarbekaupade tootmise asemel relvade tootmisesse. Riik oli ju tähtsam kui inimene. Kui prioriteetselt toodetakse ühte kaupa, siis ei saa enam toota teist, sest ressurssi ei jätku. Näiteks tootes palju kahureid ei suudeta enam toota võid. Selletõttu ei olnud ka normaalset tarbekaupa, vaid valitses defitsiit. Otsige üles defitsiidi mõiste ja lugege seda mõtestatult. See oleks midagi sellist, kui noorem generatsioon saaks oma nutitelefonidest ainult unistada ja vaid mõni üksik õnnelik koolis, kellel välismaal sugulasi või siis isa meremees, tooks teile sellise. Siis käiks pool kooli seda vaatamas ja teil oleks kohe uhkem tunne. Nüüd aga peate koguaeg uuema mudeli ostma, et sõpradele muljet avaldada.

Vanad peerud muidugi igatsevad kunagist üliinimese või staaristaatust tagasi, mille tagasid teksapüksid või välismaa makk, mis tekitab valemälu ja nostalgiat. Seesama generatsioon on valmis üksteist kasvõi maha tapma, kui poes tuleb müügile tuhandekrooniseid televiisoreid – nõukogude inimese refleksid on visad kaduma. Paljud virisevad, et mis sellest kasu, kui raha ei ole, aga kaupa on? See on muidugi hea näide primitiivse inimese demagoogiast. Raha võib ju koguda – näiteks tööle minna. Keegi ei taha tööle võtta? Mis siis ikka, ehk tuleks siis mõelda selle peale, et ise endale ettevõte teha, millega inimene annab endale ise tööd. Sellega ei saa ka hakkama? Äkki peaks siis enesele otsa vaatama, miks ollakse selline, kes ise tööd teha ei oska ja keda keegi tööle võtta ei taha? Äkki ei viitsinud koolis õppida? Luuseritel on muidugi alati teised süüdi, sest see vabastab ju isiklikust vastutusest. Samal põhjusel soovitakse ka tagasi nõukogudelikku karjaühiskonda, sest siis vastutas alati keegi teine. Isegi mõtlema ei pidanud ise, partei mõtles sinu eest!

Neukkukommentaarides õhatakse aja järgi, kui ENSV olevat olnud elatustasemelt esimene Nõukogude Liidus, aga mis praegu olevat, Euroopa Liidu viimane! Niiviisi väites tahetakse vist ära unustada, et kui kellelgi oli võimalik külastada Soome riiki raudse eesriide taga, siis juba sealne kaubaküllus ei lasknud millegi poolest oletada, et me olnuks toona esimesed ka Euroopas, kuigi ühte kuuendikku planeedist kõik kartsid. Pigem üritati sugulastele näitamiseks osta kaasa närimiskummi ja purgiõlut. Nii said ka sugulased osa “roiskuva kapitalismi” imedest, nagu välismaised kilekotid, nätsupaberid, tühjad õllepurgid või sadamast kaasa krabatud soomekeelne reklaamkirjandus. Väide tänasest Eestist kui Euroopa viimasest on loomulikult neukkust väitjate eneste luul. Viimased ei ole me enam isegi €urotsoonis, rääkimata tervest Euroliidust, kui võtta arvesse kohustusi riiklikke laene võtnud Euroopas.

Eurostati andmetel on Eesti riigvõla tase suhtena SKP-sse Euroopa madalaim (10%). Teist-kolmandat kohta jagavad Bulgaaria (18%) ja Luksemburg (22.4%). Võlatabeli tipus on aga nn. Vana Euroopa riigid, nagu Kreeka (160.5%), Itaalia (130.3%), Portugal (127.2) ja Iirimaa (125.1%), kelle murettekitavast seisust oleme vist piisavalt kuulnud. Võrdluseks ka meie lähinaabrid – Soome (54,8%), Rootsi (39,4%), Läti (39,1%) ja Leedu (40,8%). [2013 kv. I, Eurostat]. Isikliku Ford Sierraga sõitev mees võib varasid ja kohustusi arvestades olla varakam kui rikkana tunduv naabri-Juhan, kelle liisingumersule Haldur ja Täitur ühel ilusal päeval maksmata arvete pärast järele tulevad ja Juhani jalameheks jätavad. Õnneks on meie pealinnas, ilmselt esimesena Euroopas, võlamiljonäridele juurutatud taskukohane tasuta ühistransport.

Mõni kavalam neukku väidab muidugi kohe, et riigi võlg on jah väike, aga vaadake palju inimesed võlgu on! Ilmselt siis tahetakse isiklikku elustiili ka riigile peale sundida, las laenab ka riik ennast lõhki ! Tegelikult said ju väga paljud neukkud erinevaid teid pidi nende valdusesse sattunud nõukaaegseid paneelmajade kortereid kollaste kaartidega erastada, muutudes niimoodi taastatud Eesti Vabariigis kinnisvaraomanikeks, samal ajal kui tänased noored peavad omale elamispinna ostma vabalt turult ja selleks kolmkümmend aastat panka orjama. Täpselt samasse kategooriasse kuuluvad ka arvutused, palju oli võimalik palga eest osta ENSV-s ja palju on võimalik osta pensioni eest nüüd. Vaikides tahetakse mööda minna faktist, et “omal ajal” kehtis siseriiklikult kasutatav rubla, kuid välisraha ehk nn. “valuuta” omamine oli aga lihtsurelikule kriminaalkorras karistatav. Tänaseid pensione makstakse aga toonase NB! nõukogudeliku tööpanuse eest justnimelt vabalt konventeeritavas rahas Euros, mille eest saab osta piisavalt purgiõlut, nätsu, kilekotte ja teksapükse. Ole ainult mees ja too supermarketist koju. Seda pensioniteks makstavat raha kogutakse aga maksutuludena tänastelt vabal turul konkureerivatelt töövõtjatelt, aga töötamine konkurentsiühiskonnas ei meenuta millegagi aega, kui neukkulegendi järgi “kõigil oli töö”, vahel ka koos viinapudeliga.

Nõukogude inimest ehk neukkut iseloomustavad ka tänasel päeval teatavad tunnused ja ihalused, millest oli juttu selle loo esimeses osas: riik olgu paks; ordnung olgu majas; naabri-Juhan ei mölise. Neile kolmele sambale on ehitatud neukkude kogu elufilosoofia. Ühelt poolt tahetakse saavutada Lääne elatustaset, kuid tehes tööd nagu Nõukogude Liidus. Kuna eestlased on end tšehhide järel teisele kohale joonud, siis elatakse hoopis teises dimensioonis, millest välja kukkudes võib elu päris masendav tunduda. Ivaril nõukogude armeest juhtus selline ühest dimensioonist teise sattumine, et ükskord pohmas peaga avastas ta end NATO riigist ja siis tekkis tal selle peale selline must masendus, et ei aidanud enam isegi pealejoomine. Neukkud on kollektiivsed olendid, mistõttu on neile iseloomulik individuaalsete saavutuste vihkamine. Sotsialismuse ideaal on égalité (võrdsus), mis on kaasa toonud ühiskondliku nivelleerimise. Kui keegi tundub neukkude jaoks liiga tark, edukas või haritud, siis kuulub ta automaatselt hukkamisele. Kuidas nii võib? Miks ta ei või olla sama loll kui meie? Kuidas ta julgeb meist erinevalt mõelda? Kuidas ta julgeb ise teha? Selliseid tuleb karistada – hüüab lollide koor! Parem, kui kõik inimesed on ühtemoodi ja neid on võimatu hallist massist eraldada.

Rahulolematus ja masendus on kindlasti millegi tagajärg, kuid pigem tuleks mõelda selle peale, kuidas selliseid kibestunud inimesi aidata? Ega see ei olegi hästi võimalik, sest probleem peitub sageli neis enestes, mitte oludes nende ümber. Kindlasti on üks suur probleem harimatus. Ma ei häbene seda välja ütelda ja ei kavatse ka olla taktitundeline. Harimatu inimene ehk loll teeb oletusi elu kohta enesele kättesaadava teabe põhjal. Paraku on aga seda nii karjuvalt vähe ja mitte sellepärast, et keegi informatsiooni kusagil salakambrites kinni hoiab, vaid sel lihtsal põhjusel, kuna vähe on omandatud teadmisi. Niisiis otsustab rumal väga ebatäieliku informatsiooni alusel, teeb valedest eeldustest valesid järeldusi ja jõuab ikka ja alati tulemusele, et süüdi on keegi teine. Ehk aitaks maailma mõtestamisel mõne raamatu läbi töötamine? Ise õppida on keeruline, selge see. Vanem inimene juba heameelega kooli ei lähe nagu seda paljukirutud Läänes üha sagedamini kohtab, sest see käib au pihta. Aga mida siis teha? Vinguda ja viriseda? Eks see ole lihtsam tõesti.

Neukkusid võib võrrelda koduloomadega, kes on muudetud inimesest sõltuvaks ja nad ei oska ega suuda enam vabas looduses iseseisvalt toime tulla. Ka neukkud on muudetud riigist sõltuvaks ja nad ei suuda ettevõtlust arendada, sest neil puudub selleks vajalik initsiatiiv. Nii sünnivadki riigisõltlased. Mõned on väitnud, et meie lood neukkudest on solvanud neid ja suurt osa Eesti rahvast. Järelikult on need neid kuidagi puudutanud. Äkki on vaadatud peeglisse ja saabunud on äratundmishetk? See ei ole üldsegi halb. Selleks, et edasi minna, tuleb fikseerida tasand, kus parajasti ollakse. Kui aga elatakse enese loodud virtuaalmaailmas, mis ei vasta tegelikkusele ja siis ühel päeval reaalsus koju kätte tuleb, on masendus kerge saabuma. Neukkujutust ei peaks ennast puudutatuna tundma need, kellele langes osaks raske koorem olla noor Nõukogude Liidus, kasvada karvadesse rollingute või biitlite saatel, kuulata öösel Luksemburgi raadiot või Ameerika häält, või sebida tuttava-tuttava-tuttava vanatädi vennapoja kaudu ABBA ja Boney M-i plaat, Jenkky nätsu või Playboy kapsaks loetud eksemplar. Kelle noorus möödus noortevanglas, Moskva kohviku või Viru hotelli ees jõlkudes või EÜEs hängides ja tsillides ning kes kitarri saatel unistasid salamisi elust vabas Eestis. Alati võib hommikul proteese pestes ja habet ajades vannitoapeeglisse kaeda – kas sealt vaatab vastu Sina ise või hoopis keegi võõras neukku? Niikaua kui iseennast ära tunned, on veel lootust. Valik on, nagu öeldakse, Sinu!

Nõukogude Liidus toodeti tarbekaupade asemel rahuaatomit, riik oli tähtsam kui inimene.

@jolli
Kui inimene on rumal ehk maakeeli loll, tuleks tal püüelda tarkuse lisandumise poole. Kui skaala ühes otsas on absoluutväärtusena kirjas “loll” ja teises “tark”, siis ideaalis võiks õppiv inimene nihkuda skaala rumalamalt osalt targema suunas, primitiivsetelt väärtustelt üha komplitseerituma kvaliteedi poole, olla rahulolematu saavutatud teadmiste hulgaga ja püüda omandada uusi. Maailm liigub edasi, mitte miski ei püsi paigal. Eilsed raamatutõed võivad tänaseks saada ümber hinnatud ja neid toetanud autoriteedid uute tõdede ja autoriteetide poolt ümber lükatud. Isegi ilmselgelt ühele vaalale ja kolmele elevandile toetuvast lamedast kettakujulisest Maast on uute teadmiste lisandudes saanud ümar Päikesesüsteemi planeet, mis tormab kosmilises kõiksuses koos Linnutee galaktikaga edasi.
***
Kui lolle oli Maale palju saanud, leidsid targad, et nii ei lähe. Iga juurde tulev loll võttis tarkadelt ruumi ära ja targad ei saanud sellise olukorraga leppida. Targad nägid ära, et mida rohkem lisandub Maale lolle, seda ebamugavam on tarkade elu. Lollid trügisid jalus, tegid suitsu, vaatasid tähti, aga kasu ei olnud nendest kopika eestki. Targad panid pead tööle – sellepärast neid tarkadeks kutsutaksegi, kuna nemad oskavad tööd teha peaga ja nii mõtlesidki targad välja koolid ja koolihariduse. Lollidele muudeti kooliskäimine kohustuslikuks. Loodeti, et koolides jagatavast tarkusest jääb ehk neilegi midagi külge.

Lollid, kes sageli on küllaltki leidlikud, kui asi puudutab vastandumist tarkadele, leidsid aga, et hea küll, isegi kui kooliskäimine on kohustuslik, ei ole siiski võimalik kohustuslikuks teha targaks saamist. Alati oli võimalik kohal olla, aga mitte kuulata, mida õpetaja õpetab või mitte temast aru saada. Kui õpetaja räägib tarkade keeles, siis kuidas üks loll peakski temast aru saama? Sellel ajal on võimalik tegeleda kõrvaliste asjadega, võib saata taskutelefoniga lühisõnumeid, külastada internetti ja segada õppimast ka kaasõppureid, kes mingil põhjusel on otsustanud targaks saada. Kui internet oli juba algselt loodud lollide vajadusi arvestades, siis nutitelefon oli algselt selline seade, mille leiutasid targad tarkadele, lootes, et targad hakkavad uut tehnikat sihipäraselt kasutama. Kuid võta näpust, nagu öeldakse. Lollid võtsidki ja hakkasid neid uusi hirmkalleid nutikatele mõeldud seadmeid ise suure eduga kasutama, samal ajal kui targad ajasid läbi kümme korda odavamate telefonidega, millega ei saanud teha mitte midagi nutikat, ainult sisse ja välja helistada.

Olnuks nutitelefonid kohe alguses odavad, poleks tõeliselt lollid neid ilmselt märganudki. Paraku tehti esimesed nutitelefonid ilusad ja kallid, sest targad olid telefonide väljamõtlemiseks kulutanud suures koguses oma ülikallist tööaega. Juhtus aga nii, et kui lollid nägid, et odavad telefonid asendati kallistega, tekkis neil suur himu selliseid omada. Teada on, et kui loll tahab teist lolli ära tunda, siis ei otsusta ta mitte tema teadmiste, vaid talle kuuluvate esemete põhjal. Ja mida kallimaid esemeid omatakse, seda suurem on teiste lollide lugupidamine ehk lollide kõnekeeles respekt. Sellel samal fenomenil seisab püsti ka sport- ja luksusautode tööstus. Oleks ainult rohkem jõukaid lolle!

Lolle püüti targaks teha nii hea kui kurjaga. Kui loll ei jõudnud kooli, saadeti teda kodust otsima sotsiaaltöötaja või koguni politseinik. Lollid pugesid aga peitu või andsid katteta lubadusi targaks saada, ise aga tundsid rõõmu õnnestunud tünga üle. Tekkisid kogu ühiskonda kaasa haaravad arutelud, kas ikka on eetiline lolle nende isiklike veendumuste vastaselt vägisi targaks teha? Ehk on lollus koguni üks suur inimõigus teiste võõrandamatute õiguste hulgas ja igal inimesel on õigus olla loll? Selline seisukoht meeldis lollidele hirmsasti ja loll olemine muutus üha populaarsemaks. Kui millalgi toodi esimesed lollid Maale kaasa planeedilt Nibiru, kus neid valmistati sertifikaadi alusel ja nende kvaliteeti kontrollis vastav kõrge komisjon, siis seoses liigkalli logistikaga hakati hiljem lolle valmistama juba Maal kohapeal. Asi läks koguni nii käest ära, et lollide tootmise litsents anti vabaks ja igaüks võis lolle toota vabavarana ka omas kodus. Nii valmisid lollid suurtes hulkades ja keegi ei suutnud nende üle enam arvet pidada ja kontrollida, kas kodus valmis tehtud loll vastab igale kvaliteedistandardile või läks käibesse ka ebakvaliteetseid eksemplare.

Lollide hulgas tekkis lolluse alusel samuti kihistumine, nagu see toimib tänapäeval ka tarkade hulgas, kus kõrgemalt hinnatakse targemaid ja osutatakse neile kõikvõimalikku au, näiteks määratakse tähtsaid teaduspreemiaid või siis antakse kõrgeid akadeemilisi kraade (mitte segamini ajada nende kraadidega, mis pudeli peale on kirjutatud). Lollid üksteisele preemiaid ei jaganud, vahel harva ainult lilli või mõne aukirja, sest nii tuli odavam. Küll aga hakkasid alglollid tundma, et uute kohapeal tehtud lollide lisandumisel saab kannatada nende ametialane väärikus. Nemad ju põlvnesid otse Nibirult toodud lollidest, juba nende isad ja isaisad olid lollid, pärit kuulsatest lollide kodadest, mõned väärikamad suguvõsad on juba 70 põlve lollid olnud. Nüüd aga oli tekkinud palju isehakanud lolle, kes olid nii lollid, et valus kuulata ja vaadata. Mis on selle lühikese loo mõte? Loll küsib, tark teab isegi. Head uut kooliaasta algust meile, terve elu kestvatele õppijatele!

koolis on vahva

@ckrabat
Süüria sündmustest pole blogis varem pikemalt juttu olnud. Araabia kevade järelmina on kodusõda Süürias kestnud, ilma et ükski osapool oleks olulist edu saavutanud, nüüd juba üle kahe aasta, kui 26.jaanuaril 2011 toimusid esimesed suuremad opositsiooni meeleavaldused. President Bashar al-Assadi baathistlik režiim pole suutnud opositsiooni maha suruda ega ka opositsioon valitsevat režiimi kukutada. Olukord Süürias pingestus hiljuti valitseva režiimi või tema toetajate poolt sooritatud keemiarünnaku tagajärjel, kui opositsiooni teatel sai vigastada rohkem kui 1200 Damaskuse eeslinna Ghouta asukat. Ghouta on olnud üks opositsiooni tugipunkte. Keemiarelvade kasutamises on teineteist süüdistanud mõlemad pooled. Kui Iraagi invasiooni puhul on sissetungi ühe põhjusena mainitud kuulujutte massihävitusrelvade arendamist Saddam Husseini poolt, siis ka Süüria kodusõjas on president Obama  välise sekkumise sidunud massihävitusrelvade kasutamisega opositsiooni vastu.

Üks araabia rahvusliku sotsialismi juhtivaid jõude Araabia Sotsialistlik Taassünnipartei ehk Baath sai alguse 1939-1940 Süürias. Liikumise juurte juures olid tegelikult konkureerivad poliitikud alaviit Zaki al-Arsuzi (1899-1968), kristlane (kreeka ortodoks) Michel Aflaq (1910-1989) ja sunniit Salah ad-Din al-Bitar (1912-1980). Al-Arsuzi ja Aflaqi isiklike vastuolude tõttu sündis kaks sarnaste ideedega erinevat parteid – Baath al-Arsuzi juhtimisel ning Ihya Araabia Liikumine Aflaqi ja al-Bitari juhtimisel. 1947.a. need ühinesid. Võimule tuli Baath Süürias 1963.a., kuid 1966.a. kukutas Baathi vasakpoolsem ja radikaalsem regionalistlik tiib armeejuht alaviit Salah Jadidi (1926-1993) juhtimisel Aflaqi ja Al-Bitari juhitud mõõdukama pan-arabistliku fraktsiooni. Võimupöörde tagajärjel lõhenes Baath eraldiseisvateks Damaskuse ja Bagdadi fraktsioonideks. Võimuvõitluses toetusid Suur-Süüriat idealiseerunud regionalistid Latakiast pärit alaviitliku taustaga baathistidele, kelle vaimne liider oli Zaki al-Arsuzi. 1970.a. toimunud järjekordse parteisisese võimuvõitluse tulemusel korraldas kaitseminister Hafez al-Assad (1930-2000) riigipöörde ning tuli võimule.

Assadi perekonna võimuletulekus Süürias on palju sarnast Husseini perekonna võimuhaaramisega Iraagis. Nagu Saddam Hussein Iraagis, kes tõrjus võimult oma suguvõsa liikme kindral al-Bakri, nii ka tuli ka Assadi režiim võimule võimuvõitluse tulemusena valitsevas parteis, kukutades oma liitlase ja toetaja Jadidi. Kui Saddam Hussein toetus klannipõhiselt Tikriti piirkonna sunniitidele, siis Assadi režiim toetus loode-Süürias Latakia ümbruses elavatele šiiitlikele alaviitidele. Kindlasti ei saa Assadi režiimi nimetada šiiitlikuks. 1999.a. surus Hafez al-Assad maha alaviitide ülestõusu Latakias ja riigiisana teostas ta erinevate gruppide vahel “jaga ja valitse” poliitikat. Bashar al-Assad on esmapilgul üsna lääneliku taustaga silmaarst, kes valmistus teadlase karjääriks oftamoloogia alal ning praktiseeris Londonis the Western Eye haiglas. Tema abikaasa Asma, Süüria päritolu briti kardioloogi Fawraz Akhrasi tütar, on sündinud, kasvanud ja hariduse saanud Suurbritannias. Hafez al-Assadi järglaseks pidi esialgu saama hoopis Bashari vanem vend Bassel ja Bashar hoidis võimumängudes madalat profiili. Venna hukkumise järel autoõnnetusel 1994.a. olukord muutus, Hafez al-Assad nimetas Bashari oma troonipärijaks ning kutsus kodumaale tagasi. Kui Hafez 10.juunil 2000 suri, sai Basharist ühtäkki isa järglasena Süüria president.

Assadi režiimi toetab Iraan, sest Süüria on Iraani üks olulisemaid liitlasi regioonis. Mõlemad vajavad teineteist, sest regioonis domineerivad sunniidid ja sunni monarhiate naftarahad. Lisaks Iraanile seisavad tugevasti Assadi režiimi taga Venemaa ja Hiina. Ühest küljest soovivad need riigid märksa olulisemat positsiooni rahvusvahelise süsteemi juhtimisel ja vastanduvad Süüriat toetades Ameerika Ühendriikidele, saavutamaks võimalikel läbirääkimistel ükskõik millistes rahvusvahelise elu küsimustes neile soodsamat olukorda, kus nende seisukohtadega arvestatakse. Teisalt mängivad siin olulist rolli ka nende riikide majanduslikud huvid. Assadi režiim on traditsiooniliselt olnud heades suhetes nii Nõukogude Liidu kui ka Venemaaga. Ka Hiina on teinud Süüriasse olulisi majanduslikke investeeringuid.

Assadi vastase poliitilise opositsiooni moodustavad erinevad kildkonnad, keda ühendab vaid vastasseis valitsevale režiimile. Nagu Araabia kevade sündmused on näidanud, siis liberaalsete poliitikute, kes kerkivad meedia laineharjale revolutsioonikeerises, tegelik mõjujõud võib siis, kui hakatakse võimu jagama, jääda marginaalseks ning rahva toetusele apelleerides kerkivad esile hoopis teised, kelle vaated ei pruugi sobida Lääne ootustega. Mubaraki-järgne Egiptus demonstreeris seda olukorda ilmekalt. Süüria opositsioonist ja tema liidritest on põhivoolu meedias vähe juttu olnud. 23.augustil 2011.a. moodustati opositsiooni ühendava organina Süüria Rahvusnõukogu, kes alates 2013.a. märtsist esindab Süüriat ka Araabia Liigas. Süüria Rahvusnõukogu tegutseb Istanbulis ja seda juhib vasakpoolne kristlane George Sabra, kes 1970.a. ühines Süüria Kommunistliku Parteiga. Teised Rahvusnõukogu mõjukamad liidrid on Moslemi Vennaskonnale lähedane intellektuaal, Sorbonne’i ülikooli sotsioloogiaprofessor Burhan Ghalioun ja kurdi päritolu ajalooprofessor Abdulbaset Sieda. Valdav osa kurde on aga ühinenud Rahvusnõukogust eraldi tegutsevasse Kurdi Ülemnõukogusse, mis on tihedates sidemetes kurdi liikumistega Iraagis ja Türgis.

Rahvusnõukogu kõige mõjukam organisatsioon on aga Moslemi Vennaskonna Süüria haru, mis loodi 1942.a. Mustafa al-Sibai poolt ning alates 1964 on tegutsenud põranda all. Nende kõige tuntum liider on Londonis elav islamiliikumise veteran ja eksliider Ali Sadreddine al-Bayanouni. Alates 2010 juhivad organisatsiooni tehnokraadid Mohammad Riad al-Shaqfeh, Mohammad Farouk Tayfour ja Mohammad Hathem al-Tabshi, keda kutsutakse nende ühise päritolulinna järgi Hama triumviraadiks. Arvatakse, et nad esindavad Vennaskonna mõõdukamat tiiba, kes on võimelised koostööks teiste opositsiooniliste jõududega. Moslemi Vennaskonna tugipunktid Süürias ongi Hama, Homs ja Damaskus. Süüria Rahvusnõukogu moodustab koos kohalike koordinatsioonikomiteede ja Vaba Süüria armeega Süüria Revolutsiooniliste ja Opositsioonijõudude Rahvusliku Koalitsiooni, mille peasekretär on Anas al-Abdah. Samas ei esinda koalitsioon kahtlemata kõiki Assadi režiimiga opositsioonis olevaid rühmitusi.

Alates 2013.a. juulist juhib koalitsiooni mõjukasse Shammari hõimu kuuluv jurist Ahmed Jarba, kellel on head suhted Saudi Araabiaga ja kes vahetas välja seni koalitsiooni juhtinud mõõduka islamivaimuliku Moaz al-Khatibi. Jarba võitis valimistel Katari poolt toetatud ärimeest Mustafa Sabbaghi. Katar oli esimene araabia riik, kes tunnustas Süüria opositsiooni diplomaatiliselt. Opositsiooni on diplomaatiliselt tunnistanud veel Liibüa. Mõjukaid naftamonarhiaid ühendav Pärsia Lahe Koostöönõukogu on opositsiooni tunnustanud Süüria rahva seadusliku esindajana nagu ka Prantsusmaa, Suurbritannia, Ameerika Ühendriigid ja Euroopa Liit. Koalitsiooni asepresidentideks on Assadi režiimi poolt vangistatud opositsioonipoliitikud: ärimees Riad Seif ja opositsioonilise nasseristi Jamal al-Atassi (1922-2000) tütar Suhair al- Atassi. Jamal al-Atassi  oli mõjukas baathistlik poliitik, kes sattus aga 1970-tel aastatel Hafez al-Assadiga vastuollu ning kujunes režiimi ägedaks kriitikuks. Märtsis 2013 valis opositsioon peaministriks kurdi päritolu ärimehe Ghassan Hitto, kes on Ameerika Ühendriikide naturaliseerunud kodanik. Ghitto valimine põhjustas aga opositsiooni hulgas tugevaid käärimisi, teda peeti liiga lähedaseks Katarile ja Moslemi Vennaskonnale, mistõttu astus ta juba juulis ametist tagasi.

Relvastatud vastupanugruppidest ühendab Rahvusliku Koalitsiooniga liitunud Vaba Süüria armee mõõdukamaid ja sekulaarsemaid opositsionääre ning sinna kuulub mõnede ekspertide hinnangul umbes 80 000 võitlejat. Vaba Süüria armeed juhtinud pooli vahetanud ohvitserid – endine Süüria õhujõudude kolonel Riad Mousa al-Asaad ja 2012.a. tuli tema asemele tulnud elektroonikust brigaadikindral Salim Idris, kes on väljaõppe saanud Saksamaal ja kes võiks sõjaväejuhina olla rohkem vastuvõetav lääneriikidele, kuigi ta on nõudnud poliitiliste kõneluste eeltingimusena relvade saatmist ülestõusnutele. Relvastust on saadud nii sõjasaagina Süüria armeelt kui ka mustalt turult. Relvade vahendamises Süüria opositsioonile on kahtlustatud Saudi Araabiat ja Liibüat. Islamiäärmuslaste ja salafistide põhiline jõud on Jabhat al-Nusra (Suur-Süüria Rahva Toetusrinne), keda on süüdistatud ka koostöös al-Qaedaga. Arvatakse, et Jabhat al-Nusra koondab umbes 6000 võitlejat ja tema liider on väidetavalt Iisraeli poolt okupeeritud Golani kõrgendikelt pärit Abu Mohammad al-Gholani. Liikumise eesmärk on kehtestada Süürias pan-islamistlik islami kalifaat ja šariaadi õigus. Peale nende tegutseb Süürias veel teisi islamiäärmuslikke gruppe, millest mitmed lisaks Jabhat al-Nusra‘ le on USA riigidepartemangu poolt kantud terroristlike rühmituste nimekirja.

Maailm on väsinud sõdimast. Ameerika Ühendriigid on lootnud, et ehk vaibub kodusõda iseenesest ja nad ei pea sõjaliselt sekkuma. Iraagist ja Afganistanist saadud kogemused ei toeta välist sekkumist, sest sõjalise interventsiooni hind on kõrge. Rahvusvaheline sekkumine Süüria sündmustesse on olnud takistatud erinevatel põhjustel. Lisaks Assadi režiimi toetavate Venemaa ja Hiina vastuseisule, ei usalda ka Ameerika Ühendriigid Süüria opositsiooni ja kardavad ameerikavaenuliku islamirežiimi tekkimist. Viimase keemiarünnaku järel lubas president Obama mässulistele abi saata, jättes küll täpsustamata, milline see abi võiks olla. Kindlasti võib oodata abi suurendamist opositsioonile, kuid väline sõjaline sekkumine eeldab ikkagi ulatuslike massirepressioonide jätkumist ning ka sel juhul võib tegemist olla Liibüa-laadse toetusoperatsiooniga, mis välistab otsese sõjalise sekkumise.

Kodusõda Süürias: kes on ohvrid?
Autor: Osama Hajjaj, Cagle Cartoons, Abu Mahjoob Creative Productions

http://www.truthdig.com/cartoon/item/syrian_civil_war_20130626/

@jolli&ckrabat
Valimised on jälle ukse ees ning erakonnad on hakanud mõtlema, kuidas oleks võimalik valimisaktiivsust kasvatada, et rohkem hääli saada. Meedias levivad kampaaniad väidavad, et rohkem valijaid võrdub rohkem demokraatiat, sest sageli tõstatatakse küsimusi, kuidas saaks kaasata valimistele rohkem valijaid. Kas see ikka on nii? Mõned tahavad valimised lausa kohustuslikuks teha, et mittehääletajaid karistada. Kas suurem osalusprotsent tähendab ka kvaliteetsemat valimistulemust? Selliste ideede taga on ilmselt lootus oma erakonna toetust kasvatada, uskudes või lootes nagu bingolotos, et lisanduvad valijad hääletavad kindlasti “õige” erakonna poolt, kuigi näiteks arvamusküsitluste metoodikast on teada, et teatava suurusega valimi korral ei pruugi üldtulemus enam muutuda. Kui valim suuremaks teha, jääb protsentuaalne toetus sellele või teisele erakonnale ikkagi samaks, sest ka suuremas valimis on esindatud needsamad sihtrühmad, kes hääletavad sarnaselt ja pärisvalimistel muutub lihtsalt valijate üldarv, mitte aga valimistulemus. Loosung: “Kõik valima!” on aga püstitatud just selleks, et saada valimiskastide juurde üks olulise kaaluga valijarühm. Need, kes mitte kunagi ei langeta oma valimisotsust erakondade programmiliste seisukohtade analüüsi ja seniste töötulemuste alusel, vaid annavad hääle poliitiku lipsuvärvi, lobeda jutu ja paarisõnaliste reklaamislõuganite põhjal.

Peamine sihtgrupp, kelle hääli kõik erakonnad jahivad – need on teadagi … hingame nüüd sügavalt sisse … lollid! Lollide paremaks kaasamiseks on erakonnad leidnud, et kui lollid ei tule nende juurde, siis tuleb ise minna lollide sekka – nii, nagu 19. sajandil läksid vene narodnikud küladesse maainimestele sotsialismusest jutlustama, nii lähevad ka erakonnad lollide sekka ennast tutvustama. Kus võiks kõige kergemini kohata mõnd lolli? Ikka turuplatsil või moodsamal ajal kaubanduskeskuses! Selles valguses muutub arusaadavaks erakondade soov laieneda kaubanduskeskustesse ning avada seal valimisjaoskonnad, kus lollid valu ja vaevata hääletada saaksid. Mis need supermarketidki muud on kui tänapäevased superturud, ilusti katusega kaetud, et lollidel külm ei hakkaks ja vihm neile peale ei sajaks. Lolle tõmbab turgude suunas nagu magnetiga – nagu koiliblikaid taskulambi peale või kitse soolase poole. Lollid käivad ju poes mitte eluks vajalikke asju ostmas, vaid teisi vaatamas ja ennast näitamas ehk moodsalt väljendamas siis hängimas (kui raha pole) ja tšillimas (kui raha on). Vaatad poes, et näe – loll! Ja veel üks! Oi, siin on kohe terve perekond lolle! Tavalised ostlejad ei peaks siinkohal muretsema, pabistama ja vastulause kirjutamiseks klaviatuuri järele haarama. See jutt ei käi teist, vaid hoopis kellestki teisest – ikka sellest, kes end peeglisse vaadates ära tunneb – näiteks naabri-Juhanist ja tädi Maalist.

Kui e-valimised on esile kutsunud kõiksuguseid kahtlustusi ja protestihääli – mine sa neid tea, kes arvutite abil hääletavad, võib-olla isegi mingid “intelikendid”, siis valimiste laienemine kaubanduskeskustesse meeldib kõigile ning kõik erakonnad on selle heaks kiitnud. Eriti meeldib see idee aga lollidele, sest lollidele tavaliselt meeldivadki lollid ideed. Kaubanduskeskuste järel tõuseb päevakorrale ilmselt valimisjaoskondade avamine burksiputkade juures, sest needki vaba aja ja kultuurikeskused pakuvad erakondadele palju tänuväärset valijaskonda, peaasi, et bemmil kumm suitseb ning sõitjal suu matsub ja jalg tatsub – sidur, pidur, gaas, gaas! Veel edasi võiks laieneda juba ööklubidesse, ideid jätkub. Kujutagem ette tüüpilist situatsiooni ühe valimisjaoskonna lähistel ühes tavalises kaubanduskeskuses.
Aktivist [näeb keskuses tšillivat ja hängivat noortekampa, astub juurde, lausub reipalt]: Tere, noored!
Noored [vaatavad ülikonnas ja lipsustatud aktivisti põlglikult]: ?
Aktivist: Kas te teate, mis on valimised?
Noored: Pfff …
Aktivist: Noored, teie olete meie tulevik! Teie valikutest see ju kujuneb?
Noored: Missasi?
Aktivist: Et, mis kujuneb? Tulevik kujuneb! Teie, noored, valite meie homse!
Noored: WTF? Pfffff
Aktivist: Annan teile kirjandust! Näete, siin on kõik ilusti kirjas. Miks valida, millal valida ja keda valida!
Noored [umbusklikult, vaatavad bukletti]: Õäöü ähh! … Ei huvita. Mingit nutiäppi ei ole vä?
Aktivist: Hetkel on see veel arendamisel. Aga vaadake seda bukletti! Siin ju ka kõik kirjas!
1. noor [veerib]: Kohali-ku- oma-valit-suse voli-kogu vali-miste….
Aktivist [aitab lugeda]: Jah, just! Kohaliku omavalitsuse volikogu valimiste…
2. noor: Ääää! Booooring!!
Aktivist: Kuule nüüd! Kui sa hääletad nii, nagu siin bukletis kirjas on, näed, ma tõmban ringi ümber, kelle poolt peab hääletama, siis saad nurga taga burksikas biig mäki poole odavamalt! Joogi ja friikad saad pealekauba. [Teeb nimetissõrmedega liigutusi] Dadaaa!!! Valimiste ale!
3. noor: Õu, see juba läheb. Valimised, täitsa äge. Näita, mida me peame tegema… kuhu täpselt mida kirjutama …

Teine erakondadele atraktiivne sihtgrupp on üks lollide kohalik alaliik – neukkud. Kui paljude lollide sugupuud ja vereliinid ulatuvad Nibirule välja, mistõttu alglollid peavad end ülejäänud lollidest paremaks, siis neukkud on tavaliselt viisaastaku plaane täites kohapeal kokku monteeritud. Neil neukkudel, kes sattusid koosteliinile viisaastaku lõpupoole, kippusid kruvid tugevamini logisema kui viisaastaku alguse toodangul, täpselt nagu ka viisaastaku lõpul ehitatud majad kippusid kiiremini lagunema kui need, mis olid ehitatud alguses. Lõpus läks ju plaanide täitmisega kiireks, ei jõua kõiki kruvisid kinni keerata ja kõiki vajalikke splinte ja seibe paika panna. Neukkudele sobivad kaubanduskeskused hääletamiseks väga hästi, sest tekib tuttav tunne nagu nõukogude ajal, kui valimisjaoskondade juures sai osta defitsiitset kaupa. Valijad olid sellel ajal teadlikud, tulid mühinal nagu merelõvid ning valimisaktiivsus püsis alati kõrge. Tänapäeval võivad kaubanduskeskused teha valimiste ajal hinnakampaaniaid, nn valimis-alesid, nii et lollide massid valimispäeval kaubanduskeskuseid ummistavad. Näiteks, kui loll toob valimisjaoskonnast tõendi või lüüakse mingi vastav tempel käe peale, siis saab ta mingit kaupa odavamalt – kingime erakondadele ühe idee .

Valija Ivar Nõukogude armeest: Minule see idee, tuua valimisjaoskonnad kaubanduskeskustesse, meeldib. Pärast saab kõrvaltpoest apelsine ja konjakit osta ning kõik on täpselt nii nagu “meie ajal”, kui rahvas oli poliitiliselt aktiivne ja kogunes juba kell kuus hommikul valimisjaoskondade ette sabadesse, sest kujutage ette, mitte kusagilt mujalt polnud sellisel kellaajal õlut saada! Lisaks said valijad osta defitsiitset kaupa: fantat, viinereid ja leningradi mandariine. Inimesed olid nagu vennad ja riigi poliitika läks neile korda. Osalusprotsent valimistel oli alati 99,9%.

Lollid valima meenutab teise populaarse loosungi, lapsed valima, laiatarbeversiooni. Millegipärast on poliitikud arvamusel, et kui rahvale jagada värviliste piltidega flaiereid (nende trükkimine ei ole kusjuures odav lõbu, aga noh, maksumaksja maksab, sest üldlevinud arvamuse kohaselt peavad erakonnad raha saama riigieelarvest), tormab rahvas seal kujutatud poliitiku poolt ummisjalu hääletama. Meenub üks kunagine omakasupüüdmatu abi ühele erakonnale, kui sai valimiste eel rahva sekka mindud ühe poliitiku pildiga flaiereid jaotama. Mälestused valimiskampaaniast on valdavalt positiivsed, vähemalt peksa ei saanud ja suurem osa inimesi olid sõbralikud. Pakkusime flaiereid ka ühele asotsiaalile, sest ka väetimate ühiskonna heidikute hääl peab Toompeale jõudma. Tema läks kurjaks, pakutud kirjandust vastu ei võtnud, aga sotsialiseeruda tahtis küll ja nõudis, et talle õlut välja käristatakse. See oli väga pealetükkiv valija ja sellised meile ei meeldinud, sest valija peab oma otsuses olema sõltumatu ja juhinduma üldisest ühiskondlikust hüvest, mitte aga vaatama silm viltu peas, mida ta kohe ja praegu head ja paremat saab! Õnneks olime paremas sportlikus vormis, paar kiiremat sammu ja potentsiaalne valija sai igaks juhuks kaugele selja taha jäetud. Täiskasvanud valimiskirjandusest üldjuhul keeldusid, aga vähemalt lapsed võtsid trükised tänulikult vastu. Ilmselt oli nende poliitiline teadlikkus piisavalt kõrge, mistõttu loosung – lapsed valima! – muutus meie jaoks vähemalt tol hetkel arusaadavamaks. Näpuotsaga oli ka õllealuseid kaasa antud, neid lastele ei andnud, aga täiskasvanute hulgas oli neil rohkem lööki. Siit panime kõrva taha, et flaierite asemel võikski valijatele rohkem õllealuseid või lausa õlut jagada, kui poliitikueetika seda lubab – see läheb potentsiaalsele valijale lihtsalt paremini peale. Parteikontorid, õppige! Valimispropaganda tegemine väsitas, kõht läks tühjaks ja lõpuks jätsime järele jäänud poliitkirjanduse jäägi sinna, kus käib kõige rohkem valijaid – bussipeatusesse. Neid võis seal kohata veel kolmandal päeval peale valimisi.

Meenub veel üks teine tõestisündinud lugu, pärit rubriigist: kõik valima ja valimine on iga kodaniku kodanikukohus. Aastaid tagasi sai ühtede valimiste ajal üks toonane pruut ja tema sõbranna valimisjaoskonda sõidutatud. Pruut ja tema sõbranna ei tundnud ise valimiste kui selliste vastu vähimatki huvi ning oleks tõenäoliselt valimisõigusest loobunud ning kodanikukohuse täitmata jätnud. Kuna olime noored, siis huvitasid neid sellel ajal rohkem hoopiski kaubanduskeskused ja ööklubid, aga sellel ajal ei oldud seal veel valimisjaoskondi avatud, vaid need paigutati kohtadesse, kus suur osa rahvast tavaliselt ei käi nagu koolid ja kultuurimajad. Tajudes põlvkonnale langenud vastutuse rõhuvat koormat ja peale pruudi ning tema sõbranna pikemat “masseerimist” teemal, kui oluline on ikka osaleda valimistel, olid pruut ja tema sõbranna lõpuks nõus valima ja sõitsime oma kõva viiskümmend kilomeetrit kuskile valda või depressiivsesse Eesti väikelinna, kust pruut ja tema sõbranna pärit olid. Sest noored, need ju olemegi meie, kelle tulevik sõltub nendest valimistest! Lühidalt, millegipärast olin valimiste üleskiitmisega niivõrd ametis, et ununes küsida piigade valimiseelistust ja nii juhtuski, et kui nad lõpuks õhevil nägudega jaoskonnast tulid, sain teada, et mõlemad olid valinud poliitikud nendest erakondadest, mis ei kattunud minu valimiseelistusega ja kelle poolt ei oleks ise mitte kunagi mitte ühelgi tingimusel hääletanud. Minu pärimise peale selgus, et rohkem poliitikuid nad lihtsalt ei teadnud. Kokkuvõttes sain ma toreda õppetunni, mis võib juhtuda siis, kui agiteerid valima neid, kes tegelikult valimiste vastu huvi ei tunnegi.

@ckrabat
Sankt Peterburgis toimub praegu rühmituse G-20 kaheksas tippkohtumine, kust maailma majandusprobleemide lahendamise asemel oodatakse enam kokkuleppeid Süüria tuleviku osas. G-20 ehk 20 Rahandusministri ja Keskpanga Juhi Grupp rajati 1999.a. septembris sarnaselt lääneriikide foorumile G-7 ning pidas sama aasta detsembris oma esimese tippkohtumise. Alates 2008. aastast kohtutakse riigijuhtide tasandil, mis lisas foorumile veelgi enam kaalukust. Foorumi algataja oli Kanada tolleaegne rahandusminister ja hilisem (2003-2006) peaminister Paul Martin. Rühmitus koondab maailma juhtivaid majandusjõude: G-20 liikmed annavad 80% maailma kogutoodangust (GWP), 80% maailma kaubandusest ja kaks kolmandikku elanikkonnast. G-20 liikmed on: Lõuna-Aafrika Vabariik, Ameerika Ühendriigid, Kanada, Mehhiko, Brasiilia, Argentiina, Hiina, Jaapan, Lõuna-Korea, India, Indoneesia, Venemaa, Türgi, Saksamaa, Prantsusmaa, Suurbritannia, Itaalia, Saudi Araabia, Austraalia ja kollektiivliikmena Euroopa Liit. Seega võib öelda, et kaudselt, läbi Euroopa Liidu, kuulub ka Eesti maailma juhtivate majanduste hulka.

Foorumi jõud on esmapilgul suur, sinna kuuluvad ÜRO Julgeolekunõukogu viis alalist liiget: Ameerika Ühendriigid, Venemaa, Suurbritannia, Prantsusmaa ja Hiina, aga ka lääneriikide juhtivad majandusjõud 1975.a. loodud G-6/G-7/G-8 foorumitest Ameerika Ühendriigid, Suurbritannia, Prantsusmaa, Saksamaa, Itaalia ja Jaapan ning nendega 1976.a. liitunud Kanada ja 1997.a. liitunud Venemaa. G-8 hõlmab küll ligi poole maailma kogutoodangust, kuid sealt on välja jäänud uued majandusjõud, eelkõige maailma 2. majandus IMF järgi Hiina, 7.majandus Brasiilia ja 9.majandus India, aga ka Mehhiko ning Lõuna-Aafrika Vabariik, keda on 2007.a.-st kutsutud G8+5 foorumitele. G-20 jõuline tõus maailmaareenile kajastab jõudude ümberpaiknemist 21.sajandil, kui rahvusvahelisel areenil on traditsiooniliste lääneriikide mõju vähenenud ning uute majandusjõudude mõju tõusnud. Kuigi suurimad majandusjõud on foorumil esindatud, ei hõlma G-20 sugugi kõiki juhtivaid majandusi. Foorumist on välja jäänud Šveits (20./IMF), Norra (21.), Iraan (23.) ja Taivan (27.), vaid EL kaudu on esindatud Hispaania (13.), Holland (18.), Rootsi (22.), Poola (24.), Belgia (25.) ja Austria (28.).

Ühest küljest on G-20 kindlasti laiahaardelisem kogu kui eksklusiivne klubi G-8, sinna on teiste hulgas haaratud ka tõusvate rahvuslike majanduste foorumi BRICS (Brasiilia, Venemaa, India, Hiina, LAV) liikmed, kuid need, kes on jäetud foorumi ukse taha, ei pruugi sellega rahul olla, sest kindlaid kriteeriume klubi liikmetele pole üles seatud, vaid liitumine toimub kutsete alusel. Singapuri eestvõttel on kokku pandud G-20st väljajäänud riikide ühendus. Mõned riigid (N: Hispaania) on G-20 kohtumistel osalenud külalistena. Arutelu all on olnud ka G-20 institutsionaliseerumine ning alalise sekretariaadi loomine. Norra välisminister Jonas Gahr Støre kritiseeris G-20 ülesehitust üheks Teise Maailmasõja järgse maailmakorralduse suurimaks tagasilöögiks, kuna Norra, kes on üks suurimaid panustajaid ÜRO arenguprogrammidesse, pole foorumile kutsutud, võrreldes foorumit eksklusiivse klubiga, mis on üles ehitatud 19.sajandi Euroopa Kontserdi traditsioonide kohaselt, kus otsustavad suured riigid, aga selline maailmkord ei vasta Gahr Støre meelest enam 21.sajandi nõudmistele.

G-20 iseloomustab üleilmastumist, mis peale koloniaalimpeeriumide lagunemist 20.sajandi teisel poolel on kujunenud juhtivaks trendiks maailmas. Kui varasemad rahvusvahelised süsteemid olid Euroopa, hiljem lääneriikide kontrolli all, siis peale külma sõja lõppu tekkinud postmodernne süsteem on juba üleilmne süsteem. Külmast sõjast alates maailma poliitilise juhtorganina tegutsev Ühinenud Rahvaste Organisatsioon hakkab ajastule jalgu jääma, sest tema Teise maailmasõja järgne ülesehitus järgib veel traditsioonilisi juhtimismudeleid, kus süsteemi muutused toimusid suurte sõdade järel ning sõja võitnud riigid kehtestasid ka neile priviligeeritud seisundi taganud uue maailmakorra. Seetõttu on paljud tänapäeva maailma juhtivad riigid jäänud ÜRO-s tagaplaanile ning seda enam hakkavad suuremat kaalu omama uue ajastu majandusfoorumid. Üheks maailmakorra arengut peegeldavaks institutsiooniks on Euroopa riike ühendav Euroopa Liit, mis arenes välja Euroopa Majandusühendusest. Analoogselt võtavad majandusfoorumitena ellu kutsutud G-8 ja G-20 endale üha enam poliitilisi funktsioone ning majandusküsimuste kõrval peavad tähelepanu pöörama julgeolekuküsimustele.

Maailmamajanduse ulatuslike probleemide asemel kujunes G-20 Peterburi kohtumise põhiteemaks Assadi režiimi keemiarünnak ja sellele reageerimine. G-20 foorumil ei leitud Süüria küsimuses üksmeelt. Ameerika Ühendriikide presidendi Obama ja Venemaa presidendi Putini kohtumist ei planeeritud, kuigi lühemat arvamustevahetus leidis aset. Kahe riigi vahele on pingeid tekitanud Venemaal varjupaiga saanud endine USA luurespetsialist Edward Snowden, keda venelased ei taha kuidagi ameeriklastele välja anda. Ameeriklaste korraldatud üleilmne Snowdenijaht kujunes pigem ülereageeritud poliitkampaaniaks, mis meenutas rohkem Okeaania poliitkultuuri George Orwelli 1984-s ja tekitas Ühendriikide mainele rohkem kahju kui kasu. Süüria on teine valupunkt Ameerika Ühendriikide ja Venemaa suhetes, kuna Süüria on Assadi perekonna võimu all kujunenud Venemaa peamiseks liitlaseks regioonis ja Süüria suuruselt teises sadamalinnas Tartousis paikneb Venemaa viimane sõjaväebaas väljaspool endist Nõukogude Liitu.

Süüria küsimuses on lahknenud nii riigid kui organisatsioonid, sest Süüria sõjalist ründamist pole üksmeelt Ühinenud Rahvaste Organisatsioonis, Euroopa Liidus ja NATOs. Ameerika Ühendriikide juhtroll kaasaegses rahvusvahelises süsteemis kipub vähenema, millele lisas tugeva pitseri president George W. Bushi Iraagi-afäär. Paraku pole ka uus president Obama suutnud välja töötada uusi käitumismustreid ja kipub astuma sama reha otsa. Üldiselt on nii, et kui pannakse toime kuritegu, siis toimub kõigepealt juurdlus, siis kohus ning alles lõpuks järgneb karistus. Poliitikas juhtub tihtipeale täpselt vastupidi – kõigepealt karistatakse, siis toimub kohus ning lõpus viiakse läbi juurdlus, kas süüdistus oli ikkagi vettpidav. Nii toimus ka Iraagi juhtumil ja sama stsenaarium kipub korduma Süüria puhul. Sõjalise sekkumise vastu Süürias hääletas Suurbritannia parlament, kunagine Iraagi sõja vastane president Obama on kohanud vastuseisu USA Kongressis ja tema tugevaimaks liitlaseks Süüria karistamisel Saudi Araabia ja Türgi kõrval tõotab kujuneda Prantsusmaa, kellel on piirkonnas ajaloolised huvid. Võib-olla oleks mõistlikum oodata, koguda tõendeid ning teha otsus peale ÜRO ekspertide raporti valmimist, mis annaks aktsioonile tugevama legitiimse baasi ja ka toetuse. Kiire ja kaudsete tõendite abil läbiviidud rünnak suurendab hoopis toetust Assadile.

Presidentide Putini ja Obama kohtumine Sankt-Peterburgis toimus käepigistuse vormis.

Foto: Timothy Heritage (Reuters)

http://www.reuters.com/article/2013/09/05/us-russia-g-idUSBRE98315S20130905

@ckrabat
Kui Barack Hussein Obama valiti 2008.a. Ameerika Ühendriikide presidendiks, valitses kogu maailmas ootusärevus, sest see oli mees, kellelt oodati muutusi, uusi tuuli rahvusvahelistes suhetes. Maailm oli väsinud George W. Bushi sõjakusest ning Obama lubas oma eelkäijast palju diplomaatlikumat välispoliitikat, Ameerika Ühendriikide huvisid mitte nii jõuliselt teistele peale suruda ning rohkem arvestada rahvusvahelise kogukonna huvidega, mille puudumine oli Bushi vabariikliku administratsiooni viinud tülli mitte ainult vaenlaste, vaid ka paljude sõpradega. Uue presidendi asumisega Valgesse Majja võeti suund rahvusvaheliste konfliktide rahumeelsele lahendamisele ning rahvusvahelise süsteemi heidikutega lubati pigem läbi rääkida kui nendega sõda pidada. Paljuski temale asetatud lootuste tuules omistati Obamale 2009.a. isegi Nobeli rahupreemia, olgugi et saavutusi ei olnud tal veel eriti ette näidata. Asepresident Richard Cheney poolt välja kuulutatud doktriin, mis pidi tagama Ameerika Ühendriikide sekkumise kahte suuremasse konflikti maailmas, näis olevat heidetud ajaloo prügikasti.

2001.a. 11. septembril Al-Qaeda terroristlik rünnak koondas suure osa maailmast, kes oli huvitatud 1990-tel aastatel tekkinud uue maailmakorra säilimisest, Ameerika Ühendriikide selja taha, kuid Iraagi kergekäeline ründamine 2003.a. lõhestas maailma taas erinevateks leerideks. Obama pidi Ühendriikide usaldatavuse taastama ja seepärast tervitas suur osa maailma avalikkusest tema valimist presidendiks lootusrikkalt. Vaid paar Bushi neokonservatiivse liiniga – first we fight for Israel, next we rule the world – ennast tugevamini sidunud väiksemat liitlast (sh Eesti) tundsid võimupöörde ees suurt ärevust. Ei saa mainimata jätta, et võimu üleminek vabariiklastelt demokraatidele põhjustas Eesti välispoliitilises eliidis lausa paanilist hirmu, kuna kauaoodatud sõda Venemaaga, mis 2008.a. Gruusia sündmuste järel tundus olevat peaaegu käegakatsutavas kauguses, hajus kusagile udusse. Uus president ei mõjunud Maarjamaa paestel kallastel kuigi usaldusväärne, sest tal oli sõjavastase maine ja ta oli oma eelkäija 2003.a. Iraagi afääri üks ägedamaid kriitikuid. Sõjavastaseks peeti ka tänast riigisekretäri John Kerryt, kes Vietnami sõja veteranina võitles ägedalt ameeriklaste sõjapidamise vastu ning üritas 2004.a. sõjavastasusele rõhudes Iraagi operatsiooni käivitanud George W. Bushi võimult kukutada.

Täna viis aastat hiljem on Obama valitud teiseks perioodiks Ameerika Ühendriikide presidendiks, kuid oodatud ja lubatud või ka osaliselt kardetud murrangut rahvusvahelistes suhetes pole toimunud. Enamgi veel, Ameerika Ühendriigid on osutunud võimetuks lahendama suuremaid ja väiksemaid rahvusvahelisi kriise ning meetodid, mida kriiside lahendamiseks välja pakutud, tunduvad justkui plagieerituna tema palju kritiseeritud eelkäija George W. Bushi välispoliitilisest doktriinist. Tõsi, Obama tõi Ühendriikide väed välja Iraagist ja järgmisel aastal on ta valmis lahkuma Afganistanist, kuid ta ei ole suutnud maailmale pakkuda kõikehõlmavaid poliitilisi lahendusi ning vähendada sõjaohtu. Obama suur reality show oli Osama bin Ladeni tabamine ja hukkamine 2011.a., kuid rahvusvahelisele terrorismi lõpetamiseks sel vaevalt et nüüd suur mõju oli. Al-Qaeda kaubamärk toimib endise hooga ning kuigi meediaikooniks muutunud organisatsioon ise piirdub viimasel ajal rohkem sõjakate avaldustega, on nende meediakampaania najal mitmed islamiäärmuslikud liikumised Põhja-Aafrikas ja Lähis-Idas saanud hoopis tuult tiibadesse.

Iisraeli-Palestiina suhted on seisavad juba aastaid külmutatuna ning pole märgata isegi tillukest päikesekiirt, mis võiks pimedusse valgust heita ja  olukorda stabiliseerida ning viia palestiinlased lähemale nende poolt ihaldatud kõikide poolt tunnustatud omariiklusele. Vastupidi, hoolimata Ameerika Ühendriikide ägedast vastuseisust, saavutasid palestiinlased vaatleja staatuse Ühinenud Rahvaste Organisatsioonis, mis on sisuliselt andnud neile teiste riikidega võrdse suveräänsuse, olgugi et Iisrael seda ei tunnusta. Palestiina staatus ÜRO-s vastab Vatikani staatusele. Iraagi sõja taustal unistasid mitmed neokonservatiivsed ideoloogid Teherani vallutamisest, mis pidi olema järgmine samm teel uuele maailmakorrale. Iraani eelmise presidendi Mahmoud Ahmadinejadiga oligi keeruline suhteid arendada, kuid hiljuti tuli Iraanis võimule mõõdukas president Hassan Rouhani, kes on olnud huvitatud suhete parandamisest lääneriikidega, sealhulgas Ameerika Ühendriikidega. Siiani on Obama administratsioon suhetes Iraaniga olnud vägagi tõrjuv ja ettevaatlik. Suhete normaliseerimine võtab aega, kuid seda raskendab Iraani toetus Assadi režiimile Süürias.

Ameerika Ühendriikide poolt algatatud Snowdenijaht mõjub pigem kunagi Julian Assange’i ja Wikileaksi vastu algatatud meediakampaania halenaljaka paroodiana. Ameerika Ühendriigid kujundasid Snowdenist parimate Hollywoodi stsenaariumite järgi “the enemy of state‘i”, midagi sarnast Obama bin Ladeni ikoonistaatusele, kuid ei suutnud piisavalt adekvaatselt  oma sõpradele selgitada, miks ameeriklased liitlaste järgi nuhkisid. Kõikide ebaõnnestumiste krooniks on aga suutmatus tuua mingitki lahendust pikaleveninud kriisi Süürias, kus Obama lahendused meenutavad vägagi George W. Bushi käitumist kümme aastat tagasi. Assadi karistamine on muutunud eesmärgiks omaette, kuid usaldusväärse rahvusvahelise koalitsiooni loomisest ollakse kaugel, hoolimata sellest, et kõige truumad liitlased Eesti, Albaania ja Honduras on otsustanud Süüria karistamisel olla koos ameeriklastega. Mart Juur ja Andrus Kivirähk tulid välja ideega, et Eesti võiks omapoolse panusena näiteks läkitada pidulikult Damaskuse poole teele ühe pommi.

Obama pakub Süüria puhul sarnaseid lahendusi, mida pakkus Bush Iraagi puhul. Kinnitust on leidnud fakt, et Assadi režiim omab keemiarelvi ning need massihävitusrelvad võeti k.a. augustis kasutusele tsiviilelanikkonna vastu Damaskuse eeslinnas Ghoutas, kuid selle asemel, et oodata ära ÜRO ekspertide analüüs, mis tagaks järgnevateks reaktsioonideks soliidse legaalse baasi, kiirustas Obama Assadi karistama, mis ei kogunud populaarsust ei Ameerika Ühendriikides endas ega ka tema peamiste liitlaste hulgas – isegi kui valitsused Süüria ründamist pooldasid, seisid rahvas ja nendest sõltuvad rahvaesindajad sellele vastu. See on üks demokraatia paradokse, mis toetab populaarseid otsuseid, sõltumata, kas nad on õiged või valed. Rünnak Süüriale oleks võinud anda oodatust vastupidise tulemuse – toetus “kannatajale” ehk Assadile oleks võinud hoopis suureneda. Ta suutnud tekitada laiahaardelist rahvusvahelist toetust opositsioonile nagu see tekkis Liibüas Muammar al-Gaddafi vastu. “Araabia kevade” tulemustele toetudes ja arvestades sündmuste arenguid Egiptuses, kardavad paljud opositsiooni võimuletulekut Süürias mitte vähem kui Assadi jätkamist.

Obama välispoliitiline doktriin on siiani olnud suur läbikukkumine ja see on mänginud trumpkaardid kätte kogenud riigitegelasele Venemaa presidendile Vladimir Putinile, kes on hakanud oma riigi huvides kasutama kõike seda, mida Obama omal ajal lubas – pakkuma rahvusvahelistele kriisidele lahendusi. Venemaa välispoliitika on paljuski olnud Ameerika Ühendriikide välispoliitilisele doktriinile reaktiivne. Kui 2008.aastal Putin asus Bushi järgides karistama Gruusiat, siis nüüd üritab ta vastukaaluks Obamale tuua rahu Süüriasse.  Kuna Venemaa üks eesmärke rahvusvahelises süsteemis on olnud alternatiivi pakkumine Ameerika Ühendriikidele, siis on ta heades suhetes paljudega, kes ameeriklastele ei meeldi – mitmed Ladina-Ameerika riigid eesotsas Venezuelaga, aga ka Kuuba, Nicaragua, Boliivia ja Ecuador, Lähis-Idas Iraan ja Süüria. Kasvanud on venelaste majanduslikud ambitsioonid, kus nad üritavad koos “uute majandusjõududega”, Hiina, India, Brasiilia ja Lõuna-Aafrika Vabariikidega kõigutada Lääne päritolu majandussüsteemi. Loomulikult ei tarvitse siin näha Venemaa erilist rahusoovlikust, vaid Putin kasutab jõuliselt Obama poliitilist jõuetust Venemaa seisundi tugevdamiseks ära. Venemaa pakub peavarju Snowdenile ja eetriaega Assange’ile ja seda vaid ühel eesmärgil, pakkuda konkurentsi Ameerika Ühendriikidele.

Ronald Reagan jäeti 1990.a. ilma Nobeli rahupreemiast, mis anti Mihhail Gorbatšovile külma sõja lõpetamise eest, kuigi tangot tantsitakse tavaliselt kahekesi. Selle eest anti rahupreemia 2009.a. Barack Obamale, kes oli tegelikult äsja ametisse astunud ega polnud suutnud veel midagi teha. Kahjuks Obama jäigi loorberitele puhkama, suutmata tuua murrangut ühtegi olulisemasse rahvusvahelisse kriisi, kui välja arvata võõrvägede väljaviimine Iraagist. Uue maailmakorra mõistmine on käinud president Obamale üle jõu. Ta on asunud sõudma ühes paadis pika staažiga sõjaõhutajatega nagu senaatorid John McCain ja Lindsay Graham, kes ei suuda kuidagi külmast sõjast välja tulla – nagu Ivar nõukogude armeest ei suuda oma noorusmälestusi maha jätta – ning harjuda muutunud maailmakorraldusega, arvates, et globaliseerunud maailm on hallatav sõjalise jõu abil.

21.sajandi maailm on hoopis midagi muud kui 20.sajandi maailm, rääkimata 19.sajandi või 18.sajandi maailmast. Riikide osatähtsus on vähenenud ja nendega samaväärseteks toimijateks on muutunud valitsusvälised organisatsioonid, kelle tegevus on sõltumatu riikide poliitikast. Kuigi mõned riigid (Hiina, Venemaa) rõhuvad tugevasti traditsioonilisele riikide suveräänsusele, kus riikidel on õigus nende siseelu oma suva järgi korraldada, on globaliseeruvas maailmas palju olulisemale kohale tõusnud riikideülesed inimõigused, mis võimaldavad rikkumiste puhul rahvusvahelisel kogukonnal sekkuda ka riikide siseasjadesse. Maailm on ühtne ja jagamatu ning see, mis toimub teistel mandritel, rääkimata siinkohal teistest riikidest, võib mõjutada ükskõik millise riigi julgeolekut. Globaalsed probleemid nagu rahvastiku mõõdutundetu kasv, kliimamuutused, fossiilsete maavarade lõppemine, tehnoloogiline areng, tihenev kommunikatsioonivõrgustik mõjutavad võrdselt meid kõiki ja seovad meid üksteise külge. Globaalsed probleemid nõuavad aga ka globaalseid lahendusi. Suutmatus kohaneda globaliseeruva maailmaga ning traditsiooniliste jõupoliitikale tuginevate mudelite kasutamine – see on põhjustanud Obama’s failure (Obama ebaõnnestumise) USA välispoliitikas.

Praegune USA välisminister ja tollane senaator John Kerry (paremal) kohtumas Süüria presidendi Bashar al-Assadiga

Foto aadressilt:  http://directorblue.blogspot.com/2010/11/oh-this-is-rich-huffpo-nut-cant.html

@huviline
Alustades kolmandat lugu vägivallakultuse ja vihakõne teemal, mille haarmed ulatuvad otsapidi karistuse täideviimiseni (giljotineerimine kui surmanuhtluse sümbol), tuleb kõigepealt tõdeda, et ühiskonnas levivad epistlivendade loengud eetikast on selleks tegelikuks mootoriks, mis vägivalda levikut ühiskonnas soosivad. Selline tõdemus põhineb vanal arusaamisel: kuuldes kedagi rahust rääkimas, valmistu sõjaks. Teiseks tuleb vägivallast rääkides tõdeda selle inimlikkust, omandi ja eksimise kõrval, sest loomariigis ega taimeriigis vägivalda ei esine, täpselt samuti nagu ei esine eksimusi ja omandit ega konkurentsi (Vt Rein Maran). Eksimuseks ja vägivallaks on võimeline vaid inimene. Omandivaba ühiskonda püüdsid NLis realiseerida kommunistid, kuid nad unustasid konkurentsi, millisest eksimusest said kõik aru alles impeeriumi kollapsiga paarkümmend aastat tagasi. Sellepärast tuleb esimese asjana lahata vägivalda spordis, kus on parimal kujul realiseeritud võistlevuse (konkurentsi) põhimõte.

Selle lihtsa pildilise materjali vaataja peaks arusaama vägivalla kompromissitusest, mis on üks põhjustest, miks vägivald epistlivendade sogase jutuvada kaugele maha jätab. Just vägivald on see liikumapanev mootor, mille tõttu õigus (reeglid) kunagi ühiskondlikku elu korraldama hakkas, sest vägivald on reguleeritav. Spordis on reeglid kehtestatud ja samuti on reeglid kehtestatud ka sõjas. Ilma vajaduseta regulatsiooniks vaevalt õigus ühiskondlikus mõttes kunagi tekkinud oleks. Sama vajadus eksisteerib ka tänapäeval, sest kui poleks ohtu, siis poleks vaja ka õiguskaitset. Kelle vastu üldse õigus kaitseb inimesi? Vale oleks arvata, et õigus kaitseb meid looduõnnetuste puhul. Õigus kaitseb meid teiste inimeste eest.

Seega on õige, et ühiskond, mida soovitakse ülesehitada omandita, ilma vägivallata ja eksimata, puudutab midagi kommunistide helesinisest unistusest, mille realiseerimisel kaotasid elu tuhanded Gulagi arhipelaagis (soomõiste ja sümbol samaaegselt). Võib kindel olla, et sama juhtub kaasaegse lääne tsivilisatsiooniga, mis vägivalla ja viha põlu alla soovib panna. Vägivallakultus kuulub praeguse parketipoliitika juurde, kelle sõnad on täis kiidulaulu eetika teemal ükskõik kuhu sa vaatad või millise kanali lahti keerad, igalpool vahib vastu närtsinud edevus, et mina tean kõige paremini, kuidas on siinmail seitsesada aastat kedagi mõisatallis pekstud, kuulutades vingus näoga, sõrme tähtsalt püsti hoides: vägivald tekitab vägivalda. Selline on tegelik vägivallakultus, sest nagu ütles Faust: see on jõud mis kõikjal tõstab pead, mis soovib head, kuid korda saadab halba. Kui keegi hakkab sulle rahust rääkima, siis valmistu sõjaks. Vägivald ei tekita vägivalda sellel lihtsal põhjusel, et see on konkurentsi (võistlevuse) kõrvalnähtus. Kompromissitu selgusena on vägivald ka väga hea kasvatusvahend. Vanaema antud vits mööda kintse poisikesele, kes pääsukeste pesa ridvaga räästa alt alla lõi, pani poisi mõtlema, rübliku nõrgemaid kaitsma ja mehe naiste eest välja astuma, kui need abi vajasid. Nännipunnidest, kelle küüned alati lõigatud, soeng korras ja viigi pükstel, kasvas praktilise filosoofia (eetika) ühendkoor, kellele kiidulaul “vägivald tekitab vägivalda” kunagi kurku ei jää.

Inimkond koosneb isikutest, keda on arvuliselt ligikaudu 7 miljardit ja keda saab mitmesuguste tunnuste aluselt erinevatesse rühmadesse liigitada, kas siis nahavärvuse alusel nelja erinevasse rassi (valged, mustad, punased, kollased), sootunnuste alusel kaheks (meheks ja naiseks), vanuseliste tunnuste alusel on võimalik moodustada palju erinevaid gruppe (põlvkonnad, valimisealised, süüvõimetud, alaealised, noored, vanad jne), aga tööalaselt liigituvad inimesed veelgi väiksematesse ringidesse, vastavalt oma huvidele. Üks eriline tunnus on riik. Mõned peavad riiki täiuslikuks moodustiseks, mis annab isikutele parima kaitse. Tänapäeval, kui Euroopas on kujunemas riikideülene impeerium  (EU) riikidest, kes on igipõlised rivaalid, arvavad mõned, et inimõigused on riikideülesed ja võimaldavad nende rikkumiste puhul sekkuda rahvusvahelisel kogukonnal riikide siseasjadesse ning nõnda vältida sõda. Seni ei ole riikideülesed inimõigused vältinud ühtegi sõda. Tegelikult ei saa ükski inimõigus ühtegi sõda kunagi vältida, kui just ühiskond ei peaks vägivallavabaks saama. See tähendaks, et me oleme jõudnud kommunismi. Inimõigus ei saa olla riikideülene sellel lihtsal põhjusel, et inimõigus on õiguse alaliik. Iga õigus tähendab mingit tegevust/tegevusetust (luba, keeldu või käsku teatud viisil käituda), kus määrav on käituja psüühiline seos (tunnetus) oma tegevuse/tegevusetusega. Kui organisatsioon (riik) omaks tunnetust, siis võiks valitseja tunnetus seda ületada või isegi kõikide riikide ülene olla, aga see oleks juba avastus psühholoogia valdkonnas.

Siiski leidub poliitiliselt motiveeritud inimeste hulgas ja mitte ainult nende hulgas isikuid, ,keda ei huvita millistesse tingimustesse me sünnime ja millistes tingimustes me sureme. Võib olla polegi vaja huvi tunda, millistesse tingimustesse me sünnime, kuid igatahes peaks iga inimene mõtlema surma peale. Teaduslikku lahendust siin pole, sest surm ei ole teaduse objekt. Sarnaselt poliitikutele, kes on sisulistest kohustustest vabastatud (idemniteet), pole ka teadlastel mingeid sisulisi kohustusi. Sellepärast peavad inimesed ise mõtlema tuleviku peale. Juhtusin sirvima kuuenda klassi eesti keele ja kirjanduse õpikut (üheks autoriks vist see mees, kes kirjutas Buratino etendusele teksti), kus liigitatakse kirjandus kolmeks: luuletus, proosa ja draama. Noore kultuuritegelase eksimus, mida õpilased koolides tiražeeritult õpivad, seisneb selles, et selles pole nimetatud õiguskirjandust (seadus). Õigustekst on eriline. Lisaks suurele hulgale definitsioonidele käib iga seadusega kõrvuti karistuse hoiatus oma nähtamatut rada. Hoiatus, kui see sisaldub seaduses, ei ole väärtushinnang, faktiväide ega fiktsioon. Karistuse hoiatusest on räägitud „Giljotineerimise põhjendus“ eelmistes tekstides. Kui giljotiin langeb, siis on hoiatus täide viidud. Millised on surmanuhtluse tagajärjed ühiskonna jaoks? Karistus on üks vägivalla liike. See on seda tüüpi vägivald, mille võistlevus seisneb valikuvabaduses. Võrdsustamine on alati vägivald ja võrdsed võistlustingimused on just seda tüüpi vägivald, millest üks väljub võitjana ja teine on kaotaja. Karistus võrdsustab ka tagajärjed ja peaks riikliku vägivallana olema kõigile võrdne. See ongi lihtsustatult giljotineerimise põhjendus, kui see lõpuks on täideviidud.

Velikije Luki: “Üle-eestiline vägivald”

@ckrabat
Uus paavst Franciscus I on jõuliselt sekkunud maailma arengut mõjutavate sündmuste ahelasse, propageerides rahusõnumit ning inimese sõltuvust tema Loojast. Närused inimühiskonna heidikud, kes õõnsate loosungitega propageerivad sõda, vägivalda, viha ning hirmu, on aetud tagajalgadele, sest nad on ootamatu hoobi saanud sealt, kust nad poleks seda oodanud. Paljude poolt vihatud ning nurka suruda püütud  katoliku kirik on näidanud, et ta on elus ning pole valmis lahinguta areenilt taanduma. Paavst andis pika ja põhjaliku intervjuu Itaalia katoliiklikule väljaandele “La Civiltà Cattolica“, mille inglise keeles avaldas USA jesuiitide “America magazine“. Tema seisukohavõtt viitab revolutsioonile kristliku sõnumi tõlgendamises ning soovile vabaneda selle käsuõpetuslikust redaktsioonist, mida on eelkõige propageerinud mitmed uuskristlikud sektid. Uus paavst seisab mitmekesise maailma eest: “Me peame olema ühtsed koos oma erinevustega: ei ole ühtki teist teed, et muutuda ühtseks. See on Jeesuse tee.”

Paavst on mõistnud hukka sõjalise lahenduse Süürias, hoiatades kergesti puhkeda võiva maailmasõja eest. Vägivalda jumaldavale massile on vastukarva tõdemus, et vägivald põhjustab vägivalda, sest moraali puudumise tõttu on vägivald ainus nende kätte usaldatud vahend, et enese vastu autoriteeti ja respekti tekitada. Nemad räägivad sageli, et inimene on tähtis ja loomadel pole hinge, sest õõnsa retoorika varju saavad nad peita oma moraalset värdjalikkust. Libainimene ütleb välja tegelike moraalsete värdjate eetilised põhitõed: “Kui rahvas nõuab ranget korda ja vabaduste piiramist, siis ta mõtleb ligimesearmastuses teiste peale. Talle ei tule pähegi, et need piirangud kehtivad ka tema enda kohta.” Moraalne värdjalikkus esineb ka rahvusvahelises poliitikas, kus hetkekasu nimel tehtud näiliselt õiged sammud võivad anda tugeva tagasilöögi pikemas plaanis. 2003.a. George W. Bushi eestvõttel algatatud Iraagi invasioon, millest tänavu möödus kümme aastat, on selle üheks parimaks tõestuseks. “Rahu ei saavutata vägivallaga. Sõda sünnitab sõda, vägivald viib uue vägivallani,” ütles paavst.

Sõda ja vägivalda on toetanud need, kes on inimestena läbi kukkunud, armetud eluheidikud, kes pimeduse varjus üritavad Jumalat troonilt tõugata. Paavst Franciscus on näidanud, et Jumal on vägagi elus ja tal pole kaugeltki ükskõik, mis Maa peal toimub. Jeesuse sõnum – armastage teisi nagu iseennast on saanud võidu hirmu ja eelarvamusi rõhutava käsuõpetuse ees. Kõigile neile Saatana teenritele, kes nägid Jeesuse õpetuses väärõpetust, kirikuteenrites kõigest kiimalisi patukotte ning katoliku kirikus pedofiilset institutsiooni, anti tugev moraalne hoop. Paavst Franciscus ütleb: “Kõige tähtsam on esimene kuulutus: Jeesus Kristus on teid lunastanud. Ja kirikuõpetaja peab olema eeskätt halastuse õpetaja.” Samal ajal kui anonüümseks jääda sooviv, räuskav ja tatti pritsiv netikommentaator Robert nõuab oma mõttetutes vihakõnedes surmanuhtluse taastamist ning migrantide väljasaatmist, paneb paavst ette muutu mahajäetud kloostrid põgenike varjupaikadeks.

Kõige suuremat vastukaja on saanud paavsti soov näidata üles kaastunnet nende suhtes, kes kristlikke väärtusi ei jaga. Lihtne on teisi maailmavaatelistel põhjustel hukka mõista ning käsi on kerge tõusma ligimese vastu kivi heitma, kuid kes on see patuta, kel on selleks moraalne õigus? Abordi ja rasestumisvastaste vahendite keelustamise eest võideldes taanduvad inimesed Jumala ees ning maksavad andamit maailma kuningale – Rex Mundile. Kristliku õpetuse järgi on inimelu väärtus ja selle sünd maailma ei saa toimuda kergekäeliselt. Inimene kannab oma tegude eest vastutust ja see vastutus hõlmab ka uute maailmakodanike sündi. Paari viimase aastasaja jooksul on inimkond kasvanud aga mõõdutundetult, mis ei ole vastavuses neile eraldatud ressurssidega. Kui aastal 1800 oli planeedil üks miljard inimelanikku ja teise miljardini jõuti aastaks 1927, siis hoolimata purustavast Teisest maailmasõjast jõuti aastaks 1960 juba kolme miljardini. Edaspidi on inimarvukuse kasv edenenud juba ennaktempos – 1974 neli miljardit; 1987 viis miljardit, 1999 kuus miljardit ja 2011 seitse miljardit. Inimeste arv planeedil tõusis ühe eluea jooksul kahelt miljardilt seitsmele miljardile!

Paavst Franciscus on tunnistanud, et ka naine võib Jumala sõna edasi anda. Samuti ei pea kirik ilmtingimata võitlema homoseksualismi vastu ja pöörama nähtusele liigset tähelepanu, mis võib mõjuda äärmuslikul juhul isegi nähtust propageerivana ning täiendada homoseksualistide ridu, vaid keskenduma õpetusele, mis on tähtsam kui kellegi poolt valesti valitud tee. Kui keegi on teinud eksisammu, siis nõuab kristlus andestamist ning võimalust õigele teele pööramisele kui karistamist ning sundi, mis on omased silmaklappidega dogmaatikutele ning käsuõpetuse jüngritele. Paavst Franciscuse realism ja avatus maailmale, milles me elame on teinud ta võrdväärseks reformaatoriks Giovanni Pietro di Bernardonega, rohkem tuntud kui Francesco d’Assisi, kes suhtus ka loomadesse, kui Jumala loodud hingelistesse olenditesse ning ei pidanud inimesi neist paremateks ja targemateks. Elu on näidanud, et isegi rebased õpivad mobiiltelefone kasutama.

Franciscus I (Jorge Mario Bergoglio)

Foto: http://www.jobat.be/nl/artikels/hoeveel-verdient-de-paus/

@huviline
Võrdse kohtlemise põhimõte (taliooni printsiip) näeb ette võimaluse mõrvar hukata. Kehtiv hoiak ühiskonnas seda võimalust ei kasuta, kohaldades võrdse kohtlemise põhimõtet valikuliselt, riskides nõnda mõistmatuse ja silmakirjaliku mao mainega elanike hulgas. Miks võetakse selliseid sotsiaalseid riske, miks otsustatakse silmakirjalikkuse kasuks? Valitsejad, kelle roll on ühiskondlike hoiakute kehtestamine ratsionaalsetele järeldustele tuginedes, veeretavad vastutust nagu kuuma kartulit peos. See on riigivalitsemise üldine trend, säilitada võim kuid loobuda vastutusest, mis poliitilises mõttes tähendab stagnatsiooni ja kõlvatut konkurentsi. Ma näeb siin ohtu demokraatiale. Võimude omavaheline lahutatus ei tähenda vastutuse lahutamist võimust. Kui seda siiski tehakse, siis ei ole demokraatlikel valimistel enam mingit tähtsust. Valikuvõimalus küll säilib, aga see on kallutatud, mida näiteks võis näha artide streigi puhul. Minister ei vastuta, vastutab haiglate liit, haiglate liit ei vastuta, vastutab arstide liit jne. Mõned ajakirjanikud väidavad (Andrei Hvostov), et surmanuhtlus kaotati sellepärast, et keegi ühiskonnas ei soovinud timukaks hakata. Tegelikult on tegemist valitsejate teadliku tahtmatusega, mille eesmärk on vältida uut ümberjagamist, selgema ja parema maailma tekkimist.

Valitsejate jaoks on kuuma kartuli veeretamisest saanud omamoodi mäng, mida mängitakse samasuguse innuga nagu nooruspõlves jalgpalli, teades samal ajal, et silmakirjalikus on suurim patt. Ebaadekvaatne käitumine, tegelikuse ilustamine, valetamine ja muud silmakirjalikuse avaldused on suurim patt sellepärast, et sellega muudetakse inimene asjaks, kellega polegi vaja ausalt rääkida, unustades, et ka asjastatud inimesega saab ausalt rääkida. Ausus aga on kõige tähtsam voorus, inimeseks olemise alus, mõtlemisvõime tekkimise eelduslik omadus, mis on vormistatud mõtlemisteaduse (loogika) esimese reeglina (A võrdub A). Tänapäeval, infoühiskonnas, kui teadmised ei ole enam kapital (kapital on üksnes riigisaladuseks kuulutatud info, reeturid müüvad seda), on aususel eriline tähendus. Keegi inimene ei ole ennast ise teinud, kandes materiaalse suguakti kõrval oma loomise saladust, mida lahendada ei ole suudetud (Dostojevski järgselt), kuid mille lahendamisele on suunatud inimkonna parimate peade jõupingutused. Selle saladuse lahendamise edulugu on saatnud tõusud ja mõõnad, saavutades apogee tõenäoliselt antiikajal, kuna viimane terviklik usuõpetus (kristlus) sündis sel ajal. Sealt alates näeme olemasolevate terviklike usuõpetuste klikistumist ja sektistumist, kui lugeda muhameedlus kristluse eriliigiks teatud erisustega, mille kõrvale pole uut tekkinud.

Demokraatlikus infoühiskonnas on tekkinud sama seis, mis kahekümnenda sajandi alguses enne maailmasõdu, mida on peetud valgustusfilosoofia resultaadiks ja parimaks perioodiks Euroopa ajaloos, kuid mis tegelikult sisaldas sügavaid probleeme, nt eksistentsialism. Veel varem oli laotud alus inimõiguste teooria tekkimiseks, mis praegusel ajal on poliitilise retoorika lahutamatu osa. See kummaline vastuolu, eksistentsialism ja inimõigused, puudutas mõtlejaid, kes pakkusid erinevaid kunstilisi lahendusi, nt absurdis (Albert Camus). Olukorras, kus elu mõtte üle oli lakanud juurdlemine, vaidles A.Camuse vastu: „Sellest ma järeldan, et elu mõte on olulisem kõigist muudest küsimustest“. Teatris jõudis Antonin Artaud julmuse teatri mõisteni, mis tähendas tema jaoks viidatud vastuolu lahendamist puhastumise läbi. Siis saabusid maailmasõjad, üks hullem kui teine. Eksistentsialismi ja inimõiguste vahelise vastuolu kummalisus on jäänud, elu on kuulutatud ülimaks õigushüveks, aga üksikisik tunneb ennast hüljatuna. Sama seis on tänapäeval kui avalikuses tirazeeritakse Andrus Vaariku seisukohta: „Elul ei olegi mõtet“. Ring ei tohiks siiski taaskord sulguda.

Käesolevas blogis avaldatud arvamus “Giljotineerimise põhjendamine“, kus on arutletud surmanuhtluse taaskehtestamise võimaluse põhjendatuse üle, ja mida on saatnud kommentaatorite pidev läbilõikav seatapukisa, teeb vahet julmusel ja julmuse teatril (puhastumise sümbol), giljotineerimisel ja giljotineerimise põhjendusel (surmanuhtluse sümbol), vägivallal ja vägivalla mõistel. Seejuures on vägivald defineeritud nähtusena, mis on omane üksnes inimesele, kuna eeldab toimepanija psüühilist seost oma teoga. Nimetatud psüühilise seose (tunnetuse) miinimumnõue on teadmine, kuid sellega on sõlmitud üksnes üks osa suhtest. Veel on vaja midagi, sinilindu, usku ja lootust. Vägivalda ei saa toime panna ettevaatamatusest, kogemata, hooletusest või soostudes, vägivald eeldab alati vähemalt möönmist, nõustumist. Kui vaadata ohvri poolt, siis esineb küllalt palju vägivalda ja sellega nõusolekut seksuaalse enesemääramise valdkonnas. Võimalik, et sellest valdkonnast tulebki sinilindu otsida. Sellised mainitud nähtused (soostumine, möönmine jne), mis muudavad maailma oma tegevuse kaudu, mille ühisnimetaja on vägivald, on tundmatud loomariigis või taimeriigis. Kuid inimene pärineb loomariigist, viimane omakorda taimeriigist, mis võib tähendada, et nimetatud müütiline sinilind on selleks ühisosaks, mis meid sidudes ulatub aega, mil üks osa anorgaanilisest (süsinik) muutus loovast pingest tulenevalt orgaaniliseks. Vägivald on selle pingelise valu tekitava olukorra jätk. Vägivald on sündmus, kui teha vahet sündmustel ja juhtumitel. Ohvri seisukohalt on oluline valust vabaneda. Timukas vabastab giljotiini päästiku. Tema roll on olla narr, kes ainsana näeb läbi, kui alasti see rahvas tegelikult on, kelle hulgast keegi endale timuka rolli võtta ei taha.

Timukas kirvega

http://et.wikipedia.org/wiki/Pilt:Poland_-_executioner_in_Torture_Museum.jpg

@ckrabat

Pürenee poolsaare kirdeosas elavad katalaanid korraldasid hiljuti, 11.septembril, inimketi Kataloonia (katalaani k. Catalunya) iseseisvuse toetamiseks, mille suureks eeskujuks oli 1989.a. Eestit, Lätit ja Leedut ühendanud Balti kett. Nii nagu Baltimaid loeti omal ajal Nõukogude Liidu edumeelseks regiooniks, nii on ka Hispaaniast eralduda soovivad Kataloonia ja Baskimaa majanduslikult kõige arenenumad piirkonnad. Leedu peaministri Butkevičiuse toetusavaldus tõi kaasa suursaadiku kutsumise Hispaania välisministeeriumi. Eesti on olnud oma avaldustes märksa vaoshoitum. Viimasel ajal, arvestades Lõuna-Euroopa üle jõu elavate riikide klubisse kuuluva Hispaania majandusraskusi, on toetus majanduslikult edukama ja jõukama Kataloonia lahkulöömisele ülejäänud Hispaaniast tugevnenud. Küsitlused näitavad, et Kataloonia iseseisvust toetab veidi üle poole (41-57%) elanikkonnast ja kindlalt vastu on 18-36% elanikest. Veel 15 aastat tagasi toetas Kataloonia iseseisvumist vaid kolmandik küsitletutest. Uue riigi sünniprotsess on käivitunud ja sunniviisiline abort ei pruugi olla just kõige mõistlikum lahendus sellele reageerimiseks.

Katalaanide ambitsioon omariiklusele omab sügavaid ajaloolisi juuri. Hispaania tekkis kahe kuningriigi Kastiilia ja Aragoonia ühinemisel ning Kataloonia moodustas neist Aragoonia kuningriigi südame. Kastiilia pärilussõjas 1475-79 toetasid Aragoonia ja katalaani ülikkond eelmise kuninga poolõde Isabeli, kes abiellus Aragoonia kuninga Fernando Katoliiklasega ja tõusis ühendatud Hispaania troonile. Esimesed katsed Kataloonia vabariigi kehtestamiseks tehti juba 1640.aastal, kui Pau Claris i Casademunt’i eestvõttel kuulutati välja Kataloonia vabariik. 1640-59 toimus katalaani “koristajate” ülestõus (Guerra dels Segadors), mille tulemusena jagati Kataloonia Püreneede lepinguga Hispaania ja Prantsusmaa vahel. Katalaanid moodustavad kolmandiku Lõuna-Prantsusmaa piirkonna Roussillon’i elanikest. Katalaanidel on üks oma riik küll olemas, sest nad moodustavad enamuse Andorras ning katalaani keel on pisikese vürstiriigi ametlik keel.

Peale 17.sajandit on katalaanide rahvusriik kuulutatud välja veel kolmel korral. 1873.a. kuulutas Baldomer Lostau Hispaania vabariikliku ülestõusu käigus välja Katalaani riigi. Hispaania kodusõja käigus 1930-tel aastatel kuulutati sõltumatu Kataloonia riik välja koguni kahel korral – kõigepealt Francesc Macia 1934.a. ja siis Lluis Companys 6.oktoobril 1934.a., kuid mõlemal korral lõppes rahvusriigi väljakuulutamine nurjumisega ning olid nad sunnitud leppima autonoomiaga Hispaania koosaseisus. Kataloonias levisid maailmasõdade vahel tugevad anarhistlikud meeleolud. Anarhistide survel kehtestati Kataloonias esimesena Euroopas 1919.a. kaheksatunnine tööpäev. Kui Franco režiim tühistas Kataloonia autonoomia ja surus katalaanide eristumistaotlused maha, siis peale Franco surma ja demokraatliku riigikorralduse taastamist said katalaanid endale 1979.a. järjekordse autonoomia. 2012.a. Kataloonia parlamendivalimistel said enamuse iseseisvust toetavad erakonnad. 23.jaanuaril 2013 võttis Kataloonia parlament 85 poolthäälega vastu suveräänsusdeklaratsiooni, mille kehtivuse Hispaania konstitutsioonikohus 8.mail esialgselt peatas. Hispaania peaminister Mariano Rajoy on olnud valmis katalaanidega läbi rääkima, kuid seisnud vastu iseseisvustreferendumile.

Hispaania reaktsioon võimalikule iseseisvusreferendumile on olnud äärmiselt tõrjuv. Rahvaste enesemääramisõigus on valikuline ja seda on tõlgendatud sageli endiste koloniaalterritooriumite õigusena iseseisvusele. Erinevused enesemääramisõiguse tunnustamisel tulevad selgesti esile Kosovos, kus valdav osa Euroopa riikidest on Kosovot suveräänse riigina tunnustanud, kuid selle vastu on teiste hulgas India ja Hiina, aga ka Venemaa, Hispaania, Rumeenia, Kreeka, Küpros ja Gruusia, kelle otsuse taga on selged sisepoliitilised põhjused. Kõik need riigid soovivad tagada õigust teiste riikide ja rahvaste üle valitseda. Rahvusriik võis olla progressiivne 19.sajandi poliitilisel maastikul, kuid 21.sajandil mõjub ta igandliku anakronismina. Ahto Lobjakas on kirjutanud rahvusriigi asendumisest rahvariigiga. Soov valitseda teiste rahvaste üle on üks minevikuigandeid, millest rahvusriigid teinekord valuliselt lahti ütlevad. Grusiinid peavad oma võõrandamatuks õiguseks valitseda apsuate ja osseetide üle, venelased peavad oma võõrandamatuks õiguseks valitseda tšetšeenide, tatarlaste ja jakuutide üle nagu ka hispaanlased peavad oma võõrandamatuks õiguseks valitseda baskide ja katalaanide üle. Täpselt samamoodi kehutab mõnede eestlaste Petseri-unelmaid soov valitseda teiste üle, küsimata, kas teised sellega ka nõus on.

Ühtses Euroopa Liidus ei tuleks riikide murdumisse väga valuliselt suhtuda, sest piiride muutumisega sisuliselt midagi ei muutu. Tšehhid ja slovakid lahutasid teineteisest 1992.a. isegi ilma märkimisväärse rahva poolse surveta, lihtsalt poliitikud otsustasid eraldi elama hakata. Rahumeelseid abielulahutusi toimub aga harva. Praegusel juhul takistavad baskide ja katalaanide iseseisvuspüüdlused Kosovo suveräänsuse tunnistamist Hispaania poolt, aga kuidas on võimalik iseolemist maitsnud kosovare sundida vabatahtlikult alluma Serbia võimule, kus neid on lähiminevikus represseeritud. Sama ulmeline tundub apsuate vabatahtlik naasmine Gruusia rüppe. Türklaste Põhja-Küprose Türgi Vabariigi taasühinemine kreeklaste Küprose vabariigiga võib taastada etnilise konflikti igipõliste vaenlaste vahel. Üldlevinud arusaama järgi ei kuulu Euroopa piirid muutmisele ja tuleb tunnistada, et siin on ratsionaalne iva täiesti olemas. Ajaloo käigus on mitmed territooriumid käest kätte liikunud ning võib ette kujutada segadust, mis saabuks siis, kui kõik hakkaksid oma “ajaloolist õigust” taga nõudma, kuid siinkohal tuleks rahvaste enesemääramisõiguse realiseerimist piiride revideerimisest eraldi vaadelda. Iseseisvad Kataloonia, Baskimaa, Šotimaa, Wales või Korsika ei kujuta ohtu Euroopa poliitilisele kaardile nagu ei kujutanud kellelegi ohtu Jugoslaavia ja Nõukogude Liidu lagunemine või ka Tšehhimaa ja Slovakkia lahutus.

Lax’n'Busto on 1986.a. asutatud katalaani rock-ansambel El Vendrellist

@ckrabat

Jälle on valimised, seekord kohalike omavalitsuste omad, ning jälle rünnatakse, küll mitte Toompead, aga Savisaare kantsi Tallinna all-linnas. Meedia punub intriigi ja promob kirju minevikuga Angotti ja Sposato maaletoojat Eerik-Niiles Krossi, kuid tundub, et agressiivsest vastukampaaniast hoolimata jääb Tallinn edasi Edgari raudsesse haardesse, kes sai hakkama geniaalse valimistrikiga – kinkis rahvale tasuta ühistranspordi. Rohelise kaardikese eest on massid valmis isakest kummardama. Tänapäeval, kui õilsate senjööride valitsemine on asendunud pööbli võimuga, pakutakse tasuta lõunaid ju haruharva. Sotsiaaldemokraadid vana revolutsionääri Jaan Anvelti pojapoja juhtimisel ning Reformierakond eesotsas kunagi Rootsi ära hüpanud komsomoliaktivisti Valdo Randperega on jäänud Krossi varju. Jõulise kampaaniaga on IRL möödunud konkurentidest, kuid ta ei suuda kõigutada valitseja trooni. Uue jõuna end reklaaminud Vaba Isamaaline Kodanik näib vana ja väsinud ning ei ületa ilmselt valimiskünnist nagu ka perekond Helme juhtimisel Konservatiivseks Rahvaerakonnaks transformeerunud Rüütellik Rahvaliit. Mina ei ole nii optimistlik nagu need, kes räägivad 50-50 seisust pealinnas ja ennustan, et Keskerakond säilitab Tallinnas absoluutse võimu veel üheks nelja aastaseks perioodiks. Vastasjõu aktiviseerime võib konsolideerida hoopis rohelise kaardi vennaskonda. Juba valimissüsteem tagab 50% toetuse juures soovitud enamuse.

Terevisioonis luges Hardo Pajula ette Ilmar Trulli luuletuse “Valimiskast”, mis võtab olukorra valimiskasti juures üsna täpselt kokku: “Nüüd on valimiste sügis, palju hääli kasti lasti, osa hääli on küll prügis, need, mis lasti prügikasti, hääled kastis karjuvad, kuni ära harjuvad, harjuvad ja lepivad, ja siis seltsis laule õpivad.” Ainus lootus võiks olla rajatud sellele, et lollid ei tule valima, aga kus sa sellega. Lollidele on elu kergeks tehtud ja valimiskastid üles seatud lausa kaubanduskeskustesse ning nii nad tunglevad valimiskastide juures nagu On-Offi poe avamisel. Kuna mul mingisugune valimiseelistus on täitsa olemas, siis pidin kahjuks täitma kodanikukohust ja osalema valimistel, mis mulle üldsegi korda ei lähe, sest vaja oli hääletada kellegi vastu, et südametunnistus puhas oleks. Pidin oma individualismi maha suruma ja alluma kollektiivsele hullusele. See ei ole loogiline. Hääletada tuleks kellegi poolt, mitte vastu,  ning väljendada maailmavaadet, millesse usud. Aga kui usku ei ole? Kui läheb nii nagu alati? Seekordsed valimised on pakkunud palju leivata tsirkust ja andnud ühe kohaliku tähtsusega superstaari, kelle saabuvat muusikalist tähelendu ei saa Persona in fieri mitte nautimata jätta.

@huviline
Küsides endalt, kelle poolt peaksin pärast Tallinna linnapeakandidaatide debatti ETVs homme (20.10) hääle andma, kohmetusin äkki selles küsimuses kahtlusetooni tajudes. Olen tavalise kodanikuna oma valikuid teinud ja otsuseid langetanud mingil kindlal alusel, sest alati on olnud võimalik lahutada head halbadest, millega hääl on minu arvates alati hetke parimale valikule läinud. Valimised on tähtsaks osutunud just sellest saadava kindlustunde tõttu. Kandidaadi lubadused pole mind tegelikult kunagi huvitanud. Saan aru, et lubadus on midagi konkreetset, mida saab hiljem kontrollida, aga saadud kindlustunde tõttu olen kontrollist loobunud ja olen ennast hästi tundnud, kui olen teinud õige valiku. Täna närib mind kahtluseuss.

Teledebatis osalenud poliitikud (VIK, SDE, IRL, EKRE, RefE linnapeakandidaadid ja KE istuv  Tallinna linnapea) andsid väga vähe lubadusi. Demokraatia Eesti Vabariigis on arenenud, mis tähendab, et seda teostavate poliitikute lubadusi peab ajakirjandusel olema võimalik kontrollida. Kohustuslikus korras peaks lubaduste andmisega olema seotud IRL poliitikud, kelle hulka kuulub ka praegune siseminister, kes presenteeris teadlikult kriminaaltöö mõõdikuid, sest ka lubadused on teatud sorti mõõdikud. Lubaduste kontrollimine ajakirjanduse poolt loob omakorda uut lisaväärtust, mis on oluline riigi majanduse jaoks.

Kuna üksikpoliitikutest pole eriti mõtet rääkida, siis räägime poliitikaklastrist kui tervikust. Selles klastris on viimasel ajal toimunud vajalikud muudatused, mistõttu võime meie demokraatiast rääkida juba kui täiesti jätkusuutlikust. Läbipaistvuse suurendamine on ajakirjanike hea töö tulemus ja ka telesaates küsisid saatejuhid mitu korda väga konkreetselt numbrite kohta. Torkas silma, et IRL esindaja ei osanud vastata küsimusele, kui palju läheb maksma 2000 laseaiakoha loomine Tallinnas. Ainult EKRE esindaja on varasemalt kuskil ajakirjanduses väitnud, et tema ei anna põhimõtteliselt ühtegi lubadust, sest ei soovi visata konti ajakirjanduse hambusse. Poliitikaklaster on täiesti arvestatav tegur sisemajanduse kogutoodangu kasvatamisel. IRL esindaja lubas tuua Tallinnasse 600 miljoni euro eest investeeringuid investori näol, kes on täna juba käinud Tallinna lähivaldades maad kuulamas. Konkreetsetest lubadustes kõlas saates veel konteinerlasteaedade lubadus.

Kõike seda head vaadates ja kuulates valitses minu tunnetes segadus, sest ühtegi halba ei suutnud ma tuvastada. Kui ma isegi KOV valimistele jätaksin minemata, et ennest koguda, siis Riigikogu valimistele peaksin ikkagi minema. Kui isegi Riigikogu valimistele jätaksin minemata, sest ma pole ennast selleks ajaks suutnud koguda, siis Euroopa Parlamendi valimistele tuleb ikkagi minna. Kas aga üldse on mõtete valima minna, kui valik ei kajasta minu tegelikku tahet? Sest mina soovin maailma parandada oma kodumaa kaudu läbi iseenda ja mina ei kandideeri nendel valimistel. Järelikult on KOV 2013 valimiste põhiküsimus: miks ma nendel ei kandideeri, kuigi olen piisavalt halb?

Käesoleva valimiskampaania üks sümboleid: 30 000 eurot maksnud penoplastist Ülemiste vanake. Mitu valimislubadust oleks vanakesele kulutatud rahaga täita saanud? Kuna valimistel kõlab kõige tugevamini lollide hääl, siis pakuti neile küllaga leivata tsirkust.

Foto: http://uudised.err.ee/failid/289494_01.jpg

@ckrabat
Kuna Riigikogu valimiste järel Persona in fieri juba analüüsis valimiste tulemusi, siis oleks võib-olla õige ka kohalike omavalitsuste valimiste järel heita pilk tagasi. Kokkuvõttes võib nentida kunagist Venemaa peaministrit Viktor Tšernomõrdinit parafraseerides ja võtta valimiste epopöa kokku sõnadega: “Tahtsime parimat, aga läks nagu alati.” Valimiste keskmes oli loodetav võimuvahetus Tallinnas ning mustade ja valgete jõudude vastandumine Savisaare ja Krossi isikus, mida meedia üles küttis, kuid kokkuvõttes säilitasid pea kõik osalised oma positsioonid. Keskerakond kogus peaaegu samapalju hääli kui kaks aastat tagasi, 52,67% ning võitis juurde kaks kohta, säilitades absoluutse enamuse. Isamaa ja Res Publica Liit tugevdas oma positsioone, kuid Reformierakonna arvel. Kui vaadata IRL valimiskampaaniat Tartus, siis tundub, et nad peavad Reformierakonda isegi suuremaks vaenlaseks kui Keskerakonda, sest mõlema erakonna valijaskond on üsna sarnane. IRL eesmärk tundub olevat järgmiste Riigikogu valimistega riigis võimule tulla ja moodustada koos SDEga uus valitsuskoalitsioon.

Kontingendiga, kes moodustavad Keskerakonna ja tema liidri Edgar Savisaare valijaskonna, ei osanud ükski konkurent midagi peale hakata. Edgar Savisaar püsib Tallinnas kindlalt troonil, kogudes Lasnamäel peaaegu sama palju hääli (39979), kui teiseks jäänud IRL kogu linna peale kokku (41911). Tallinna valimiskampaania tulemust mõjutas agressiivse kampaania toel esile tõstetud hirmukultuur, mis eristas valijaskonda rahvuslikul pinnal ning varjutas ratsionaalse arutelu. Samas tundub lihtsameelne pidada Keskerakonda ainult vene parteiks, sest võidu saavutamiseks Tallinnas pidid nad konsolideerima ka piisaval hulgal eestlasi. Keskerakond tugevdas positsioone ajaloolisel Põhja-Liivimaal, olles erakondades ainus, kes võitis hääli juurde Tartus. Neid valiti agarasti Pärnus, Jõgeval, Valgas ja Põlvas, kuigi Heimar Lenk Valga linnapeaks esialgu vist ei saa. Valimiskampaaniate sihtobjekt oli endiselt kõige mõjukam ja häälekam jõud – lollid, kelle poolehoidu lunisid kõik erakonnad. Endistviisi peatakse loomulikuks, et kodanik teeb oma otsuse rahaliselt kalli, kuid sisuliselt odava kampaania põhjal, kus võimule pürgivad erakonnad pakuvad saatanlike sloganite abil ristteel kolme tilga hääle eest leiba ja tsirkust.

Lollid võivad paista väiksena, kuid nende jõud on suur. Adolf Hitler väitis Mein Kampf‘is, et ”kaval ja sihikindel propaganda võib muuta isegi taeva põrguks ja kõige haletsusväärsema elu paradiisiks.” Hitlerile kuulub ka pärl, kus “propaganda intellektuaalne tase peab olema kohandatud masside kõige rumalamale osale. Seega: teie poliitiline sõnum peab olema nii loll kui vähegi võimalik. Aga kuidas olla loll? Kõige töökindlam variant: proovige oma loosungit erakonnakaaslaste, näiteks noortekogu peal. Öelge näiteks: “Meie teeme poliitika puhtamaks.” Kui aplodeeriti, siis on hästi. Kui mitte, siis olite veel oma erakonnakaaslastegi jaoks liiga intelligentne.” (NO99 Valimiskool). Zbigniew Brzezinski on maininud, et hirmukultuur aitab demagoogilistel poliitikutel mobiliseerida rahvast oma eesmärkide toetuseks. Niikaua kui poliitilises retoorikas rahvas = lollid, õitseb populism ja valimislubadused jäävad täitmata. Iseloomulikult jäid valimistel tagaplaanile poliitikud (V.Randpere ja A.Anvelt), kes võitsid ainsa sisulise valimisdebati ETVs valimiste eelõhtul. Nüüd on valitsus toetanud mainekampaaniate keelustamist enne kohalikke valimisi, kuid erakonnad on endiselt riigi ülalpidamisel.

Kohalike omavalitsuste valimiste üks märksõnu oli vene valijaskond, kes on kindlalt kogunenud Keskerakonna selja taha. Ainsa mõra sellesse purustamatusse müüri suutis tekitada Jevgeni Ossinovski ja sotsiaaldemokraatide nimekiri Narvas, kuid see jäigi ainsaks valguskiireks rohelises sudus. Arvestatavaid vene poliitikuid väljaspool Keskerakonda peale Jevgeni Ossinovski ja mõneti ka Reformierakonda esindava Andrei Korobeiniku Pärnus lihtsalt ei ole. Miks ei ole teised erakonnad suutnud konkurentsivõimelisi vene poliitikuid kasvatada, on miljonimängu küsimus. Vähemalt Ossinovski näide tõestab, et see on võimalik. Valdo Randpere, Sven Mikseri ja Juku-Kalle Raidi initsiatiiv kandideerida Edgari vastu tema omas kindluses Lasnamäel oli julge, kuid mitte tulemuslik. Savisaare vastu suudaks midagi ära teha ehk mõni kohalik vene poliitik, kes suudab võita venekeelse valija usalduse. Kust selliseid leida? IRL vene poliitik Nikolai Stelmach kogus tuntust hoopis elamislubade müügiga. Vene poliitikute pink on lühike ka teistes erakondades v.a. Keskerakond. Vene Erakonna Eestis liitumine SDEga ei ole tõstnud vene poliitikute nähtavust erakonnas. Pigem üritatakse venekeelsest valijast distantseeruda, kui et teda nähakse täisväärtusliku kodanikuna.

Teine nende valimiste märksõna oli valimisliidud, kelle vastu veel mõned valimised tagasi agaralt sõna võeti ja nuriseti, et nad varjutavad erakondade au ja hiilguse. Nüüd reklaamiti valimisliite kui alternatiivi erakondlikule poliitikale ja hoolimata mõningasest edust näiteks Tartus, kus volikokku said kohad nii rahvuslikku opositsiooni esindav Isamaaline Tartu kodanik ning vasakpoolseid intellektuaale koondav Vabakund, kes vastandus selgelt “kapitalismuse eestkõnelejatele” Reformierakonnast, ei saavutanud nad suuremates linnades loodetud edu. Kuna KE kogus Tallinnas üle 50% hääli, siis ei mõjutanud valimisliidud valimistulemust, mida neile ette heideti. Valimisliitude suurim probleem võib olla ka nende negatiivses alges, sest nad olid koondunud kellegi vastu, mitte ühtse positiivse programmi ümber. Vaba Tallinna Kodaniku sõnum jäi Keskerakonna ja IRL agressiivse valimiskampaania taustal segaseks ja ei pääsenud mõjule. Maailmavaateline kirjusus ja segased taotlused ei tekitanud usaldust. Alternatiivsust ei suudetud välja mängida. Erakonnad domineerisid maakonnalinnades peale Hiiumaa, kuid nad said lüüa mõnes väiksemas keskuses, näiteks Otepääl.

Valitsev Reformierakond oli valimiste kaotaja, kuid positsioonide loovutamine ei olnud nii suur, kui võis meedia ennustuste põhjal oodata. Nad säilitasid juhtiva positsiooni mitmes keskuses (Haapsalu, Tartu, Võru). Sotsiaaldemokraadid võitsid üleeestiliselt hääli juurde, kuid põrusid Tallinnas ja Tartus, kus neilt oodati küsitluste järgi märgatavalt paremat tulemust. IRL oli neil valimistel edukas, pälvis tähelepanu Tallinnas ning kindlustas positsioone eriti Järva- ja Viljandimaal. Perekond Helme Konservatiivseks Rahvaerakonnaks transformeerunud Rahvaliit vastandus eeskätt IRLile, kuid mõjus Keskerakonna käepikendusena. Mõlema erakonna vundament on rajatud stiilipuhtale populismile. Sotsiaalne tellimus kõva käe järele, mis on omane postsotsialistlikule maailmale, võib tunduda ühiskonnas tugevana, kuid totaalse meedia poolt ehitatav Novgorodi WC võimendab seda kõverpeeglis suuremana, kui see tegelikult on.

@ckrabat
Ühe depressiivse Eesti väikelinna burksiputka ees valitses kohaliku tähtsusega autoriteet Kalev. Kalev oli ühel ilusal päeval kummide vilisedes bemariga linna sõitnud ja jäänudki sinna elama. Kalevil oli väikelinna uhkeim kasutatud bemar, mille ta oli otse Saksast toonud. Bemar oli uhkeks tuunitud, helivõimendi, sportsummuti, spoilerite, valuvelgede ja põhjatuledega. Kalev kosis väikelinna kuumima tsiki Linda, keda ihaldas kogu burksiputka, aga Kalevil oli jäme kuldkett kaelas, uhked tätoveeringud lihaselist keha katmas ning trendikad firmadressid seljas, millega ta Linda ära võlus. Kaugelt oli näha, et tegemist oli tõelise mehega. Linda oli sündinud ühele lesknaisele abieluvälisest suhtest kellegi Tedrega. Tal oli poolõde Salme, kes läks mehele väikelinna väisanud staarile sortsi-Antsule. Nooreperelaenu abil sai Kalev õnnelikuks majaomanikuks. Kalevi ja Linda eramu asus põllul tammemetsa ääres, kuhu kinnisvaraarendaja oli hulgaliselt küprokmaju ehitanud. Noorel perel sündis kõigepealt üksteise järel kaks poega, Janku ja Renku, siis aga ründas depressiivset väikelinna nagu kogu maad kurjakuulutav masu. Kalev ei suutnud enam laenuraha tagasi maksta, kodu võeti ära ja tagatipuks pandi Kalev vangi, sest teda süüdistati pangalt raha väljapetmises. Pere oli sunnitud tammemetsa äärsest küprokmajast kolima Kalevi kasutatud bemarisse. Kui pereisa Kalev juba uhkes eurovanglas istus, sündis perre kolmas poeg, keda kutsuti Aikuks. Väikelinna burksiputkalised pidasid aga Kalevit meeles ja ootasid aega, kus kõik pirrud kahel otsal lõkendama lähevad ja Kalev vangist välja pääseb ning koju jõuab, burksiputkade lastele õnne tooma ja Eesti põlve uueks looma.

Kalevi kolm poega kasvasid suureks, kuid ükskord, kui nad olid parajasti bemmiga vanal lennukal driftimas, tutvus Kalevi naine Linda väikelinna kaubanduskeskuses soomlase Pekkaga ja kolis Soome elama. Pojad tulid koju ning avastasid, et maja oli tühi, aga keegi oli nende voodites maganud ning külmkapi õllest tühjaks joonud. Aiku läks eurovanglasse Kaleviga nõu pidama ja kohtus esmakordselt oma kuulsa isaga, kellest ta oli palju lugulaule kuulnud. Isa soovitas pojal ema Soomest ära tuua ning naisel kere korralikult kuumaks kütta. Aiku asuski Soome poole teele ning laeval tutvus Aiku ühe kena beibega, kes laeval lauljana töötas. Noorte vahel puhkes kuum armastuse tunne, Aiku tundis, et nad koguni mõtlevad ühtemoodi ja nad asusid hoolsalt vanainimese asja ajama. See ei meeldinud aga laeva kaptenile, kes ise neiule silma heitis ja asus korda majja lööma, üritades Aikut beibe kajutist välja tõsta. Tekkinud rüseluse käigus kukkus näitsik üle parda ja uppus. Kui laev Soome randa jõudis, otsis Aiku ema röövinud soomlase üles ja lõi ta maha, aga ema oli vahepeal Pekka juurest jõudnud Egiptimaale Hassani juurde kolida, nii et Aiku teda enam üles ei leidnudki. Laevas kuulis Aiku, et Soomes makstakse head pappi ja ta läks hoopis ühe Soome sepa juurde tööle. Sepp maksis hästi, pappi tuli ja Aikul algas ilus elu. Sellest ajast peale hakatigi Soome läinud töömehi Aiku järgi kutsuma kalevipoegadeks. Aiku ostis endale Soomes teenitud rahaga kallid firmakad ja kasutatud bemari, mille sepp korralikult ära tuunis. Ühel õhtul läks Aiku töökaaslastega kohalikku kõrtsi jooma, laenas kõrtsi bändimehelt Väinämöiselt kandle, mängis mitu pillilugu, heitis silma kõrtsipidajast väikeettevõtja Muru-eide modellidest tütardele ning lõpuks kutsus tööandjast sepa poja pruudi tantsima. Kõrtsi saabus aga sepa poeg, kes ei tahtnud Aikut ära tunda ning nakkikioski ees toimunud vägevas tapluses lõi Aiku sepa poega liiga tugevasti, mille järel too hinge heitis.

Sepp ähvardas kätte maksta ja Aiku põgenes tagasi Eestisse. Seal sõitis ta Soomest toodud tuunitud bemariga kättemaksuks tammemetsa ääres asunud kunagise kodu seinad maha ja kohtus vendadega, kes olid vahepeal samuti välismaal tööl käinud. Vanim poeg Janku oli Austraalias mandariine korjanud ning keskmine poeg Renku Iirimaal kalkuneid kitkunud. Vennad pidid otsustama, kes neist isa asemel uueks väikelinna autoriteediks saab ja ühtlasi vana Kalevi bemari pärib ning nad otsustasid burksiputka juures vanal lennukal kiirendusvõistlused korraldada, mille Aiku kinni pani. Vennad läksid seejärel Soome tööle, kuid Aiku jäigi kodusesse väikelinna, kus temast sai depressiivse väikelinna suur staar, kes müüs metsa ja peksis raudlatiga karvaseid ja pedesid ning kogu burksiputka esine austas teda mitte vähem kui tema kuulsat isa, kes oli vahepeal vangis autoriteetide jõuproovil elu andnud. Burksiputka ees tutvus Aiku teiste kangete eesti meestega – onupoegade Alevi, Olevi ja Suleviga, aga tema kõige parem sõber oli Pets, kellega neil oli palju ühiseid huvisid – viin, naised ja autod. Koos driftiti bemmidega lennukal, söödi burksi ja sebiti beibesid. Eestimaal valitses 3B majandussüsteem ning elu õitses. Pärimused nimetavad seda õndsaks buumiajaks.

Kuuldused tõelisest mehest Aikust levisid terves Euroopas ja ulatusid koguni kaugele Kreekamaale ning need kutsusid teda lahendama tüli, mis vahepeal oli kreeklaste ja troojalaste vahel puhkenud. Nimelt oli troojalane Paris gyroseputka eest röövinud kreeka autoriteedi Agamemnoni tsiki Helena, mis põhjustas naabrite vahel vaenu ning kreeklased läksid kaotatud varandust tagasi nõudma. Nad olid Euroopast tädi Angelalt kõvasti eurotoetust saanud, et sms-laene tagasi maksta ja lubasid Aikule head ja paremat, sulli, feimi, respekti ja naisi, kui ta nendega ühineb. Nii müüs Aiku vana Kalevi bemari maha, võttis kaasa sõber Petsi ning läks korda majja lööma. Kakluse käigus peksis troojalaste juhi poeg Hektor Petsi armetult läbi, nii et see peaaegu hinge heitis, kuid kättemaksuks tappis Aiku Hektori ning seadis õigluse jalule. Aiku kuulutati seejärel gyroseputka kunniks ja ta sundis troojalased alistuma. Aiku ja Pets panid taskud ja kilekotid kreeklaste euroraha täis ja hakkasid Troojast sõjasaagiks saadud sportautoga kodu poole tulema. Tee peal kohtusid nad mitmete huvitavate inimestega: feminist Kirkega, kelle arvates kõik mehed olid sead, ühesilmalise lambakarjuse Polyphemosega ja kergete elukommetega sireenidega, kes meeste taskuid tühjendasid. Tagasi Eestisse jõudes otsustas Aiku kaubandusketi püsti panna, Venemaale siirduda ning äriajamiseks salasuitsu ja salaviina tuua. Kõigepealt pidas ta maha aga kõva peo, rääkis ära ühe TV ilmatüdruku, kinkis talle Gucci kella ning too võttis Aiku enda juurde elama ja nii ei poidanud Aiku enam autos elama. Noorte elu oli nagu lill, pidutseti veel mitu päeva ja kui võhm oli raugenud, siis magas Aiku mitu päeva ühtejärgi. Teisel päeval Aiku ärkas ja istus kalli sportauto rooli ja asus Venemaa poole teele. Venemaal aga varastati Aiku paljaks, lisaks oli ta autovõtmed ära kaotanud ja pidi Troojast sõjasaagina toodud uue auto maha jätma ning jalgsi purupaljana kodumaale naasma. Ühel ilusal päeval  saabuski ta koju,  kaks kätt taskus, ilma auto, suitsude ja viinata. Ilmatüdruk sai pahaseks ja viskas ta välja.

Kuna kodu tal enam ei olnud, siis siirdus Aiku jällegi Venemaale, et sealt majaehituseks odavaid laudu tuua. Onupoeg Olev hakkas kinnisvaraarendajaks ning lubas tammemetsa äärse põllu uuesti maju täis ehitada ning Aiku enda firmasse tööle võtta. Aiku jõudis  Venemaale, leidis sobiva metsamaterjali ning kui kaubad olid koos, asus lauakoorem seljas, taas Eestimaa poole teele. Ühes Pihkvamaa külas märkas ta, et kolm meest tegid ühe uhke maja õues suitsu ja keetsid teed. Aiku liitus seltskonnaga, majast leiti veel naisi ning seltskond pidas lõbusat pidu, joodi viina ja tehti ohtralt suitsu. Naised olid majaperemehe tütred, ilusad, matsakad, tugevad ja rõõsad, kellel isegi Aiku-sugune mees nagu härg ei suutnud ühe käega ümbert kinni võtta, ning nad tutvustasid Aikut majapidamisega. Majapidamine oli jõukas, pererahvas sõi sularasva ja magas pehmetes sängides karunahkade vahel, tubades oli lademes kulda, hõbedat, vaske ja tšehhi kristalli, garaažis oli mitu maasturit, õu oli kaetud sularahaga ning sahvris vedelesid mustad kilekotid raha ja väärisasjadega. Aiku mõtles juba, et jääbki sinna elama. Siis aga saabus ärireisilt koju majaperemees, kohalik autoriteet Sarviku-taat. Sarviku-taadile ei meeldinud, et isehakanud väimees oli tema elamisse pesa teinud, jõi ja laaberdas ning aeles tema tütardega. Ta üritas võõrast välja visata, kuid autoriteeti jäi väheks. Aiku ja Sarviku-taat võitlesid. Sarviku-taadi nõunik Siil õpetas Aikut, et lüüa tuleb serviti ning lõpuks võttis Aiku hüva nõu kuulda ning saatis Sarviku-taadi vasaksirgega ööbikuid kuulama. Ta võttis kulla, maasturi ja naised ning asus taas kodu poole teele. Kuna Peipsi järv jäi tee peale ette, siis pidi ta majaehituseks kaasatoodud metsamaterjali sillaehituseks raiskama ja ehitas silla üle Lämmijärve. Sarviku-taadi kälimees Vana T—a ajas neid taga, kuid ta ei saanud Euroopa Liidu viisat ning pidi piiri pealt tagasi pöörduma. Kättemaksuks lõhkus ta Aiku ehitatud silla üle Lämmijärve. Aiku pääses turvaliselt koju tagasi. Kodus jagas ta sõjasaagina kaasa toodud naised sõprade Alevi, Olevi ja Sulevi vahel laiali ning kolis ise maasturi ja kullakoormatega ilmatüdruku juurde, kes ta seekord lahkesti vastu võttis.

Peagi sooritas Aiku kuulsa mereretke Axel Heibergi saarele. Burksiputka rahvale ei meeldinud kodulinnas pakutava elu kvaliteet, nad tahtsid elada nii nagu jõukal Põhjamaal, kuid Eestimaa kliima oli kehv, riik oli õhuke, korda ei olnud ning naabri-Juhan muudkui mölises. Sellepärast otsustati kolida inimestest asustamata Axel Heibergi saarele, et seal üles ehitada maine paradiis, kus kõigile makstakse kodanikupalka ning kogu maa saab ümbritseda tõhusa kaitsetollidest, raudbetoonist ning jääkarudest siseturukaitsega, nii et ükski vaenlane sisse ega välja ei pääse. Võeti laenu, ehitati valge laev nimega Lennuk ning asuti tõotatud maa poole teele. Soomes oli Aiku tutvunud 40-kraadise lapiku targaga, kes oli tal sellest peale alati taskus ning aitas teed leida ja võõraid keeli tõlkida. Lapik tark küll keelas neil Axel Heibergi saarele minna ja hoiatas ohtude eest, mis rändureid ähvardavad, kuid seltskond teda ei kuulanud ning tark tehti tühjaks ja sunniti vaikima. Aiku sõber Pets ja mitmed teised burksiputkalised jäidki elama Axel Heibergi saarele parema elu peale. Kanada Arktikas ringi seigeldes otsis Aiku kulda ja naftat, kohtus hiiglaneitsiga, keda peale Aikuga kohtumist hakati hiiglalinnuks kutsuma ja võitles kohalike pisikeste ja karvaste pärismaalastega ehk koerakoonlastega, kuni lõpuks sai talle heaoluriigist villand ning ta pöördus ülejäänud seltskonnaga koju tagasi.

Kodus otsustasid aga siinsed karvased burksiputkalistele kätte maksta ja kutsusid Venemaalt Sarvik-taadi koos tema kälimehe Vana T—ga appi. Burksiputka autoriteedid Aiku, Alev, Sulev ja Olev astusid julgelt nugade, pesapallikurikate ja kasteetidega relvastatud vaenuväele vastu ning verise lahingu järel kohutasid nad karvased häbiga maalt minema. Nüüd otsustas Aiku Sarviku-taadile kätte maksta, tema maa ära vallutada ning Sarviku-taadi ja tema sulased endale orjaks teha. Burksiputkalised asusidki sõjaretkele, lõid põrguväed puruks ja aheldasid Sarviku-taadi ketiga tema maja seina külge. Võitluses põrguvägedega sai Sulev aga surma ja Alev uppus tagasiteel järve, kui oli purjus peaga ujuma läinud, hoolimata et tegemist oli väikelinna mitmekordse meistriga purjusujumises. Aiku valiti aga kohalike omavalitsuste valimistel depressiivse Eesti väikelinna linnapeaks ning arvatavasti valitseb ta seal tänapäevani targa ja õiglase valitsejana, kui ta just vahepeal pole ära surnud. Ta kutsus koju kõik talendid üle terve maailma Austraaliast Marbellani ja Peruust Soomeni ning need tulidki ja täitsid kogu maa lastega. Aiku oli tark mees, sest lapik tark oli talle öelnud, et kuna me ei saa mitte kunagi suureks vaimult, siis võime saada suureks rahvaarvult ja meid saab palju. Lapik tark teadis, mida ütles, sest suurem laste arv tõi kaasa suurema sotsiaalabi ja varsti oli igal väikelinna elanikul kasutatud bemar õue peal. Väikelinna elanikud said aru, et kauaoodatud Kalev on Aiku näol lõpuks koju jõudnud, burksiputkade lastele õnne tooma ja Eesti põlve uueks looma.

Aiku ja tema onupojad Alev, Olev ja Sulev Eesti põlve uueks joomas.

Foto: http://p.ohtuleht.ee/40/i/000012/3D670A44-00C1-4A33-A434-2FC3AA86E338.jpg

@jolli, toimetanud ckrabat
Mõned aastad tagasi, kui Ivari ja Anfissa tütred käisid veel ühe depressiivse Eesti väikelinna keskkoolis, tulid Liisi ja Laena koolist koju ja rääkisid kodus emale, et kutid kutsusid nad halloweeni peole ja sinna on kostüümi vaja, sest peol peab kole välja nägema. Ivar nõukogude armeest kuulis poole kõrvaga pealt, et kultuurimajas tuleb hellõu viina pidu. Mis on viin, teadis Ivar hästi ja see tekitas temal suure huvi asja vastu. Hellõuga oli veidi keerulisem. Ta teadis, et kui Anfissa telefoni vastu võttis, ütles ta alati “Aljoo!”. See pidi tähendama kas kuulen või tere või midagi. Tere, viin! Ivari paljukannatanud peakolus lõi lambike põlema. Igaks juhuks helistas ta vanale sõjakaaslasele nõukogude armeest mitšman Volkovile, kes tundis võõrkeeli ja küsis üle. Mitšman seletaski, et hellõu tähendab kapitalistide keeles “Tere!” – “Tere, viin!”. Kuigi see oli mitšmani teada mingi imelik ameerika komme, siis “hellõu, viin” oli ka korralikule nõukogude inimesele igati arusaadav ja seda pidu võis pidada küll. Nii otsiski Ivar välja oma vanade sõprade telefoninumbrid üle terve endise Nõukogude Liidu ja hakkas neile helistama, et neid hellõu-viina peole meelitada.

Kõik, välja arvatud motorist Abezjanov, olid kohe nõus. Lõunavabariikidest pärit Abezjanov oli peale Ivari külastamist Kaug-Põhja sattunud, tegeles arbuuside ekspordiga lõunavabariikidest Kaug-Põhja, oli vahepeal naise võtnud, Lada ostnud ja soliidseks ärimeheks hakanud, kes käis prill nina peal, mapp kaenla all ringi ja ei tahtnud mingist hellõu-viinatamisest kuuldagi. Tema oli nüüd nii peen musjöö, et jõi ainult prantsuse konjakit, mida kliendid talle tänutäheks tõid. Ivaril kulus tema pehmeks rääkimiseks kaks kõnekaarti, aga kui ta aga ütles, et hellõu-viina peole tulevad ka Baltikumi tibid, kes olid Abezjanovile Ivari külastamise ajal sügava mulje jätnud, eriti need Saaremaa omad, jäi too lõpuks nõusse, sest kuigi ta oli küll pealt näha õnnelikus abielus, ei oleks te seda kõike jälle alt näha tahtnud.

See on juba mehejutt, resümeeris Ivar, kui oli Abezjanovi nõusse saanud. Truudus, mehed, on juhuse puudus, filosofeeris ta edasi nüüd juba ohtlikel teemadel, kuid õnneks ei viibinud Anfissa kuuldekauguses ja truuduse ning juhusega olid Ivaril ülepea omad sotid. Kui oli truudus, siis valitses juhusepuudus ja vastupidi – kui tekkis mõni juhus, siis jällegi valitses puudus ja polnud võimalik tõelise mehe kombel naistele välja käristada. Nii kõndiski juhus minema ja mure tuli uputada odava lauaviina pudelisse, kuhu mõni peenemate sõrmedega mees oleks osanud isegi laeva sisse ehitada. Ivar oli isegi ükskord täis peaga püüdnud laeva pudelisse ajada, aga see oli lõppenud viieteistkümne päeva aresti, ühiskondliku töö ja pea paljaks ajamisega, sest kuigi laev ei mahtunud pudelisse, siis mahtus Ivar kollasesse “sidrunisse” ehk miilitsaautosse, mis teda plate peale kainenema viis.

Paljud teenistuskaaslased, teiste seas vanemabi Puškin, kellel valutas sabakont, olid jäänud tulemata, aga tuumik oli kohal. Kui sõbrad – mitšman Volkov, Abezjanov ja teine motorist Agdam Pohmelidze Gruusia vennasvabariigist, tema nimi oli passis hoopis Akaki Nikuradze, aga keegi ei kutsunud teda nii – lõpuks Ivari paneelika ees kokku said, siis selgus, et mitte keegi ei olnud ennast kostümeerinud vastavalt hellõu-viina peo nõuetele, et kole välja näha. Seda, et hellõu-viina peol peaks kuidagi teistmoodi kole olema, kui muidu, oli Ivarile trepikojas seletanud naabrimutt Loreida Loo, abiellunud Reha. Ivar poleks muidu sellise asja pealegi tulnud, et juua tuleb mingis teatrikostüümis, sest tema jõi tavaliselt maikas ja trussikutes, kuna joomise ajal hakkas harilikult palav, nii et tuli isegi rõdu uks lahti teha. Anfissa jutu järgi teadis Ivar, et ta on juba loomulikult kole, et peaks nüüd kuidagi veel peo tarvis üles lööma, kostümeerima ja meikima nagu Liisi ja Laena. Enamik seltskonnast oli jooma kogunenud igati ontlikes riietes, mitšman Volkov oli kohale tulnud isegi ülikonnas, sest meremehe univorm oli ajapikku keskelt kitsaks jäänud, seda ilmselt rohkest pesemisest.

Poest osteti mitu hellõu-viina ja hakati õhtuse peo soojendusega Ivari köögis pihta. Anfissa oli läinud Musta mere äärde ema külastama ja selles osas valitses korteris leebe pärituul ja laevukese kiirus kasvas iga joodud hellõu-viinaga. Peale kolmandat pudelit otsustati minna värsket õhku hingama ja uute jookide järele. Poe ees juhtus aga nii, et seal suitsetas kamp töötuid kaevureid, ehtsad kalevipojad nagu Ivar välimuse järgi otsustas, suurte tammiste rusikate ja parkunud näonahaga. Kaevurid tulid kohe ligi ja küsisid suitsu, mille peale Abezjanov, kes oli nüüd tähtis mees ja minetanud teatava elementaarse ohutunde, kaevurid kuraasika otsekohesusega persse saatis. Selline diplomaatiline fopaa tingis loomulikult suhete järsu jahenemise ja võõrastesse territoriaalvetesse tunginud kaevurid lasid rusikad käiku, mille käigus löödi Ivaril kohe silm siniseks. Tõsi, ta ise lõi vastu kaks silma siniseks, aga jõud olid liiga ebavõrdsed ning sõbrad pidid poe eest taanduma. Õnneks läksid ka kaevurid minema ja Ivar võttis talle omase filosoofilise rahuga sündmuste arengu kokku – suitsetamine on tervisele kahjulik, sest nad oleks pidanud kaevurite persse saatmise asemel hoopis ütlema, et kahjuks nad ei suitseta.

Abezjanov jäi ilma kahest kullatud esihambast ja rüseluses hammustati tal ära ka tükk kõrvalestast, mille tõttu hakkas veri voolama ja rikkus ära tema peene helebeeži sviitri. Mitšmani ülikonnal rebiti küljest üks käis ja vastastikku vahetatud arvamuste paljususes ehk pluralismis sai kannatada mitšmani nina, millest hakkas verd voolama ja otse tema valgele triiksärgile. Pärast tehti Ivarile veel kiirabis neli põseõmblust ning ka pea pandi sidemesse, sest juustepiirile oli vastu äärekivi kukkumisest tekkinud päris korralik marrastus, millest tuli palju verd. Kuid tõelised mehed ei alistu, eriti veel sellised, kes on läbi käinud tulest, veest ja vasktorudest nõukogude armees ja peale traumapunkti külastamist otsustati kohe edasi minna kohalikku kultuurimajja, kus hellõu-viina pidu oli vahepeal käima läinud.

Turvamees uksel vaatas vaimustunult sõprade räsitud välimust ja tõstis tunnustavalt püsti parema pöidla. Klubis käis parasjagu parimate kostüümide valimine ning otse ukselt tiris üks litsaka välimusega neiu, kellele oleks jalgade järgi võinud pakkuda kakskümmend aastat, aga näo järgi julgelt sada aastat juurde panna, nad otse lavale. Rahvas klubis kiljus vaimustusest, kui see mikrofoniga väikese nõia eakaaslasest neiu nimetas neid millegipärast zombideks, tutvustas publikule nende suurepäraseid lahinguhaavu ning eriti kiideti grimeerija, stilisti ja rekvisiitori tööd toonitades, et kõik nägevat välja ehe ja “nagu päris”. Igatahes kuulutati nad peo parimate kostüümide preemia vääriliseks, rahvas huilgas ning Liisi ja Laena sosistasid uhkelt oma kuttidele kõrva: “Näed, see on minu isa, tõeline mees, aga mis sina oled, pole veel armeeski teeninud!” Ivar oli õnnelik – publikumenu oli talle alati meeldinud, mis sest, et tal oli inimestele naeratamisega natuke raske, sest põseõmblused segasid ja paar hammast oli samuti kaduma läinud. Selline meeleolukas pidu oli siis Ivarile see hellõu-viin, mis muidu on üks vana ameerika kauboide komme, aga mida on õpitud hindama nüüd ka meil, sest pool sellest hellõu-viinast on ühe meilegi armsaks saanud joogi järgi nimetatud.

Liisi kutt kohtub potentsiaalse äiapapaga

@ckrabat
New Yorgi linnapea ametikoht Ameerika Ühendriikides on positsiooni tähtsuse riigi poolest poliitikamaastikul poolest täiesti võrreldav osariigi kuberneri või senaatori tiitliga. Üle kümne aasta, alates 2002.a.-st on linnapea residentsis Gracie mõisas Põrguvärava (Hell Gate – inglise k.) kanali ääres istunud isepäine Michael Bloomberg, keda on palju seostatud ka võimaliku kolmanda alternatiivse kandidaadina Ameerika Ühendriikide presidendivalimistel. Kuigi New York on olnud üleriigilistel valimistel sageli üks Demokraatliku partei vallutamatuid kindlusi, on linna ajalukku jäädvustanud ka mitmed edukad vabariiklikud linnapead. Kui Ameerika Ühendriikide presidendiks oli 1933-1945 demokraat Franklin Delano Roosevelt, siis samaaegselt juhtis New Yorki vabariiklane Fiorello LaGuardia (1934-1945). LaGuardia oli Roosevelti ning kriisijärgse New Deal‘i majanduspoliitika toetaja, kuid astus vastu New Yorgi demokraatide korrumpeerunud poliitilise masinavärgi Tammany Hall‘i valitsemisele. 1954 tõusis linnapeaks demokraat Robert Wagner (1954-1965), kes tegi lõpu Tammany Hall‘i valitsemisele linna demokraatide võimuaparaadis, mis oli kontrollinud võimumehhanisme juba 1790.a.-st peale.

Wagneri järglaseks sai liberaalne vabariiklane John Lindsay (1966-1973), kes 1971.a. läks üle demokraatide ridadesse. Lindsay järel olid võimul demokraatlikud meerid Abraham Beame (1974-1977), Edward Koch (1977-1989) ja David Dinkins (1990-1993), neist viimane oli esimene mustanahaline sel ametipostil. Neist tuntuim, käesoleva aasta veebruaris 88-aastasena lahkunud Edward Koch kuulus küll Demokraatliku partei ridadesse, kuid tõi tugeva kärpepoliitikaga linna välja pankrotieelsest olukorrast, vähendades oluliselt munitsipaalkulutusi. Juudi päritoluga Koch oli tuntud Iisraeli vankumatu toetajana ja tema kriitika mustanahaliste liidri Jesse Jacksoni vastu, kus ta süüdistas viimast antisemitismis, viis talt mustanahaliste hääled, mistõttu ta kaotas 1989.a. eelvalimistel Dinkinsile. Hiljem on Koch mitmel korral ületanud partei liine ja toetanud vabariiklasi nii munitsipaal- kui riiklikel valimistel, sealhulgas George W. Bushi John Kerry vastu 2004.a.

David Dinkins omakorda kaotas 1993.a. valimised mõõdukale vabariiklasele Rudy Giulianile, kes oli prokurörina tuntust kogunud võitluses organiseeritud kuritegevuse vastu ja suutis hankida ka liberaalide toetuse. Giuliani ametiaega (1994-2001), mis tipnes 2001.a. terrorirünnakute järgsete segaduste eduka likvideerimisega, võib nimetada edukaks, kui tal õnnestus parandada elukvaliteeti ja vähendada kuritegevust, mistõttu tõusis ta hiljem vabariiklaste arvestatavaks presidendikandidaadiks. Kuid mõõduka vabariiklasena ei suutnud ta läbi lüüa peale George W.Bushi ajastuga saabunud tugevat konservatiivset pööret parteis. Giuliani järglaseks linnapeana (2002-2013) sai endine demokraat, kuid vabariiklasena kandideerinud ärimees Michael Bloomberg, kes kuulus ka USA rikaste TOP-kümnesse. 2007.a. lahkus mõõdukate vaadetega Bloomberg Vabariiklikust parteist ja toetas presidendivalimistel sõltumatuna Barack Obamat.

Kui hiljuti toimusid munitsipaalvalimised koduses Tallinnas, siis nüüd seisab samasuguse lahtise küna ees New York, mis pigem on valimas muutuste teed ning pööramas Tallinna eeskujul vasakule. Järjekordsed valimised toimuvad eeloleval teisipäeval, 5.novembril, ja tähendavad igal juhul Bloombergi ajastu lõppu. Valimiste selgeks favoriidiks on tõusnud saksa-itaalia juurtega demokraat Bill de Blasio (s.1961), senine New Yorgi avalik advokaat, kelle ülesanne on toimida ombudsmanina võimu ja linnakodanike vahel, mingis mõttes sarnane meie õiguskantsleri positsioonile. Vabariiklaste ja konservatiivide poolelt astub talle vastu tšehhi-itaalia-juudi juurtega endine New Yorgi transpordijuht Joe Lhota (s.1954), keda toetab endine linnapea Rudy Giuliani. Mõlemad kuuluvad Vabariikliku partei mõõdukamasse tiiba, olles sotsiaalküsimustes liberaalne ja fiskaalküsimustes konservatiivne. Enne demokraatide eelvalimisi ei peetud de Blasiot sugugi mitte favoriidiks, vaid tema konkurentideks olid märksa nimekamad munitsipaalpoliitikud: endine kontrolör ja DP 2009.a. linnapeakandidaat mustanahaline Bill Thompson, New Yorgi Linnanõukogu (volikogu) spiiker Christine Quinn, praegune kontrolör John Liu ja endine USA kongresmen Anthony Weiner. Vastu ootusi sai de Blasio ülekaaluka võidu, võitis kõigis viies linnajaos (Manhattan, Bronx, Brooklyn, Queens, Staaten Island) ja kogus 40,8% häälteks talle järgnenud Thompsoni 26,1% vastu. Lhota ainus tõsisem konkurent oli ärimees John Catsimatidis, keda ta võitis 52,7%:40,7% häältest.

De Blasio on teravalt kritiseerinud lahkuvat linnapead Michael Bloombergi, suunates kriitika teraviku võitlusele kodutute ja hariduspoliitika vallas. De Blasio on tauninud Bloombergi katseid kärpida kulutusi haridusele ja lastehoiule ning seisnud vastu õpilaste tasuta metrookaardi kaotamisele. Ta tahab suurendada kulutusi koolieelsele haridusele ja keskastme koolile, samuti toetust avalikule New Yorgi Linnaülikooli süsteemile, et vähendada õppemaksu ja reformida programme. Selleks, et kulutusi mitte kärpida näeb de Blasio ette maksutõusu jõukamatele kodanikele, kelle aastatulu on enam kui 500 000$. Ta on ka erikoolide vastane ja toetab avalikku haridust nagu ta on seisnud vastu ärikorporatsioonide poolsele valimiste rahastamisele ja seisnud elamiskulude toetuse eest majanduslikult vaesematele linlastele. Väärib tähelepanu, et 1988.a. tegutses de Blasio vabatahtlikuna sandinistide juhitud Nicaraguas ning oli sealse režiimi tulihingeline toetaja. 200.a. oli ta Hillary Clintoni kampaaniajuht USA Senati valimistel.

President Obamaga üheealine de Blasio on abielus temast seitse aastat vanema afroameeriklasest kirjaniku, ajakirjaniku ja feministliku ühiskonnategelase Chirlane McCrayga (s.1954) ja neil kaks last (15.a. poeg ja 18.a. tütar). McCray on olnud aktiivselt tegev de Blasio valimiskampaanias ning oma poliitilise aktiivsuse poolest meenutab ta Hillary Clintonit. McCray on tähelepanuväärne veel selle poolest, et 1979.a. kuulutas ta end avalikult lesbiks, avaldades essee “I am a Lesbian“. Nad tutvusid 1991.a., kui mõlemad töötasid linnapea Dinkinsi administratsioonis. McCray, kes kasvas mustanahalisena üles valges naabruskonnas Massachusettsis, on tunnistanud, et valge kogukonna negatiivne suhtumine ja viha tõukasid teda kirjutama protestiluuletusi. Huvitava kõrvalpõikena olgu mainitud, et de Blasio konkurent eelvalimistel juudi päritolu Anthony Weiner on abielus Saudi Araabias üles kasvanud Hillary Clintoni islamiusulise abi Huma Abediniga. New Yorgi võimulaevuke näib kalduvat vasakule kreeni. Valimiste eelõhtul näib de Blasio ülekaal mäekõrgusena. Talle ennustatakse 64-68% toetust Lhotta 23-26% vastu. Vabariiklastel ei õnnestunud leida usaldusväärset järglast Bloombergile, kes meeldiks valijatele. Katsed panustada mustanahalisele osariigi demokraatlikule senaatorile Malcolm Smithile viisid altkäemaksuskandaalini.

Bill de Blasio ja tema mitmerassiline perekond: abikaasa Chirlane ja lapsed Dante ning Chiara.

Foto: http://s.wsj.net/public/resources/images/NY-CC190_DEBLAS_G_20130101161430.jpg