@ckrabat
Eesti taasiseseisvumine 1991.a. toimus paralleelselt külma sõja aegse rahvusvahelise süsteemi kokkuvarisemisega. Külma sõja aegne rahvusvaheline süsteem oli väga lihtne süsteem, mis vastas igati Hollywoodi standardile ning oli vastuvõetav laiadele massidele, kus head eristusid selgesti pahadest. Ka poliitikateadlastele, eeskätt realistliku koolkonna esindajatele, oli süsteem kergesti põhjendatav ning vastas ootustele. Kõik etnilise ja kultuurilise taustaga konfliktid, sealhulgas koloniaalsüsteemi lagunemine, mis tõi kaasa uue maailmakorralduse, valati ühtlaselt üle ideoloogilise kastmega, mis jättis konfliktide tegelikud põhjused varju. Uus postmodernne rahvusvaheline süsteem oli eelmisest totaalselt erinev ja palju mitmetahulisem süsteem, mis orienteerus vastandumise asemel konsolideerumisele, mistõttu võib seda nimetadaka esimeseks stabiilseks liberaalseks süsteemiks. Maailm oli liberaalset süsteemi püüdnud ehitada juba peale Esimest maailmasõda (nn Versailles’ süsteem), kuid see süsteem oli täis vastuolusid ning lagunes suurriikide ambitsioonide mõjul.

Postmodernne süsteem toimis üsnagi edukalt tosinkond aastaid Lahesõjast Iraagi interventsioonini, kui suur osa maailmast oli kapitaalsemate arengute ja stabiilse rahu kehtestamise vajadustes suhtes üsnagi ühel meelel ning toimus rahvusvaheliste institutsioonide kiire areng. Selle perioodide tippsaavutusteks oli Euroopa muutumine konfliktivabaks peale Slobodan Milosevici režiimi langemist Serbias 2000.a., Iisraeli-Palestiina rahuprotsessi käivitamine, Euroopa Liidu tekkimine ja areng ning NATO ümberkujundamine kollektiivse julgeoleku organisatsiooniks ühes rahupartnerlusprogrammide arendamisega. Süsteemi destabiliseerumine algas peale islami terroristide rünnakut Ameerika Ühendriikidele 2001.a. septembris, kui USA hakkas taganema süsteemi huvidest ning üleilmse terrorismivastase sõja varjus rohkem tähelepanu pöörama rahvuslikele huvidele, millele järgnes lääneriike lõhestanud Iraagi interventsioon 2003.a. Tugevneva vastandumise tulemusena hakkasid Venemaa ja Hiina USA eeskujul üha rohkem tuginema jõu- ning konfrontatsioonipoliitikale, mis selgesti avaldus Venemaa-Gruusia sõjas 2008.a.

Maailm astus küll külma sõja aegsest süsteemist uude postmodernsesse süsteemi, kuid uuesti Euroopa ja maailma kaardile tekkinud Eesti Vabariik ühines mentaalselt eelmise bipolaarse rahvusvahelise süsteemiga, kus Ameerika Ühendriikide juhitav lääneriikide koalitsioon vastandus selgesti Nõukogude Liidu juhitud kommunistliku blokiga. Eesti üldrahvalik poliitiline narratiiv käsitles taasiseseisvumist “ärahüppamisena Läände” ja uue süsteemi toimimise põhimõtted jäid talle arusaamatuks. Viiskümmend aastat “raudse eesriide” taga olid oma töö teinud ning kujundanud uue inimkvaliteedi. Nüüd oleks Eesti eelistanud koos lääneriikidega võidelda kommunistliku süsteemiga, kuid oli lootusetult hiljaks jäänud. Eesti lähiajaloolise diskursuse mentaalne side Nõukogude Liiduga on selgesti märgatav, sest suhteid Venemaaga ei liigitata niivõrd välispoliitiliseks kuivõrd sisepoliitiliseks küsimuseks. Väliselt toimus Eesti lõimumine muu maailmaga edukalt. Eesti rahvusvaheline tunnustamine kulmineerus 17.septembril 1991, kui liituti Ühinenud Rahvaste Organisatsiooniga, mis on kaasaegses rahvusvahelises süsteemis muutunud suveräänsuse peamiseks komponendiks, märkides enesemääramisõiguse tunnustamist süsteemi poolt. Muude organisatsioonide hulgas on Eesti on liitunud OSCE (1991), CBSS (1992), Euroopa Nõukogu (1993), WTO (1999), NATO (2004), Euroopa Liit (2004), OECD (2010). Euroopa Liidus on Eesti ühinenud Schengeni viisarežiimiga (2004) ja eurotsooniga (2011).

Millised olid pakutavad valikud? Rohkem kui kahekümne aasta jooksul on Eesti, erinevalt teistest endistest liiduvabariikidest, olnud edukas lahtihaakimises Nõukogude Liidu majandussüsteemist ja selle aluseks oli oma raha kiire introdutseerimine, mis seoti esialgu Saksa margaga, hiljem euroga. Teine märkimisväärne saavutus oli liitumine kõikide olulisemate Lääne institutsioonidega. Alternatiivne tee oleks olnud sulandumine post-sovetistliku süsteemiga ja Sõltumatute Riikide Ühendusega nagu tegid seda varem või hiljem 12 liiduvabariiki 15-st. Võimalus sulguda iseolemisse on samuti mõnede marurahvuslike ning euroskeptiliste organisatsioonide poolt idealiseeritud, kui Eesti võinuks jääda ida ja lääne vaheliste suhete tõmbetuultesse laveerima nagu varasemal iseseisvuse perioodil 1918-1940, mis oleks kindlasti kaasa toonud korruptiivsema ja autoritaarsema riigikorralduse sarnaselt paljudele endistele vennasvabariikidele. Integreerumine Läänega ning sealse poliitilis-majandusliku struktuuriga kujunes uues olukorras esimeseks ning õigeks valikuks ja selline areng vastas laias laastus ka rahva ootustele “läände ärahüppamisest”, ainult see Lääs oli hoopis teistsugune, kui seda kollektiivses ootuses ette kujutati ning hiljem tõi see paljude jaoks kaasa pettumist ning eelmise süsteemi nostalgiat. Suur osa rahvast oli valmis küll poliitiliseks suunavahetuseks, kuid mitte lääneliku väärtussüsteemiga ühinema.

Teisest küljest iseloomustab Eesti taasiseseisvumisjärgset mentaalset enesemääratlust suur sisemine ebakindlus, kus ühiskonda konsolideerivaks faktoriks on olnud hirm. Hirmu rõhutamine ning selle sidumine “ajaloolise mäluga” on tekitanud teatava religioosse suunitlusega maailmapildi, mis on otseses sõltuvuses Venemaast ja viimase poolt kergesti mõjutatav ning manipuleeritav. Hirmu üheks väljendusvormiks on Vargamäe-poliitika Eesti poliitilises mõtlemises, mis toetub üldrahvalikule narratiivile, et Eesti pole täiesti suveräänne riik ning kui ta eksib millegi vastu, siis võidakse temalt iseseisvus “ära võtta”. Selline juriidiline fundamentalism on avaldunud Vene vägede lahkumises, piirilepingus, liitumises Euroopa Liiduga – see kõik on sageli muutunud ajenditeks süüdistustele nagu oleks Eestil võimalik suveräänsusest loobuda. Seos varasema Eesti Vabariigiga oli oluline taasiseseisvumisel augustis 1991.a., kuid peale rahvusvahelise tunnustuse saamist on Eestil õigus oma saatust ise kujundada. Eitades riiklikku suveräniteedi pädevust ja sidudes seda juriidilise fundamentalismiga, väljendab see pigem hirmu ja ebakindlust iseolemise suhtes.

Eesti-Venemaa suhete areng taasiseseisvumise perioodil väärib kindlasti põhjalikumaid uuringuid, kuna 1990-te aastate algul, vahetult peale taasiseseisvumist, toimus suhete järsk halvenemine, kuivõrd veel 1991.a. jaanuaris Vilniuse sündmuste järel avaldas president Boriss Jeltsin toetust Balti riikidele ja nende iseseisvuspüüdlustele. Vene Föderatsioon tunnustas Eesti Vabariiki 24.08.1991, varem kui Nõukogude Liit (6.09.1991). Isegi Ameerika Ühendriigid teatasid alles 2.septembril 1991, et ollakse valmis taastama täieulatuslikke suhteid Eesti Vabariigiga (diplomaatilised suhted ei katkenud peale anneksiooni). Vene vägede lahkumine Eestist oli esimene tõsisem suhete proovikivi. Juulilepped vägede väljaviimise kohta, mida Venemaa sidus garantiidega sõjaväepensionäridele, tõid kaasa arvestatava siseriikliku opositsiooni, kui mitmed “rahvuslikud ringkonnad” olid vastu president Meri eestvõttel Moskvas sõlmitud kokkulepetele. Piirilepingu läbirääkimised tegid läbi üsnagi sarnase arengu. Põhjalikumaid uuringuid vajaks Arnold Rüütli visiit Moskvasse 2005.a. jaanuaris, mille järel toimus järsk pööre pingete tõusule riikidevahelistes suhetes. Eitav hoiak riikidevahelisele piirilepingule tugevnes Eesti ühiskonnas järsult, Tartu rahu dilemmale viidates lisati kokkulepitud piirilepingule preambula ning tagatipuks loobus president Rüütel osalusest Teise maailmasõja lõpu tähistamisest Moskvas, asetades Eesti sõjas kaotajate poolele. Sündmuste kronoloogia võib viidata kellegi poolt introdutseeritud kindlale strateegiale.

Tartu rahu dilemma on teine kahe riigi suhetes pingeid tekitav mehhanism. Äärmiselt populaarseks diskursuseks on muutunud Eesti Vabariigi sünni seostamine Nõukogude Liidu poolse tunnustamisega 2.veebruaril 1920.a. ja Tartu rahulepinguga, millega üritatakse tekitada narratiivi, et Eesti Vabariik sündis Nõukogude Liidu armust. Üldrahvalikus narratiivis on Tartu rahu võrdsustatud ka piirilepinguga, mis ei vasta tõele. Riikidevahelise piiri määratlemine (v.a. merepiir) oli üksnes üks Tartu rahulepingu paljudest koostisosadest, mis fikseeriti rahulepingu 3. artikliga ja see kanti sisse ka 1922.a. põhiseadusesse. 1938.a. põhiseaduses viitest loobuti, sest riiklust peeti juba iseenesestmõistetavaks, kuid see lülitati taas uude 1992.a. põhiseadusesse lootuses “kaotatud maid tagasi saada”. Eesti lähiajalises diskursuses on restitutsiooni küsimus tihedalt seotud maa erastamisega ja see on üle kandunud poliitilisse sfääri. 1940.a. piiride taastamise nõue oleks Eesti viinud sarnasesse tupikseisu Gruusiaga, kes kaotas 1992.a. Abhaasia ja Lõuna-Osseetia, kuid pole suutnud seda küsimust siiani lahendada ega ole ka ühtegi töötavat tulevikuvisiooni päevakorral.

Kindlasti on erinevad jõud üritanud Eesti poliitilisi arenguid suunata neile soodsas suunas. Venemaa huvides tegutsevate mõjuagentide tegevus eesmärgiga kujundada Eesti julgeolekupoliitiline diskursus Venemaale soodsaks ning kasutada Eestit etturina külma sõja aegse poliitilise kaardi tootmises oleks suurendanud Venemaa mõju rahvusvahelises süsteemis tervikuna. Konkreetselt väljendus see: 1) tekitada hirmu Venemaa vastu; 2) tekitada usaldamatust NATO ja lääneriikide institutsioonide vastu; 3) takistada Eesti lahkumist Venemaa mõjusfäärist ning Eesti liitumist Lääne institutsioonidega; 4) tekitada kehtivale süsteemile ja rahvusvahelisele reaalsusele vastanduvaid narratiive nagu Teise maailmasõja eelsete piiride taastamine ning ajaloolise diskursuse muutmine, kus võitlemine saksa mundris Teises maailmasõjas võrdsustati muistse vabadusvõitlusega; 4) pingete tekitamine ja revanšismi õhutamine suhetes venekeelse vähemusega, kus keelelist identifitseerimist eelistati lojaalsuse tekitamisele. Tulemuseks oli kingitus Keskerakonnale ja talle lojaalse elektoraadi tekitamine, keda hoiti omakorda kontrolli all vastupidise hirmupoliitikaga. Erakonnal puudus arvukas valijaskond eestikeelsete valijate seas, kuid muukeelse elektoraadi haldamisega muutus ta sellega arvestatavaks poliitiliseks jõuks kogu riigis, eelkõige Tallinnas ja Ida-Virumaal.

Põhjalikumat analüüsi vajab ka Eesti julgeoleku- ja kaitsepoliitiline areng taasiseseisvumise järel. Riigikaitse ülesehitamist alustasid Balti riigid nullist, millega erinesid tunduvalt teistest liiduvabariikidest, kes ehitasid süsteemi üles vanale nõukogude süsteemile. Paljuski mõjutas arengut põhiseaduslik vastuolu, millega riigikaitseline osa inkorporeeriti Põhiseadusesse 1938.a. põhiseadusest ja kaitsevägi paigutati presidendi otsealluvusse, aga peale taasiseseisvumist kehtestati Eestis parlamentaarne vabariik, milles riigipeal oli pigem tseremoniaalne roll ning tal puudusid mehhanismid täidesaatva võimu teostamiseks. Tulemuseks oli pingete kasv ja konkurents kahe riigikaitset korraldava institutsiooni – kaitseväe ja kaitseministeeriumi vahel. Kui veel 90-tel aastatel domineeris ühiskonnas sarnaselt Lätiga suhteliselt patsifistlik maailmavaade, siis aastakümme hiljem on Eesti riigikaitseline mõtlemine teinud läbi metamorfoosi ning viinud usu ajateenistuse ja reservarmee päästvasse jõusse religioosse mõtteviisi tasandile, milles pole lubatud kahelda. Siin võib märgata Soome mõjusid, sest kuigi põhjanaabrite välispoliitilist kurssi on küll tihtipeale naeruvääristatud liigselt leebe ja koostööle orienteeritud suhtumise tõttu Venemaasse, siis riigikaitselistes küsimustes on eelkõige oma jõule tuginev Soome militaarkultuur omandanud valitseva seisundi ka teisel pool Soome lahte. Eelseisev vältimatu sõda Venemaaga on muutunud üldrahvaliku arusaama mõjul kohustuslikuks poliitiliseks narratiiviks, mis on ühest küljest tugevdanud riigikaitselist mõtlemist, kuid samaaegselt süvendanud hirmukultuuri.

Eesti riigikaitselist arengut võib retrospektiivselt periodiseerida järgmiselt.
1. 1991-1995 oli kaootiline, kui kontseptuaalne lähenemine valdkonna arendamiseks tegelikult puudus. Seda perioodi iseloomustavad jäägrikriis 1993.a. ja Venemaa vägede lahkumine 1994.a. Rahvusvahelises plaanis iseloomustab ajajärku Iisraeli relvaost, sest Iisrael ja Lõuna-Aafrika Vabariik olid kuni Venemaa vägede lahkumiseni väheste riikide hulgas, kes olid valmis taasiseseisvunud Eesti Vabariigile ametlikus korras relvi müüma.

2. 1995-1999 oli Andrus Ööveli periood. Koonderakonna ja Maarahva Ühenduse võimuletulek 1995.a. tõi kaasa poliitilise murrangu, millega võimule tulnud koalitsioon üritas läbi viia ametkondlikku pööret. Uus minister saabus ministeeriumi oma meeskonnaga ning üritas kontrollida ministeeriumi juhitavaid valdkondi v.a. rahvusvaheline koostöö, mille tarvis puudus sellel meeskonnal vajalik kompetents. Ametkonnas tugevnes nõukogude militaarkultuuri mõju, kuna mitmed uue meeskonna liikmed olid varasemast seotud N.Liidu jõustruktuuridega. Valdav enamus meeskonnast lahkus peale valimiskaotust 1999.a. v.a. hiljem riigireetmises süüdi mõistetud Herman Simm, kes kutsuti ministri poolt juhtima analüüsibürood ning hiljem ühena vähestest “vana kooli” spetsialistidest infiltreerus edukalt ametkonda, juhtides ministeeriumi hallatavaid julgeolekustruktuure. Kaitsepoliitiliselt imponeerisid uut juhtkonda Soome ja Šveitsi eeskujud, kuigi samal ajal toimus ka tihe koostöö NATOga. Süvenes rahvusvaheline koostöö eriti rahvusvaheliste Balti projektide toel, mis panid aluse mitmete võimete (sh rahuoperatsioonid, miinitõrje, õhuseire, haridus ja väljaõpe) ülesehitamiseks. Relvastumine toetus sellel perioodil suuresti teiste riikide väljavahetamisele mineva tehnika taaskasutamisele.

3. 1999- algas kaasaegne periood, mida iseloomustab poliitilise strateegia haldamine ametkonna poolt, kus poliitikute sekkumine riigikaitse kontseptuaalsetesse küsimustesse oli minimaalne. Poliitilised ringkonnad kasutasid pigem riigikaitse populaarsust ning jätsid valdkonna juhtimise suures osas ametkonnale. Tugevamat poliitilist sekkumist võib märgata mingil määral alles minister Jaak Aaviksoo perioodil. Alates 1999.a.-st ning Liikmesuse Tegevusplaani (MAP) ellukutsumisest NATO poolt tõusis NATOga liitumine esiplaanile juba reaalse eesmärgina ja mõjutas riigikaitse kontseptuaalset arengut märgatavalt. Tugeva arenguhüppe tegi riigikaitseline planeerimine. Kaitseväes esines aga samaaegselt tugev Soome mõju, kuna paljud juhtivad kaitseväelased olid oma sõjalise hariduse saanud Soomes. See on lisanud aga toonust ühiskonnas levivale teatavale NATO-skeptitsismile, millega NATO soov rakendada konflikti korral Venemaaga kollektiivse kaitse kohustust ning valmidus Eestile appi tulla on seatud kahtluse alla. Skeptitsismi levitamine meediakanalites ning NATO ja Euroopa Liidu heidutusvõime alahindamine võivad viidata jällegi ühiskonna poliitilisele mõjutamisele ning hirmukultuuri süvendamisele.

@ckrabat
Täna, 11.novembril, on rahvusvaheline ahvidepäev! Me elame ahvide planeedil, kus üks muteerunud ahviliik, inimesed, on haaranud enda kätte kujuteldamatu võimu ning kogu planeedi saatus on sõltuv nende tahtest. Inimõiguste kaitsjaid on kõik kohad täis, eriti populaarsed õigused, mida kaitstakse, on õigus teisi liike röövida, tappa, piinata ja vägistada. Kui kellelgi on tärganud soov hakata inimõiguseid kaitsma, siis võib ta kergesti sattuda eksiradadele, kui ta ei suuda eristada tegelikke rikkumisi kujuteldavatest rikkumistest. Gorillaõiguste kaitsjad ei paista massi seest lihtsalt välja. Maailm pakub siiski palju võimalusi, kus on abivajadus enam kui reaalne. Igaühel meist on võimalus adopteerida mägigorilla, inimese sugulasliik, kes on välja suremas. Kahes säilinud populatsioonis on kokku vähem kui 900 isendit, neist 380 mägigorillat on säilinud Virunga mägedes Kongo DV-s, Ruandas ja Ugandas ning 320 isendit Bwindi ürgmetsas Ugandas, kokku neljas rahvuspargis: Bwindi Läbimatus Rahvuspargis, Mgahinga Gorilla Rahvuspargis, Vulkaanide Rahvuspargis ja Virunga Rahvuspargis. Mägigorillasid hukkub elamiseks sobilike piirkondade vähenemise (inimesed tõrjuvad nad oma elupaikadest välja), salaküttimise, haiguste (paljud mägigorillad on nakatatud inimeste poolt) ja sõja tõttu.

Mägigorillad (gorilla beringei beringei) elavad vaid 40-50 aastat, samal ajal kui inimeste eluiga on poole pikem. Mägigorillasid võib pidada kõige suuremaks ahviliigiks üldse. Meesgorillad võivad kaaluda kuni 160-180 kg ja olla kuni 170-180 cm pikad. Naisgorillad on väiksemad: vastavalt 90-100 kg ja 150 cm. Nad on taimtoidulised metsaelanikud, kelle rasedus vältab 8,5 kuud. Päästes mägigorillasid, päästame ühtlasi ka metsapapagoisid. Gorillade parimad sõbrad on elevandid. Nende looduslikeks vaenlasteks on põhiliselt inimesed ja harva ka leopardid. Neid ohustavad vihmametsade hävimine ja inimarvukuse kasv. Eriti kiire rahvastiku kasv on toimunud Aafrikas, kus inimesed on jõudsalt laiendanud haritavat maad, hävitanud metsi ja piiranud gorillade elualasid. Inimeste lähedus on kaasa toonud inimeste haigused, mis levivad mägigorilladele: gripp, kopsupõletik ja isegi ebola viirus. Kongo DV-s on sellel sajandil elu kaotanud kuni neli miljonit mägigorillat. Üha harvemini kaigub Virunga mägedes mägigorilla hääl. Viimasel ajal peetakse sinimustast pruunikashallini varieeruva karvastikuga mägigorillasid erinevaks liigiks lauskmaagorilladest (gorilla gorilla). Umbes 14-aastaselt hakkab nende karvastik seljal hallinema ning sellepärast kutsutakse vanemaid gorillasid “hõbeselgadeks” – silverback. Nad on päevase eluviisiga ning nende kõige aktiivsemad perioodid on varahommik ja hilisõhtu. Nad elavad maapinnale ehitatud pesades.

Nende liikumisviis on neljajalgne. Mägigorilla suudab kahel jalal joosta kuni 6 meetrit. Kiiruselt on ta enam vähem inimesega võrdne, kuid pikematel distantsidel jääb ilmselt alla, pigem sprinteri tüüpi. Liikumisel toetub ta sõrmedele (nagu shimpansid), mitte peopesadele (nagu orangutanid või bonobod), mis on samuti lähemal kahejalgsele liikumisele. Mägigorillad elavad stabiilsetes perekondades, mille juhiks on meessoost hõbeselg. Perekonda võib kuuluda üle 50 üksikisiku, tavaliselt 5-30 isendit. Valdav on polügaamia: gorillaperekondadest 61% koosnevad ühest täiskasvanud mehest ja mitmest naisest. 36% koosnevad mitmest mehest ja mitmest naisest ning ülejäänud 3% moodustavad üksikud mehed või meestegrupid. Tüüpiline perekondlik koosseis: hõbedaselgne karja juht – mees; 1-2 mustaseljalist turvameest; 3-4 täiskasvanud naist; 3-6 last. Naisgorillad saavad ühe lapse 6-8 aasta jooksul. Suguküpseks saavad 7-8 aastaselt ja sünnitama hakkavad 10-12 aastaselt. Kindlat paaritumisaega neil ei ole, kuid imetamisperiood võib kesta kuni 3,5 aastat. Mehed alustavad sugueluga 15-aastaselt ja teevad ka kõrvalehüppeid, neil võib olla 10-20 last väljaspool perekonda. Kõik mehed ja 60% naisi lahkuvad sünnijärgsest perekonnast.

Gorillade elupaikade vahetus läheduses on puhkenud viimasel ajal konfliktid ja kodusõjad, mis on mõjutanud nende elukvaliteeti. Massilised inimpõgenikud on tekitanud konkurentsi toidule ja puhkenud on inimeste ja gorillade vaheline olelusvõitlus. Lapsgorillasid on ka salakütitud. Gorillade kaitsel on ainuüksi Virunga rahvuspargis hukkunud 140 inimest – rahvuspargi töötajat. Maailmas on tuntud mägigorillade õiguste eestvõitleja Dian Fossey (1932-1985), kes pühendas oma elu mägigorillade kaitsele ja mõrvati Ruandas inimeste poolt. Temale on pühendatud film “Gorillad udus“. San Franciscos sündinud dr. Dian Fossey, tunnustatud antropoloogi Louis Leakey õpilane, uuris gorillasid 18 aastat Ruhengeri provintsis ja mõrvati 27.detsembril 1985.a. Vulkaanide rahvuspargis. Fossey surm on siiamaani jäänud müsteeriumiks, kuigi arvatakse, et selle organiseeris hiljem sõjakuritegudes süüdistatud salaküttide pealik Zigiranyirazo. Dr. Fossey rajas 1978.a. mägigorillade toetuseks Digiti Fondi oma lemmikgorilla mälestuseks, kes hukati hutu salaküttide poolt pea maharaiumise läbi. Hiljem 1992.a. nimetati fond asutaja auks Dian Fossey Gorillade Rahvusvaheliseks Fondiks (Dian Fossey Gorilla Fund International). Läbi fondi saab igaüks meist adopteerida ühe gorilla!

Gorillaperekonna keskel.

Foto: https://fbcdn-sphotos-e-a.akamaihd.net/hphotos-ak-ash4/247082_576995295668235_1491864773_n.jpg

@ckrabat&jolli
Kaur Kenderi nimetamine Sirbi peatoimetaja kohusetäitjaks põhjustas kultuuririndel justkui zombide ärkamise, kui ta viskas kivi kultuuri seisvasse konnatiiki, mis oli ajapikku vaikselt kinni kasvades haisema läinud. Kultuuriinimesed on ärevil, sest kuigi Sirpi lugesid vähesed, on alati hea millegi vastu olla, eriti veel muutuste vastu. Neljast koondatud “Sirbi” toimetajast on tehtud süütud ohvrid, kes on tiritud parteipoliitilisele altarile, sest loomulikult on ümberkorralduste taga kuri Reformierakond eesotsas minister Langiga, kes järjekindlalt kultuuri ja kultuuriinimesi vaenab, alates rahvakirjanik Barbara Cartlandist ja lõpetades nüüd Sirbiga, mis on muutumatu raidkujuna end rahva mällu sulatanud juba nõukogude perioodist saadik, kuigi Vasar on pöördeliste sündmuste keerises vahepeal kaduma läinud. Teisena viiakse jutt kohe liberaalidele, kes olevat ühiskonnas tekitanud kõikelubatavuse tunde, selle asemel, et partei põhikirja järgi stabiilselt viimsepäeva suunas pärivoolu loksuda. Õnn saabuvat meie õuele siis, kui riik on paks, ordnung on majas ning naabri-Juhan püsib viisakalt vait. Paraku on ajaleht Sirpki kajastanud elitaarset nägemust kultuurist, mis ei ole mõeldud rahvale, vaid väljavalitutele.

Kenderi tõus ajalehte “valitsema” meenutab legendi V.Lenini käitumisest oktoobrirevolutsiooni künnisel, kes vastuseks esseeride ja menševike väitele, et Venemaal pole parteid, kes suudaks riiki valitseda, tõusis püsti ja lausus, et on selline partei. Nüüd on Kender tõusnud püsti ja teatanud, et ta on valmis ajalehte juhtima ning muutma. Kultuurirühmituse Zaum Sirbi visioonist võib lugeda:

“Kultuuri osas toetuks uuenenud Sirp J.F.Lotmani maksiimile: “Globaalselt on kõvad need, kes mõtlevad ajalooliselt, regionaalselt on kõvad need, kes globaalselt, lokaalselt need, kes regionaalselt, ja need, kes lokaalselt mõtlevad – need eriti kõvad ei ole.” … “Uue toimetuse käe all saaks Sirbist leht, mille teadlik eesmärk on jätta riigist selle elanikele normaalne mulje. See tähendab ebaparanoilist koostööd ühiskonna kõikide osade vahel. Kultuuri järelvalve all. Usume, et kultuur on parim raamistik ideoloogilise debati pidamiseks, olles loomult erapooletu ning ainult kvaliteeti nõudev. Sedasama, erapooletu kvaliteedi nõuet peaks peegeldama ka kultuuriajakirjanduse osa.”

Lenin juhtis Venemaa hukatusse, kas ootab sarnane saatus Kenderitki?

Eile TV3 Mihkel Raua saates kurtis end kirjanikuks ja humanistiks nimetav Jan Kaus harimatu pööbli sekkumise pärast kõrgelennulisse kultuuri, mida riigi poolt rahastatav ajaleht Sirp üleval pidada aitas. “Kultuuri rünnatakse! Ma kordan, kultuuri rünnatakse!” – kaigub intelligentide hääl! Ma ei tea Jan Kausi loomingust mitte midagi, pole teda kunagi lugenud ega pole ka keegi kunagi soovitanud teda lugeda, sellepärast ei oska arvata, miks ma peaksin teda kirjanduse suurkujuks pidama. Vähemasti ei meenu ükski lugupeetava kirjamehe surematu teos. Kenderit olen vähemalt kunagi lugenud ja ei meeldinud, sellepärast pole seda uuesti enam katsetanud. Selle peale öeldakse muidugi, et teadagi, harimatu loom, ta ongi elus vaid ühe raamatu läbi lugenud ega tea kõrgest kultuurist midagi. Kuidas niisugune ometi julgeb kultuuriinimesi arvustada? Kes lubas? Võib-olla on Jan Kaus hea kirjanik, aga ta peaks seda kõigepealt vabal turul tõestama, kui et apelleerima riigi toel ülalpeetava riigikirjaniku staatusele.

Eesti kultuurinomenklatuur arvab millegipärast, et kultuur on üheselt defineeritav ning sõdib täiest jõust mitmekesise maailma vastu, sest see juhib nad välja mugavustsoonist. Kultuurinomenklatuuri arusaamade järgi sureb kunstiinimene kohe nälga, kui riik talle pappi ei pritsi, sest mida kõrgem kunst, seda vähem on keegi valmis talle loomingu eest rahakoti raudu avama. Kui nad aga midagi kasulikku teha ei oska, siis on see viinudki “kultuuriinimeste” hädakarjeni – appi, meie omasid pekstakse! Millegipärast on meie kunstiinimeste maailmavaade valdavalt onanistlik, kus mõeldakse esmajoones eneserahuldamisele, selle asemel, et üritada muuta maailma. Taolises elitaarses kunstis puudub tavaliselt sõnum, sest vormi peetakse sisust palju olulisemaks. Millegipärast peetakse kultuuriks ühiskonna marginaalse osa vaba aja harrastusi, millel puudub jätkusuutlikkus elik elitaarset pahna, mis ei jõua potentsiaalse tarbijani tema sisutühja mõttetuse tõttu. See on valitud seltskonna eneserahuldamise viis, millel puudub laiem auditoorium ja see sureks kohe välja, kui riiklik toetus tagant ära kaoks.

Ütleme nii, et mingi kunst ei ole näitusesaalis eksponeerida verd ja soolikaid, lasta seinale videot, ise selle keskel paljalt ringi püherdada, nimetada kogu jäledus väljamaa keeles perfoomansiks või häppeningiks ja järgmine päev rajoonilehes vinguda, et tõelist kunsti ei mõisteta ja andke pappi. Aga kui kunstnik suudab toota ja müüa taiese, mille ostmisest tekib ka tarbijale esteetiline elamus ja mida kõlbab ka aastakümnete möödudes seinal näidata ehk luua teos, mis inimese hinge puudutab, siis seda ei peeta kunstiks, vaid odavaks kitšiks. Kahjuks on Eesti kunstnik sageli ennast turundusest eemaldanud, nimetab müüvat kunstniku “kommertsiks”, aga ise mingit kvaliteeti luua ei taha. Kui kunstimaailmas toimuks suhtumise muutus ning kunst läheb selle tarbijale korda, siis oleks see parem meile kõigile. Soovitus solvatud kultuuriinimestele oleks järgmine: kui ei meeldi, siis tehke oma väljaanne, mida loeksid ainult üdini kultuursed inimesed, kes on läbi lugenud kaks raamatut või rohkem. Tegelikult on nii, et kui kultuuriinimene on solvunud, on see hea algus tõelise kunsti sünniks. Pariisis tegutses kunagi Hüljatute salong ja kultuuri tuli nagu saelaudu. Enamik neist pääses kunstiajalukku, mitte nagu praegu, kus kultuurset inimest tunnevad ainult tema lähikondsed.

Kas see meeldib meile või mitte, aga ajaleht Sirp on pikaajalise vindumisega muutunud riigi poolt ülalpeetavaks nišiväljaandeks, mis tagas “kultuuriinimestele” võimalusi mugavaks vegeteerimiseks. Kui need “kultuuriinimesed” nüüd leiavad, et neile lastakse avalikult näkku, siis on kõige kavalam teha oma konkureeriv väljaanne, mida loevad ainult väga kultuursed inimesed ja mis on nagu 19.saj. piidermaier gunztizaalis, siis vaatame, missugune idee end paremini müüb. Võtame kuulsa luuletaja Arthur Hollidee, kelle luuletusi keegi osta ei tahtnud, kuigi ta oli üdini kultuurne inimene. Tänu investor Viplalale õnnestus tal saada ausambaks ja tõsta müüginumbreid, sest ta tegi midagi originaalset. Rääkides kultuurist, kui Kender sõidab Ferrariga, siis juba see peaks näitama, et inimesel on s***ks pappi ja kultuuri, mitte nagu mingitel lokaalselt mõtlevatel kulturnikutel, kes söövad räime tomatis saiaga, valivad sotse, sõidavad tasuta ühistranspordiga ja kujutavad ette, et Tallinn on maailma kultuuripealinn. Kui kunstnik on oma kunstiga rikkaks saanud, alles siis tasuks sellise arvamust võtta tõe kriteeriumina – inimene oskab pappi teha, järelikult on tal ka kvaliteeti. Niisama õllelauas kogu maailma oskab igaüks kiruda – seda ei saa nimetada kunstiks!

Nelja senise Sirbi töötaja koondamine ei tohiks olla neile ju maailma lõpp ja tublide inimestena leiavad nad endale kindlasti uue väljundi. Mulle meeldis Tarmo Tederi stoiline reaktsioon: “Ma tunnen ennast praegu justkui orjana, kes on saanud vabadusekirja.” Mind ennastki on ükskord elus koondatud ja mäletan, et minu reaktsioon sellele oli samasugune, kui Tarmo Tederil. Parem õudne lõpp kui lõputu õudus ning millegi vana lõpp on jälle millegi uue algus. Isegi kui keegi sooviski midagi halba teha, siis viis see igal juhul mefistoliku lahenduseni, kes kurja kavatseb, aga korda saadab head. Kõige hullem, mis mõnda loomeinimest ähvardada võib, oleks kusagile raamidesse kinni jääda. Kui uus seltskond leiab, et vanadel nendega ühist teed ei ole, siis tuleb seda aktsepteerida ja oma teed minna. Lihtne on kritiseerida seda, kes midagi teeb. Selleks ei pea ise midagi tegema. Samuti on lihtne rõhuda elitaarsusele, kellel on õigus kultuuri teha ja kellel mitte. Kenderi õnnestumise või ebaõnnestumise kohta saame lõpliku hinnangu anda tema tegude, mitte tema sõnade põhjal, kuid sõnade muutmiseks tegudeks vajab ta võimalust. Praegu on veel vara kellegi suunas kive heitma hakata. Meil on aega veel.

Foto: © Waher
Aadressilt: http://fbcdn-sphotos-g-a.akamaihd.net/hphotos-ak-prn2/988373_10151780826506129_1333118934_n.jpg

@huviline
Oskamata ette kujutada seda vaeva, mida põllumees kevadel näeb, võtab Põld end külviks valmis seades ikka ette paljaspõsise hoiaku. Põllumees tuleb ja külvab Põllu vilja täis. Ta künnab ja raadab, raalib ja randaalib, kõik lõikuskuu saabumise nimel. Kui saabub lõikuskuu, siis võtab põllumees sirbi ja lõikab vilja aunadesse. Aunad jäävad ööseks Põllule, oodates äravedu. Aunadesse seatuna, oodates äravedu, paistab täiesti tavalisele lugejale, keda pole tema laiskuse tõttu võimalik kirjutavaks liigitada, aga kes loeb sotsiaalmeediat (FB), ainukest väljaannet, kus läigib ühiskondliku horoskoobi koguspekter, ka Eesti kultuur. Oleneb muidugi, kes on su sõbrad.

Laisk lugeja. Ilma kireta kukk. Sadul seljas. Põllutööde lõpp. Vili salves. Sirp nagis. Terad sadulas. Töötu toimetaja. Sokk jalas. Lõikuskuu kuu. Põllumees põllul. Aunaste august. Äravedu. Auk sokis. Igav vili. Põllu palve. Tagumik villis. Jalad augus. Kukk metsas. Ilma kireta. Sirp seljas. Lugeja salves. Metsik lingvistika. Aunadevedu. August.

Eesti kultuur – selline nähtus kaheldamatult eksisteerib, ükskõik kui marginaalseks arvatud, kuid mida me temalt ootame? Defineerigem kultuur solidaarsusena, keelelise vendlusena, ilma ühiskondliku kokkuleppeta. Seda materiaalses mõttes, kuid mis toimub protsessuaalses mõttes? Kultuur kihiseb, kihistub, rühmitub, mosaiigistub, tiigistub – need protsessid on igavesed. Kas solidaarsust saab ka institutsionaliseerida, riigistada? Kõrged riigiametnikud arvavad kindlasti, et saab. Minister teab täpselt, kui palju on kassas raha. Teisest küljest semiootikud (J.M.Lotman) on arvanud, et kultuurist saab rääkida üksnes kui Põllust, st kultuur on sümbol. Muidugi, elu lõpus, oma kultuurilises testamendis, defineeris Tartu koolkonna rajaja kultuuri plahvatusena – st kultuur kui pingelahendus. Materiaalsed definitsioonid leiavad kunstilise väljenduse. Nii loeb Voldemar Panso vinüülplaadil luuletust Hirosihma – pommiplahvatusena.

Kõrgetel riigiametnikel, rahalugejatel, pole valikuvõimalust, sest kultuur on raiutud Põhiseadusesse, kõige pühamasse teksti kassapidajate jaoks. Nende solidaarsuskvintessents taandub kassapidaja vajaduseks lugeda raha, seega tarbida seda, mis on kassas. Siin pole midagi pistmist millegi vastu võitlemisega, turvalisuse taotlusega, õigusemõistmisega. Rangelt võttes on kultuur kaup, millele on ette nähtud vaba liikumise võimalus kogu Euroopa Liidu territooriumil, sarnaselt kapitali ja isikutega. Ma ei tea, kuidas teised, aga mina ootan Eesti kultuurilt, et lõikuskuu lõpuks oleks vili salves. Selleks tuleb sirbitera luisuga teravaks luisata ja peentöötluslihvijaga õige nurga all läikivaks ihuda. Kui sirp on sile nagu peegel, kus peegeldub kõik, mida ühiskonnas näha, siis on niitjal sobiv instrument tööks põllul. Põllul kõlab naiste laul, kajastades kõike, mida elu pakub ja leht mahutab. Hea oleks, kui sealt ka kübeke omakeelset filosoofilist selgust (lingvistiline mets) võiks lugeda. Teised on laisad.

Neil Young – lõikuskuu

@ckrabat, featuring jolli&k
Ühe depressiivse Eesti väikelinna veerel asuva hruštšovka paraadnat ehtis luitunud saepuruplaadist teadetetahvel, kuhu pandi üles majaelanikele olulisi teateid, näiteks millal toimub järjekordne korteriühistu koosolek või siis millal keeratakse vesi või küte kinni ning et seitsmendas korteris on jälle veeavarii. Vahel müüs keegi kartuleid, pruugitud diivanit või koerakutsikaid, samuti leidis sealt elutähtsaid õpetussõnu, milles soovitati suitsuotsi ja põlevaid tikke alumise korteri rõdule mitte loopida, trepikotta mitte urineerida ja üldse pidada puhtust ning korda. Muidu kulges elu depressiivses Eesti väikelinnas sisseharjunud tsüklite kaupa. Kalendrikuu jagunes kahte tsüklisse, kus olulise tähenduse omandasid kolm kuupäeva. Viiendal kuupäeval maksti invaliidsuspensione, kümnendal said palka need, kes veel tööl käisid ning viieteistkümnendal kuupäeval maksti välja töötu abirahad. Seetõttu kestis pool kuud viiendast viieteistkümnendani piduhooaeg, kui aknad olid pärani valla, rahvalik muusika mängis valjuhäälselt ning kõike seda elukunsti saatsid lõbus laul ja kaklemine, meeste mörin, naiste kilked ja laste nutt. Piduhooajale järgnes vaikne hooaeg kahekümnendast viiendani, kui kõigil olid rahad läbi, päevavalguses istuti tülpinult majaesisel pingil, pommiti üksteiselt suitsu, mindi vara magama ja korterite aknad jäid juba poole kümnest õhtul pimedaks.

Loreida Loo-Reha korterist number 2 oli aktiivne kodanik, kellele läks väga korda Eesti elu edendamine ning eriti veel Eesti kultuur. Proua koolitee oli katkenud küll juba kolme klassi järel, kuid nagu üldiselt teada, oli sel ajal haridussüsteem palju tõhusam kui praegu ja seetõttu kasvasid sealt välja tõelised mehed ja ideaalsed naised. Loreida mees Juhan Reha ehk lihtsalt naabri-Juhan oli väikeettevõtja ning korteriühistu esimees, keda Ivar ja Anfissa salamahti pursuiks kutsusid. Loreida tajus selgesti oma erilist positsiooni ühiskonnas, kui ta esindas väikelinna lihtsate inimeste au, mõistust ja südametunnistust. Ta sekkus aktiivselt ühiskonnaelu valukohtadesse ja võttis erinevatel teemadel aktiivselt sõna üldrahvalikes raadioprogrammides, sellistes nagu “Vox populi” või “Omakohus”, mille abil ta kaaskodanikke haris ja kasvatas. Nüüd otsustas ta võtta käsile kodumaja kultuurilise ümberkasvatamise ning alustas teadetetahvli ümberkujundamisest. Korteriühistu koosolekul võttis Loreida sõna ja teatas majaelanikele, et nüüdsest peale nimetatakse teadetetahvel ümber maja seinaleheks ning temast saab selle peatoimetaja. Lisaks tavapärastele teadaannetele tekkisid edaspidi teadetetahvlile üleskutsed ja manifestid, mida ühiskonnas muuta oleks vaja, keda tuleks maha võtta või kinni panna ja kuhu Loreida majaelanike allkirju kogus. Samuti pani ta teadetetahvlile üles praktilisi nõuandeid, näiteks kus midagi odavmüügile on tulnud, millal algavad teleseriaalide järjekordsed osad ning millal tuleb kuulata raadiot, näpunäiteid stiilis haiguste ravi – mida kasutada nakkusliku kiilaspäisuse vastu, toiduretsepte ja kohalikke uudiseid, mida ta oli päeva jooksul naiste saunas, turul või toidupoes kuulnud.

Anfissa nägi Loreida kujundatud seinalehte ja temas tärkas poeet. Karmi Põhjakonna kesta all, kelle auhinnariiulit korteri nr.3 keldriboksis kaunistasid kaheksa Musta mere laevastiku sambomeistri võidukarikat, oli Anfissa hingelt siiski naine, isegi luuletaja, kes kirjutas sahtlisse värsse elust ja armastusest ning nuttis peale kahte Põltsamaa veini maailmavalu välja. Luuletama oli Anfissa õpetanud Puškin isiklikult, mitte küll see kuulus vene nõukogude luuletaja, aga nende laeva vanemabi, kellele meeldis kangesti rahvalikke laule ja luuletusi vorpida. Ilmselt geenidest. Siis mõtles Anfissa, et miks ta sahtlisse kirjutab – temal kui ausal kodanikul on samasugune õigus seinalehte kirjutada nagu naabrimutt Loreidal. See naabri-Juhan on ju teada pursui ja korteriühistu esimees ning Loreida on endale seinalehe peatoimetaja koha ebasündsate vahenditega hõivanud. Teadetetahvel kuulus siiski korteriühistule, mitte ei olnud naabri-Loreida ja naabri-Juhani eraomand. Kus on Sotsialistliku Omandi Riisumise Vastu Võitlemise Osakonna silmad? Kontrrevolutsioon ei lähe läbi, mõtles Anfissa! Nii sättis ta ennast peatoimetajaks ja nimetas Ivari vastutavaks väljaandjaks, Šarikust sai juhatuse liige. Ivariga tekkis Anfissal küll väike arvamuste lahkuminek, kas on ikka õige nimetada Loreidat naabri-Juhani tankistiks, sest Ivari teada olid tankistid Nõukogude armees rohkem saapaviksi peal, sel ajal, kui nemad, laevastiku motoristid, jõid punast pidurivedelikku, aga naabri-Juhan jõi ainult Saku Tumedat ja midagi kangemat tema nõrk magu ei kannatanud.

Kui seinalehe juhtkond oli paika pandud, siis kiskus Anfissa Loreida kritseldused maha, pani seinalehele natuke luuletusi, enda ja Puškini omi, mõned mitšman Volkovi haikud ja kaunistas need paberist lilledega. Loreida vastulöök ei jäänud tulemata. Ta kõndis ukselt uksele ja korjas majaelanikelt allkirju, et kutsuda kokku korteriühistu erakorraline üldkoosolek, sest kultuurivaenulikud inimesed tuleb kultuurist eemal hoida. Teate, milline pätt see Ivar on? Ning õiget tööd ei ole temal samuti! Peavad Anfissaga burksiputkat, kuhu kaovad kõik väikelinna kassid ja koerad. Ja kas te ka teate, missugused on Ivari sõbrad? Loodrid ja päevavargad. Muudkui joovad ja laaberdavad, kaklevad ja lõhuvad. Nähtud teisi siin küll. Ükskord tõmbasid nad isegi vaenuliku sõjalaevastiku lipu maja katusele korstna otsa üles, laulsid ebapatriootlikke laule ning naabri-Juhan pidi seda hiljem vallavalitsuses klattima. Ta rääkis, kuidas varem oli kõik hästi, seinaleht püsis ühiskondlik-poliitilise võitluse eesliinil, kuid nüüd on vandaalid kõik ilusa ära lõhkunud. Seinalehele ilmus ilusal joonelisel paberil Juht Kiri (kirjapilt muutmata), milles majaelanikud mõistavad teravalt hukka korteriühistu liikmete Ivari ja Anfissa riigivaenulikud katsed maja seinalehte väärtusetu rämpsuga risustada. Meie arvates võiks seinalehes olla rohkem kultuuri! Tõeline kultuur on aga ilus ja igasuguseid maffioosnikke, pätte, moraalseid värdjaid ja muidu lumpenit ei tohiks kultuuri juurde üldse lasta. Loreida otsustas seal avaldada oma kooliaegsed salmikud, kus olid sellised hästi ilusad luuletused, nagu: kes kõige lõppu kirjutab, see kõige rohkem armastab jms. Salmiku lõppu oligi ilusate suurte trükitähtedega kirjutatud JUHAN REHA, II KLASS.

Kultuuriüritus ühes depressiivses Eesti väikelinnas. Esinevad Abezjanov, Ivar, ja Agdam Pohmelidze, karmoškal saadab mitšman Volkov. Pealt vaatavad Anfissa (sinises) ja naabrimutt Loreida Loo-Reha.

Foto: http://fbcdn-sphotos-g-a.akamaihd.net/hphotos-ak-prn1/941286_657537714277083_339245285_n.jpg

(järgneb)

@huviline
Reedel 22.11.2013 ilmub kultuurileht Sirp, millele erinevad mudelid lubavad ennustada pilves selgimistega ilma, kogu maal kagu- ja lõunatuul, rannikul tuulepuhangud, õhutemperatuur 5…8 °C. Kultuurilises mõttes peaks prognoos rajanema varasemalt avaldatud ZA/UM visioonidokumendil. Meid huvitavad põhjused, mis on selle üsna ennenägematu ühiskondliku aktiivsuse tõusu põhjustanud, sest sarnast ühiskondliku aktiivsuse tõusu võis viimati kogeda enne ja pärast taasiseseisvumist, mõned aastad enne ja pärast 1991. aastat. Tolle aja aktiivuse tõus kanaliseerus rohkem juriidilistesse diskussioonidesse ning poliitikasse ja vähem kultuuri. Hetkel aga võib kõige rohkem näha kultuuritegelaste lakaraputamisi.

Tegelikult on poliitiline reaalsus ka täna tähtis, kuid poliitikat ei saa mõista ega teha väljaspool kultuuri. Vabariik on kahekümne aasta jooksul kummalisel kombel käinud läbi kolm üsna erinevat poliitilist etappi, mida on võimalik markeerida presidentide nimedega, vastavalt Meri, Rüütli ja Ilvese perioodiks. Kultuuriliselt kõige põnevam neist oli „Meri“ periood, kõige rahumeelsem „Rüütli“ ja kõige vastikum „Ilvese“ periood. Kultuurituse tõusuna saab iseloomustada Res Publica tõusu poliitilisele areenile, sõltumata sellest, kuidas keegi saab aru kultuuri mõistest Toomas Hendrik Ilves valiti presidendiks eeskätt kultuuriinimeste toel, tema kandidatuuri toetuseks korraldati lauluüritusi. Rahva hulgas on levinud presidendi mainet halvustavad jutud, mis osaliselt kõlasid Indrek Tarandi suu läbi ETV presidendi valimiste stuudios, samuti presidendi ebakohasele käitumisele viitavad märkused Ago-Endrik Kerge suu läbi, millele lisandusi presidendiproua glamuurne stiil ja tema lapsikused riigi raha kulutamisel. President on Vabariigi kõrgeim ametiisik, kelle toon ja maitse mõjutab mingeid niite ja sidemeid pidi riigi alamate, ametnike, poliitikute käitumist (Res Publica). Põhjus on riigi subordinatiivses ülesehituses. Kuna riigi ülesehitus pole mõeldav teisiti, siis on presidendil väga oluline roll täita isegi parlamentaarses vabariigis, millest aga istuv president pole kahjuks aru vist saanud.

“Rüütli” perioodi alguses tõusis poliitilisele areenile erakond Res Publica, mis ühines 2006.a. Isamaaliiduga.Isamaa ja Res Publica Liit moodustas Riigikogu 2007.a. valimiste järgselt koos Reformierakonnaga ülemkoalitsiooni, mille graniitnui hakkas uhmris pingeid sodistama, mitte lahendama. Pingete sodistamine tõi poliitikasse nähtused, mille lõhkemas katkumuhke me täna lakume. Nendest katkumuhkudest on ajakirjanduses juttu olnud, viitaks siin üksnes Mati Hindi artiklile, algse pealkirjaga „Väärtuste surnuaed“, mis toimetaja V.S.Maiste näpuka tõttu kandis Sirbis teist pealkirja - Nõukogude aeg ja väärtused, kuid sisu jäi samaks. Tooks nendest katkumuhkudest välja ühe kõige ilmekama, elamislubade skandaali, milles ilmnes selgelt suund poliitilisele valetamisele ja vastutusest hoidumisele. Põhjus on võimude lahususe põhimõte, millest võib tekkida pinge organisatsiooni või koalitsiooni sees.

Ülemkoalitsioon sattus majanduskriisis olukorda, kus valitseda tuli karmi käega ja see oli alamopositsiooni tõttu võimalik. Tekkis tunne kõikvõimsusest, sest kohalikud omavalitsused jäid rahakraanide kinnikeeramise järgselt üpris vagusi. Tekkis käibetõde: kui raha pole, siis raha lihtsalt pole. Ülemkoalitsiooni juhtide pähe jõudis mõte, et ülemvõimu saab realiseerida ka vastutust võtmata. Põhjus on poliitilise konkurentsi puudumine. Võistlevuse puudumisest hakkasid tekkima pinged. Tegelikult peaks võimude lahususe põhimõte kehtima ka ülemkoalitsiooni korral, ülemkoalitsiooni enda sees, mis tähendaks enesekriitilist hoiakut. Selleks aga pole valitsev ülemkoalitsioon, vastastikku presidendiga teineteisele heakskiitu jagades, võimeline.

Tänane poliitiline katkumuhk plahvatas, kui kultuuriminister kohtus Sirbi uue kohusetäitjaga ja lubas talle kultuurivigade parandamise korral finantsabi. See hinnang, kultuurivigade parandamise korral anname finantsabi, on ebaadekvaatne ja sai poliitilises mõttes kujuneda vastutusest hoidumise tõttu. Kultuuriministeeriumi ebaadekvaatne hinnang, mille mõned kultuuritegelased taandavad usalduskrediidi lõppemisele, signaliseerib sõnumit, et kehtiv poliitiline süsteem hakkab kokku kukkuma. Madalrõhkkond, poliitilises mõttes Ilvese periood, põhjustab kõrgrõhkkonnaga puutumuses tormiseid vihmahooge. Seega, kui homne Sirp peaks antud ilmaprognoosi kohaselt taandama ennast Reformierakonna ja IRL aetavast poliitikast, siis võiks poliitilised isatapjad kultuuriministri häbiga Tarpeia kaljult alla tõugata. Kui aga kohusetäitja jätkab poliitika käsitlemist kultuuri osana endises, veel kehtiva „Ilvese“ perioodi võtmes, siis võib tänase ilmaprognoosi luhtunuks kuulutada.

@ckrabat
Kui Anders Behring Breivik sooritas juulis 2011.a kogu Norra ühiskonda vapustanud ränga kuriteo, siis küsiti tolleaegselt Norra peaministrilt Jens Stoltenbergilt, kas hakatakse inimeste suurema turvalisuse nimel kruvisid kinni keerama ja suurendatakse kontrolli inimeste privaatsfääri üle, siis vastas Stoltenberg eitavalt – see tähendaks ju Breiviki võitu, midagi sarnast sellele, mida inimkond koges peale islamiterroristide rünnakut 11.septembrit 2001, kui peale suuri vapustusi Ameerika Ühendriikides tugevdati üleilmse terrorismivastase sõja lipu all järelvalvet isikuvabaduste üle, tihendati seinu ja pandi akendele topelttrellid ette, mille järelmeid me näeme täna Assange’i ja Snowdeni juhtumite näitel. Inimkonna heaolu ja turvatunnet ohustavad plahvatuslikult levivad kataklüsmid nagu keskaegsed katkuepideemiad, mis panevad mõtlema, kuidas end nende vastu kaitsta. Juba puhkenud epideemiat võib ravida nii katkupisikuid hävitades kui karantiini kehtestamisega. Ennetavalt saab vaktsineerida juba teada ja tuntud epideemiate vastu, kuid maailm ei käitu staatiliselt ning tema uinuvat heaolu ähvardavad aina uued ja uued väljakutsed. Mati Hint on märkinud, et: “Demokraatia põhimõtete pea peale pööramist õigustatakse demokraatia kaitsmise imperatiiviga. Kaitstavast jäävad niimoodi ainult räbalad, kaitsmine aga võib muutuda terroriks.” Ideoloogilisi liikumisi hõivanud huvigruppide eesmärk on üsna sageli monopoolse seisundi kindlustamine ühiskonnas. Viimasel ajal on Eesti vasakpoolse intelligentsi seas levinud vaikiva ajastu kuvandi sage kasutamine, kuid selle eufemismi najal üritatakse mitte jõuda mitmuslikku maailma, vaid luua katku katkuga ravides oma vaikiv ajastu, mille moodustavad nomenklatuur ja tema truud jüngrid. Nii nagu igas ühiskonnas võib esineda ja esinebki poliitiline nomenklatuur ja poliitilise mõtte monopol, nii võib tekkida ka kultuurinomenklatuur ja kultuurimonopol, kes üritab maha suruda alternatiivseid kultuuriliikumisi.

19.-20.sajandi katkuepideemiad kajastuvad kahes võimsas ideoloogias, mis on moodsate tsivilisatsioonide arengut tugevasti mõjutanud – need on natsionalismus ja sotsialismus. Sama puu teised, kuid nõrgemad harud on feminismus, homoseksualismus ja paljud teised spetsiifiliste huvigruppide ideoloogilised väljundid, mis saavutanud esialgse eesmärgi ehk huvigrupi aktsepteerimise ühiskonnas, on oma positsioone laiendanud ning asunud elitaristlikule vastupealetungile. Paljud algselt positiivsed ideoloogiad on peale eesmärgi saavutamist sumbunud variserlusse. Feminismus saavutas eesmärgi ehk naistele võrdsete õiguste saavutamise meestega juba 20.sajandi esimesel poolel ning edaspidi on asutud kaitse asemel hoopis rünnakule, mis peaks lõppema Robert Merle’i utoopias “Kaitstud mehed” kirjeldatud ühiskonnamudeliga. Võrdsete õiguste tagamise sildi all tegeldakse soolise diskrimineerimise kuvandi ehitamisega, mis peaks tagama kontrolli ühiskondliku mõtte üle. Sarnase taktika on üle võtnud homoseksualistid, kes taotlevad nüüd omakorda piskut võimumonopolist, kasutades argumentatsioonina heteroseksuaalse kogukonna väidetavalt priviligeeritud seisundit. Rahvusluse positiivne alge kaob, kui vastav identiteedigrupp on saavutanud omariikluse, sest siis hakkab ta maha suruma kõiki teisi, kes selle identiteedigrupiga ei samastu. Hiljuti tuli uudis, kus Norra armee kehtestas esmaspäevase taimetoitluse. Kas see on esimene samm teel lihasöömise keelamisele?

Sotsialismi võidukäik 20.sajandil on viinud Lääne tsivilisatsiooni krahhi äärele, kuid negatiivsete kuvandite loomisega on kõverpeeglis loodud illusioon kapitalismi allakäigust. Üldrahvalik arusaam samastab parempoolse ilmavaate kultuurivaenulikkuse, kirjaoskamatuse ja vanameelsusega, mida totaalse meedia poolt üles tõstetud arvamusliidrite toel ühiskonnas tugevasti võimendatakse. Üldrahvaliku arvamuse toetuseks mobiliseeritakse avalik arvamus – hakkab toimima Novgorodi WC, kus õigus on sellel, kes kõvemini karjub. Tiit Hennoste ja tema viitamine ultraparempoolsete darvinistide võimutsemisele ilmestavad hästi vasakintelligentsi eluvõõrust, kes on jäigalt distantseerunud kõigest sellest, mis elu on. Kui on olemas ultraparempoolsed darvinistid, siis järelikult on seal ka ultravasakpoolsed kreatsionistid, kes arvavad, et nende tõde ja õigus kultuuri valitseda tuleb otse Jumalalt. Seda mõttelaadi ilmestab Hennoste lause: “Kender on minu arvates inimene, kes tuleks kultuurist väga kaugel hoida,” mis põhineb autoritaarsel loosungil “meie oleme kultuur ja need, kes ei ole meie, neil pole õigust kultuurile.” Parimal juhul võivad nad kultuuri tarbida, kui nad sellega ei ohusta meie võimupositsiooni, kuid Jumal hoidku, sellised ei tohi kultuuri luua. Selliste meie-gruppide põhjal tekkivad väljasuremisele määratud korporatiivsed ühiskonnad, kus eesmärgiks seatakse samastumine meiega, kes hoiab teisi – neid, kes ei kuulu meie hulka – lõa otsas. Oudekki Loone on “uues” Sirbis sellise kuvanditele toetuva korporatiivse identiteedi päris õnnestunult määratlenud: “Sõnake „idioot” pärineb kreeka keelest ja tähistas algupäraselt neid, kes elasid eraelu väljaspool head seltskonda ning avalikke ameteid. Seisus, mis ka tänapäeva Eestis – ja tegelikult kogu maailmas – haarab üsna laia inimhulka. Neile vastandub eliit, seltskondlik, majanduslik ja poliitiline, keda kirjeldavad eksklusiivsed omadused, näiteks ligipääs haridusele, infole või rahale, millega õigustatakse oma nõuet idiootide üle valitseda. Valitsetakse läbi poliitilise võimu, majandusliku otsusetegemise, aga ka kultuuriruumi raamistamise – määratletakse „hea seltskond” ja „lubatava aruteluviis”. Viimati nimetatu kaudu asuvad võtmepositsioonidel ühiskondlikud intellektuaalid, kes just seetõttu valvavad kiivalt omaenese kasti piire. Kultuur on sitta kanti põnev, sest see legitimeerib võimu kasutamise viisid.”

Eestis on liberaalsest ideoloogiast joonistatud kultuurivaenuliku eduideoloogia negatiivne kuvand, millega põhjendatakse kõiki ühiskonna valupunkte ja mida on oskuslikult, kuid ekslikult seotud Reformierakonnaga. Sedaviisi on üritatud sotsialistide ja natsionalistide ühendkoori jõul liberaalset ilmavaadet ühiskonnast välja tõrjuda. Liberaalsele ideoloogiaga samastavad end Eestis kaks erakonda, Keskerakond ja Reformierakond, kes aga praktikas on sellest üsnagi kaugel. Keskerakond on vasakpoolne populistlik erakond, kes pigem propageerib kollektiivset identiteeti ja konservatiivseid väärtusi. Reformierakond võis liberaalsest ideoloogiast olla mõjutatud oma tegevuse algperioodil, kuid ajapikku on temast saanud kõrge haldussuutlikkusega pragmaatiline võimuerakond, kelle ideoloogiline taust on hämar kui mitte tökattume. Mõlema erakonna ühisjoon ongi võimukesksus. Sotsiaaldemokraadid on Keskerakonnast mõnevõrra intelligentsem seltskond, kes on eesmärgiks võtnud rangete reeglitega ühiskonna ülesehitamise, kuid tehes seda pehmemal ja haritumal moel. Isamaa ja Res Publica Liit on hülgamas parempoolset ilmavaadet ja muutumas esmajoones tugeva sotsiaalse kallakuga rahvuslikuks konservatiivseks erakonnaks. Parlamendierakondade kõrval on veel terve rida vasakpoolseid, kuid konservatiivseid väikeerakondi, kellel on ideoloogilisi sarnasusi nii araablaste rahvuslik-sotsialistliku Baath-liikumise kui ka revisionistliku sionismiga. Neist tuntum on Konservatiivne Rahvaerakond.

Kuna Eesti on parlamentaarne vabariik, siis on naiivne omistada president Toomas Hendrik Ilvesele “riigiisa” staatust (nagu see oli Konstantin Pätsil), millele viidati selle blogi eelnevas loos (Ilmaprognoos ilmuvale kultuurilehele) ning mille järele on teatav sotsiaalne tellimus, kuid tõsi on see, et kõik kolm taasiseseisvumise järgset presidenti esindavad erinevaid väärtuskontseptsioone. Lennart Meri võib pidada lääneliku väärtussüsteemi maaletoojaks, midagi sarnast “Noor-Eesti ” ideaalidele. Talle vastandub Arnold Rüütel, kes esindab stagnatsiooniperioodi, kui toimus tagasilangemine nõukogulikku väärtussüsteemi ehk sinimustvalge Eesti NSV tagasitulek. Toomas Hendrik Ilves on esindanud euroopalikku stabiilsust, kui ühiskonnas tervikuna on püsinud läänelike ja nõukogude väärtussüsteemide patiseis. Kultuur ei saa olla konservatiivne, vaid liberaalsus on elujõulise kultuuri paratamatu konsistents. Kultuur, mida tuleb säilitada, pole elujõuline. Konservatiivne kultuur on väljasureva natsiooni väljendusavaldus, mis esindab totalitaarset eliidi ja idiootide vastandumisele ehitatud staatilist kontseptsiooni, mille kohaselt jaguneb ühiskond eliidiks ja idiootideks ning Idioodid on loodud eliiti teenima. Jüri Franciscus Lotman kirjutab: “Mulle tundub, et selle paranoilise mõttemaailma allikas on asjaolu, et peavoolu kultuuri-establishment (teisisõnu kultuurinomenklatuur) on võtnud endale igavese opositsiooni mugava positsiooni.” Kultuurinomenklatuur on juba olemuslikult kahepalgeline. Hardo Pajula: “See ei ole väga erinev sellest ajast, mil suletud seltskond Kuku klubis KGB informaatorite kuuldeulatuses Vene võimu kirus ja siis loomeliitudes suurema või väiksema kuulekusega riigi tellimust täitis.”

Vaikiva oleku vastu võitlemise sildi all toimub kultuurinomenklatuuri võitlus libertaarse maailmavaate vastu (neukkukõnepruugis sõda liberastidega), millega üritatakse kultuuri raamistada. Kes või mis on kultuurinomenklatuur? Just nimelt tuleks siin eelistatavalt kasutada mõistet “nomenklatuur” samakõlalise “establishment” asemel, sest nomenklatuuri mõiste pärineb nõukogude kultuurist ning esindab meie teatud osa haritlaskonna unistusi sinimustvalgest Eesti NSV-st, mis põlistaks eliidi valitsemise idiootide üle. Idioodid, kes on Novgorodi WC poolt võimendatud üldrahvaliku arusaama järgi elus läbi lugenud ainult ühe raamatu, tuleb Parnassoselt kõrvale tõrjuda, kusjuures nende samade põlatud idiootide abiga. Vasakpoolse haritlaskonna eesmärk on kuulumine nomenklatuuri hulka. Tema ideaal on võrdsus, kus kõige võrdsemad moodustavadki nomenklatuuri. Parempoolse haritlaskonna eesmärk on looming ja see peab olema konkurentsivõimeline. Tema ideaal on vabadus, kus loomingulisi piire pole võimalik ette määrata ja loomingu väärtuse üle otsustab tema tarbijaskond. Nii nagu vabadus (Liberté ) on individualismi (liberalismi) loosung, esindavad võrdsus (Egalité) ja vendlus (Fraternité) kollektivistlikke slõuganeid, vastavalt sotsialistlikke ja natsionalistlikke ideoloogiaid. Parempoolsus ei tugine konservatiivsusele ja enesesäilitamisele, vaid elujõulisele individualismile. Vasakpoolsus on tihedalt seotud kollektiivsusega. Kollektivism on aga nomenklaturistlike meie-gruppide tekke katalüsaator. Praegu tundub, et kasutades üleüldist rahulolematust Reformierakonnaga anti-liberaalsete ideoloogiate võimuletõusuks, valmistatakse ühiskonda ette vasakpöördeks ja uueks vaikivaks ajastuks – kus riik on paks, kord on majas ja naabrijuhan ei mölise.

Establishment

Pilt: https://encrypted-tbn2.gstatic.com/images?q=tbn:ANd9GcSnasb3VVlPUHOV4Wgzlt-ZtjbDPcQcxSJei1xBGsnCQs89hRDG

@huviline
Ikka vaatavad noored lapsevanemad oma maimikut ja arutavad, kelle nägu võiks põngerjas olla. Eks samamoodi ole kultuuri ja riigiga, mõlemad on rahva nägu. Kui riik on oma rahva nägu, siis kultuur kitsamalt on kultuuriväljaannete nägu, sh SA Kultuurileht nägu. Riigi asutatud kultuurileht on seda nägu, nagu riiki parasjagu valitsetakse. Kas parasjagu või valitud süsteemi kohaselt, igatahes totalitaarne parteilisus näitab päevast päeva meile oma kõige vastikumat nägu. Parteiline ainuvalitsus, kus kogu trall käib parasjagu valitseva partei taktikepi järgi, näitab despootlikku eeskuju. Seda seatapunuga, millel soon verelaskmiseks, surutakse naeratava näoga ümbritseva avalikuse südamesse. Siirad vabandused valu tegemise pärast, ise hea meelega anumast verd lakkudes, nii astuvad tegijad tagasi. Tema asemele astub teine poliitik ja verelakkumine jätkub. Verd lakub kultuurilehe peatoimetaja Kohusetäitja,verd lakuvad minister ja tema kantsler Kultuuriministeeriumis.

Kõik näevad verelakkumist, aga väga vähesed saavad aru, et see on nende oma veri, mida lakutakse. Üks väheseid, kes oskas tulevikku prognoosida, oli president Lennart Meri. Viiskümmend aastat okupatsiooni oli näidanud selgelt, et rahva vastupanu osutus tugevamaks, kui omandi ärakeelajad seda oskasid prognoosida. Kommunistidele jäi see arusaamatuks. Kuidas on võimalik, et eraomand on keelatud, aga kultuur tugevneb. Kuidas on võimalik, et viiskümmend aastat lukustatud ruumis levivad samad tendentsid, mis ukse taga. Kultuuri pole võimalik hävitada, kuni säilib keeleline vendlus, kas või liivi keele näitel. President Meri sai sellest aru, näitas iseloomu ja parteidest koosnevad valitsused said mitmel korral tunda tema allumatust: „Olukord on sitt, aga see on meie tuleviku väetis.“ Hilisemad presidendid pole suutnud parlamentarismi despootiat kuigivõrd taltsutada.

Kultuurilehe Sirp skandaali lahendusele ning erinevatele tagasiastumistele pole laiem avalikus toetust avaldanud ja on arvatud, et see sarnaneb Jääkeldri protsessiga. Vabariigis on pikaaegne poliitiline tülpimus, millele loodus sekundeerib niiske ja lootusetu ilmaga, jättes antidepressantide tarbijale vähe võimalusi kord võimule valitud poliitika (RE, IRL) korrektsiooniks. Postimehes kirjutab reporter Tuuli Koch poliitilistest sisepingetest. Kõik viitab sellele, et Eesti kultuurile saabuvad peagi head ajad. Kui kultuuriminister kohtub Sirbi peatoimetaja kohusetäitjaga, et kuulata tema visiooni ning lubades kultuurivigade parandamise korral finantsabi, siis ei saa olukord enam sitemaks minna. Poliitikute kampaaniakorras tagasiastumised (Rein Lang, Kaur Kender) võivad olla väetiseks parlamentarismi üldisele lagunemisele.

@jolli & ckrabat
Ühe depressiivse Eesti väikelinna veerel asuva hruštšovka paraadnat ehtis saepuruplaadist teadetetahvel. Tahvel seisis korterelamu trepikojas kõikidest ajaloo keerdkäikudest hoolimata murdumatuna nagu kalju meres (Rocca al Mare) või vabade riikide murdmatu liit, mis laius ühel kuuendikul maismaast ja mida kõik kartsid. Selle päevinäinud teadetetahvli ümber olid viimastel nädalatel möllanud kirgede tormid, kus verd, higi ja pisaraid pritsis igas suunas ja majaelanikud tundsid end kui helesinise ekraani tagused Ladina-Ameerika seebiseriaalide kangelased ja kangelannad: Venetsueela ja Mehhiko Metsikud Roosid, Tahmanäod või lihtsalt Mariad. Majaelanikud olid jagunenud kahte leeri – nagu ikka jagunetakse, kui on valida vale ja õige seisukoha vahel. Tavaliselt valiti sellises olukorras õige seisukoht, vale seisukoht jäeti vastaspoolele ja asuti hoolega värskelt maastleitud Tõde kuulutama.

Loreida Loo-Reha tegi rohujuure tasandi kampaaniat, tema enese sõnul pii-ärr propagandat: käis ukselt uksele, laskis uksekella või koputas, kui kellanupp oli ära kukkunud. Anfissa ei jäänud naabrinnast maha, kuid tema ei viitsinud ukselt uksele käia, vaid värbas oma meeskonda inimesi otse rindelt ehk naiste saunast. Naiste saunas valitses alati töine õhkkond, kus liikus kõige värskem informatsioon ja pesti ka kõige mustemat pesu. Kes saunast väljus, teadis maailmaasju alati poole paremini, kui enne sauna minekut, sest naised saunas rääkisid, et… Edasi järgnes juba mõni tõeliselt põnev ja värvikas lugu vastavalt jutustaja isiklikule kutsemeisterlikkusele – kes pööritas jutustades silmi ja vehkis loole usutavuse andmiseks kätega; kes rääkis ise korraga kõigi tegelaste eest, kasutades eri rollide jaoks erinevaid hääli; kes võttis appi lausa näitlejameisterlikkuse kõrgema pilotaaži – igaüks vastavalt looduse poolt kaasa antud võimetele. Tänulik kuulaja teadis alati, et kui poolt usud, oled poolega veel petta saanud, aga see teadmine lisas mängule ilu ja head jutuvestjad olid naiste saunas alati kõrges hinnas.

Sageli paluti kuulajat jätta lugu “ainult meie vahele”, sest nii oli ju kohe selge, et õhtuks teadis seda pool maja ja hommikuks juba terve ühistu. Mõni sotsiaalteadlane või meediauurija oleks võinud Anfissa või Loreida näitel koostada inimühiskonna verbaalse kommunikatsiooni levimise mudeleid või viia läbi teaduslikke uuringuid andmehulkade algallikast kaugenemise multiplitseerumisest geomeetrilises progressioonis, aga teadlasi elas selles majas vähe, õieti oli vaid 8.korteri Lemps paar aastat keskkoolis käinud. Kui keegi midagi teada tahtis, ei olnud vastamiseks vaja teadlast, vaid informatsiooni ja piisas ka põgusast paaritunnisest individuaalsest vestlusest mõne majaelanikuga trepikojas ning teadmiste hulk oli korraga mitmekordistunud. Lisaks said uusi teadmisi ka teised parasjagu kodus olevad majaelanikud, sest viisakus ei lubanud neid korteriustest liiga kaugele minna, kui trepikojas oli käimas mõne põneva teema arutelu. Pärast võis kuuldut ka ise teiste majalistega arutada ja täiendada uute faktidega, nii said ühest kuulujutust kasu paljud head inimesed.

Viimase nädala jooksul oli hruštšovkas etendatava reality show keskmesse sattunud päevinäinud teadetetahvel, kuhu Loreida oli otsustanud asutada korteriühistu seinalehe, aga mille Anfissa oli tugevama õigusega okupeerinud ning esitas seal kunstilise rühmituse Anfissa, Ivar & Šarik uuemat loomingut, lisaks veel välisautoreid nagu mitšman Volkov, vanemabi Puškin, Agdam Pohmelidze jt. Mõnikord oli seinalehele sattunud ka tunnustamata noorautoreid. Nii avastas Anfissa ühel hommikul, et keegi oli kriidiga üle tahvli kirjutanud: “Mine p…se!” ja veel mõningaid trükimusta mittekannatavaid aforisme ning joonistusi. Radikaalne noorautor oli Soomest tänavakive paigaldamast saabunud Timo-Cevin seitsmendast korterist, kelle minimalistlik stiil erines Anfissa lopsakast rahvalikkusest, mis tõi tema kunsti heldinud austajatelt pisarad silmist ja laulujoru suust välja. Alternatiivsete kunstivoolude pealetungiga sai Anfissa hästi hakkama, kui ta lukustas teadetetahvli keldriboksi kuni juurdluse tulemuste selgumiseni. Loreida ja naabri-Juhani aktiivsel sekkumisel paigaldas Ivar teadetetahvli varsti vanale kohale tagasi, kuid uus skandaal ei lasknud end kaua oodata.

Anfissa oli just lõpetanud igahommikused sada kätekõverdust, mis polnud õitsvas eas daamile mingi küsimus, sest oli ta ju neid noorena Musta mere laevastikus teinud paarisaja kaupa plaksuga või sõrmeotstel seistes ning läks, kuhu siis veel, trepikotta kaema, mis vahepeal ilmaelus muutunud on. Tahvlil ilutses poolikule vihikulehele kirjutatud teade, millele joonistatud pookstavid meenutasid kahtlaselt naabri-Juhani käekirja. Lehel seisis: “Anfissale! Astu tagasi, madu!!! Anna rahvale tema seinaleht tagasi! Allkiri: meie, majaelanikud.” Anfissa jäi teate üle järele mõtlema. Esiteks ei olnud ta mingi madu, vaid vabandust, daam oma parimates aastates, naine, võiks öelda, et isegi harrastusluuletaja. Anfissa kogenud silm tegi kohe kindlaks, et ilmselgelt oli kirjutajaks naabri-Juhan, aga ässitajaks loomulikult Loreida-mutt. Tegelikult oli naabri-Juhan tuhvel, kes ei osanud ilma Loreidata iseseisvalt peldikus isegi elektripirni vahetada, sest kui Juhan pirni vahetas, instrueeris Loreida teda valjuhäälselt kõrvalt. Elektripirni vahetamise operatsiooni käigus said kõik, kes kuulata viitsisid, teada, kui vale oli Loreida otsus sellise mehega abielluda ja kui palju oli tal nooruses kavalere abieluettepanekuid tegemas käinud. Aga tema, näe, astus lolli moodi Reha otsa! Sellised toredad pereetendused, rääkimata julgetest manifestidest trepikoja seinal, tõstsid majaelanike motivatsiooni ja mõjusid hästi kollektiivsustundele.

Loreida süüdistas Anfissat seinalehe kunstilise taseme rüvetamises. Näiteks ei leidnud teadetetahvlil kajastamist austatud korteriühistu esimehe Juhan Reha 65. juubel, seinalehes ei avaldatud isegi mitte naabri-Juku uue Honda Civicu pilti ning tagatipuks jäeti terve korteriühistu teadmatusse, kui korteri nr.6 kassil sündisid pojad. Loreida sõlmis ajutise liidu Timo-Ceviniga ning süüdistas Anfissat noorte kunstiinimeste loominguliste katsetuste hävitamises ning uute talentide vaenamises. Ränkadele eksimustele ja rahva tahtele viidates õhutas Loreida Anfissat vabatahtlikult tagasi astuma, kuid Anfissale oli vabatahtlik töö seinalehe peatoimetajana juba meeldima hakanud ja ametipostilt tagasi astumist oleks võetud nõrkuse ilminguna. Tõelised mehed ei astu tagasi, vaid ainult edasi ja nii Anfissa vastaski väljakutsele. Otsinud välja punase viltpliiatsi, asus ta, keeleots hammaste vahel, Loreida teatele parandusi sisse viima. Kõigepealt kriipsutas ta läbi sõna “Anfissale!” ja asendas selle sõnaga: “Loreidale”. Lisades ühe “n” tähe ja kriipsutades maha sõnad “tagasi” ja “Allkiri: meie, majaelanikud”, nägi uuenenud teade välja järgmine: “Loreidale! Astun edasi, madu!!!” Anfissa ise aga lippas õnnestunud nalja peale naeru kihistades poodi viinereid, õlut ja makarone ostma. Elu tahtis ju elamist!

@ckrabat
Keset tulist Sirbi häppeningi, kui Viha vabariigi haritlaskond võitles hambad ristis oma privileegide säilitamise eest elitaarse nomenklatuurina, tekitas tormi veeklaasis kodanikujulguse aumärgi andmine minevikus kohtulikult karistatud Maiko Arrasele. Vastavalt Postimehes avaldatud sündmuse kirjeldusele: “Selle aasta 5. septembril märkasid Maiko (Arras) ja Arti (Mustkivi) Tallinnas Aia tänaval kahe mehe tüli. Mõne hetke pärast üks mees lahkus, teine paistis olevat viga saanud ja palus abi möödujalt, kes aga ei vaevunud räsitud välimusega inimest aitama. Vigastatu juurde minnes nägid mehed, et teda on noaga löödud. Mehed helistasid politseisse, asusid kurjategijat jälitama, said ta kätte ning hoidsid teda politsei saabumiseni kinni. Kannatanu vigastus oli eluohtlik.” Eelnevast kirjeldusest tulevad reljeefselt välja kaks võimalust, kuidas võiksid kodanikud käituda hädasolijaga. Anonüümne mööduja jättis abipalvele reageerimata ning kiirustas edasi, tagades endale tavapärase elurutiini turvalise jätku. Võib-olla mõlkus tal meeles mõni varasem eksimus ja ta nägi ette, et ligimese aitamisest võib talle edaspidi tulla vaid tüli ja pahandust. Järgmised kaks möödujat valisid alternatiivse tee ning mitte ainult ei kutsunud abi, vaid aitasid kurjategijat kinni pidada.

Justiitsministeeriumi kodanikujulguse aumärgi komisjon otsustas kurjategijat kinni pidada aidanud kodanikke esile tõsta ja autasustada aumärgiga. Hiljem selgus, et ühte autasustatut oli minevikus kriminaalkorras karistatud. Totaalse meedia vahendusel alustati Novgorodi WC-s kampaaniat aumärgi tagastamiseks. Arrase kunagine ohver märkis ERR-i uudisteportaalile saadetud kirjas “Kindlasti ei leia tema varasema kuritöö ohvrid, et eelnimetatud isik peaks olema Eesti rahvale eeskujuks või tuleb leppida asjaoluga, et hoolimata kohtu poolt määratud kohustuste mittetäitmisest, saame lugeda aumärgiga kõik varasema heastatuks.” Kogu juhtum viitab valitsevale trendile kristliku õpetuse allakäigust ning variserliku käsuõpetuse tõusmisest laineharjale: “Variserid tõid naise Jeesuse juurde. Ta tabati abielurikkumiselt. Vaidlus ei käinud selle üle, kas ta on pattu teinud. Selle aja seaduse kohaselt oleks tulnud naine kividega surnuks loopida. Kõigi juuresolijate arvates oleks pidanudki nii toimima. Jeesus kükitas maha ja kirjutas midagi tolmu sisse. Siis esitas Ta kõigile süüdistajatele ja hukkamõistjatele küsimuse: “See kes teie seast on ilma patuta, heitku esimene kivi,“ (Johannese 8:7).

Kogu juhtumi absurdsus põhinebki tõsiasjal, et inimest oleks võidud karistada kiiduväärse teo eest, sest kohtuvõimu poole pürgiv totaalne meedia hakkas kohut mõistma tema mineviku üle. Kui ta poleks kannatanu abipalvele reageerinud, kurjategijat mitte kinni pidanud ning käitunud nagu esimese mööduja, siis ei oleks midagi juhtunud. Kannatanu oleks võib-olla hukkunud, kuid peatumatu mööduja oleks jäänud ilma ühiskondlikust hukkamõistust. Kui Mefistofeles ütles Goethe Faustis, et ta plaanib kurja, aga korda saadab head, siis hoopis rohkem esineb meie igapäevaelus stseene, kus head kavatsenud inimene saab kurjategijana karistada, sest ta on eksinud ühe või teise käsuõpetuse seaduse vastu. Eesti advokatuuri esimees Sten Luiga kirjeldab olukorda: “Inimene sai uue pleki endale külge pärast seda, kui ta oli teinud ühiskonnale kasuliku teo, minu meelest see on täiesti absurdne olukord.” Juhtumi variserlik moraal on aga hoopis mujal: karistada saab inimene, kes midagi teeb, sõltumata sellest, kas ta teeb head või kurja. Seda võib nimetada ka sotsiaalseks paradoksiks, sest kui inimene midagi teeb, siis võib ta sellega kahjustada kellegi huve, harjumusi või lihtsalt kadedat meelt – näed sa, mina ise pole võimeline ise midagi tegema, aga minul on õigus kive heita nende pihta, kes teevad.

Maiko Arras kirjutas: “Ma ei näe põhjust, miks peaks justiitsministeerium kollase ajakirjanduse poolt seeläbi karistatud saama. Aumärgi tagasi andmine on ajakirjanduse tõstatatud teema ning selle realiseerumine annaks võimaluse kirjutada artikli, et “nad tegid vea”. Mina ei arva, et ministeerium vea oleks teinud – nad andsid kodanikule lootust, et ühiskond ei ole teda varasema eksimuse eest nurka surunud.” Siit tulebki küsimus, kas eksimus on piisav põhjus inimeste ühiskonnast välja heitmiseks ning kas kunagi eksinud inimesel on vähem õigust kiiduväärse teo eest tänatud saada või jääbki “korralik” ühiskond tema pihta kive heitma? Karistuseks määratud aastad tähendavadki seda, et ta on leebema või rangema ühiskondliku järelevalve all ning ta kannab karistust. Peale karistuse kandmist on tal aga õigus rehabiliteerimisele. Paraku on totaalse meedia poolt arendatav Viha vabariik teistsugusel seisukohal, sest viha müüb ja muudab tema kodanikud sünnist saadik patusteks, kes peavad gladiaatorite areenil Novgorodi WC-le pidevalt oma süütust tõendama. Variserlik ideoloogia kajastub näiteks Marit Björgeni arvamuses, et Andrus Veerpalu oleks pidanud saama eluaegse võistluskeelu, kuigi tema süü ei leidnud kohtus tõestamist.

Silmakirjalik printsiip võimendus hästi ka Sirbi-komöödias, milles paljud kultuurinomenklatuuri esindajad nägid Sirbi-tragöödiat. Sven Grünberg toob väga hästi välja kogu häppeningi raamistanud viha motiivi: “Jah, vahepeal paistis, et paljud ühendavad oma südamed marulises vihkamises. Ja kahjuks tõttasid tekkinud olukorda oma poliitilistes huvides kasutama vasakjõud, kuid vihkamise õhutamise abil pole see ehk ilus. Nagu kolmas maailmasõda oleks alanud! Keegi ei näinud asja helgema pilguga. Kõigil hääled ja käed värisesid, nagu oleks maailmalõpp. Kindlasti ei ole Sirp maailma lõpp ega algus, kuigi on tore, et Sirp on olemas ja peaks edasi kestma,” lõpetades tõdemusega, et “kindlasti ei ole vaja, et kultuuriinimesed kodanikuühiskonna raames vihkama või tänavatel märatsema hakkaksid. See oleks küll väga kahetsusväärne.” Vihakampaaniat ärgitades ja seda totaalse meedia kaasabil Novgorodi WC-s võimendades laskus ka kõige kultuursem elitarist samale tasandile pööbliga, kes märatses Kristalliööl või Aurora kahuripaukude saatel. Kultuurinomenklatuuri arusaamise järgi ei tohiks inimesed väljaspool establishmenti välja pakkuda oma visiooni väljaande arendamiseks ja mis veelgi hullem, seda lausa teostama asuda. Paralleelid Arrase juhtumiga on olemas, sest ka Kender tundub olevat kultuuriinimeste seast välja heidetud ning teda on muuhulgas süüdistatud kriminaalses minevikus.

Teoorias on kõik lihtne: hea teo eest antakse präänikut, halva teo eest piitsa. Justiitsministeeriumi komisjon otsustas Arrasele aumärgi alles jätta ja ei pidanud vajalikuks kodanikku karistada hädasolijale appiruttamise eest. Sellega anti ühiskonnale tugev signaal: “Inimesed, aidake hättasattunuid!” Kui Justiitsministeerium oleks temalt autasu ära võtnud, siis oleks see andnud õiguse esimesele möödujale, kes jättis eluohtlikus seisundis viibiva ohvri abipalvele reageerimata. Justiitsministeerium oli sunnitud nentima, et neil puudub õigus koguda informatsiooni kustunud karistuse kohta, sest tähtajaline karistus ei saa olla eluaegne. Kas me näeme karistuses ainult ühiskondliku kättemaksu motiivi või saab karistus olla ka kasvatuslik? Inimene võib aastatega paremaks muutuda ja annaks Jumal, kui meil oleks rohkem Maiko Arrase taolise kodanikke, kes on valmis ohtu sattunud hädasolijaid aitama ning vähem variserlikke patuta kodanikke, kes ei kõhkle esimesena “patuste” pihta kive heitmast. Kasuminäljas meedia kontrollile allutatud reglementeeritud ühiskonna puhul jääb alati kehtima oht, et igasugune tegu, k.a. heategu, võib kaasa tuua karistuse.

@ckrabat
Uskuge või mitte, aga 2013. aasta Kristuse sünni järgse ajaarvamise algusest saadik on lõppemas ning järjekordsed Jaan Tatika ja Saalomon Vesipruuli aurahad ootavad oma väärikaid kandjaid. Jaan Tatika aurahaga peetakse meeles kodanikke, kes propageerides süü presumptsiooni on üritanud viia riigi ja tema kodaniku teineteisest veelgi kaugemale ning on andnud „innovatiivse“ panuse poliitilise korrektsuse juurutamisse Eesti ühiskonnas. Saalomon Vesipruuli aurahaga peetakse silmas negatiivse meediakampaaniaga silma paistnud meediapersoone ning arvamusliidreid, kes võideldes mitmekesise maailma vastu on aidanud kaasa sallimatuse levikule Eesti ühiskonnas. Tunnustades kahekordse Jaan Tatika auraha laureaadi, võrdse kohtlemise ja soolise võrdõiguslikkuse voliniku sm. Mari-Liis Sepperi (sm pole siinkohal isikut halvustav tiitel, vaid püüame siin kasutada sooneutraalsemat liigitust ning unustame hetkeks kodanlikud igandid ehk härrad ja prouad) panust kodanikuühiskonna ohjestamisel, oleks nüüd siis juba post-Nibiru maailmas aeg hobuste vahetamiseks ning manada esile uusi väärikaid kandidaate.

Veerpalu-vastase meediakampaania laineharjal üritas Olymposele tõusta hr. Kristjan Port. Värvikaid elamusi pakkus Sirbi-kampaania, mis avas meie kultuurinomenklatuuri varjatud palge, mis üsna sageli avaldus üleskutsetes vihakampaaniateks (nt Tiit Hennoste, Jaak Urmet, Jan Kaus jt) . Võib-olla väärib autasu kultuuritegelaste kleebitud suudega protesti algataja? Eelmine peatoimetaja hr. Kaarel Tarand oleks samuti tõsiseltvõetavaks kandidaadiks, kuna ta üritas kultuurilehte politiseerida. Väga palju on kuulda olnud salapärasest Rosimannus-Michali tagatoast, mis on ise väike, aga tema jõud on suur. Võib-olla tasuks ära märkida Jääkeldri protsessi algatajaid, kes oskuslikult summutasid rahvaalgatusliku protsessi ja juhtisid selle “õigetele” radadele. Kohalike omavalitsuste valimised pakkusid samuti huvitavaid kandidaate, näiteks Tallina linnavalitsuse nõunik hr. Meelis Pai sai 11 800 eurot maksnud suurepärase penoplastist Ülemiste vanakese eest linnakodanikelt tasuks koguni 234 häält või häälekest. Võib-olla on aasta tegija hoopis Avanejate esinõid hr. Teiba-Ivar? Kultuuri tegelane hr. Vardo Rumessen tegi just vahetult enne konkursi väljakuulutamist jõulise sammu auraha suunas. Hr. Martin Helme “Kui on must, siis näita ust” väärib samuti äramärkimist.  Tugev nominent on kassihävitajana kuulsust kogunud Tallinna loomade hoiupaiga juhataja pr. Larissa Kozõreva, kes suutis aasta jooksul hukata 1790 kassi. Surmanuhtluse teema on siin blogis mitmel korral selle aasta jooksul päevakorral olnud, enamasti küll teoreetikute etteastes ja vägevamat praktikat kui pr. Kozõreval on ka raske kellelgi ette näidata.

Saalomon Vesipruuli auraha on senini saanud Postimehe ajakirjanduskorüfeed hr. Peep Pahv ja pr. Anu Saagim, kuid kindlasti on neil palju väärikaid kolleege, kes on andnud tunnustamisväärse panuse Viha vabariigi ülesehitamisele. Elutööpreemiat väärib näiteks hr. Priit Pullerits, kes on osalenud aktiivselt mitmetes vihakampaaniates, nt Andrus Veerpalu ristilöömises, mis on toitnud meie totaalset meediat ja tema klientuuri mitu aastat. Nüüd, kus Andrus Veerpalu on õigeks mõistetud, võib-olla oleks õige aeg tänada ka hr. Pulleritsu? Korvpallitandem Heino Enden-Üllar Kerde mängis korvpalliklubi “BC Rapla Peded” abiga end auhinna nominentide hulka. Kaur Kenderi särav ette- ja väljaaste vajaks kindlasti tunnustamist, aga kas just sellist. Võib-olla oleks Saalomon Vesipruuli auraha Sirbi peatoimetaja kohusetäitja kukutanud luuletaja Andres Aulele nagu lillkapsahautis kuulsa luuletaja Arthur Hollidee tühjal taldrikul? Armas lugeja, kes sa oled juhuslikult ja eksikombel seda lugu sattunud lugema, sinulgi on võimalus teha oma ettepanek Jaan Tatika ja Saalomon Vesipruuli aurahade võimalike nominentide osas. Palun kirjuta siia, keda sooviksid väärika aurahaga autasustada ja miks?

Poliitikute ämbreid ei jaksa üles lugeda. Seepärast tuleks asutada vist eraldi poliittatikate ja – vesipruulide nimekiri. Selle avab “sirp lõika, alasile haamer löö” Urmas Klaas.

@ckrabat
Nelson Rolihlahla Mandelat ei ole enam. Lõuna-Aafrika Vabariigi ikooniks muutunud endine poliitvang ja vabadusvõitleja ning riigi esimene mustanahaline president lahkus 5.detsembri hilisõhtul 95-aastasena kopsutüsistuse tagajärjel oma kodus Johannesburgi eeslinnas Houghtonis. Kui ikooni rubriigi varasemad portreteeritud: Osama bin Laden, Muammar al- Gaddafi ja Hugo Chavez on ajalukku jäädvustunud “pahade poistena”, siis Nelson Mandelat on Lõuna-Aafrika Vabariigi liidrina ümbritsenud kõrge rahvusvaheline autoriteet ja respekt. Nelson Mandela jõudis Lõuna-Aafrika president olla vaid viis aastat 1994-1999, kuid tema mõju riigi kujunemisele jätkus veel peale tema ametiaja lõppu. Mandela oli kaugelt tunnustatum Lõuna-Aafrika liider kui tema järglased ametipostil Thabo Mbeki ja Jacob Zuma. Paljuski tänu Mandelale tunneme Lõuna-Aafrika Vabariiki täna kui üht maailma arenevat majanduslikku ja poliitilist liidrit, kes kuulub nii G-20 kui ka suurimate arenevate majanduste BRICS riikide (Brasiilia, Venemaa, India, Hiina, LAV) eksklusiivsesse klubisse.

Lõuna-Aafrika Vabariigist olen plaaninud siin juba ammu rääkida, kuid alles nüüd, peale nende tunnustatud liidri lahkumist, tekkis selleks sobiv võimalus. Tegemist on Aafrika kõige enam arenenud ühiskonnaga, mis on üle elanud transformatsiooniprotsessi valgete apartheidirežiimist erinevate rasside koosmeelel ja leppimisel tekkinud multietnilise ühiskonnani, mille eestkostja oli Nelson Mandela ja mille eest sai ta koos oma eelkäija Frederik Willem de Klerkiga 1993.a. Nobeli rahupreemia. Teine Lõuna-Aafrika Nobeli rahupreemia laureaat, anglikaani piiskop Desmond Tutu on nimetanud post-apartheidi Lõuna-Aafrikat vikerkaarerahvaks (the Rainbow nation), tuginedes Noa laeva pärimusele Piiblist, kui rahuvikerkaar kuulutas veeuputuse lõppu. Xhosa ehk siis Nelson Mandela kodurahva kultuuris tähistab vikerkaar lootust ja helget tulevikku. 1995.a. tunnustas president Mandela peaaegu täielikult valgetest koosnenud Lõuna-Aafrika ragbimeeskonda, kes võitis prestiižika “Maailma karika”.

Mandela on ise öelnud, et ta on võidelnud nii valgete kui mustade ülemvõimu vastu Lõuna-Aafrikas. Muuhulgas ei pidanud ta paljuks kohtuda apartheidirežiimi ühe tähtsama kavandaja peaminister Hendrik Verwoerdi lesega. Lõuna-Aafrika tee erineb kardinaalselt põhjanaaber Zimbabwe teest, kus asuti rassilise kättemaksu teele ning hakati valgetelt farmeritelt nende maid üle võtma ja vaestele jagama. Kõik see lõppes majandusliku katastroofiga. Lõuna-Aafrika Vabariik nagu ka Namiibia ja Botswana on üritanud endiste kolonisaatorite järeltulijaid uude ühiskonda integreerida. Namiibia saksa kogukond hõlmab vaid 30 000 liiget (2% elanikkonnast), kuid tema mõju riigi majandusele on olnud palju suurem. Veelgi enam, peale iseseisvumist on paljud sakslased kolinud Namiibiasse ning arendanud ettevõtlust. Botswana kauaaegne president Seretse Khama oli abielus inglanna Ruth Williamsiga. Nende poeg ja praegune president Ian Khama on kunagise Ghana presidendi Jerry John Rawlingsi kõrval üks väheseid segaverelisi presidente Mustas Aafrikas.

Keerulise ajalooga Lõuna-Aafrika on olnud paljude rahuvõitlejate kasvulava. Aafrika mandri lõunaosal oli oluline koht Mohandas Karamchand Gandhi kujunemisel üheks möödunud sajandi silmapaistvamaks rahuvõitlejaks. Gandhi saabus Lõuna-Aafrikasse, kui ta oli 24-aastane ja ta elas seal kokku 21 aastat 1893-1914 ning sellel perioodil kujunesid paljuski tema poliitilised ja eetilised vaated. Gandhi jälgedesse astus 80 aastat hiljem kohaliku rahva suur poeg Nelson Mandela, keda võib tunnustada kui kaasaja üht suurimat rahuvõitlejat. Mandela kuulus sünnipäraselt xhosa ülikkonda. Tema vaarisa Ngubengcuka Madiba klannist oli Thembu hõimu valitseja tänastes Transkei ja Ida-Kapi provintsides. Tema poeg ja Nelson Mandela vanaisa sündis morganaatilisest abielust, kuid sellegipoolest kuulus ta hõimu juhtkonda. Nelson Mandela isa oli kohalik pealik ja valitseja nõunik. Mandela mõlemad vanemad olid pühendunud kristlased ja Nelson sai metodistliku hariduse ning kasvatuse. Kristlikud põhimõtted on Mandelat ka hiljem tugevasti mõjutanud. Peale isa surma saatis Nelsoni ema ta Thembu valitseja õukonda, kus ta kasvas üles koos valitseja lastega. Peale keskhariduse omandamist astus Mandela aafriklastele mõeldud Fort Hare ülikooli, kust ta sattus üliõpilasesinduse liikmena vastuollu ülikooli juhtkonnaga ning oli sunnitud lahkuma. Mandela sooritas lõpuks BA eksami 1943.a. ja õppis Witwatersrandi ülikoolis õigusteadust, kuid see jäi tal lõpetamata. Juristi diplomi (LLB) omandas ta 1988.a. kaugõppe teel Lõuna-Aafrika Ülikoolist (UNISA).

Vältimaks Thembu kuningakoja poolt korraldatud abielu põgenes Mandela Johannesburgi, kus ta tutvus mitmete Aafrika Rahvuskongressi ja ka LAV Kommunistliku Partei aktivistidega, teiste hulgas Walter Sisuluga. Veendunud kristlasena ei saanud Mandelast siiski kommunisti, kuid ta liitus Aafrika Rahvuskongressiga. Sel ajal oli Mandela mõjutatud Anton Lembede rassistlikest seisukohtadest, kes eitas koostööd teiste rassidega. Peale ülikoolist lahkumist töötas Mandela erinevates õigusfirmades ning sooritas juristi kvalifikatsioonieksami. 1950-tel aastatel olid Mandela seisukohad üsnagi radikaalsed, ta toetas relvastatud võitlust valgete ülemvõimu vastu ning võttis omaks marksistlikud ideed. Tegutsedes aktiivselt apartheidivastases liikumises, vahistati Mandela mitmel korral, kuid mõisteti 29.märtsil 1961 peale kuus aastat toimunud protsessi kohtus “riigireetmise süüdistuses” õigeks. Uuesti vahistati Mandela 5.augustil 1962 ja kaks aastat hiljem mõistis kohus ta eluaegsesse vangistusse. President de Klerki korraldusel vabanes Mandela 11.veebruaril 1990. 27-aastasest vangistusest vabanenud Mandela ei hakanud üles ehitama Viha vabariiki, vaid kutsus leppimisele. Sellist ümbersündi võib nimetada üleinimlikuks, sest inimesed pole selleks võimelised.

Nelson Mandela kirjutas oma mälestustes “Long Walk to Freedom“: “Kusagil ei ole olnud kerget jalutuskäiku vabadusse ja paljud meist peavad läbima surma varjude oru ikka ja jälle, enne kui me jõuame oma soovide mäetipule.” Nelson Mandela areng rahvuslasest ja sotsialistist multikulturaalse demokraatia eestkõnelejaks, kes toetas inimõigusi ja liberaalset majanduspoliitikat, kuid seisis ka rahvusvahelise rahu eest, on tunnustust vääriv. Hoolimata edusammudest multietnilise riigi ülesehitamisel seisab riik silmitsi paljude sügavate probleemidega, sh majanduslik ja sotsiaalne ebavõrdsus, töötus, kõrge HIV-positiivsete arv ühiskonnas, kriminaalsus ning korruptsioon, kuid tulles välja karmist reaalsusest, on see tulevikku suunatud ühiskond. Ligi pool elanikkonnast elab allpool vaesuspiiri. Valitsus on vaesusega võitlemiseks algatanud mitmeid sotsiaalabi programme. Kui me eestlastena oleme uhked, et 2% meie SKP-st läheb riigikaitse arendamiseks, siis lõuna-aafriklased eraldavad 3% SKP-st sotsiaalabiks ning vaestele eraldatavateks heaolutšekkideks. Teekond Mandela ideaalini vikerkaarerahva multikulturaalsest demokraatiast on veel pikk ja käänuline. Täna ütleme järelehüüdes sala kakuhle, tata Nelson Mandela – hüvasti, isa Nelson Mandela.

Nelson Mandela ja tema tütar Zindzi Mandela esimese 92.-l sünnipäeval. Mandela oli kolm korda abielus: 1944-1957 Evelyn Ntoko Masega (1922-2004), kes hakkas Jehoova tunnistajaks ning oli vastu Nelsoni sekkumisele poliitikasse. Neil oli kaks poega ja kaks tütart, kellest on praegu elus vaid noorim tütar. 1958-1996, k.a. pikad vanglaastad oli ta abielus kontroversiaalse poliitiku Winnie Madikizela-Mandelaga (1936), kellega tal oli kaks tütart, sh. Zindzi. 1998.a. abiellus Mandela kolmandat korda endise Mosambiigi presidendi lese Graca Macheliga (1945).

Foto aadressilt: http://i.dailymail.co.uk/i/pix/2010/07/22/article-0-0A7A89FB000005DC-861_468x313.jpg

@ckrabat
Häppening “Sirbi” toimetuses ei toonud kaasa mitte üksnes sõja kultuuririndel, vaid äratas üles vahepeal eneseimetluslikus varjusurmas mandunud Eesti kultuurieliidi. Kultuurieliidi hälin ja raev hüüde: “Kultuuri rünnatakse! Ma kordan, kultuuri rünnatakse!” saatel levis edasi gladiaatorite areenil etendatavatesse poliitilistesse murumängudesse. Eesti haritlaskonna valitsuskriitilise meelsuse demonstratsioon vastandus mitte ainult valitsevale Reformierakonnale, vaid liberaalsele maailmavaatele tervikuna ning Eesti rahvuslik mõte seoti a priori “õigete maailmavaadetega” ehk siis rahvuslik-konservatiivse ja sotsialistliku maailmavaatega, millele viitab Marek Tamm “Postimehes” avaldatud arvamusloos: “kultuurirahva peamised ootused ministeeriumile on seotud riiklike toetuste, sotsiaalsete tagatiste ja käibemaksu erisustega.” 29.novembri “Sirbis” muretseb Jaak Allik kultuuri lahtiriigistamise üle. Kes on jälginud põhivoolu meedia netikommentaare, siis seal toimub juba pikemat aega sõda “liberastidega” ja “integrastidega”. Liberaalne maailmavaade on sattunud samasuguste raevukate rünnakute ja hukkamõistu alla nagu “lääneliku ideoloogia ilmingud” Nõukogude Liidus.

Eesti kultuuriruumi lõhestanud konflikt võttis kohe ideoloogilised mõõtmed, kus need, kes pole “meie” poolt, arvati kohe kultuurivaenulike elementide sekka, kes on eliidi poolt manipuleeritaval rahvaveetšel võimendatud üldrahvaliku arusaama järgi olid “elus läbi lugenud ainult ühe raamatu” ning keda tuleks “kultuurist võimalikult kaugel hoida.” Nii jagunebki kultuur nomenklatuuriks ja publikuks või siis eliidiks ja idiootideks nagu määratleb Oudekki Loone ajalukku jäädvustunud 22.novembri “Sirbis” ning vaid eliidil on eksklusiivne õigus kultuuri toota, millega õigustatakse nende priviligeeritud seisundit idiootide üle.” Viited ultraparempoolsete darvinistide (Hennoste) võimutsemisele ilmestab hästi vasakintelligentsi eluvõõrust, kes on jäigalt distantseerunud kõigest sellest, mis elu on. Kui on olemas ultraparempoolsed darvinistid, siis järelikult on seal ka ultravasakpoolsed kreatsionistid, kes arvavad, et nende tõde ja õigus kultuuri valitseda tuleb kusagilt kõrgemalt.

Rahvuslik-konservatiivse ja sotsialistliku maailmavaate järgi on kultuur riiklik monopol. Alternatiivne kultuur tuleb Parnassoselt kõrvale tõrjuda, kusjuures nende samade põlatud idiootide abiga, kes tõenäoliselt pole kunagi “Sirpi” lugenud, aga omavad selget seisukohta valitseva režiimi suhtes, mis viibki kultuuri politiseerumiseni. Rahvuslikule mütoloogia abil politiseeritud ja seeläbi riigistatud kultuur omakorda loob soodsa pinnase kultuurinomenklatuuri tekkele, mis on vasakpoolsetele ühiskondadele iseloomulik tunnusjoon ja see ei kehti ainult Nõukogude Liidu näitel. Me vaikime, et ka Mussolini fašism ja Hitleri natsionaalsotsialism on vasakpoolsed äärmussotsialistlikud liikumised, kus kultuuri kultuursuse üle otsustati gladiaatorite areenil üles- või allapoole suunatud pöidlaga. Eestis on liberaalsest ideoloogiast joonistatud kultuurivaenuliku eduideoloogia negatiivne kuvand, millega põhjendatakse kõiki ühiskonna valupunkte ja mida on tema oponentide poolt oskuslikult, kuid ekslikult seotud valitseva Reformierakonnaga. Keskerakond ja Reformierakond, kes Eestis samastavad end liberaalsele ideoloogiaga, on praktikas sellest üsnagi kaugel. Keskerakond on vasakpoolne populistlik erakond, kes pigem propageerib tugevat protektsionismi majanduses ja konservatiivseid väärtusi. Reformierakond võis liberaalsest ideoloogiast olla mõjutatud oma tegevuse algperioodil, kuid ajapikku on temast saanud kõrge haldussuutlikkusega pragmaatiline võimuerakond, kelle ideoloogiline taust on hämar kui mitte tökattume. Mõlema erakonna ühisjoon ongi võimukesksus, aga see on kaugel liberalismist.

Täna Eestis domineeriv ühiskondlik mõtteviis on segu sotsiaalsest konservatismist ja rahvuslikust kollektivismist, mis väärtustab suletud ja kinnist ühiskonda. August Kitzbergi “Libahundi” Vanaema tegelaskuju iseloomustas hästi tänapäevalgi populaarset mõtteviisi: „Meie sugu ja võsa on kollaste juuste ja siniste silmadega; see võttis naisi ainult oma keskelt – ei ole tilkagi võõrast verd meie soontes, see on – puhas!“ Eesti ühiskonda kirjeldavad kollektiivset mõtet soodustavad tunnusjooned nagu riiklike ja poolriiklike struktuuride domineerimine ühiskonnas, nõrk kodanikuühiskond, riigisõltlus, normeeritus, aktiivne julgeolekustamine, kohustuslik optimism, kampaanialembus ja korporatiivsus. Need on aga suletud ühiskonna tunnusjooned. Viimasel ajal on suuremat kandepinda leidnud sotsiaaldemokraatlikud ideed ning populaarsust koguvad kuvandid põhjamaisest sotsiaalriigist, kus rahvas “magab sulgpatjadel ja sööb sularasva” ehk siis elatub sotsiaalabist ning kõrgetest maksudest. Siit akumuleerub ka üldrahvalik arusaam, et kultuur peab ühiskonnas olema monopoolses seisundis, elitaarne ning riigi ülalpidamisel.

Sotsiaaldemokraatia ei pea olema ilmtingimata repressiivne, kuid ta tekitab riigisõltlaslikke mugavustsoone. Sellistes mugavustsoonides tapetakse ettevõtlus ja erainitsiatiiv, sest inimeste heaolu on sõltuvuses riigi valitseda olevate ressursside ümberjagamisest. Madis Habakuk kirjutab, et sotsiaaldemokraatlik maailmavaade sobib mugavustsoonist startijatele, kelle arvates tuleb väärtused rikastelt ja edukatelt ära võtta ja anda vaestele ning ebaedukatele. Niiviisi ei suurendata aga kodanikuinitsiatiivi, vaid tekitatakse peremehe ja kliendi suhe riigi ja tema kodanike vahel. Antoine-Francois Momoro poolt Prantsuse revolutsiooni ajal püstitatud loosung on seotud kolme suure ideoloogilise vooluga. Nii nagu vabadus (Liberté ) on individualismi (liberalismi) loosung, esindavad võrdsus (Egalité) ja vendlus (Fraternité) vastavalt sotsialistlikke ja natsionalistlikke ideoloogiaid. Parempoolsus ei tugine konservatiivsusele ja enesesäilitamisele, vaid elujõulisele individualismile, samal ajal kui vasakpoolsus on tihedalt seotud rangelt reglementeeritud kollektivismiga. Vasakpoolse haritlaskonna ideaal on võrdsus, kus kõige võrdsemad moodustavadki nomenklatuuri. Kollektivism on aga nomenklaturistlike meie-gruppide tekke katalüsaator. Võrdsust väärtustavas ühiskonnas otsustatakse kultuuri kultuursuse gladiaatorite areenil üles- või allapoole suunatud pöidlaga.  Kõik see põhineb kultuurinomenklatuuri poolt propageeritaval autoritaarsel loosungil “meie oleme kultuur ja need, kes ei ole meie, neil pole õigust kultuurile, vähemalt mitte kultuuri tegemisele” rõhutab vormi primaarsust sisu üle, et asjad oleksid “õigesti tehtud”. Dissidendid arvatakse kultuuriruumist välja.

Mõned aastad tagasi meie hulgast lahkunud Saksa-Briti liberaalne sotsioloog, politoloog ja filosoof Ralf Dahrendorf on kuulutanud sotsiaaldemokraatliku sajandi lõppu, millele Postimehe arvamusartiklis “Krediidikriisist usukriisiks” on tähelepanu juhtinud majandusteadlane Hardo Pajula. Dahrendorf nägi sotsiaaldemokraatia sajandi häda ja viletsuse põhjuseid muuhulgas liidrite ebakompetentsuses, sotsioloogilistes trendides (N: rahvastiku arvu järsk kasv ja seda vähearenenud riikides, migratsioon, elanikkonna vananemine – ülalpeetavaid tekib juurde), töölisklassi kadumises (valdavaks muutub teenindav sektor), inimeste sotsiaalse stabiilsuse vähenemises (vaesus ei tulene enam sotsiaalsest kontekstist ), kommunikatsioonivahendite muutumises (Internet!) ja ideoloogilise pluralismi kadumises. Riigiülesed protsessid nagu globaliseerumine ning Euroopa ühinemine aga ei toeta traditsioonilist sotsiaaldemokraatlikku paksu riigi mudelit. Sotsiaaldemokraatlik sajand sai alguse peale Esimest maailmasõda, 1920-tel aastatel, kui sotsialistliku orientatsiooniga poliitikud kinnistusid Euroopa riikide valitsustesse. Vastuoluline 20.sajand tõi kaasa sotsiaalsete vastuolude tasandumise ning ühiskondliku mõtte ideologiseerumise, mis on paljuski sotsialistliku maailmavaate leviku kaasnähtused. Riik kujunes sotsiaaldemokraatliku ideoloogia väärtuslikuks instrumendiks, etendades kollektiivse sunnimehhanismi osa, millega valitsev klass toodetud väärtusi ümber jagab. Sotsiaaldemokraatia rõhub eelkõige kollektiivsele süüle, mille tõttu jõukamad peavad vaesemaid üleval pidama, sõltumata sellest, mis on vaesuse põhjuseks. Riigisõltlane ei taha tegeleda probleemide, vaid nende tagajärgedega. Sotsialistide toetatud paksu riigi mudel peab õigeks inimeste sotsiaalse turvalisuse nimel protektsionistlikku majandusmudelit.

Libertaarlus ja liberalism on ühe puu harud nagu ka sotsiaaldemokraatia ja sotsialism on ühe teise puu harud. Klassikaline libertaarlus on välja kasvanud liberalismist (viimast võib nimetada libertaarse maailmavaate laiapõhjalisemaks politiseeritud väljundiks), väärtustab majanduslikke ja individuaalseid vabadusi, vabatahtlikke ühendusi ning toetab riigi minimaalset sekkumist ühiskonna asjadesse. Libertaarse maailmavaate juured ulatuvad 17.-18.saj Briti ja Ameerika filosoofiasse, selliste mõtlejateni nagu John Locke, David Hume, Adam Smith, Thomas Jefferson ja Thomas Paine. Klassikalise libertaarluse kants asub tänapäeval Ameerika Ühendriikides ning ta ühendab inimesi, kes on enamasti majandusküsimustes konservatiivsetel ning sotsiaalküsimustes liberaalsetel positsioonidel, vastandudes sotsiaalsetele konservatiividele. David Boazi määratluse järgi on libertaarluse kontseptuaalsed alused rajatud individualismile, inimõigustele, isetekkivale korrale, õigusriigile, piiratud valitsusele, ettevõtlusvabadusele, huvide loomulikule harmooniale ja rahule (sõjavastasusele). Arvatakse, et libertaarlike vaadetega on umbes 10% ameeriklastest. Libertaarne mõtteviis kahtleb võimu ja sunni positiivsuses ning toetab ühiskonna arengut läbi reformide ja revolutsioonide, mis on kollektivismi väärtustavate ideoloogiate arvates ketserlikud. Libertaarlaste seas on nii parem- kui vasakpoolseid voole, kellest esimesed toetavad eraomanduse ja teised kollektiivse ühisomandi arendamist. Ühendriikide kõige tuntum vasakpoolne mõtleja ja kaasaegse lingvistika isa Noam Chomsky peab end libertaarseks sotsialistiks.

Libertaarlusel on palju ühiseid jooni anarhistidega, kes eitavad riiki üldse. Klassikalised libertaarlased näevad riiki, kui kodanike poolt vabatahtlikult ülalpeetavat institutsiooni, kes kaitseb kodanikke vägivalla ja sunni eest. Vähem riiki tähendab muidugi ka vähem makse ja vähem bürokraatiat Filosoofidest on libertaarlust mõjutanud Ayn Rand (1905-1982) ja Robert Nozick (1938-2002). Viimase teost „Anarchy, State, and Utopia“ (“Anarhia, riik, ja utoopia”) on peetud üheks silmapaistvamaks libertaarse mõtte edastajaks. Ayn Rand’i (kodanikunimega Alissa Rosenbaum) filosoofilised vaated on mõjutanud paljusid Ühendriikide mõõdukaid parempoolseid poliitilisi ringkondi sh libertaarlasi. Põhimõtteline ateist, kes nägi mõistuses ainsat teadmise allikat ning eitas usku ja religiooni. Ta toetas individualismi (ratsionaalset ja eetilist egoismi), individuaalseid vabadusi, vabaturumajandust ja eitas kollektiivset altruismi, oli vastu jõu kasutamisele ning vägivallale, kollektivismile ja riiklikule sekkumisele. Kauaaegne Arizona senaator ning 1964.a. vabariiklaste presidendikandidaat Barry Goldwater (1909-1998) on mõjutanud libertaarse liikumise kandumist Ühendriikide poliitilisele maastikule 1960-tel ja 70-tel aastatel. Kõige tuntum libertaarne poliitik on aga vabariiklik Esindajatekoja liige, mitmeid kordi presidendiks kandideerinud Ron Paul (1935).

Eestis on libertaarse mõtteviisi perspektiividega kehvasti, sest ühiskonna konsolideeriv osa on kollektiivne hirm ning kardetakse kõike ja kõiki – Venemaad, multikulturalismi, noorte emigreerumist, palgaarmeed, Euroopa Liitu, oma väiksust, väikest sündivust, eraalgatust, vabaturumajandust, riigi kaotust, ajaloo kaotust, keele kaotust, tulevikku, kodanikuühiskonda, mida vaid vähegi karta annab ning seegi on vaid väike osa ühiskonnas võimendunud hirmudest. Libertaarsel mõtteviisil oleks olnud suuremat kõlapinda tõenäoliselt Eesti Vabariigi algusaegadel, sest esimese Eesti Vabariigi arenguloos oli vabatahtlikel ühendustel palju kaalukam sõna sekka rääkida kui tänapäeval. Viiskümmend aastat nõukogude võimu on aga eestlaste maailmavaadet tugevasti muutnud ning nüüd toetatakse siinkandis valdavalt tugevat riigivõimu ning väärtustatakse riikliku sundi kodanike suhtes. Riik on kuulutatud väärtuseks, mida kodanikud peavad vastuvaidlematult teenima, kriitiline mõtlemine on laialt taunitud ning kodanikelt eeldatakse ühtsete ja õigete seisukohtade toetamist. Sirbi kampaania tõi ilmekalt välja ka selle, mida võib nimetada emotsionaalseks mõtlemiseks. Kohati tundub, et üleüldist rahulolematust Reformierakonnaga kasutatakse anti-liberaalsete ideoloogiate võimuletõusuks ning liberaalset ilmavaadet ühiskonnast välja tõrjudes tugevdatakse sotsiaalset tellimust rangelt reguleeritud ühiskonna järele, kus riik on paks, kord on majas ja naabri-Juhan püsib siivsalt vait.

Zbigniew Brzezinski on maininud, et hirmukultuur aitab demagoogilistel poliitikutel mobiliseerida rahvast oma eesmärkide toetuseks. Viimasel ajal on Eesti vasakpoolse intelligentsi seas levinud vaikiva ajastu kuvandi sage kasutamine, kuid selle eufemismi najal üritatakse vältida mitmuslikku maailma ning luua meie-gruppide nomenklatuurne ühiskond. Nii nagu igas ühiskonnas võib esineda ja esinebki poliitiline nomenklatuur ja poliitilise mõtte monopol, nii võib tekkida ka kultuurinomenklatuur ja kultuurimonopol, kes üritab maha suruda alternatiivseid kultuuriliikumisi. Adolf Hitler väitis Mein Kampf‘is, et ”kaval ja sihikindel propaganda võib muuta isegi taeva põrguks ja kõige haletsusväärsema elu paradiisiks.” Hitlerile kuulub ka pärl, millega deklareeritakse, et  “propaganda intellektuaalne tase peab olema kohandatud masside kõige rumalamale osale.” Viited vaikivale ajastule kõlavad õõnsalt, sest kelleltki pole tema sõnaõigust ju ära võetud. Pigem süvendavad need ohutunnet, et ühiskonda valmistatakse ette vasakpöördeks ning oma tõe ja õiguse toetuseks pöördutakse laiade rahvahulkade poole, keda mobiliseeritakse ühise vaenlase ja ühise hirmu nimel konsolideerudes. Võimu ja vaimu vastandumist Eestis on üha enam kasutatud Egalité ja Fraternité loosungite abil Liberté väljatõrjumiseks ühiskonnast. Võrdsusest jutlustades vabaduse vastu võideldes kujundatakse Viha vabariiki ning selle esindusorganit Novgorodi WC-d ja tekitatakse võrdsetest võrdsemaid nagu sigu Orwelli Loomade farmis.

Nõukogude režiimiga rahvasse istutatud hirm on eestlase mentaalsusesse tugevasti juurdunud. Riiklikku sundi nähakse ainuvõimaliku tõupuhast rahvusriiki kooshoidva mehhanismina. Kunagised “Noor-Eesti” ideaalid on pahupidi pööratud, sest vastavalt üldrahvalikule arusaamale unistatakse, et kui me ei saa kunagi suureks vaimult, siis saame suureks rahvaarvult. Tihtipeale unustame ära, et viimase sajandi jooksul on elanike arv planeedil kasvanud hüppeliselt: kahelt miljardilt 1927.a. kuni seitsme miljardini tänapäeval. Inimeste elatustase on tõusnud, kuid jõukuse tootmiseks kasutatavate ressursside arv väheneb pidevalt. Tähtis pole siiski mitte kultuuri kandjate arv, vaid selle elujõulisus. Eestis valitseb mitte rahvaarvu, vaid elujõu defitsiit. Ajalugu on näidanud, et need ühiskonnad, kes elavad minevikus, on väljasurevad ühiskonnad. Eestlaste ajalooline kogemus on olnud tugevasti sunnipõhine, sest vabade talupoegade klass on siin ajalooliselt nõrk olnud ning paljud väärtused on kujundlikult “peksu abil mõisatallides” omandatud. Kui pärisorjus kadus, siis võttis paljud tema kasvatuslikud rollid enda peale riik. Võib-olla sellepärast on eestlasele ülimalt tähtis ka see, mida tunnustatud autoriteedid tema kohta ütlevad, sest vaba mõtlemine on pärisorjuslikus kultuuris olnud vastunäidustatud.

Liberaalse haritlaskonna ideaal on vabadus, kus loomingulisi piire pole võimalik ette määrata ja loomingu väärtuse üle otsustab tema tarbijaskond. Libertaarne maailmavaade toetab mitmekesist maailma, kus on eluõigus paljudel erinevatel kultuuridel ning ükski neist pole teiste suhtes valitsevas seisundis. Kultuur ei saa olla ülaltpoolt juhitav, seetõttu ei saa olla ka kultuurinomenklatuuri ning vaid isetekkeline kultuur saab olla elujõuline. Eesti avalikkuses üha tugevamini avalduv sõda “liberastide” ja “integrastidega”, millesse on viimase Sirbi häppeningi taustal sekkunud ka suur osa kultuurieliiti, ei vii meid vaikivale ajastule vastanduvasse mitmekesisesse maailma, vaid riigisõltlasliku mentaliteedi ning nõukogude stiilis kultuuripoliitika süvenemiseni. Haritlaskonna valitsuskriitilise meelsuse kandev jõud näib olevat viha, kuid viha kui negatiivne emotsioon viib harva kogu ühiskonda rahuldavate ratsionaalsete lahendusteni. Eesti vajab aga ratsionalistlikku dialoogi erinevate maailmavaadete vahel, kuid mitte riigi rahakoti pärast purelevate meie-gruppide ühiskonda. Kaasaegne maailm on üha enam kujunemas virtuaalmaailmaks, mida valitsetakse nomenklatuurile sobiliku kuvandiehitamisega. Totaalse meedia kaasabil genereeritud üldrahvalikku arvamust esindavad kuvandid peavad end ise määratlenud eliidile tagama nende võimu põlistamise ning konkureeriva vaimu allasurumise läbi selle normeerimise.

Pilt: http://1.bp.blogspot.com/-RmOdUW90TQc/TXC9063HnbI/AAAAAAAAAMU/tv90ve77gwc/s320/Huxley.png

@jolli, featuring ckrabat

Timo-Cevin seisab burksiputka ees ja sööb burksi. Tema kõrval toetub Džipsi-Johannes plastmasslauale ja kurdab rasket elu.
DŽIPSI-JOHANNES: Kurat, ära tahaks siit. Timm, kas Soomest mingit otsa pole kumamas? Eestis mulle ei meeldi. Sitt ilm, õudsad inimesed ja kohutavad inimsuhted. Täitsin eile viisaankeedi. Võtan SMS-laenu, ostan ühe otsa pileti ja lähen ära Austraaliasse. Seal on elu, män. Tead, siin keeravad meie poliitikud lihtsa inimese elu täitsa prsse. Kõiksugused liberastid, integrastid ja tolerastid valitsevad. Isegi surmanuhtlus kaotati ära. Mis riik see on, kus pole isegi surmanuhtlust?
TIMO-CEVIN: Mind poliitika ei huvita. Ükskord kutsuti erakonda. Öeldi, et need, kes panevad feissbuukis laik ja avalduse ära täidavad, nende vahel loositakse välja viis ööklubi pääset ja kaks tundi ilusalongi. Astusin siis liikmeks ja edasi ei huvitand. Mingisugune täitur helistas suvel, et miks on liikmemaks maksmata. Mingu mnni, ausalt, ei huvita. Raha nagunii ei ole, kõik kulub Cärlyn-Angelina ja Roberto-Ronaldinjo peale ära. Mul naine ka küsis, et miks on üldse meie riigis lapsetoetused nii väiksed? Õnneks nüüd nõuavad, et valitsus peaks tõstma. Nõus! (tähtsalt). Lastetoetusi tuleb tõsta ja korralikult. Kas te teate üldse, mis bemari liising maksab? Meil naisega on üks laps, aga Roberto-Ronaldinjo eest saadava lastetoetusega ei suutnud me enam bemmi liisida, mis põhjustas autoriteedi languse burksiputka juures ja ulatusliku peretüli, mille tagajärjel kolis Cärlyn-Angelina oma meestuttava Marco juurde Milaanosse ja Roberto-Ronaldinjo tuli saata vanavanemate juurde kostile. Hetkel mind poliitika ei huvita, aga selge, et kui ma kunagi peaks end nii ära süstima, et valima lähen, siis valin neid, kes tõstavad abirahad normaalsele tasemele, nagu Norras ja Soomes, et ei oleks sõprade ees häbi olla.
Kaugelt hakkab kostma auto mootori mürinat ja kummide vilinat. Uhke kaarega sõidab burksiputka ette päevinäinud bemar ja peatub järsult pidurdades otse Timo-Cevini kõrval.
TIMO-CEVIN (Džipsi-Johannesele): Kle, võta vabalt nüüd. Austraalias võib olla megalahe, aga ma ise küll kusagile sõitma ei hakka. Sain Soomes megapappi. Nüüd ostan Renku bemmi ära. Varsti jõuab Cärlyn-Angelina Milanost tagasi. Saan talle bemmiga lennujaama vastu minna. Las näeb, et siin pole kehvemad mehed kui see Marco.
RENKU (autoaknast): Jou, krae!
Džipsi-Johannes taganeb viisakalt putka taha, avab püksiluku, urineerib pikalt ja mõnuga ning seejärel kaob kusagile ära.
TIMO-CEVIN: Jou-jou, näita autot!
RENKU (väljub autost ja seisab oma vana kolmese ees): Vaata üle, rsk. Paugupill, rsk (sülitab autoriteetselt maha). Nullist sajani astub nelja sekiga, rsk!
TIMO-CEVIN: Neli sekki vä? Suumahheril ei ole ka sellist!
RENKU: Muidugi ei ole, ma ei müünd talle ju! Tahtis osta, aga ma ütlesin, et sina juba ostad (murelikult). Ikka ostad siis vä? Pappi said vä?
TIMO-CEVIN: Muidugi sain pappi, sitaks rsk, aga pool jäi veel sisse, vttu küll. Jube ülelaskja mees on, rsk (sülitab peaaegu sama autoriteetselt kui Renku, aga mitte nii kaugele). Eelmine kuu sai lõuga, nüüd jääb aint poolega sisse, särgid värgid…
RENKU: Õige, rsk! (istuvad sisse, Renku keerab kohe raadio põhja, et silla kolksu kuulda ei oleks). No vaata, rsk, kumm suitseb! (auto teeb õudsat häält, aga kohalt ei liigu ja kõik kohad on kummikärsahaisu ning musta suitsu täis).
TIMO-CEVIN (tunnustavalt): Tra!
RENKU (mõnuleb): Tra, ma räägin ju! Kolm litra mootor!
TIMO-CEVIN: Kle, sa selle saale ikka vahetasid ära ve?
RENKU (mõtleb: ei vahetanud, rsk): Jaja! Muidugi! Esimene asi, rsk. Saksa saaled on peal! (saaled kõlisevad ja pudenevad, pöörded põhjas).
TIMO-CEVIN: Ma kuulen jah, rsk. Hoopis teine minek uutega!
RENKU: No ma räägin. Toonklaas, spoilaring, sportsumps, sportrool, sportistmed! Katuseluuk! (luuk ei avane, Renku igaks juhuks rohkem ei näpi, keerab tümmi juurde). Kuula tümmi, diidzei kosmonaut, rsk!
TIMO-CEVIN: Midää? Ma ei kuule?
RENKU: Misasja? Ma ei kuule?
TIMO-CEVIN: Pane vaiksemaks, rsk. Räägime ärijuttu! (mudib ise stereo klahve. Muss läheb veel kõvemaks. Lõpuks leiab õige klahvi ja saabub vaikus).
RENKU: Näed jah? Händsfrii on ka…
TIMO-CEVIN: (kõrvad alles huugamas) Normaalne!
RENKU: Muidugi normaalne, ma räägin, mees! Ma näitan sulle.
Auto võtab kummide vilisedas paigalt ning kihutab suitsupilve maha jättes kaugusesse. Kahe tunni pärast jõuavad burksiputka ette tagasi. Kui auto peatub, siis on kuulda mingit kolinat.
RENKU: Onju püss, rsk? On-on…. Usu mind mees, paremat sa ei saa, rsk. Suumahher ise tahtis, aga ma ei müünd rsk. Võtad siis vä? Ära kuse nüüd…. Krt, pekki, rohkem alla ei saa rsk. Diil mees?
TIMO-CEVIN: Prsse, teeme siis ära.
RENKU: Vat see on mehe jutt… Lähme regame ära siis! (Üritab taas autot käivitada. Auto turtsub ja sureb välja, bensiin sai otsa.)

@ckrabat
22.jaanuaril 2014 algab Šveitsis Montreux’s rahvusvaheline Lähis-Ida rahukonverents, mis peaks otsima lahendusi pikale veninud Süüria kodusõjale. Rahukonverentsi idee taga on ÜRO erisaadik alžeerlane Lakhdar Brahimi koostöös Ameerika Ühendriikide ja Venemaaga, kes loodab saavutada poliitilist kokkulepet Assadi režiimi ja opositsiooni vahel, mis aitaks lõpetada 33 kuud kestnud konflikti. Täna on Süürias tekkinud omalaadne patiseis, kus opositsioon ei ole osutunud piisavalt tugevaks, et oma jõududega Assadi võimult kukutada, kuid ka Assadi režiim ei ole suuteline ülestõusu maha suruma. Opositsiooni seas puudub aga üksmeel, kas ja kui kaugele võib minna kokkulepetes valitseva režiimiga. Opositsiooni fundamentalistlikum osa, eeskätt sõjakas Al-Nusra rinne ja al-Qaedaga seotud salafistlik Islamiriik Iraagis ja Levandis (Daash) on olnud vastu mistahes läbirääkimistele Assadi režiimiga, kuid ka mõõdukamate Rahvusliku Koalitsiooni ning Vaba Süüria Armee juhtide hulgas on olnud hulgaliselt neid, kes ei usu rahukõnelustesse. Opositsiooni peaeesmärk on võimu üleminek Assadilt opositsioonile ning selles osas on raske kompromisse oodata. Opositsiooni poliitiline juht, Rahvusliku Koalitsiooni president Ahmed Jarba, on küll kutsunud opositsiooni kõnelustel osalema, kuid ka tema on kahelnud konverentsi tulemuslikkuses.

Konverentsi juhatab ÜRO peasekretär Ban Ki-Moon ning tema kõrval osalevad konverentsil Euroopa Liidu välispoliitika juht Catherine Ashton, Araabia Liiga peasekretär Nabil El-Arabi ja Islamimaade Koostööorganisatsiooni peasekretär türklane Ekmeleddin İhsanoğlu. Riikidest on Šveitsi kutsutud ÜRO Julgeolekunõukogu alalised liikmed Ameerika Ühendriigid, Suurbritannia, Prantsusmaa, Venemaa ja Hiina; G-20 klubi liikmed Brasiilia, Kanada, India, Indoneesia, Jaapan, Saksamaa, Itaalia, Lõuna-Aafrika Vabariik, Türgi, Saudi Araabia; Euroopa riikidest veel Taani, Hispaania, Rootsi, Norra, Šveits ning araabia riikidest Alžeeria, Maroko, Egiptus, Iraak, Jordaania, Katar, Kuveit, Liibanon, Omaan, Araabia Ühendemiraadid. Ameerika Ühendriikide vastuseisu tõttu pole kutset saanud oluline Lähis-Ida regionaalne jõud Iraan. ÜRO eriesindaja Lakhdar Brahimi on toetanud Iraani kui olulise regionaalse jõu kaasamist Süüria rahuprotsessi ja on pidanud võimalikuks koostööd Teheraniga isegi siis, kui nad konverentsil ei osale. Ameeriklaste sõnul takistavad Iraani osalust tema keeldumine toetada varasemaid Süüria rahukõneluste algatusi, mis on seotud Assadi võimu loovutamisega, Iraani sõjalised nõustajad Süürias ning Iraani toetus Liibanoni shiade islamistlikule liikumisele Hezbollah, kes on saatnud oma võitlejaid Süüriasse Assadi poolel sõdima.

Mõistetavalt jääb kohtumisest kõrvale ka Süüria naaberriik Iisrael. Kaudselt on Iisrael siiski Süüria rahuprotsessi segatud, sest just Iisrael ja Netanyahu valitsus on olnud tugevasti vastu Iraani taasliitumisega rahvusvahelise ühiskonnaga ning on näinud president Rouhani avatuma välispoliitika taga ajatollade põrgulikku salaplaani. Ühendriikide Iisraeli meelsed ringkonnad on aga President Obamat tugevasti kritiseerinud tema väidetavalt liiga leebe suhtumise tõttu Iraani. Ameeriklaste soov karistada Iraani täiendavate sanktsioonidega, millega Iraanilt nõutakse uraani rikastamise kohest lõpetamist, on takistanud edasist progressi Iraaniga peetavatel tuumaläbirääkimistel peale novembris sõlmitud esialgsetele kokkulepetele, kus vastutasuks mitmete tuumaprogrammi oluliste osade külmutamisele soostuti sanktsioone Iraani vastu hoopis leevendama. Kuue vabariikliku senaatori eelnõu näeb ette sanktsioone pankade vastu, kes ei külmuta nendes hoitavaid Iraani naftamüügist saadud tulusid. Eelnõu algataja Illinois’i senaator Mark Kirk väitis, et sanktsioonid aitavad “kõige paremal viisil ära hoida sõda ja takistavad Iraani tuumavõime väljaarendamist.” Sanktsioonide leevendamisele on olnud vastu ka Iisrael.

Bashar al-Assadi režiim on teinud rahvusvahelist koostööd keemiarelvade hävitamisel. Peale 14.septembril aset leidnud Ameerika Ühendriikide ja Venemaa välisministrite John Kerry ja Sergei Lavrovi kohtumist esitas Süüria 21.septembril keemiarelvade nimekirja Keemiarelvastuse Keelustamise Organisatsioonile (OCPW) ja 6.oktoobril algas nende hävitamine OCPW ülevaatuse all, mis lõppes 31.oktoobril. Mitmed allikad on süüdistanud Assadi režiimi, et ta pole esitanud täielikku nimekirja. Lääne luureallikate hinnangul paiknevad keemiarelvade varud 45 kohas, samal ajal kui OCPW-le anti üle 23 asukohta kokku 41 hoiupaigaga, mis sisaldas 1300 tonni lähteainet ja 1230 täitmata relva. Mitmed keemiarelvade ladustamise kohad on kas opositsiooni kontrolli all või võitluspiirkonnas, mis teeb raskeks nende inspekteerimise. See on aidanud Assadi režiimi maailma acvalikkuse silmis mõnevõrra rehabiliteerida, sest mitmed opositsioonijõudude metsikused, k.a. Youtube‘s levitatud võigas stseen, kus opositsiooniline sõjapealik rebis vastase südame ja sõi seda, on teinud paljud lääneriigid opositsiooni suhtes mõnevõrra ettevaatlikuks, teiste hulgas näiteks endine CIA ülem erukindral Michael Hayden. Opositsiooni selja taga on eeskätt islamistlikud Saudi Araabia, Katar ja ka Türgi.

Iisrael ja Saudi Araabia on nõudnud, et rahukonverents käsitleks laiemaid regionaalseid julgeolekuküsimusi. Euroopale võivad tõsiseks probleemiks kujuneda Süüria kodusõjas osalenud võitlejad, kes võivad hakata otsima uusi jahimaid ning osaleda terrorirühmituste tegevuses. Isegi kui võim läheb üle Rahvuslikule Koalitsioonile, siis mis saab Assadi režiimi vastu võidelnud islami äärmuslastest? Kas nad aktsepteerivat rahukokkulepet, kus nemad ei osalenud? Ahmed Jarba on vastukaaluks süüdistanud, et Iraak on vabastanud Abu Ghraibi ja Taji vanglatest 1500 shiadest vangi, kes on läinud võitlema Assadi relvajõududesse. Iisraeli huvides on kodusõja jätkumine, sest niikaua kui kestab Süüria kodusõda, ei jätku selle osalistel silmi ega rünnakuambitsioone Iisraeli jaoks. Samuti on Iisraeli huvides Iraani tasalülitamine regionaalse jõuna, mistõttu üritatakse mõju Ameerika Ühendriikidele kasutada Iraani-Lääne suhete normaliseerumise vastu. Venemaale pakub konverents võimalust esiletõusuks diplomaatilise jõuna nii Lähis-Idas kui maailmas laiemalt, sest nemad võivad mõjutada Assadi režiimi kokkuleppele. Kindlasti ei saa eelolev rahukonverents olema kerge ja juba sellepärast, et see ei hõlma kõiki konflikti osapooli, kellest paljud ei soovigi rahumeelse lahenduse saabumist.

41-aastane Saksamaa laulja Hanin Elias on Süüria päritolu ja elas seal lapsepõlves kolm aastat. Tuntust kogus ta digital hardcore ansamblis Atari Teenage Riot ja on hiljem tegutsenud sooloartistina.

@huviline
Üldjuhul vajab kaitset nõrgem: naised, lapsed või siis need, kes on maha kukkunud. Suure meediaruumi teatud lugejagrupid väidavad, et parempoolne ilmavaade oleks nagu teatud poliitilises mõttes maha kukkunud või kukkumas või ründab nimetatud fenomeni mingi suurem jõud ja seda peetakse vajalikuks kaitsta. Poliitikas on ju üsna tavaline liigitada maailmavaateid kahte lehte, parempoolseteks ja vasakpoolseteks, mustadeks ja valgeteks jõududeks. Seda liigitust propageerivad ja presenteerivad tavaliselt tegevpoliitikud ise. See on lihtne viis oma paremust vastasega võrreldes rahvale arusaadavalt demonstreerida. Käepärasusele vaatamata tundub selline käit mõneti vulgaarne, sest poliitika sisu on mitmekesisem. Üldjuhul ei määra vorm fenomeni sisu ja sellepärast pole liigitusel kaheks või rohkem erilist tähtsust. Samas kasutavad sama käitu nii teadlased kui lihtrahvas ja lõppude lõpuks on kaheks liigitus viimane piir ultima ratio.

Vasakpoolsuse sisutootjad seonduvad siinkandis kommunismi ja sotsialismiga, riigi ülimuslikkuse ja võrdõiguslikkusega, millise kuvandiga seostatakse sageli Keskerakonda. Parempoolsuse sisutootjad seonduvad aga individuaalsete vabaduste austamise, õhukese riigi ja kapitalismiga, millise kuvandiga seostakse sageli Reformierakonda. Aga Euroopa Parlamendis kuuluvad Keskerakond ja Reformierakond samasse liberaalide fraktsiooni. Nende sisu on sarnane. See on ilmne näide sellest, et kunagine vastasseis (bolševikud, menševikud) on ühetaolistumas ja selleks on põhjuseid on mitmeid. Parempoolse ilmavaate sümbol on kapital. See on väärtus, mis tekkis ja tekkib vaba turu tingimustes paratamatult, kui kapitalist on ettevõtlik ja teeb tööd. Kapitalism ja turg eksisteerisid teatud väärastunud moel isegi Nõukogude Liidus. Iseenesest kapitalism või püha eraomand ei vaja kaitset. Ka inimõigused ja vabadused on alati eksisteerinud, kuni pärast II Maailmasõda võttis ÜRO inimõigused oma kureerimise alla. Iseenesest ka vabadus ja inimõigused ei vaja kaitset. Kõik inimesed on sündides vabad. Vabadus on igale lapsele kaasa antud, ilma midagi vastu saamata ja seda pole vaja ühiskonnast tuleneva ebaõigluse eest kaitsta, sest see ei ole positiivne õigus. Mida rohkem parempoolset ilmavaadet kaitsta, seda kohtutehnilisemaks see muutub, saades vastu ühiskondlikku õigust, positiivseid vabadusõigusi ja võrdsusõigusi. Pole vaja kaitsta inimese negatiivseid õigusi, mis on olemas midagi vastu saamata.

Samal ajal kogub Euroopa tsivilisatsioonis jõudu arusaamine maailmast, mis näib mõlemat poliitilist ideaali eirates saavat uueks turutootjaks. Kas nii saab väita? Kas toodud tõdemusel on tuntud eestkõnelejaid, teoreetilise kooli esindajaid, keda tsiteerida, või vilepuhujad eliidi hulgas? Küllap neid esineb, kuid antud käsitlus siinkohal tugineb üksnes kõigi jaoks nähtavale tegelikkusele. Riigi mõiste on muutumas ja muutunud. Uus arusaamine jätab ruumi mõlemale poliitilisele fenomenile, kuid purgib nende sisu. Euroopa Liidus ei aeta rahvuslikku ega konservatiivset või liberaalset poliitikat. Selle poliitika tegijad, kõrged ametnikud, muutuvad rahva jaoks oluliselt impersonaalsemaks, kui seda kunagi olid Nõukogude Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi liikmed. Selles inertsis on rahu ja tarkust. Iseenesest ei ole rahumeelsed impeeriumid ja impeeriumilaadsed moodustised ajaloos midagi uut. Uus on nende muutuv sisu. Üldjuhul on nimetatud moodustised hea aeg kultuurile, sest ideede mitmekesises maailmas kasvavad intellektuaalsed tipud, aga ka rahvale üldisemalt. Samas tundub, et rahvuslikku poliitikat, nii sise- kui välispoliitikat, samuti õigusteadust, ootab ees halb aeg. Ajakirjanduses on endiselt kosta kurtmist välispoliitika üle (vt Martti Kalda). Reaalselt aga saabki poliitika purgitud sisu olema üksluine ja impersonaalne, kus pole mingit tähtsust väärtustel, küsimustel elu ja surma kohta.

Sellest seisukohast lähtudes oleks mõistlik keskenduda väikestele kohalikele võimukeskustele ja unustada võitlus parempoolse ilmavaate eest. Kunagi tunnustatud artikkel „Avatud ühiskond ja selle vaenlased“, mille autor Karl Raimond Popper püüdis samuti lugejat veenda parempoolse maailmailmavaate kaitsmise vajaduses, on kaotanud oma aktuaalsuse. Majandus pole kaasajal ilma võrguta võimalik, aga võrgustunud majandus loob niigi avatud avalikust. See on vabatahtlik ja paratamatu, mis tähendab vajadusi, mitte saatust. Tahes tahtmata kasvavad ühiskondlikust olemusest välja vajadused. Mida rohkem kaitseme (sõnades ja tegudes) kapitalismi, inimõigusi ja avatud ühiskonda, seda rohkem tungib parempoolsuse seljatagant esile katkumuhkudega nägu: rangelt eetilise, totalitaarse ja despootliku ühiskonna nägu. Miks taluda erakondade despootlikku ainuvõimu, kui kuulume ometi maailma suurimasse poliitilisse liitu, mis on ühtlasi maailma suurim majandusvõim. Parlamendivõim peaks konkureerima võimu pärast KOV-võimuga, kohalike väikeste võimukeskustega. Kohalikud väikesed võimukeskused, see oleks indie-poliitika.

@ckrabat
Persona in fieri on jõudnud oma neljanda eluaasta lävepakule. Käesolev postitus on järjekorras 305. Kolmesajanda postituseni jõudis blogi detsembri alguses, kui avaldasime artikli lahkunud Nelson Mandela mälestuseks – “Ikooni lahkumine IV – sala kakuhle, tata Nelson Mandela”. Seega oleme möödunud aastapäevajutlusest saadik säilitanud produktiivsuse umbes 100 lugu aastas ja seda veidi isegi ületanud. See teeb 8-9 lugu kuus, mis on üsnagi suur number, umbes kaks lugu nädalas. Numbrit aitas kindlasti tõsta ka autorite mõnede vanemate lugude (Lehvike, vanaproua Gustafsson jt) tagantjärele avaldamine selles blogis. Pole kindel, kas suudame endise tempoga edasi minna. Blogi külastuste arv püsis aasta esimesel poolel kõrge, ulatudes aprillis rekordilisi 2749-ni. Märtsis ületas ka külastajate arv kuus tuhande piiri (1027). Alates maikuust on toimunud külastuste langus, mis ei ole ületanud enam 2000 külastust kuus ja on püsinud vahemikus 1400-2000 külastust kuus ainsa erandiga novembris, kui Sirbi kampaania laineharjal tõusime taas korraks 2403 külastuseni. Päevane külastuste arv jõudis rekordilise tähiseni 245 lahkuva aasta 5.märtsil (kui ilmusid kaks uut lugu – “Multikulti teoreem II – vietnamlased Viha vabariigis ja eesti talendid Austraalias” ning “Miks Korsakov Rootsi ei jõudnud?”).

Kokkuvõttes võib nentida, et Persona in fieri on üks väga sõltumatu blogi, millest ei sõltu suurt midagi. Tema mõju ühiskonnale on peaaegu olematu, seetõttu ei sünni ka tema sünnist või surmast kellelegi otseselt kasu ega kahju. Las ta siis olla. Kokku on blogi külastatud 48893 korda ja kirjutatud 2020 kommentaari. Seega on külastuste arv möödunud aastaga võrreldes peaaegu kahekordistunud, kuid suur osa sellest kasvust langeb aasta esimesse poolde. Ka oleme jätkanud traditsioonilises blogi formaadis ning moodsad suhtlusvõrgustikud Facebook ja Twitter on jäänud toetavasse funktsiooni. Kõikide formaatide arendamine käib lihtsalt üle jõu, sest ka väljaspool virtuaalmaailma on elu! Küll on Facebook tõusnud otsingumootorite ja blog.tr.ee järel kolmandale kohale, mille kaudu on blogi külastatud. Riigiti on blogi külastatud kõikidelt mandritelt üle terve planeedi. Valgetest laikudest võiks ära märkida Hiina, Uus-Meremaa. Peruu, Tšiili, Iraani, Mongoolia, Gröönimaa jt. Kõige rohkem avastamata maid on Aafrikas. Eestikeelse blogi puhul on maadest esikohal loomulikult Eesti, kuid Ameerika Ühendriikidest on üle 1000 külastuse, Soomest ligi 700 ning üle 100 korra on veel Suurbritannia, Norra, Kanada ja Saksamaa. Neile järgnevad Tai, Rootsi, Itaalia, Prantsusmaa, Holland, Venemaa, Austria ja Indoneesia.

Külastustest hõlmab pool jällegi kodulehte, lugudest on populaarsemad endiselt eelmise aasta lood “Sotsiaaldemokraatliku sajandi testament”, “Surmanuhtlus kui vägivallaühiskonna sümbol”, “Meie reliikvia on vabadus”, “Uue riigi sünd – Palestiina” ja selle aasta loona esile kerkinud “Kultuurirevolutsioon Sirbis”. Seekord avaldame Persona in fieri rubriigis esmakordselt ka lugude top-100. Saja külastuse piiri on tänaseks ületanud 64 lugu. Kolm aastat on selline paras murdeiga, kus tasuks otsustada, kas ja kuidas minna edasi. Kas meil ongi üldse kusagile minna? Selge on see, et põhivoolu meediaga me konkureerida ei suuda ning muude tööde ja tegemiste kõrvalt on blogi pidamine küllaltki keeruline. Keegi selle eest meile midagi ei maksa, tulusid meile ei laeku ning oleme hoidnud ka kulud miinimumis. Teisest küljest näitab elu, et alternatiivmeedial ühiskonnas teatav nišš olemas. Mõningate teemade puhul on blogi suutnud eluga kaasas käia. Viimase suhteliselt populaarse loo “Sõda liberastidega – libertaarse maailmavaate perspektiividest Eestis II” leebemat versiooni pakkusin ka põhivoolu meediale, kuid loomulikult ei läinud see läbi, mis näitab, et nad kardavad ja loomulikult on see hea. Sõsarblogisse “Aegumatud intervjuud” lisandus lahkuval aastal intervjuu Ülar Ploomiga. Loodame tuleval aastal teha veel mõned intervjuud, et sellele sarjale saaks väärika punkti panna.

Päevakajaliste arvamuslugude kõrval on siia blogisse sattunud ka mõned ilukirjanduslikumat laadi üllitised ning isegi näidendid. Seiklusi ajas ja ruumis jätkab Ivar Nõukogude armeest. Lahkuval aastal on blogi teinud uurimistööd lollide vallas ning jõudnud arusaamisele, et tegemist on meile Nibirult saabunud omaette liigiga (alglollid), kelle arvukust on kohapeal mehhaaniliselt tõstetud ning ühtäkki on neid saanud palju. Lollide uuringud on saanud ka kõva kriitikat ning mingit osa lugejaskonnast kõvasti pahandanud, sest paljud on end peeglisse vaadates ära tundnud ning nõudnud kogunisti kõikide lollide ning neukkude (lollid made in USSR) ees vabandamist. Kinnitan üle, et pole tahtlikult ühtegi lolli üritanud paljastada, aga kui keegi on lugenud, heitnud pilgu peeglisse ning saavutanud äratundmise, siis selle vastu me muidugi ei saa. Kordan veelkord üle, et lollide pärimusega tegeledes ei pidanud me silmas kellegi konkreetse isiku nimetamist, mistõttu ei kehti meile ka reegel – kes teist lolliks nimetab, see on ise loll, sest kõik see loll on ennast ise ära tundnud, mitte meie poolt näpuga osutatud saanud. Teine osa lugejatest jälle muheleb mõnusasti kaasa, eeldades, et räägitakse teistest. Meie tegeleme siin lollide kui omaette liigi (homo stultus) uurimisega, mille alamliik on neukku ehk homo soveticus.

Eesti poliitiline elu kulmineerus kohalike omavalitsuste valimistega käesoleva aasta sügisel. Need valimised ei toonud veel kaasa meedia poolt õhutatud vasakpööret ning suures osas säilitasid erinevad jõud kohalike omavalitsuste tasandil oma positsioonid. Keskerakond valitseb jätkuvalt Tallinnat ja Kirde-Eestit. Eesti muudes piirkondades toimusid küll mõningad jõudude ümbergrupeerimised, kuid need ei toonud kaasa mitte uut poliitikat, vaid uusi poliitikuid. Kodanikuinitsiatiivile toetuv rahvuslik-konservatiivne liikumine Vaba Isamaaline Kodanik kukkus läbi Edgar Savisaarele ja tema tasuta ühistranspordile toetuvas Tallinnas, kuid koos samalaadse vasakpoolse klubi Vabakunnaga pääses Tartu volikokku. Harta 12 ja jääkeldri protsessidele järgnenud Rahvakogu initsiatiiv meenutas rohkem teater NO99 etendusi, sest protsessi algatajatel polnud kavaski midagi muuta, vaid juhtida rahva rahulolematus turvalistesse kanalitesse ning tagada sotside valimisvõit järgmistel Riigikogu valimistel.

Aasta lõpus elavdas soikunud agoonias unelevat kultuurielu häppening Sirbi toimetuses, mis ühendas kultuurieliiti võitluses ühise vaenlase vastu. Häppening Sirbi toimetuses aktiviseeris tugevasti ka Persona in fieri tegevust ning äratas ta sügisunest. Siingi kajastusid erinevad seisukohad, kuid sellele blogile siin pole eriti südamelähedane pärivoolu ujumine, mistõttu võib meid kirjeldad kui anti-mainstream ettevõtmist. Meie ja meinstriimlaste vahel valitseb juba aegade algusest vastastikune ebasümpaatia, mistõttu võisime ka alternatiivse rühmituse Zaum tegevusele vaadata mõnevõrra teise ja avarama pilguga, kui see üldiselt kombeks oli. Nagu üldiselt teada, on Persona in fieri tegijad elus läbi lugenud vaid ühe raamatu, mistõttu tuleks neid kultuurist võimalikult kaugel hoida. Persona in fieri on pööranud tähelepanu ka kodulävest kaugemal toimuvate sündmustele. Üks kõige plahvatusohtlikumaid tänapäeva pingekoldeid asub Lähis-Idas, kus pikaajaline kodusõda kestab Süürias ning pingeline õhkkond säilib Egiptuses. Iraani presidendivalimised tekitasid lootuse dialoogiks Ida ja Lääne vahel. Aasta tegijad olid reptiilid, Edward Snowden ja paavst Franciscus.

Persona in fieri kuulutab välja Jaan Tatika auraha laureaadi 2013 ja see saab olema ajalooline otsus, sest esmakordselt ei saa auraha sm. Mari-Liis Sepper, kes pälvis meie tunnustuse kahel eelneval aastal. Jaan Tatika auraha omistatakse surmanuhtluse eestvõitlejale pr. Larissa Kozõreva, Tallinna loomade hoiupaiga juhataja, kes kirjutas alla 1790 kassi surmaotsusele. Inimesi on maailmas üle seitsme miljardi. Võrdluseks koeri arvatakse maailmas olevat 223 miljonit, kasse 220 miljonit, jääkarusid 20-25 000, gepardeid 10 000, mägigorillasid 880. Arvukuselt suudavad inimestega konkureerida vaid rotid. Pr. Kozõreva tegevus väärib äramärkimist ka sel põhjusel, et tema juhitav asutus peaks tegelema kasside kaitsmisega, mitte nende hävitamisega. Arvukuse järgi vajaksid kassid kaitset inimeste eest, mitte vastupidi. Persona in fieri kutsub kõiki üles toetama nii kasse kui mägigorillasid mõõdutundetult paljunevate ja eluruumi laiendavate inimeste rünnakute vastu. Palju väärikaid kandidaate aurahale leiaks poliitikute seast, kuid poleks aus profisportlasi amatööridega võistlema lasta. Persona in fieri märgib ära Eesti poliitikud kui auraha kollektiivsed laureaadid.

Palju kõhklusi oli selle aasta Saalomon Vesipruuli auraha väljakuulutamisel. Varasemad aursahad on läinud Postimehe ajakirjanikele hr. Peep Pahvile ja pr. Anu Saagimile. Kindlasti oleks palju teisigi väärilisi laureaate, kelles paljud said ka seekord nominentide ringis välja hõigatud. Kahju on hr. Priit Pulleritsust, kes on seni aurahast alati ilma jäänud. Sirbi kampaania paiskas õhku palju väärilisi kandidaate. Tugevat konkurentsi laureaadile pakkusid Tiit Hennoste ja Jan Kaus Sirbi kampaania laineharjal. Suur kiusatus tekkis omistada auraha tundmatule luuletajale Andres Aulele, kes kukutas saatanliku Kenderi, millega tema rohkem tituleeritud kolleegid hakkama ei saanud. Talle omistatakse sümboolselt Arthur Hollidee taldrik lillkapsahautisega, et riik tundmatuid luuletajaid ei unustaks. Seekordne Saalomon Vesipruuli auraha laureaat 2013 on teater NO99 (hr. Tiit Ojasoo/pr. Ene-Liis Semper), kes jällegi sümboolselt jagavad preemiat rahvateater Rahvakoguga. Viimane meenutas vägagi NO99 etendust rahvateatri etteastes. Laureaadid pälvisid tunnustuse kodanikuühiskonna mahasurumise eest, sest sekkudes päevapoliitikasse, polnud neil kavaski muutusi esile kutsuda ja suurendades mitmekesise maailma mahtu, vähendasid nad ühtlasi selle sisu. Mõlemad teatrikollektiivid, nii NO99 kui ka Jääkeldri initsieeritud Rahvakogu, tegutsesid ühise eesmärgi nimel ehk siis kodanikuühiskonna kõrvalejuhtimisega ühiskondlike protsesside katalüseerimisest. Persona in fieri märgib auraha kollektiivse laureaadina ära Eesti kultuurinomenklatuuri kui Viha Vabariigi sihikindla ehitaja, mis eriti kindlalt avaldus Sirbi kampaanias. Soovime pr. Larissa Kozõrevale, Rahvakogule ja teatrikollektiivile NO99 palju jõudu ja jaksu aurahade kandmisel. Tuleval aastal võib Persona in fieri uusi lugusid siin kohata küll ehk harvemini, kuid kuuldused meie surmast on esialgu veel ennatlikud. See on elu.

This is the life. Lauljatar Amy Macdonald on pärit Dunbartonshire’ist Šotimaalt. Kas järgmisel aastal sillutatakse tee Šotimaa taasiseseisvumisele?

@ckrabat
Eesti sõjaline missioon NATO juhitavates rahvusvahelistes julgeolekujõududes Afganistanis lõpeb käesoleva aasta aprillis, kuid me oleme otsimas endale uusi missioonipiirkondi, kuhu rahu ja vabadust viia. Võimalusi sõjalistes konfliktides osalemiseks ei ole tänapäeva üksteisega tihedalt seotud maailmas just palju ja seepärast peame pilgud suunama “kolmanda maailma” riikide poole. Õnneks tõmbasid Euroopa kolonisaatorid piirid seal just selliselt, et pakuvad lugematuid võimalusi etnilisteks konfliktideks ning aeg-ajalt mõni neist ikka kusagil lahvatab. Eriti tänuväärne piirkond selleks on Aafrika. Meie laevakaitsemeeskonnad osalesid 2010-2013 Euroopa Liidu piraatluse vastasel missioonil ATALANTA Adeni lahes ja Somaalia rannikul. Alates 2013.a. aitame Euroopa Liidu väljaõppemissioonil Mali sõjaväge kaasajastada, et ta saaks riigi põhjaosas mässavaid islamiste välja tõrjuda, mis on positiivne, ning iseseisvusmeelseid tuareege talitseda, mis on jälle selline mitmeti mõistetav eesmärk. Nüüd siis oleme valmis prantslaste kutsel siirduma Kesk-Aafrika Vabariiki (KAV).

Prantsusmaa ongi näidanud üles aktiivsust Aafrika konfliktide lahendamisel kõigepealt Malis ja nüüd siis Kesk-Aafrika Vabariigis. Tegemist on ju tema endiste asumaadega, mille probleemid võivad ühel või teisel kombel mõjutada Prantsusmaad ja tema huvisid. Kuna Ameerika Ühendriikidel ja NATOl ei näi hetkel olevat midagi sobivat välja pakkuda, siis on Eesti pööranud pilgud Prantsusmaa poole. Sellel on ka reaalne ja väga praktiline põhjus, sest missioonil viibides on kaitseväelaste palk palju suurem, kui see, mida nad rahuajal kodus saavad, mistõttu on välismissioonidel osalemine nende jaoks vägagi oodatud võimalus. Kauaoodatud sõda Venemaaga ei pruugi veel niipea puhkeda. Mujal maailmas on endiselt rahutu Lähis-Ida, kuid rahvusvaheline sekkumine Süüria konflikti on peale Suurbritannia parlamendi otsust möödunud hilissuvel ning välisministrite John Kerry ja Sergei Lavrovi kokkuleppeid muutunud üsnagi ebatõenäoliseks. Pealegi on NATO viimasel ajal keskendunud õhuõperatsioonidele nagu näitas Liibüa operatsioon 2011. Maavägede sekkumisele minnakse Iraagi ja Afganistani kogemust arvestades ilmselt viimases hädas. Nii ei jää meilgi muud midagi üle, kui 1) osta lennukeid ja arendada õhuväge; või 2) vaadata mida teistel organisatsioonidel, eelkõige ÜROl ja Euroopa Liidul pakkuda on.

Prantsusmaa on alati olnud üks isepäisemaid ja kõige iseseisvama poliitikaga NATO liitlasi, kes jäi 1966-2009 välja NATO sõjalisest organisatsioonist ning mõistis hukka 2003.a. sõjalise interventsiooni hukka. Veel kümmekond aastat tagasi oli meil moes prantslasi nende ameerikavastasuse ja venesõbralikkuse eest kõigiti kiruda. Prantslaste otsus müüa Venemaal Mistral tüüpi dessantlaevu on meie usaldust nende vastu tugevasti kõigutanud, aga häda ei anna häbeneda. Hetkel on prantslastel meile midagi sellist pakkuda, mida ameeriklased ei ole ehk siis pakkuda meie sõduritele võimalust sõdida. Vastusena ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioonile nr. 2127, mis andis mandaadi MISCA (Aafrika Liidu Rahvusvaheline Toetusmissioon Kesk-Aafrika Vabariigile) loomiseks, kuulutas Prantsusmaa 5.detsembril 2013 välja operatsiooni “Sangaris” ja praegu viibib seal juba 1600 Prantsusmaa sõjaväelast. Kaks prantslast on langenud. Eesti sidemed Kesk-Aafrika Vabariigiga pole seni uudistekünnist ületanud. See on üks väheseid riike, kellega meil ei ole veel diplomaatilisi suhteid ning suhtlemine toimub Prantsusmaa vahendusel. Eelmise aasta detsembris toetas Eesti Vabariik Kesk-Aafrika Vabariiki 80 000 euroga, mis eraldati ÜRO Lastefondi (UNICEF) tegevuseks Kesk-Aafrika Vabariigis, et Välisministeeriumi teatel “parandada seal elavate laste juurdepääsu haridusele, pöörates seejuures tähelepanu ka soolisele võrdõiguslikkusele.”

Iseseisev Kesk-Aafrika Vabariik kuulutati endises Prantsusmaa asumaal Ubangi-Sharis (Oubangui-Chari) välja Aafrika aastal 1960.a. Muule maailmale on see etniliselt kirev riik tuntud eelkõige Jean-Bédel Bokassa järgi, kes on olnud Aafrika üks värvikamaid poliitikuid, täiesti võrreldav naaberriik Uganda kunagise liidri Idi Aminiga. Bokassa sugulane ja riigi esimene president David Dacko kutsus Prantsusmaa Indohiina sõdades võidelnud ja kapteni aukraadini tõusnud Bokassa juhtima riigi relvajõudusid, kuid 1.jaanuaril 1966 kukutas too oma sugulase sõjaväelise riigipöördega. Bokassale meeldis väga Napoleon Bonaparte ja tema eeskujul kroonis ta end 1977.a. keisriks Bokassa I nime all. Bokassa võimu ajal jõudis riik pankroti äärele, sest luksusliku õukonna ülevalpidamine oli vaese riigi jaoks liiga kallis. Riigis kehtis terrorirežiim ning keiser oli ka surmanuhtluse tulihingeline pooldaja, kes laskis hukata isegi allumatust üles näidanud koolilapsi. Tüüpiline karistus Kesk-Aafrika Keisririigis oli kehaosade maharaiumine. Bokassa suur sõber oli Liibüa diktaator Muammar al-Gaddafi, kuid ta suhtles ka näiteks Prantsusmaa tolleaegse presidendi Valery Giscard d’Estaing’iga, kellele kingitud kaks teemanti aitasid kaasa tema valimiskaotusele 1981.a. Francois Mitterrand’ile.

Juba 1979.a., kui keiser Bokassa oli parajasti riigivisiidil Liibüas, kukutati ta Prantsusmaa langevarjurite kaasabil võimult ning presidendiks sai uuesti David Dacko, kes taastas vabariigi. Bokassa siirdus emigratsiooni Cote d’Ivoire’is, kuid sai hiljem poliitilist asüüli Prantsusmaal tänu oma teenistusele Prantsuse Võõrleegionis. 24.oktoobril 1986 pöördus vahepeal tagaselja surma mõistetud endine keiser kodumaale tagasi, kuid vahistati. Kohtuprotsessil esitati talle kokku 14 süüdistust sh kannibalismis, mis ei leidnud küll tõendamist. Kohus mõistis endise imperaatori uuesti surma, kuid 1981.a. Dacko võimult kukutanud uus president André Kolingba asendas surmanuhtluse kõigepealt eluaegse vangistusega, siis 20-aastase vangistusega ning 1993.a. sai Bokassa amnestia korras vabaks. Ta suri 1996.a. vaba mehena 75-aasta vanuses infarkti ning teda jäid leinama 17 naist ja üle 50 lapse. President Francois Bozizé, kelle Bokassa oli 1978.a. aastal andnud brigaadikindrali auastme keisrit solvanud Prantsuse allohvitseri läbipeksmise eest, rehabiliteeris 2010.a. endise keisri ja nimetas teda rahva suureks pojaks ning ehitajaks.

Bozizé tuli võimule 2003.a., kui ta kukutas 1993.a. ja 1999.a. demokraatlikel valimistel presidendiks valitud Ange-Félix Patassé. Patassé ajal tekkis riigis rivaliteet põhja hõimude, keda esindas valitsev president ning lõuna hõimude vahel, keda esindas eelmine president, kuid valimistel kaotanud Kolingba. Demokraatlikult valitud, kuid ebapopulaarne president toetus võimul püsimiseks Liibüa ja Kongo DV põhjaosa kontrolliva rühmituse Kongo Vabadusliikumise abile. Bozizé toetas algul Patassé’d, kuid läks üle opositsiooni poolele. 2005. ja 2011.a. kindlustas ta võimu valimisvõitudega, kuid 2004-2007 kulmineerunud uus kodusõda jätkus vahelduva eduga ning seda hoolimata mitmetest rahukokkulepetest osapoolte vahel. 2012.a. detsembris tõusis valitsuse vastu üles islamiusuline Seleka liikumine, kes 24.märtsil 2013.a. kukutaski president Bozizé hoolimata sellest, et viimase üleskutsel olid valitsust kaitsma saabunud Kesk-Aafrika Majandusühenduse väed ning riigis paiknesid veel väekontingendid Prantsusmaalt ning Lõuna-Aafrika Vabariigist. Uueks presidendiks kuulutati Nõukogude Liidus majanduse planeerimist õppinud islamiusuline Seleka liider Michel Am-Nondokro Djotodia.

Seleka tõus võimule on põhjustanud laiaulatusliku etnilise konflikti kukutatud presidenti Bozizé’d toetavate kristlaste ning Seleka põhijõu moodustavate moslemite vahel. Paradoksaalsel kombel on 80% elanikkonnast kristlased (50% protestandid, 30% katoliiklased) ja islamiusulisi on vaid kümnendik. Kuigi Djotodia teatas septembris Seleka laialisaatmisest, pole see teostunud. Novembris hoiatas ÜRO, et valitseb reaalne oht, kus riik langeb kaosesse ning riiki ohustavad genotsiid ning näljahäda. Rahvusvahelistel hinnangutel on riigis umbes 400 000 sisepõgenikku ja 68 000 inimest on põgenenud naaberriikidesse. ÜRO mandaadi saanud Aafrika Liidu missioon on loodud senise Aafrika Liidu missiooni FOMAC baasil (mis võttis üle Kesk-Aafrika Majandusühenduse missiooni) ning sinna kuuluvad Gaboon, Tšaad, Kongo Vabariik ja Kamerun ning neid toetab Prantsusmaa. MISCA kontrollib M’Poko rahvusvahelist lennuvälja 7km Banguist kirdes, mille kaudu saabub riiki rahvusvaheline abi. Kesk-Aafrika Vabariiki saadetakse ka ÜRO rahuvaatlejad. Prantsusmaa välisminister Laurent Fabius on lubanud ka teiste Euroopa Liidu liikmete abi. Üks võimalikke sõjalisi panustajaid on Belgia, kes on KAV oluline majanduspartner ning Poola. Eesti panuse iseloom ja suurus otsustatakse eeldatavasti jaanuari lõpuks. Vastavalt seadusele peab meie välismissioonid heaks kiitma Riigikogu. Selline tore riik on Aafrikas, kellest loodetavasti peagi saab meie uus suur sõber.

Bokassa kroonimine keisriks

Foto (autor Jeremy Hunter) aadressilt: http://jeremyhunter.com/photo.php?id=055&caption=Coronation%20of%20Emperor%20Jean-Bedel%20Bokassa

@ckrabat
Põhivoolu meedia on hakanud trummipõrinal võimendama kaitseminister Urmas Reinsalu väljaütlemisi Washingtonis Strateegiliste ja Rahvusvaheliste Uuringute Keskuses. Kõiksugused eksperdid on üksteise järel varmad olnud neid väljaütlemisi kommenteerima, alustades hukkamõistust kuni kestvate kiiduavaldusteni. Kohati tekkis mulje, et paljud eksperdid ei olnud Reinsalu kõnega üldse tuttavad, kuigi see on avalikult Internetis järelkuulatav. Kõigepealt tuleks kindlaks teha: 1) mida Reinsalu tegelikult ütles; 2) mida ta sellega mõtles; 3) kuidas temast aru saadi; 4) kellele see on kasulik. Tuleb arvestada sellegagi, et kaitseminister on tuntud “lapsesuu”, kes on varemgi välja öelnud seda, mida võib-olla ei oleks pidanud ütlema, kasvõi silmas pidades tema avaldusi viimaste Gruusia valimiste künnisel, mida võis hea tahtmise korral tõlgendada Gruusia siseasjadesse sekkumisena. Seetõttu võivad igasugused poliitiliselt ebakorrektsed finessid tema suust päris usutavana tunduda, eriti kui veel arvesse öelda, et keegi esinemist üle kuulata ei viitsi ja usutakse pimesi seda, mille üle totaalne meedia lokku lööb. Ustavuse demonstreerimine teisel pool ookeani paiknevale suurvõimule on meie jaoks samuti igihaljas teema. Meenub, et kümmekond aastat tagasi oli meil juba tore kogemus tollase peaministri Juhan Partsiga, kes sattus raskustesse New York Times’i ajakirjanikule Nicholas D. Kristofile Iraagi missiooni õigustades. Kokkuvõttes võib siiski nentida – palju kära eimillestki.

Ka sõjaväebaasidega on nii, et huvitaval kombel võivad nad suurema julgeoleku andmise asemel julgeolekuseisundit hoopis nõrgestada, sest vastane, hullvaim, võib ju arvata, et need väed tuuakse sisse ründamise eesmärgil. Võiks veel mõista, kui läheduses asuks mõni kriisipiirkond, mille tarvis on vaja luua toetusbaasi, aga võta näpust – meie riik asub vaikses ja igavas Põhjalas, kus konfliktide küüsi sattunud ebastabiilseid riike napib. Kõige plahvatusohtlikuma situatsioonina külma sõja aegadest meenub 1962.a. Kuuba kriis, kus USA tuumarelvade paigutamine Türgisse ja Nõukogude tuumarelvade paigutamine Kuubale muutsid tuumasõja ohu vägagi reaalseks. Aga ikkagi, mida kaitseminister tegelikult ütles? Pole midagi lihtsamalt, kui raisata umbes tund aega oma elust ning kuulata esinemist. Ja mis selgus: loomulikult oli totaalne meedia haaranud esinemise kontekstist ühe lausejupi ning asunud seda Teadagi Kelle huvides võimendama. Minister Reinsalu rääkis palju sellest, et riigid peaksid panustama rohkem oma kaitsevõimesse ning kiitis Eestit, kes ühena vähestest ujub trendidele vastuvoolu ning tõstab kaitsekulutusi, plaanib värvata rohkem kaitseväelasi ning osta uut relvastust. Reinsalu rõhutas, et Läänemere regioon on ainus piirkond, kus NATO sõjaline võime piirkonnas jääb alla Venemaa omale ning tundis muret, et möödunud aasta märtsis lahkus Euroopast viimane USA tank. Ta rääkis USA relvajõudude kohaloleku olulisusest Euroopas, nimetades seda Euroopa julgeoleku kroonijuveeliks, ja lisas viisakalt, et loomulikult oleksid USA üksused teretulnud ka Eestis, kuid ta mõistab poliitilisi reaalsuseid. Ei enam. Seega mingeid paanilisi üleskutseid USA sõjaväebaaside ehitamiseks Eestisse selles esinemises tegelikult ei olnud.

Huvitava paradoksina on USA sõjaline kohalolu regioonis praegu tegelikult olemas, sest aasta algusest alustasid kuuekuulist teenistust NATO Baltic Air Policing õhuturbemissiooni raames just Ameerika Ühendriikide lennukid ja õhuväelased. Ühendriikide relvajõudude alaline kohalolek Eestis on praeguses poliitilises situatsioonis siiski utoopiline, sest ka minister Reinsalu tunnistas, et võimalused sõjalise konflikti puhkemiseks regioonis on hetkel väga madalad. Veelgi enam, erukindral Laaneots ütles targasti, et USA sõjaväebaaside rajamine Eestis annaks Venemaa suhtes samalaadse efekti kui punase rätiku näitamine härjale ja pingestaks mitte ainult Venemaa ja Eesti suhteid, vaid ka suhteid NATO ja Venemaa ning Ameerika Ühendriikide ja Venemaa vahel, arvestades, et Venemaa julgeolekunarratiiv peab külma sõja traditsioonide vaimus NATOt endiselt oma põhivaenlaseks. Seega võib totaalse meedia poolt üles köetud meediakampaaniat lugeda kasulikuks Venemaale, kuna toetab nende ajaloolisi hirme ja väärarusaami ning toob neile kandikul tagasi külma sõja hiilguse aegsed sõjamängud, kui neid võeti võrdse partnerina Ameerika Ühendriikidele. Samaaegselt on võimalik aga provotseerida meie oma lolle, sest siis, kui nõukaajal lolle toodeti, varastati neil mingid jupid ära või pandi nad plaanitäitmise hoos valesti kokku ning löödi lõpuks kuvaldaga kinni, et loll ilusti koos seisaks. Sellepärast ei tule neile normaalset pilti enam ette ja nad hakkavad kohe Novgorodi WC parimate traditsioonide kohaselt kisama, kui totaalne meedia neile suuna kätte annab. Võib-olla õnnestub lolle mobiliseerides taaspingestada Eesti suhteid idanaabriga ning lükata oodatav piirileping määramatusesse? Kuid miks mitte ka külvata usaldamatust meie suhetesse Ameerika Ühendriikide tänase administratsiooniga, kes pole võimendatud sõjaohu nimel Läänemerel valmis Moskvaga tüli norima, sest kusagil seal eemal on tõelised pingekolded.

@huviline
Pahvides piipu, ja puhudes suitsurõngaid, vaatab saabumisel isik uue aasta algul neile, kes enne teda seda teinud ja näeb ühte-teist. Igatsuses eestlane: „…januneb inimese hing ilu järele, siis januneb ta ühes sellega ka tõe järele – ilutõe, elutõe, kunstitõe järele…“. Metsik mitmiktajuja: „…eestlase igatsusest…eesti kultuur…pigem on see salkkond tühjusest ilmuvaid isevärki turgatusi, mis sööstavad siia-sinna nagu parv kärmeid pisikesi linde…“. Saabumisel isik, keda kunagi pole tulnud, on võib-olla nendega (Eduard Vilde, Valdur Mikita) ühel meelel.

Ühest suitsurõngast on laua kohale kujunenud kirjapilv: valetamine on kasulik, kui keegi teab, mis on talle kasulik. Elu näitab, et arvatav kasu ei pruugi veel osutuda tegelikuks. Keegi on eksinud või ei teadnud täpselt. Rahvaesindusteaduse (poliitika) äppidega on sageli nii. Kui rahvahulgas tekkib üldine rahulolematus selgub, et arvatav või loodetav kasu osutus tegelikult eksiarvamuseks. Sellest, kui üldine rahulolematus hakkab rahva hulgas levima, on võimalik aru saada, sest siis hakkavad poliitikud valetama või valetamist õigustama. Rahvaesindajad on eksiarvamusel ja saavad sellest ise aru. Tahtsime head, aga välja kukkus nagu alati. Tüüpiline näide. Nende rahvaesindusteaduse näidete põhjal võib öelda, et eksiarvamustega kaugele ei jõua. Sellepärast on põhiline selgitada välja, mis on rahvale kasulik, mis on üldine hüve.

Kultuur kui parv turgutusi on üldine hüve. Kultuurist saavad hingepidet kõik rahva liikmed, kes seda soovivad ja vajavad. Soovid aga on sageli vastandmärgilised. Alusetu on uskuda, et kõigile sobib kultuur mida kavandatakse ministeeriumis või katusorganisatsioonides erinevate huvigruppide taotlusel. Enamgi veel, sellise kultuuri kavandamise tagajärjeks on pahatihti eksiarvamusele jõudmine. Esindajad ja huvilised ei hooli vajadustest, neid juhib tahe.

Materiaalse poole pealt on üldiseks hüveks korras teed, ühe rahva kultuurilise kestlikuse piip. Pole vahet, mida keegi teede all silmas peab, kas maanteid, raudteid, nähtamatuid õhukanaleid lennukite lennuks või vee alla mattunud salateid soosaarele, kuhu vaenlane kartis astuda. Teed on ülekandevahendid. Ka Elektrilevi traadid maal, elektrikaablid Soome ja ITkaablid Rootsi on ülekandevahendid. Ka raha on väärtuste ülekandevahend. Teed ja maad ei konkureeri, olles omas valdkonnas absoluutsed monopolid. Pole tähtsust, kes on omanik, kui asi on meie käes ja teed vabad.

Eesti rahva laenuvõtmise võimekus on võime, mida ootab ees suur tulevik. Pole vahet, mida keegi laenab, kas kultuuri või raha. Varjatud võimena võib loota selle avanedes rahvusliku kogutulu kasvu. Võlg on võõra oma nii kaua kui võõras lõpetab eksistentsi või sundlõpetatakse ja tehakse inventuur. Selles osas on kohalikel hämmastavad kogemused. Sama suured kogemused kui teede korrashoius. Olen unustanud, et juba kakskümmend aastat maksan hiiglaslikku eluasemelaenu tagasi, teist samapalju veel ees. Suitsurõngad kerkivad ülesse lae poole.

Riigi mõte on ju üldine hüve, kõik välistatud eksiarvamused üheskoos. Üldise hüve lähtekohaks piibus on konkreetse rahva konkreetsed vajadused, mitte isikute soovid, mis riigi seisukohast vaadates võivad jääda abstraktseks. Teades vajadusi kujunevad rahvuslikud klišeed. Keegi ei viitsi pidevalt mõtelda välja uusi põhjendusi. Rahvuslikest klišeedest moodustub taustsüsteem, mis võimaldab mõõta ennast teiste rahvastega võrreldes. Võrrelda emotsioone ja loodust, kus suits hajub ruttu taevasse.

Kuna käesoleva artikli autor siiski pole suutnud selgitada, mis on rahvale kasulik, mis on üldine hüve, ja vaevalt seda keegi suudab, siis tuleb tõtt rääkida. Piipu pahvides jõuab saabumisel isik tagasi sinna kust alustas. Juttu sai aetud veidi kultuurist, veidi klišeedest, veidi omandi ja valduse erinevusest. OK, eeldame, et kultuuriminister teab, mis on rahvale kasulik ja ta ei hoia seda enda teada. Ta läheb neljapäeva öösel täiskuu ajal nelja tee ristmikule ja käsi taeva poole tõstes vannub truudust kahele suitsurõngale (Jakob Hurt, Herbert Viiding). Esimesele rahvaluulekogumise algatamise eest ja teisele „Eesti ürglooduse raamatu“ koostamise algatamise eest. Saabumisel isik vaatab, et see on hea vanne ja koputab piibu kännu pihta tuhast tühjaks.

Viimane õhku tõusnud suitsurõngas: igavene juut, Ahasverus, kes maailma lõpuni peab kodutuna ümber maailma rändama, on midagi teistsugust. Oma rännuteedel kasutab ta seda üldist hüve kui puuk, ühiskonnale midagi vastu andmata.